Tänases keskeprogrammis räägib bioloog Georg aherpettustest loomariigis. Too skeeme või petmist on siiski suhteliselt väheste loomadele ja, ja need on päris isesugused, eks nad ole evolutsiooni käigus kuidagi välja kujunenud ja, ja päris hästi ilmselt evolutsiooni teades kõikide nende petuasjade väljakujunemist ei oskagi nagu ära seletada, kuidas nad tekkinud on ja neid pettureid on kõikides loomarühmades jah, kõikides loomarühmades need petturid esindatud. Me võime rääkida seal putukatest, võime rääkida kaladest, räägime mulluskitest, seal on pettureid. Siis noh, me võime rääkida lindudest, rääkida imetajatest, loomadest, kahepaiksed siuksed, sulid on igal pool olemas. Aga sulitempe nad teevad ikkagi suhteliselt õigetel eesmärkidel, see tähendab, nad püüavad ellu jääda. Kas siis sellepärast nad petavad, et vältida enda ära, mis võib jätavad, sellepärast et vastupidi, kõht täis saada on nagu kaks põhilist põhjust või siis on ka see pettuse allikas, et keegi sind ei märkaks või et sa saaksid pojad üles kasvatada. Petetakse just laste nimel ka tihtipeale. Nii et neid petuskeem on jah, väga palju eri loomarühmadel. Kui me hakkame nagu väikestest loomadest peale hakkame liblikatest näiteks peale, siis liblikate hulgas on terve rida riike, kes põhistunud troopilised liigid, aga ka meil on selliseid liike, kes siis püüavad näida nagu teise tegelasena, kellel on hästi suured ja väljapaistvad silmad. No meil on päevapaabu, ilm on selline tuntud suveliblikas, kes teeb sellist trikki, et ta demonstreerib nii suuri silmi, kui keegi talle väga lähedale tuleb. Aga troopikas on jah, sellised suured ööliblikad, kes istuvadki oksa peal niimoodi tagurpidi tiivad koos, kata tiivad peal ja hallide püüad olla puukoore väga või oksaga hästi ühte värvi. Aga mingil hetkel siis, kui ikkagi see söja mingi linnukene siis tuleb ähvardavalt lähedale siseneda, kaotavad nagu närvid ei suuda enam niimoodi nähtamatu olla, siis ta lööb oma peamised kate tiivad lahti ja siis tekib järsku sellele söödikule vastu vaatama täiesti väikese öökulli pea, kaku, pea seal suured kaku silmad ja ta on just sellise kujuga nagu oleks ka ja, ja ma usun, et see väike linnukene on peaaegu südamerabanduse ääre peal, kui ta siis Läks pahaaimamatult mingeid liblikaid otsima või putukaid otsima. Ühtäkki sattus silm silma vastu kakuga ja kahtlemata jätab ta selle liblika söömata, sest nüüd on tal teine asi enda peas juba tiksumused, kuidas oma nahka päästa, ta lendab igaks juhuks minema. Nii et selliseid trikke kasutavad siis mõned liblikad, osa liblikaid troopikas on veelgi kavalamaks läinud. Neil on siis evolutsiooni käigus välja kujunenud vale silmad. Aga see vale silmuses tiibade tagaosas ja selle mõjuefekt on siis selline, et et kui linnuke tuleb, ta tavaliselt püüab seda putukat tabada pähe liblikad täpselt sama moodi, et siis siis ta ei saa enam kuhugi ära minna ja on kindel saak. Ja siis mõnedel troopilistel liblikate olema hästi suur silm, aga lisaks silmale stiibade jätketest on kujunenud välja ka nagu tundlad. Ja see tiivakuju on ka selline, nagu oleks seal ka päris pea kohe need kõik viitab sinna tiiva tagaosa peale, kui siis lind tuleb ja selle hoobi sinna vale pea pihta annab nende valede tundlate poole siis tegelikult liblikaga juhtumite midagi, ta saab väikese augu tiiva sisse, aga noh, eks me kõik oleme suvel näinud neid narmendavad tiibadega liblikaid rõõmsalt ringi lendamas. Ja liblikas pääseb minema, sest kui ta juba lendu tõusnud, siis lennustan sellel söödikul teda praktiliselt võimatu, juba kättesaadav. Noh, me teame, et mesilased ja herilased ja sellised tegelased, need nõelad väga valusasti peab olema nagu mingi selline kogemus, et seda vältida ja nad annavad alati märku. Ta on hästi silma, torkas musta-kollase vöödilised, hoiatus, värused, ära mind puutu, ma võin ohtlik olla. Kui päike linnukene esimest korda nende kokku puutub või ütleme ka lepatriinu, kes punase ja mustakirju, et minu jaoks see ei ole nagu väga selge märk, ta ei tea, mida see tähendab ja kindlasti ta läheb seda kas siis erilast või lepatriinud torkima ja saab sealt oma õppetunni kätte. Noh, see võib sellele konkreetsele lepa Triinule või siis herilase lõppeda ka surmaga. Ja siis on muidugi asjad pahasti selle lepa tee suhtes, aga teistele lepatriinude teistele herilastele, see on jälle võimaluseks, et see linnuke, kes nüüd korra juba kas siis halba maitset või valusat mõela tunda sai siis ta igaks juhuks järgmine kord, kui ta sellist värvikombinatsiooni näeb, siis ta jätab selle rahule, tal on see meelde jäänud. Ja selle tõttu Ühe ohverdus tegelikult liigi seisukohalt on võimalus säilida või pääseda ja seda siis kasutada ära ka mõned juhuslikud kõrval seisvad isikud, jällegi nimelt on üks liblikas, kes meil ka siin Eestis ette tuleb, son-haavaklaastiib, näeb välja esmapilgul nagu suur herilane või vapsik isegi. Aga tegelikult on, liblikas on täiesti läbipaistvad, tiivad seal sihuke kollase-musta, vöödiline kere ja tal ei ole nõeladel mitte midagi ja kui linnuke peaksite nägema, siis on kaks võimalust. Kui see linnuke on juba saanud kogemuse nende herilaste või teiste nõelavate tegelastega, siis on tal suur võimalus, et teda ei puuduta. Aga muidu, kui seda kogemust ei ole olnud niisugune noor ja uudishimulik, noh siis tema elu on raske, aga kuna neid-haavaklaastiib on siiski päris palju meil siin Eestimaal ja mujal maailmas ka, siis tõenäoliselt selline petmine, enda väljanäitamine, mürgisena ja ohtlikuna siiski tasub ära ja evolutsiooni käigus on säilinud võimalus. Nii et selliseid petuskeeme on ka olemas. Noh, sedasama kasutavad lepatriinud erinevad, mõned on halvem maitsega, mõne vähem halvema maitsega, nad kõik püüavad näidata, et nad on mittesöödavad, ohtlikud halvamaitselised, no mis iganes. Ja meil on kärbeste sugulased sidelased, kes siis näevad välja ka just selliste nõelavad putukatena, aga tegelikult, et nad on täiesti süütut kärbsed ta peo peale võtta, ta viriseb susel näpu vahel ja ei tee mitte midagi paha. Muidugi sa pead ära tundma, et nad on hämmastavalt sarnased küll mesilaste ja herilaste kretiga sellist tüüpi ikkagi pihku Ta ei saa, kui sa täpselt ei tunne, sest võib osutada sirelas asemel ongi see herilane või kimalane sul näpu vahel ja siis on valus. Putukatel on küllalt levinud selline petuskeem ka see, et ta püüab välja näha sellise suhteliselt süütu ja linnule, mitte isuäratava esemena. No näiteks on mitmetel putuka tõukudel või liblika röövikutel homme ennast demonstreerida kui väikest oksaraag Premil Eestis. Tihtipeale me hämmastame, kui mingi oksakenemis puu otsast alla ripub, äkki hakkab ennast liigutama või vingerdama. Ja selliseid oksa, raagus teesklevaid tegelasi on päris palju. Eriti neetud on raagritsikad, kes siis liiguvad ka niimoodi nagu tuul, liigutaks, oksad, käsi ja, ja neid on väga raske seal okste vahel märgata. Ja nemad seal siis on nende söödikutest niimoodi kaitstud. Teine rühm on palvetajaritsikad, kes siis näevad välja nagu lehed, aga mõned nendest on eriti kurikavalad, nemad näevad välja nagu õied on nagu orhideeõis, hämmastavalt sarnane orhideeõiega istub lehtede keskel ja kui siis tolmelda tuleb pahaaimamatult seda õit tolmeldamased orhideed, siis ühtäkki orhidee hammustab tal pea otsast ära ja ja hakkab teda isukalt sööma, et selliseid, selliseid petuskeeme kasutatakse ka, et nähakse välja lillekene, aga lilleke on väga-väga hammustav. Putukate hulgas on pettureid igasuguseid, aga huvitav on see, et neid pettureid ämblikute hulgas üks osa näiteks teeskleb seda, et et ta on linnu, väljaheide on siis ka valge ja siis ta heidab enda ümber või jaotab enda ümber selliseid võrgu niidikesi, mis jätavad sellise mulje, et nüüd lind on sealt üle lennanud ja see linnuvälja idee on siis laiali pritsunud sinna lehe peale. Ja seal ta siis niimoodi istub võrkude keskel ja ootab siis mõnda putukat, kes tuleb nende väljaheidete peale ja siis, kui see putukas pahaaimamatult seda väljaheidet tuleb seal sööma, siis on seal vastastel ämblikke hoopis tema ära sööb. Noh, samamoodi näiteks mõned putukad võivad seda väljaheidet nii et, et nad näevadki väga ebaisuäratavad välja ja, ja ükski lind ei tule neid sööma, kui nad sellise välja heita. Tekkinasel lehe peal lebavad kahel viisil, sest muudetakse ennast välja heitaks. Üks on see, et ämblikud, kes püüavad saaki ja, ja putukad, kes tahavad vältida, et linnud neid ära sööksid, et see väljaheite teesklemine on küllalt levinud putukate ja ämblike hulgas. Ja ämblikke on veel selline viis, et mõni liik, kes tahab vältida siis lindude poolt enda ärasöömist siis tema tekitab sellised valeämblikud sinna võrgu peale, et ta meisterdab putukajäänustest siis sellised väikesed pakikesed sinna, mis siis peaksid nagu lindude tähelepanu endale tõmbama ja seal siis linnud lähevad neid pakikesi noppima, mille ämblik on tema jaoks kohe valmis meisterdanud ämblik ise siis saab vaikselt kõrvalt vaadata, õigeaegselt minema hiilida. Enamikul juhtudel siiski loodetakse selle peale, et see selline petuskeem aitab ja petuskeemid on ju välja töötatud sadade tuhandete miljonite aastate jooksul ja ega nad muidu ei oleks püsima jäänud, kui nad ei oleks suurel osal juhtudest ikkagi abiks olnud. Selgrootute maailmas üks huvitav pettur on Ameerikas elav karp, tema ei saa eriti liikuda, tema on hädas sellega, et ta peab ühe koha peal paigal olema, tema liikumisvõime suhteliselt piiratud. Aga selleks, et järglasi üles kasvatada, selleks peab Tomaned järglased saama kuidagi kalade lõpuste vahele. Üks võimalus on nii, et sa paiskad, need järglased lihtsalt õhku. Need munad näiteks ja siis mõni ikkagi satub mõne kalla hingamisteedesse sattumise lõpustele, hakkab arenema, aga tema on leidnud siis natuke kindlama viisi. Ja tema viis on siis selline, et tal on üks kehaosa, mis näeb välja nagu tillukene kala. Ja ta siis paneb selle karbi poolmete vahelt välja ja see seal hõljub niimoodi vees jätab mulje, et seal on üks väike galakene, kes võiks olla suurepäraseks söögiks, suurele kalale ja suuremad kalad tulevad, kes siis seda väikest kalakest uudistama lootuses, et nad saavad süüa. Aga võta näpust, just siis, kui nad on juba piisavalt lähedale jõudnud, siis paneb see Karpama poolmed kinnise galakene kaob ja ta paiskab õhku tohutu parve mune, mis tal on siis seal mantliõõnes peidus olnud. Ja need, kuna ta on sellise kogusega, et see kala, kes sinna lähedale tuli, tema ei saa enam neist kuidagimoodi üle ega ümber ta paratamatult osa neist ahmib endale sisse, need munad satuvad sinna lõpuste külge, seal hakkavad siis need karbivastsed arenema ja niimoodi see kard kindlustab siis selle, ta saab oma järglasi anda ja saab siis selle peremees kala, kelle lõpuse külge siis need vastased kinnituvad, saab endale juurde meelitatud, puhtalt valetab, pakkudes teisele lootusrikkalt sööki, aga see, kes tuleb siis sööma, tegelikult satub hoopis nende pojakesed transporti heaks ja, ja osaliselt ka toiduks, et nad veidi parasiteerivad seal lõpuste peal. Nii et selliseid skeeme ka olemas. Merepõhjas on ju palju selliseid elusolendeid, keda võib kiviks pidada. Nad on hallid värvi liikumatud jah, et see on ka väga tavaline petuskeem, et kala või mõni teine elusolend püüab endast jätta mulje, et ma ei ole see, kes ma tegelikult olen, vaid ma olen hoopis keegi teine. Ja seal siis nähakse välja küll vetikate moodi Zaragoza meres nende vetikaparvede vahel elamuks kalake, kes näeb välja täpselt nagu vetikamass vetikaleht, tantsuga narmaline ja teda praktiliselt ei ole võimalik seal lehtede vahel märgata ja siis kui ta isegi toitu püüab, siis ta liigutab ka ennast niimoodi praktilist samas rütmis, nagu need vetikad seal ümberringi liiguvad. Et ta ei reeda ennast mitte millegagi tal nii hästi ennast ära peitnud ühelt poolt toidu hankimiseks, et toit oleks talle lähedane ja teiselt poolt võimalike vaenlaste ees, kes püüaksid teda süüa. No siis on muidugi terve rida kalu, kes lebavad merepõhjas. Raid on näiteks nende hulgas Vained skorpion, kalad on hästi tuntud, kes on seal merepõhjas nagu kivid paistis, nagu see põhi või nagu me teame, nagu lest näiteks ongi, püüab jätta endast mulje, et liiv merepõhjas ja muudab ka värvi. Ja nemad siis loodad selle peale, et neid ei märgata. Skorpion tulevad sellega, et nad ootavad siis saaki, sahkise ujub neile praktiliselt suhu. Nad ei pea selleks muud tegema, kui kannatlikult ootama. Mingil hetkel keegi ikkagi tuleb nii lähedal, et ta teeb suu lahti ja imeb selle kala siis endale sisse. Aga seal süvameres on veel kalu, kes kasutavad palju nutikamad, viis, nimelt nemad siis on seal süvameres saanud endale sellised jätked evolutsiooni käigus seal jätkata sees on bakterid, kes helendavad, see helendus on tegelikult suurepärane asi, sellega äratab tähelepanu ja kui helendav objekt on piisavalt väike, siis keegi natuke suurem tuleb ja tahab seda süüa. Ja seda siis need latern, kalad kasutavad ära, neid endid ei ole näha ja kui siis pahaaimamatu väike kala tuleb seda laterna valgust siis uudistama, et sealt süüa saada, siis suur kala lihtsalt teeb suu lahti ja ampsab tema jälle suhu. Üks nendest latern kaladest on veel läinud nii kaugele, et temalt latern suisa suus sees. Ta ujub GRU lahti ja seal suulaes ripub siis see latern ja väikesed kalad tuled seda uudistama või tahavad seda helendavat ussikest või kelleks nad teda peavad, seda on raske öelda pidanud, kujutavad tuleb siis seda seal sööma, siis ta ujubki suisa suhu juba, nii et sellel püüdjal ei ole muud teha, kui, kui see alla neelab. Muidugi seal on ka teine häda seal sügavates vetesse elutihedus on tunduvalt väiksem kui siin ülevalpool sinna, kus päikesevalgus ulatub. Et see valgusega püüdmine, jah, see on tegelikult üks suur kannatamine, ootamine, sellepärast et neid kalu on seal lihtsalt nii vähe, et, et see võib juhtuda, et seal kord nädalas või kord nelja-viie lava tagant, kui siis see galakene piisavalt lähedale tuleb ja üldse seal mõni kala lähedal on, keda siis süüa saaks. Selliseid pettusi kasutatakse ka jah. Kas siis nähakse kivi moodi välja või pannakse mingi laternate põlema, millega siis neid teisi sööjaid juurde kutsutakse, aga näiteks nende tere, kaladega on ka nii, et mõned nendest vanad põlemusele laterna, nii et kui mõni suur kala, kes, kes neid süüa tahaks tema ujub, nende all võiks ülevalt poolt siis vaadata, et seal kala nagu ujumas, vastu valgust, siis ta tekitab kõhupooles olevat lihastega või lihaste vahel olevate rakkudega tegelikult sellise valgusriba, mis on täpselt samasuguse spektriga nagu see ülevalt langev päikesevalgus ja ta hajub siis sinna vastu taevast niimoodi ära, et sa alt tulev kallandada ei märka. Alati jälle on, on keegi, kes märkab üks kala, kellel hästi suured, sellised ümmargused silmad, nii nagu kullilaga veelgi suuremad tema siis suudab seda valgust jälle sellest päikesevalgusest ka eristada ja tema jaoks ei ole see mitte kaitsevärvus, vaid suisa kutsesöögile. Looduses on sellised suhted ääretult keerulised ja alati on keegi, kes suudab teise kavaluse läbi näha ja suudab sellest kavalusest endale nagu kasu lõigata. Eks põnev tegelane on ju ka kaheksajalg. Kaheksajalg on selline, keda me teame, kes on röövergis teisi elusolendina, põhiliselt kalu, aga aeg-ajalt on ka siukseid, kes tahavad teda ennast süüa, sest suur osa kaheksajalgadest ei ole väga suured, kuigi mehed filmidest võib-olla raamatust saame endale ettekujutus, et kaheksa algab midagi hiiglaslikku, aga noh, kui me lõunamaadel pitsat tellime mereandide pitsat keskel on tihtipeale sihuke ühekroonise mündi suurune kaheksajalg sinna krooniks keskele pandud siis, siis tegelikult nii ongi, et suur osa kaheksajalgu niuksed väikest, kuidas kaheksa jäänult maitseb? Päris hästi maitseb ausalt öeldes. Eriti need haarmed maitsevad hästi, kui need on värskelt grillitud ja need on väga maitsvad, mulle väga meeldivad need tillukesed beebi kaheksajalad, mida seal pitsad peal on, need on mittemidagiütleva maitsega, need grillitud kaheksa haarmed on tegelikult väga head. Aga see kaheksajalg siis, kui ta tunneb, et oht on väga lähedal ja tal ei ole nagu võimalust pääseda, siis ta pritsib välja sellise tugeva tindipilve, värvaine pilve ja vanasti arvati, et värvaine pilv on selleks, et noh, see hajub sinna vette laiali, see pill S8 peidab ennast sinna taha ära tegelikult see pilvi haju väga kergesti kompaktse ümmarguse moodustisena sinna õhku rippuma tekib nagu kaheksajala teisik sinna õhku ja see kala, kes teda ründama tuli, see siis keskendumine tähelepanu sellele tumedale selgelt nähtavale pilvele ja see kaheksajalg, kes siis selle pilve välja lasi, tema ise muutub heledaks, kas siis hallikaks valkjaks hiilib vaikselt niimoodi ettevaatlikult minema, sel ajal kui see kala siis selle värvainepilvega võitleb ja üritab siis seda ära süüa, kus tal tegelikult mitte midagi söödavat ei ole. Nii et selline petuskeem on ka olemas, et sa jätad õhku endast mingisuguse varju ja see sinusööja tegelikult tegeleb siis selle varju tagaajamisega ja, ja peitmisega ka linnud käsutavad kõikvõimalike petuskeeme, lindude hulgas on ka päris palju neid pettureid ja, ja need petturid on ühed, kes, kes teevad seda mitte nagu suisa enda jaoks, vaid teevad seda pettust poegade jaoks väga paljudel inimestel on endal ka kogemus, et on näinud, et järsku tema ette satub siis merele, järjes kõndides või vahel ka metsa vahel hästi vigane ja haavatud lind, kes vaevu-vaevu komberdab tiiba järgi ja, ja kukub ja komistab ja ja on nii haige, et kohe tahaks teda kinni võtta, aidata lahasesse panna või midagi head teha või selline, ütleme lindudel selleks, et ta püüab tähelepanu juhtida lähedalolevalt pesalt eemale ja ma ei mäleta, kes uuri, oli, aga keegi oli jälginud siis seda linnu käitumist mererannal, et kuidas ta siis eemale meelitab, kuidas ta seal haige on? Teesklus on ikka täiuseni viidud, et kui ta kukub, siis ta leiab koha, kus ei ole teravaid kive ja ei ole selliseid ohtlikke asju maalseta leiab su pehme liivase koha kukkumiseks ja et ikkagi väga teadlikult kontrollib kogu seda mängu, et ta ennast jumala pärast ei vigastaks, et see ei ole üldsegi nii, et astud siia-tänna, vaid täpselt ta teab, ta kontrollib, ta on ilmselt sama hea kui, kui kaskadöör filmides, kes on täpselt selle triki läbi mõeldud. Selline jah on lindudel päris paljudel levinud ja eeskätt teevad seda need linnud, kelle pesad on maapinnal ja ta püüab seal maapinnal oleva pesa juurest siis eemale meelitada. Väikesed linnud näiteks, kelle pesaaugud on nemad, kasutavad ka enam-vähem samasugust trikki. Aga nemad võtavad teistsuguse asendi. Näiteks kui vaenlane tuleb pesa lähedale, siis ta sealt pesa juurest maha ja hakkab mööda maad jooksma, võtab nagu küüru selga, püüab jätta muljet, et ta ei ole mitte lind vait, on hiir ja jookseb siis nagu hiir, umbes samasuguse tempoga jookseb seal rohu sees ringi ja püüab siis meelitada hiiri püüdma seda tegelast, kes teda sööma tuli. Ja niimoodi ta lippab hiiretaoliselt ja, ja püüab siis olla niimoodi, et vaenlane oleks tal kontrollitud kaugusel, samuti need vigastatud tiiba teesklevad linnud, hoiad seda vaenlast kogu aeg, tead, distantside ta täpselt reguleerib seda kiirust ja kui see vaenlane ikkagi liiga lähedale tuleb, siis ta lisab tempot, kui see maha jääb, nagu ootab ta järgi jälle. Kui, siis ta on jõudnud sellisesse kaugusesse pesast, et pesa leidmine nüüd seal vaenlasel juba praktiliselt võimatu, siis toimub imeparandus olemine suhteliselt terve, tõuseb lendu ja jätab selle saagipüüdja siis pika ninaga sinna ja mõni lind hakkab häda korral madu mängima ja mõni lind hakkab madu mängima. Need, linnud tavaliselt, kes pesitsevad sulus meie lindudest kõige tuntum endiselt on, on väänkael temal on selja peal sihuke väike must triip ja kui siis ta pesal on keegi pesast sisse piirus, ta hakkab ennast niimoodi liigutama, et tekib mulje, nagu oleks seal pesas madu, kes vingerdab, see must triip tekitab siksakki mulje. Ja siis siin on ka sihuke ehtne moosisin. Ja niimoodi see linnuke seal siis vingerdab ja enamikul loomadel tundub olevat selline kaasasündinud hirm madude ees ja nad siis instinktiivselt väldivad maoga kokkusaamist. Sest et madu on ohtlik madu, tuleb karta see, et see madu tõesti inspektiivselt paljudele liikide ohtlik tundub. Seda teadlased tegid kindlaks näiteks sellise huvitava eksperimendiga, et need ääretult mürgised meremaod, kellest me kunagi rääkisime, mad elab vaikses ookeanis ja siis pandi ühte akvaariumisse kokku need meremaod ja Atlandi ookeanist püütud kalad, kes nagu meremadudega ei saa kuidagi olla kokku puutunud ja siis selgus, et Kalad hakkasid kohe paaniliselt käituma, et nad kartsid neid meremadusid, keda nad iialgi näinud, et neil on see sihuke sisse juurdunud hirm nende meremadude ees olemas. Ja nad tõesti olid täielikus paanikas seal akvaariumis ja näiteks troopikas, kus madusid on palju, kus need sulus pesitsevaid, linde on palju siis seal on see selline mao teesklemine tegelikult väga levinud asi ja eriti need kangurlinnud, kes punuvad ise pesade, kus siis pessa viib kitsas ava sisse. Nendel on väga sageli just selline kaitsetaktika, et nad sisistavad siis, kui keegi sinna pesa suudmele ilmub ja kui ei tea näiteks, et lindude selline viis on siis kahtlemata ka inimesed ehmatavad, ei lähe seda seda pesa lähedalt uurima, sellepärast et pelgavad, et madu on seal peidus. Lindudel on veel väga huvitavaid siukseid petuskeem näiteks üks väike kakk, kes elab Lõuna-Ameerikas tema on suuremate röövlindudele küllalt kerge saak ja siis selleks, et see kerge saaki oleks liiga kerge või vähemalt natukenegi hirmuäratav tunduks, siis sellel väiksel kakul on kukla peal sulgedest siuksed suured silmad, nii et tema tegelikest silmadest umbes kaks või isegi kaks pool korda suuremad silmad on tal seal kuklasulestikus välja joonistanud. Ja siis, kui vaenlane tuleks, ta püüab ootamatult nii nagu kakud, keerad pea peaaegu selja taha keerab siis selle kukla vaenlase poole ja see peab olema väga kõvade närvidega vaenlane, kes siis ühtäkki avastab, et see väike lind, keda ta püüdma läks, vaatab teda hiiglasuurte silmadega, sest noh, elu näitab, et kui suured silmad, siis on seal ka suur suu nende suurte silmade juures. Ja sellest suurest suust on igatahes targemini eemal hoida ja sellise taktikaga see linnukene pääseb siis vaenlaste eest minema ja jääb enamikul juhtudel söömata ja näiteks paarkümmend aastat või, või natuke rohkem aega tagasi, Jaapanis avastati huvitav petuskeem haigrutel. Haigrud kasutavad siis sellist diisi, et nad kas siis võtad väiksed oksa, Raukesi poisis ka sulge ja viskad selle vette enda ette ja liigutavad nokaga siis niimoodi paneb vee liikuma, et see oksakene sulekene seal hakkaks nagu ujuma, noh, nii nagu meie teeme spinninguga vä? Liblikõngega kala püüdes ja väiksed kalad siis on uudishimulikud, nemad tulevad vaatama, et seal on kindlasti söök ja siis, kui nad sinna liiga lähedale tulevad, siis haigur võtab nad nokaga kinni ja, ja see tundub olevat nüüd õpitud käitumine, sellepärast et see on alles mõned need linnud, kes seda tehnikat valdavad täiuslikult. Ja tasapisi, see levib nüüd selles populatsioonis kogu aeg edasi, nii et linnud õpivad üksteiselt siukest, kalapüügitehnikat ja petmist, siis õpetatakse ka üksteisele seal suhteliselt edukas viis, ideaalne petuskeem on varju haigrul. Tema siis petab kalu sellega, et tekitab neile kunstlikke siukseid kivialuseid või vaid tumedaid varjupaiku, ta tõstab tiivad niimoodi üle pea, nukk jääb sinna alla ja siis kalad tulevad sinna peitu, sinna varju alla, et seal on tume ja, ja kindel olek, et seal keegi neid ei võta, aga seal tegelikult on juba nokk neid ootamas, et see haigus ALS niimoodi kokku meelitatud kalad ära süüa, see on ka siuke puhas petmise skeem, mille käigus siis meelitatakse söök endale koju kätte. Tavad madudel on mitu sellist huvitavat viisi, kuidas valetada näiteks kobra prillmadu, nii nagu tunneb prillid kobradel selja peal, tegelikult on ka puhas pettus, ta tõstab enda keha üle, sajab laiaks. Jätab mulje, et keegi vaatab väga suurte silmadega, aga tegelikult Ta püüab nagu sellega selle vaenlase ära hirmutada. Mürgihambad on tegelikult ikkagi ainult selleks, et, et saaki püüda ja, ja siis hädaolukorras ka ennast kaitsta ja iga säilinud mürgi tilkunud tegelikult võit jällegi sellepärast, et ega see mürgitootmine ei ole sugugi kerge ja kiire protsess, vaid selleks võib minna nädalaid ja ja, ja mitmeid nädalaid, isegi. Ja sellepärast tuleks seda mürki kokku hoida. Kobra kasutab sellist viisi, et ta püüab jätta muljet, et keegi suurte silmadega tüüp põrnitseb nüüd seda sööjat silmadega petmine on üks väga levinud viis aga näiteks Austraalias elav surma madu kasutab teistsugust alatut trikki. Tema peidab endal lehtede alla. Et noh, temast ei ole üldse mitte midagi näha. Ta on nii ühtesulav selle pinnasega, et talle suisa peale astuda, kõrval seista sa teda ei näe, aga niimoodi nagu inimene teda niimoodi näed, et aga loom, keda ta süüa tahab ja siis ta kasutab sellist viisi, tema sabaots on hästi erkroosa nagu vihmauss. Ja siis ta keerab ennast niimoodi rulli, saba on peaaegu tal nina all ja siis ta ehibsel sabaks nii uss vingerdab. Ja kui siis hiir või lind või keegi tuleb sisse Russikes sööma, siis seal ühtäkki tema ehmatuseks on maolõuad, mis kiiresti kokku Laksatavad teda Salvavad mürk on tal väga tappev ja ongi söök käes, nii et ei pea sööki taga ajama. Söök tuleb ise koju, et samamoodi nagu nende süvamerekaladel saba moodi kasutab siis surma, madusukest, püügitehnikat, mõned mao, kardad hoopis omapärast petuskeemi meie nastik, nende hulgas tema siis, kui asi läheb ikka väga täbar, siis ta järsku sureb ära. Jääb mulje, et ta sai rabanduse. Noh, sellised on näiteks kärss, pea, maod Ameerikas. Meie nastik siis ja tema siis, kui vaenlane ikka väga hullusti teda ahistab, siis muudu jäigaks keerab kõhu vastu taevast, suu läheb pärani lahti, keel tuleb ripakil suust välja ja mis kõige hullem, haiseb ka, nagu oleks ta juba nädal aega seal mädanenud päikese käes. See hais ja see siuke jäikuse kõik enamasti peletavad selle söja minema, sest Ta ei taha nagu sellist jäika raibet sööma hakata ja mõnda aega siis madu on jäigastunud ja, ja surnud jutumärkides seal paigal ja siis kui tunneb, et ohtu möödunud, siis ta järsku ärkab imekombel ellu, vaatab alguses ettevaatlikult ringi, juhul kui ikkagi oht on suur, see võib uuesti ära surra ja näiteks mõned surnutest võtma suudavad pigistada välja verenire, et verd voolab välja täiuslik, on see, see teesklus ja, ja siis, kui vaenlane läinud, siis nad roomad vaikselt minema. Üks madudest troopikas elav, sihuke väike, ilma mürgita madu, temal ei ole eestikeelset nime kahjuks olemas, ta näeb pealt välja selline tume, must, aga tema kõhualune sabaosas kergpunane ja näiteks siis, kui teda vaenlane ahistab, siis ta püüab endast jätta midagi sihukest suurt ja ohtlikku, keerab selle punase poole järsku peale poole. Ja see sihuke punane välgatus enamasti loodusse tähendab hoiatusvärvust, see paneb selle ründaja alati mõtlema, ilmselt ei ole see söödav. Jätab jällegi siis selle väikese süütu mao rahule ja madu pääseb rahulikult. Tikukonnad on veel meisterlikku petjad. Näiteks me teame loodusuurijate väited selle kohta, et, et konnad petavad siis oma kaasat, nad ei peta sellega nüüd nagu meie mõtleme vaid, et petad, selles mõttes püüad selle kaasa saada, keda nad veel ei tohiks nagu saada, nad on liiga noored. Et üldiselt emased konnad valivad siis isa selle järgi välja, kui madala häälega ta krooksub ja see kruuksumise madalus tuleb siis tavaliselt suurusega kaasa. Mida suuremaks kasvab, seda madalam hääl ja mida suurem sa oled, seda parem paljunemispartner saga enamasti oled, aga mõned väiksemad suudavad oma häält muundada, nii et krooks soodsama madalalt tagune suuredki ja emased on need hämmastunud, aga vähemalt on veendunud seal sama hea partner kui see suur ja avaneb võimalus nendele väikestele kondadega paljuneda. Paljudele ei lähe see õnneks, sest eks see suurus ka ikkagi avaldab enamasti nende emastele muljet. Nendel läheb see õnneks ja niimoodi saavad siis valetamise abil paljunemisõigusega need, kes tegelikult oleks pidanud aasta või paar veel rahulikult ootama. Nii et selline viis konnadel on petmiseks ja enne me rääkisime, et ämblikud ja mõned putukad teesklevad lindude väljaheidete, siis on ka üks konnalik troopikas, kes samamoodi suudab endast jätta lehe peal sellise mulje, et ta ei ole mitte midagi muud kui ühe suure linnu väljaheide, kes on sealt üle läinud ja siis sinna see pleki maha jätnud. Ja kuna seda väljaheidet enamasti suured loomade söö, halvimal juhul võib seda teha putukas, kes tuleb sealt mingisuguseid sooli saama, siis see on tema jaoks kahte viisi kasulik. Need, kes teda süüa tahavad, ei sööda ja need, keda tema sööks, tuled talle ise koju kätte jälle. Nii et selliseid petuskeeme kasutavad siis ka Kahepaiksed. Kahepaiksete on ka see hoiatusvärvus, mis ei ole küll petmine, aga mis on teatud määral siiski selline skeem, millega näidatakse teisele, et ära mind puudu. Ma olen mürgine, olen mürgine ja noh, need on need kuulsad Puukonnad Lõuna-Ameerikas, kes ise on hästi tillukesed, seal paar-kolm sentimeetrit ainult. Ja kui enamasti konnad on peidulise eluviisiga, ei, näit Ennast Puukonnad, vastupidi, patseerivad jultunult lehtede peal ringi või seal kõdu sees ringi ja, ja nemad ei lase ennast nagu mitte millestki häirida, sest on teada, et nad on nii mürgised, et ilmselt mürgisemaid Loovia raske üldse maakeral ette kujutada ja nemad võivad siis selle kaitse värusele väga hästi loota. Värvustamis hästi erksad. Enamasti on see musta-kollase kombinatsioone võib-olla sinise ja kollase kombinatsioon punase ja, ja rohelise kombinatsioon, kõik nad on hästi erksad, värvid peavad kaugelt silma torkama ja juba kaugelt signaali andvad. Ma olen mingit moodi paha söödamatu, mind ei tasu torkima tulla. Kui me vaatame roomajaid veel, siis roomajate hulgas on paar sellist huvitavat tegelast sisalike hulgas, kes ka püüavad petta. Näiteks sinisabas kingil on hästi erksinine, saba kaugelt silmatorkav ja seal just noortel isenditel, kes sagedamini võivad sööjat ohvriks langenud. Ja siis siniergas saba tõmbab selle sööja tähelepanu endale sööja, siis tuleb juurde ja kui ta siis hakkab seal sisaliku püüdma, siis enamasti ta püüab sinist väljaulatuvat osa. Sellele järgneb sisse instinktiivne reaktsioon, saba murdub ära, hakkab tantsima veel ilusti, sihuke sinine tantsiv olend ja sisalik ise pääseb terve nahaga ja kuidas siis nüüd suureks kasvab, siis see sinine saba kaob ära, siis ta loodab ainult kaitse värvusele, siis ta enam ei püüa seda tähelepanu endale tõmmata. Ja siis on üks Skink veel millegipärast sisalikud, armastad sinist värvi on sinikeeles kink. Ja tema näiteks siis püüab vaenlast jahvatada sellega, et et kui see vaenlane tuleb liiga lähedale, siis ta avab suu ja lükkab suust välja erksinise suure keeles, on hästi lai ja hakkab sellega vehkima ja tekitab siis vaenlases küllalt suure segadused, mis see siis nüüd on, seal midagi ohtlikku? Ei ole midagi, kus on tavaline keel, aga see erksinine värvus paneb selle vaenlase tavaliselt mõtlema, ta jätab selle Skingi rahule ja selts kingil tegelikult mingit muud kaitsevahendit ei ole, kui see sinise keele lehvitamine. Nii et küllalt omapäraseid skeeme on olemas sisalike hulgast, kes on imetajate hulgas kõige suurem Ettor, kõige täiuslikum pettur nimetajate hulgas homonopossub, opossum selles mõttes, et tema suudab siis teeselda täiuslikult surnud. Kui ikkagi vaenlandada ahistab, siis ta kukub järsku maha, jäigastub ta, ei liiguta ennast. On teada juhtum, kus üks poisike haaras surnud bossovi kaasa niinimetatud surnud vedastada peaaegu pool tundi enda järgi koju lohistas mööda maad, siis poiss hakkas üle aia kodus ronima, siis järsku avastas ehmatusega. Surnud opossum, klammerdub kõige nelja jalaga aiaposti külge ja ei ole nõus enam edasi tuleb. Ja siis poiss muidugi ehmatas ja. Minema, ja huvitav on see, et kui teadlased on uurinud selle niinimetatud surnud opossumi aju, kui ta teeskleb surnut ja magav opossum aju, siis magav opossum on magav opossum, tema aju on välja lülitada, ei reageeri millelegi, aga selle surnud teeskleb opossum, aju töötab täpselt samamoodi nagu sellel aktiivsel päeval ringi jooksval opossum veel. Nii et ta tõenäoliselt teab täpselt, mis toimub. Aga ta ei reageeri sellele mitte millegagi, püüab jätta siis surnud mulje, aju töötab nii nagu vanasti öeldi, nagu koorelahutaja. Ja siin on hämmastav, et tihtipeale koerad ja, ja Need inimesed, kes niinimetatud surnud opossum kätte saanud, on teda siis torkinud või koerad hammustanud või mõni teine loom on teda hammustanud ja Possume ei reageeri, kuigi tal aju täiesti funktsioneerimist, ta ei reageeri neile hammustustele ega mitte millegile, et kas ta ei tunne valu, kas ta suudab selle valuaistingu kuidagi pärssida või mis seal tegelikult toimub, see on meil praegu veel veel teadmata, aga see on minu meelest üks niisugune hämmastavamaid, valetamise hetki loomariigis, mida mina endale ette oskan kujutada. Pettustest loomariigis, rääkis bioloog Georg aher.
