Tuul ongi vist praegu nii, et lähme siit lõpuni ära  ja katsume mööda seda metsa serva sealt varjust põllule  peale minna. Korralik jahisaak ilma ühegi pauguta. Lendoravapojad kodumetsaotsingu, et nii,  nii rahulik, siin need on palju valedamad kui täiskasvanud ja. Aga mis asi see? Vihmauss või ka? Ja ma ei saanud ikkagi nii, et ta pea sinna mustale taustale  ja autos tundus see rakurss natuke teine. Siin ka rippub. Selline väike kodumaine kobra tipus siin noka vahel. Ma olen tulnud täna jahile vereta jahile,  kus relvadeks on fotoaparaadid, laskemoonaks,  mälukaardid ja jahisaagiks ilusad looma ja looduspildid. Maikuu eelviimasel nädalavahetusel kogunenud fotograafide  seas oli nii proffe kui asjaarmastajaid väga erinevatelt elualadelt. Näitlejatest, bioloogide ja jahimeesteni. Nii mõnedki on nagu püssi enam-vähem või päriselt nurka  visanud ja päris püssi ja ja pannud rõhku fotopüssile,  see loom ja pell. Tore. Ja kui sul on hea pilt, siis sellel on erkine väärtus  igal juhul ja, ja emotsionaalne väärtus hiljem. Minul, mis nüüd, kas see 20. aasta või 20. aasta algusest  peale ikkagi algusest peale ja ma usun, et see võis olla  umbes 2000 või 1999 või millal see esimene oli? Äkki veel aasta varem ja no siis ikkagi filmiaeg anti  kõigile filmirullid kätte ja ja ma ütleks,  et seda praalimist oli rohkem siis, kui õhtul tuldi jahist,  et kes mida sai, kui hästi sai, kui lähedal sai,  no ei mahtunud enam kaadris ära, aga no praegu küsitakse kohe,  et no näita ette. No see koht, kus me täna läheme, on sinu jaoks selles mõttes tundmatu,  sa ei ole siin eeltööd teinud. Sa ei tea täpselt, kus mida võiks leida. Ei ole mingit eeltööd teinud, et pigem pigem lähme rabade vahele,  kus tunduks sellist, no eks loomale meeldib  ka liikuda nagu sellist niisugune liigendatud aladel  ja kus metsa nurgad saavad kuskil kokku,  et ega, ega ta hea meelega kuskil lagedale ei tule. Et vaatame, äkki leiab mõne sellise koha,  kus metsa, metsa, ga nurkapidi kokku ja kus võib-olla leiame  liikumisradu ja. Kuidas loodusfotograafid kõnnivad, ma olen vaadanud,  et nad, kõnnak on kuidagi teine, just, et sa rullud natuke  nagu üle talla ja et kontsa ei pane pauguga maha. Nii nagu sa praegu teed, et noh, tegelikult on matkasaabas. Aga ega seda kolksu kuulda ei ole. See on niikuinii, et kui kui vaikselt kõnnid,  siis ikkagi jälgida, et sa ei astuks kivi peale  ja astuks oksa peale. Võiks alati nagu liikumisel. Kui nüüd jääda kuskile näiteks risti istuma,  et istuda siia maha, panen sinna, panen sinna,  panen siia minna näiteks kraavi perve peale,  kui see mõni loom üle tuleb. Et ega alati jälgida nagu tuult. Sa ei kuule seda krõpsu, kui sa ühe krõpsu kuule,  ära kuuled, siis ikkagi. Paned oma kõrvad nii-öelda kaussi oled kunagi proovinud nii? Kuula praegu näiteks seda koera. Aga just, et konkreetne kauss oleks. Ja nüüd võta ära. Kohe lähemale, kohe tuleb palju lähemale. Noh, ikkagi tüükad, ma mõtlen, et on, on see aeg,  kus praegu just need händkakud hakkavad välja piiluma  ja nädala pärast peaks nad läinud olema pesast. Et see on muidugi see võimalus on väga väike,  me näeme, aga, aga noh, kontrolli tasub ikka. Et nad ise tahavad olla ka kindlad, et keegi need ära ei söö. Aga just et turul tegelikult aitab ja tuulega saab alati  nagu hästi lähedale loomale. Kui see, kui sa õigest suunast liigud. Pea paistab. Ma ise ei julge välja minna, aga tundub,  et Jarek pildistab. Sorr muidugi, ta on eriti julge lind, et sellises situatsioonis,  et kes öistel Kruusateedel on sõitnud, see on teda kindlasti palju näinud. Aga ei, ma olen talle enne ka lähedal läinud  ja ma usun, paljud ka teised fotograafid,  ta on tõesti hästi julge noh, nägi, nägite ise,  et ta lasi lähedale, siis täitsa külje peale. No ma ei tea, palju me vahe oli, kolm meetrit oli neli meetrit,  oli. Sa olid ikka niimoodi täiesti kõhuli tee peal,  hiilisid muudkui lähemale ja teadsid, et ta ei lähe kuskile. See madal rakurss on võib-olla loodusfotograafide  mingisugune kiiks. Tegelikult on nii, et kui sa, kui sa ülevalt midagi alla pildistada,  siis kogu see taust jääbki seesama, mis on seal linnu kõrval. Aga kui ma olen hästi madalal, siis ma tegelikult taustaks  sellesama tee lõppu või et lihtsalt siia pilti jääb rohkem sügavust. Ja noh, kahtlemata on ka loomade lindudega,  et et mida väiksem sa optiliselt nende jaoks tundub,  seda ohutum. Sa oled. Kell on praegu viis hommikul ja me oleme nüüd väljas Maarja,  kes on vereta jahi esimest korda. Sa tulid nüüd lagendikule, miks lagenik võiks  või see põld võiks hea olla siin. Lootsin lihtsalt lageda pealt valgemas saada kitsest pilti. Et eile õhtul sai käia mööda kvartali sihti,  aga ei olnud väga nagu õnne. Et äkki prooviks lagedat täna. Aga nagu näha, siis on juba siia ette jõutud,  jah, üks loodusfotograaf, see nõudis meile ette,  et tegelikult metsades on ju üle 40 inimese,  kes otsivad parimaid kohti ja need on vajunud kohad on piiratud. Võta tuule suuna. Ja hakkaks mingit ringi tegema. Miks see oluline on? Et nad lõhna peale ei saaks? Saaks neile võimalikult lähedal. Tuul ongi vist praegu nii, et lähme siit lõpuni ära  ja katsu mööda seda metsa serva sealt varjust põllule peale minna. Teeme nii. Värsked kitsejäljed ja hommikused jäljed. Keegi võib siin olla. Kas sul? Eile õnnestus ka midagi saada. Paar metskitse sain, aga mitte väga head kaadrid. Üldiselt loomulikus vähe. Praegu oli jälle üks napikas mis ja metskits oli seal. Aga ta pööras nagu metsa sisse ja jäi mind ootama. Ma ei arvanud seda ja siis, kui vahemaa kuskil 40 meetri  peale sai, siis ta juba nägi ja jooksis ära,  et ma ei saanud ühtegi kaadrit. Aga ilus. Tiina metskits. Loodetavasti tuleb seal nüüd veel lisa õige pea. No sa tegelikult oled ise kirglik jahimees,  kui palju nüüd see vereta jaht tavalisest jahist erineb sinu  meelest või sinu jaoks? Võib-olla lühidalt siis ainult trofee jagu,  aga aga see trofee on sul jällegi fotona. Ega ta väga palju selles suhtes erinegi,  et sa pead arvestama täpselt samasuguseid reegleid metsas liikudes. Lihtsalt minu puhul on vahe see, et ma olen osavam jahimees  kui fotojahimees. Vereta jahil ei pea jahtima ainult metsaloomi,  vaid võib pildile püüda ka hoopis teistsugust maailma. Siin see on. Mis sul pildimenüüs täna on? Kalad tahaks öelda, et mereannid, aga tegemist on järve  andidega ja siin oodata on. Särgi ahvenaid hauge vähke ehk aga kunagi ei ole  garanteeritud ja Need on sinu jaoks täiesti tavalised,  sellised saakobjektid. Eestis jah, sellepärast, et need on kõige levinumad liigid ja,  ja nendele saab kõige lihtsamini ligi. Kuidas sa neile ligi saad, kas sa oled kuidagi nende  usalduse pälvinud või? See ongi see võtmeküsimus, et on. Sa pead leidma sellise isendi, kes on lihtsalt rumal näiteks  ja laseb su ligi selle tõttu või siis mingil moel  selle looma usalduse võitma, sest vee all ei toimi see,  et sa kuskilt hiilida lähedale või kaugelt teleobjektiiviga teed,  sest vee all on see kuldreegel see, et sa pead olema  nii lähedal kui võimalik ja siis veel natukene lähemal. Eesti allveefotograafias on midagi erilist,  siis püüda ka, et need maailmas on tõesti ju näiteid  ägedatest mereelukatest, fotodest, sealt kas kas meil siin  on midagi püüda? Oi, vägevalt on palju, et alates näiteks varakevadel  kärnkonnade pulmamängud on super vaatepilt näiteks. Ja kui suuremate loomade juurde tulla, siis Eestis muidugi  hall hülged, need on ületamatud, et kui hall hüljes tuleb  sinuga tutvust sobitama, et see on ikka super elamus. Palju sul seda raskust on seal? Noh, vöö peal on, tuleb kokku 15 kilo. Ballooni ise on terasballoon, mis on raske balloon. 22 kilo, kui on täis. See tähendab, et kui tühjaks saab, siis on kaks kilo kergem,  ehk siis tegelikult pika sukeldumisega. Võib ära hingata kuni kaks kilogrammi õhku. Tunduvalt selles mõttes otseses mõttes raskem töö kui metsas fotograafil. Nojah, nendel on jälle teleobjektiivid, need,  mis kaaluvad Aga siis edu. Kaido Haageni jahisaagiks oli täna uhke konnakulleste paraad  pulmarüüs tähnikvesilik ja vigastatud haug. Kolmepäevase vereta jahi tulemuseks oli 65-st heast  loomapildist koosnev näitus, mida Eesti eri paigus näha saab. Kokku nähti 107 linnu ja paarkümmend loomaliiki. Selle aasta veretajahi võitjaks on Indrek Ilometsa kaunis  foto metstildrist. Mingi jama. Nii see see veel juurde. Siit tuleb veel veel otsimist. Juulikuu keskpaik Ida-Virumaal aastakümneid lendoravate  uurimisele ja seirele pühendunud Udo Timm jälgib kahte  raadiosaatjaga emast lenduravat, kellel on pojad. Emana kuskil seal hoopis hoopis teises kohas. Ehk siis siis tekib küsimus, kus on pojad? Kuskil seal on, tähendab üle üle selle sihi on läinud. Enne ta oli siin kastis. Selle antenniga on võimalik kindlaks teha,  kus lendorav asub. Signaali peaks praeguse sellise lehestikuga,  kus puud ja põõsad on hästi lehtes. Selle signaali saama kätte niimoodi umbes poole kilomeetri kauguselt,  kui on talvine aeg isegi kilomeetri kauguselt. Aga praegu on vaja selgeks teha, kus lendorav on,  kes vaid mõned päevad tagasi oli siinsamas. Pesa on tühi, pesa on tühi ja seal on pesamaterjal  nii palju pesamaterjali ainult on. Mis see tähendab siis, et ta on oma pojad ära viinud? Ilmselt on lahkunud siit juba, jah. Uskumatu, et veidi üle 100 grammi kaaluv loomake suudab  vajadusel kanda oma pojad ükshaaval teisele pesapuule. Rajakaamerasse on jäänud varasem episood,  kus lende orava ema tassib oma poegi. Udo hoiab pesakondadel silma peal, et näha,  millal noored ema juurest lahkuvad ja kuhu nad sünnikohast  edasi lähevad. Läheme teise lendorava ema kodumetsa. Tema pojad peaksid olema piisavalt suured,  et neile raadiosaatjaga kaelused panna. Kella 10 10 19. Lendura. Aga kusjuures see ei ole, see ei ole ema,  kus sa tead, sellepärast et tal ei ole kaelust kaela,  aga siin oli ema praegu. Mis see nüüd tähendab siis täiskasvanud? Aga kus on pojad, me tulime selleks, et poegi näha. Võib-olla, et on hoopiski kaks, kaks täiskasvanut,  see on nüüd üllatus sulle. No ikka on jah, mis nüüd saab siis? No ega püüame ikka. Ja 17 a pojad on ka mille järgi sa praegu arust pojad siin  väiksemad olid ja pruunimad? No see on poeg praktiliselt juba sama kasvanud kui  täiskasvanu loe. No sellepärast ma praegu juba juba ongi võimalus panna neile  kaelust kaela, sest kui nad on liiga väiksed,  siis see kaelus on niivõrd raske, et et see võib häirida  oluliselt juba nende liikumist ja. Siin pole midagi, nüüd tuleb panna püünis ette  ja ja, ja siis siis vaadata, kes sealt välja hakkab. Kuidas üldiselt on, kas? Üks isane paaritub mitme erineva emasega  või on igal emasel oma isane ehk siis on kindlalt välja  kujunenud paarid. Põhi on nii isaste territooriumid kattuvad. Ja isased katavad paljude emaste territooriumi juhul kui õnnestub. Muidugi, kui isolatsioon on, siis, siis pole midagi teha. Siis siis lihtsalt on, ongi üks ja ja valikut pole. Aga ei taha enam kinnast jätta. Nii sellega saime hakkama, püünis on üleval. Nüüd jääb siis oodata, et kas nad ise ka tulevad välja. Küll tulevad. Küllap nad tulevad, aga, aga sinna läheb veel natuke aega. Eestis elab umbes paarsada lendoravat. Nende kodumetsade kaitseks on väljaspool kaitsealasid  moodustatud püsielupaigad. Teada on üle 100 lendorava leiukoha. Praegu on neist asustatud vaid 47. Kui lendurava seisukohalt vaadata, siis siis need  kavandatavad ja praeguseks siis püsielupaikadeks moodustatud  lendorava metsad need säilisid. Ja tänu sellele, et need elupaigad on säilinud,  siis ka on lendorava asustatud elupaikade arv olnud stabiilne. Viimased aastad. Võime öelda, et praegu järsku langust enam ei toimu. Aga see kaugeltki ei tähenda, et meie oravatel on  siis kõik nüüd hästi. Lendoravatele sobivaid elupaiku on vähe ja needki metsatukad  on sageli üksteisest eraldatud. Sigimiseks peavad isas ja emasloomad kokku saama. See eeldab, et elupaigad on ühendatud. Nii on oodata ka järglasi. Emased lendoravad on territoriaalsed. Ühe emaslooma kodupiirkond on kaheksa kuni 15 hektarit. Oma valduses Nad teisi emasloomi ei salli. Kui me vaatame meie Lendorava leiukohtade sobivate metsade pindala  siis siis kahjuks ühte elupaika elupaigalaiku mahub vaid üks-kaks. Ainult mõningate. Eranditega paar suuremat metsa on sellised,  kus, kus siis mahuks elama rohkem kui kui kolm. Emaslooma. Huvitav jah, üks ainukene. Kus siis teised on? Praegu on juba kell 11 põhimõtteliselt. Uudol on varuks kaval tehnika, mõni patsutus puutüvele  ja ehk näeme, kes seal veel peidus on. Nii see ei ole kaelusega. Peabki suurem. Suuremat mul oligi vaja. Ja see on isane. Kas isane osaleb ka poegade eest hoolitsemisel  või on see ainult lubas, üldiselt ei hoolitse. Et ainult emasee töö on tegelikult oma poegadega,  tegelen isased visatakse lausa lausa välja,  aga enne enne kui poegimiseks läheb. Aga, aga nüüd, kui pojad on juba piisavalt suured,  siis siis võib jälle tulla, võib-olla ka järgmise pesakonna. Jaoks. Pane talle alt alt läbi, nii et sa võimalikult saad üles. Ja ta võib selle hammustada näiteks noh,  niimoodi näekiirpuud jooksevad. No las ta muidugi tahab, no kaua sa siin jamad siis. Ja tal ka kannatas, katkeb lõpuks, kui kaua siis? Võib. Nüüd siis veel tema kaal 50. 155. Kui lahutame riidest koti 25 grammi maha,  saame teada, et emase lendorava arvata. Peigmees kaalub 130 grammi. Kaeluse kontrollima, kas kaelus töötab? Väga ilusti töötab, laseme ta siit siis minna. Et nii, nii rahulik, siin. Oot, oot, oot, ole rahul, ära nüüd. Ära jama. Need on, need on palju. Väledamad kui täiskasvanud ja ja. See siin ongi lendorava poeg. Paistab, et tegemist on noore isase loomaga. Kui vana see poeg praegu on, umbes. No see poeg on praegu võib-olla kahe kuune. Ja millal ta päris iseseisvaks saab? Iseseisvaks nad saavad kuskil nii, nüüd nüüd nad hakkavadki  iseseisvuma ka. Võib-olla siin nädala kahe jooksul soomlaste andmetele  tuginedes noored hajuvad. Reeglina kuni ühe kilomeetri kaugusele noh,  ühe kuni kahe kilomeetri kaugusele ja, ja noh,  ikka on erandeid ja mõned neist on siis ka pikamaa rändurid ja,  ja võivad sattuda üsna kaugele, kui. On vahepeal lagedad alad, kust lendoravapojad  siis üle ei saa, siis, siis. Sageli hukkuvad need. Uute kohtade otsingul noorloomade hukkumine on päris suur ja,  ja noh, reeglina need, kes siis kevadeni vastu peavad  ja on omale uue elupaiga leidnud, siis siis need elavad üsna pikalt,  aga. Loomulikult siis on jällegi see, et kui üks loom noor loom  leiab endale uue koha siis peab sinna ka kaasa satuma. Ja ka see lendorava poeg saab päris oma kaeluse,  et teadusuuringute käigus oleks võimalik jälgida,  kuidas tema elu edasi siit kulgeb.
