Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Ma tean, kus põhi ja no ma ja kus peale põhjanaba suure külma Reedaga lai la tundramaaga suure külma. Me taaga lai jala tundramaaga rastundrat, leidsin paiga, kus on palju suuri metsi, öeldakse, et on taiga ja et raa sinna eksi, öeldakse, et see on taiga ja et raa sinna eksi. Siis ma jõudsin poodoomet São maa tammekännu otsa ka siin ja teadsin, et mind ootamas. Puhkasin ja teadsin, et mind ootamas. Stepan Navarro, huuma asub meile uraasi ja aas preeria stepi kaksikvend, Ameerikas peiti sen, preeria, stepi kaksikvend, Ameerikas peiti sen. Puikesed Toomarret, Kelley aadliliivataskust, liivakõrvast ja kui skorpion torkab sõrmed ja et oled jõudnud kõrbe ja kui skorpion torkab sõrme, tea, et oled jõudnud sõrme. Kui ma kuulen Vahemeri, mõtlen, mille ma Helmeri päästaks meremaa helt välja, aga mille vahelt välja päästaks mere vahelt välja, aga mille vahelt välja? Tere, head sõbrad, täna on, meil on siis jälle selline saade, kus me saame rändama minna. Meil on siin hästi palju ilusaid raamatuid ja värvilisi pilte, kaardid ja siis on veel tammekännu. Jaan, kes on oma suvise kännu pealt maha saanud, õigemini jaan on oma lauluga juba meie saate rändamist alustanud. Nii et alustasite karu, kuumed. Täna rändame. Rändab sinna Vahemere äärde, mis sind laulust nagu selgeks sai, on vahele kinni jäänud ja kus vahelduses kinni on, seda me hakkame kohe harutama kaardi pealt, te näete, et see Vahemeri on vahele pressitud tõesti, don pressitud Euraasia ja Aafrika vahele ja ookeaniga ühendus ainult väga kitsast väina mööda Gibraltari väin mille kaudu ta siis on ühenduses Atlandi ookeaniga. Me lubasime, et räägime subtroopikas. Nüüd te mõtlete, et räägime hoopis Vahemerest, aga tegelikult. Tegelikult see subtroopika siin meile kõige lähemal ongi Vahemere ümbruse aladel. Ja seda mõningate kaardistamise järgi kutsutaksegi Vahemereregiooniks eriline taimkattevöönd. Vahel kutsutakse teda veel ka lähistroopikas või subtroopikas, nii et heal lapsel on palju nimesid. Kui ma ene kaardi pealt vaatan, siis, See vöönd on tähistatud numbriga viis ja see on lähistroopika igihaljas mets, põõsastik ja sama värvilaigud on veel mõnes paigas mujal ka Ameerikas, näiteks seal on linn New Orleans ja siis on linna kandis. Aga subtroopikas ei ole siin üldse juttu, see on lähistroopika. Need mõisted on kattuvad nii et vanasti olid kasutusel rohkem subtroopika, ka eesti keeles on parem sõna lähistroopika, nii et kasutame siis ühte, teist ja võib-olla ka seda kolmandat, veel seda vahemerelise kliimavööndit nimetame teda Vahemerre Vahemere ümbruses, kohatakse seal siis kõige iseloomulikumalt esimene, aga ma ütleksin veel paar sõna selle Vahemere kohta kaardi pealt te näete, et on tõesti siia nende Nende vahele ära pigistatud ja ja tegelikult on teadlased välja arvutanud, kui see Vahemeri Atlandi ookeaniga Gibraltari väina kaudu ühenduses ei oleks, siis ta tänu sellele, et seal on päikesekiirgus päris intensiivne ja tuulion siis ta auraks tasapisi ära ja muutuks iga aastaga aina soolasemaksja soolasemaks ja mõned pessimistlikumad teadlased arvavad, et temast tekiks siis ühenduse puudumisel täielik soolajärv. Võib-olla isegi suured soolaväljad võiksid seal Vahemere asemel olla ja mismoodi see siis edaspidi mõjutaks ülejäänud alade kliimat, see on täiesti ettearvamatu. Õnneks on see ühendus olemas ja Atlandi ookeanit tuleb päris palju vett sinna Vahemerre igal aastal sisse. Ja selle tõttu see Vahemeri on just selline, nagu ta on ja, ja kõik see ümbrus just selline, nagu see parajasti näha võib. Vahemeri minu jaoks on ahvatlev küll. Aga ma kardan, et võib-olla ma ei tahagi sinna minna. Praegu, kus on peamine üle maailma üks suur turistide lemmikkant, kus sõidukeid miljonite kaupa igal aastal läbi ma tahaksin sinna tõesti minna 1000 aastat tagasi, siis kui seal oli tõeline maailma kultuuri alguskolle, kus oli Vana-Kreeka ja Vana-Rooma, seda tahaks näha. Praegu võib vaadata ka inimmassid, kindlasti kohutaks väga äral. Selle piirkonna loodusest on tegelikult väga raske rääkida, sellepärast et vist nii inimese poolt mõjutatud loodus kusagil mujal maailmas kohata polegi võimalik. Tegelikkuses sellist, nii nagu kaardi peale on kirjutatud lähistroopika igihaljas mets. Sellist mets võib väga üksikutes kohtades ainult kohati laikudena lapikestel, põhiliselt see mets on kõik juba ammu-ammu maha raiutud, mujal Euroopas oli seda metsa veel olemas, aga sealt Vahemere ümbrusest oli ta maha raiutud küll põletuspuudeks, küll ehituseks, kes teabki, kõik, milleks teda seal kasutati sõjapidamiseks ja laevad tegemiseks ja maha. Ta raiuti ja, ja erastu tasemele ka kasvada, sellepärast et sinna metsa asemele rajati põllud hakati kasvatama vilja ja muid kultuurtaimi ja hiljem veel hakati kasvatama karja. Ja kari omakorda hakkas veel kord selle metsa kallal käima, nii et selle metsa seal püüdiski peale kasvades õisele metsa sealt ära ja ja tasapisi läks asi isegi nii kaugele, et mõnedes piirkondades kadus ära, aga see muld uhuti lihtsalt vihmadega. Merre jäid paljad kaljud ja kivid ja tihtipeale seal Vahemere ääres. Mõningates paikades on metsatasemele tekkinud poolkõrbed põõsastikud mis kuidagimoodi enam metsa nime välja ei anna. Kui pöörduda tagasi selle mussaa juurde siis on sealtkandist pärit väga palju müüte ja nagu igal maal, on ka omad muinasjutud mis peegeldavad tollast elu ja, ja nüüd ma loeksin muinasjuttu, mis räägib sealsest rikkalikust karjakasvatusest. See muinasjutt on pärit Korsika saarelt. Elas kord karjus, kel oli rohkem utasid oinaid kui liivateri mererannal. Sellepärast tundiski ta alalist hirmu, et mõni loom võib otsa saada. Talv oli pikk ja karjus muudkui palus. Kuudelt. Detsember ole mu vastu armuline. Jaanuar elad tappa mu loomi külmaga. Veebruar, kui sa mu vastu heatahtlik oled, austan sind alati. Kuud, võtsid karjuse palveid kuulda ja tundlikud, nagu nad austusavalduste suhtes teadagi on, täitsid nad tema soovi. Ei saatnud nad vihma, rahet ega haigusi loomade kallale. Kutted, oinad veetsid terve talve külmetamata karjamaal. Lõpule jõudmas oli kommertskõige raskema iseloomuga kuu. Jõudis kätte kuu viimane päev ja karjus ei kartnud enam midagi. Ukse ees oli aprill, kevad ja kari oli terve. Nüüd loobus, karjus oma paluvast hääletoonist ja hakkas pilkamaninghoplema kuulemmerts. Sina, karjade nuhtlus, keda mõtled sa hirmutada tallekesi? Tead, märts, ma ei karda enam. Käes on kevad, sa ei saa mulle enam halba teha. Märts minu murede Kuusa võinud minna ja jäädagi murede maale. Kuuldes tänamatud kerjused endaga sel kombel kõnelevad, sai märts vihaseks. Solvunult jooksis ta oma venna aprilli juurde ja ütles. Aprillikuu mu hea ja armas vend, kolm päeva mulle laenuks Sanna. Siis aga Karjus hoidku end, ma tahan teda kahetsema panna. Aprill, kes armastas väga oma venda, märtsi, laenas talle kolm päeva. Kõigepealt kihutas märts ümber maailma, korjas kokku kõik liikvel olevat tuuled, tormid ja haigused ning saatis nad tänamatu karjuse loomade kallale. Esimesel päeval surid nõrgema tutte toimunud teisel päeval jõudis kord tallede kätte. Kolmandaks päevaks polnud tervest karjast enam ühtegi looma järel. Karjusele jäid ainult silmad. Et nutta. Mul karjusid natuke kahju, aga ma hakkasin mõtlema, et see on subtroopikas. Kuidas seal siis ikkagi külm on, nagu selles loos kirjas? Tõesti kord mitmesaja aasta jooksul juhtub sellist asja ja siis see jääb kõigile hästi meelde, tuleb tingimata muinasjutu üles märkida, aga kui nüüd vaadata neid diagramme, mis on joonistatud temperatuuride ja sademete kohta, siis näiteks seal on näha märtsikuu keskmine õhutemperatuur on pluss 12 kraadi. Ma ei kujuta küll ette, kuidas selle juures loomad siis võiksid ära külmuda. Ja sademeid ei tule kuigi palju, sellel ajal kõige suurem sademete aeg on selleks ajaks mööda läinud ja tegelikult märts, aprill, mai on sealkandis just kõige parem aeg taimedele õitsemiseks, tegelikult hakkab õitsemisaeg peale paljudel taimedel juba detsembris siis sajab päris palju ja õhutemperatuur on kaunis kõrge ikka üle pluss 10 kraadi ja paljude taimede õitsemise tipp saabub aprillis-mais. Hiljem hakkavad juba õied kaduma ja suvel, kui seal on päris kuiv, siis taimedel on päris tükk tegemist, et hinge sees hoida, sellepärast et vihma sajab väga vähe ja kogu taimede tähelepanu tuleb siis pöörata sellele, et seda vett, mis talve jooksul sadanud, on kuidagimoodi kokku hoida, sest suve jooksul eriti enam midagi juurde ei 100. Ja kui siis väga intensiivselt lasta veel ära auruda endast siis võib juhtuda nii, et sügiseks on taim surnud, selleks on paljud taimed selliste nahkete lehtede, kui on lehed hästi tillukesed või on isegi sugused okkalised osa põõsaid, nii et noh, nad on hästi kohastunud sellise kuivaperioodiga ja muidu kohastamine kuivaperioodiga on ka see, kui õitsemine viljumine toimub hästi varakevadel ära, siis kus seda niiskust parasjagu on. Siili passina oledki Vahemeres lainega liugu laskmas käinud? Jah suvel. Kuigi meie rääkisime praegu rohkem Kreeka ja Itaalia kandist, aga mina käisin Lõuna-Prantsusmaal ja sain ujuda küll Vahemeres. Vesi oli hästi kibesoolane, nii et ei olnud seda hea suhu võtta, aga ma tahtsin hoopis puu kohta küsida. Kui ma seal Vahemere ääres käisin, siis seal üks kõige levinum puu oli umbes selliste lehtedega nagu meie Vaher. Aga tal oli tüvi hästi jäme ja hästi laiguline, väga ilus. Natuke rohekate laikudega ja siis pruunikate ja kollaste. Ja siis jälle hoopis päris valgete laikudega, mingi must joon kuskil selline hästi värvikirev puu, mis puu see on? Ma nüüd mõtlesin ja ma arvan, et see võis olla plaat, on, see on nende piirkondade hästi iseloomulik puudel on suurelt tõesti vahtralehti meenutavad lehed kasvab hästi kiiresti ja inimestele meeldib neid istutada sellepärast et suvel on hea nende varjus istuda, nad moodustavad hästi laia võra seal all siis mõnus päikesevarjus olla. Idamaades on ta istutatud just väikeste turgude äärtesse variaalse turu kenasti mõne aastaga ära ja nagu lehtedest katuse all võib seda turgu siis pidada. Ja seda plaatonid siis on istutatud õige mitmesse kohta, nii et ega ta päris loomulik puu seal elada, neid Vahemere idaosas, looduslikult, aga teda on hiljem siis toodud sinna lääne poole ka ja, ja neid on seal praegu päris päris palju. Üldse Vahemere ääres on väga raske rääkida, millised taimed seal on päriselt olnud ja millised on sinna toodud, sest inimene on sinna toonud kogu aeg igasuguseid taimi praegu arvatakse, seal piirkonnas võiks kasvada umbes 10000 erinevat taimeliiki ja väga raske nüüd ajada jälgi, millised taimed millal sinna just jõudnud on. Sealkandis on väga palju selliseid, meile hästi tuntud kultuurtaimi kasvõi näiteks viigi puu, mille leht on teile võib-olla rohkem tuttavad kui need viljad, aga nad viigimarjad on väga tuttavad sealsete piirkondade lõunaalade elanikele tähtis söögitaim siis mooruspuu, mille vilju Süüakse, aga mooruspuud kasvatatakse tegelikult lehtede pärast, sest leht on väga tähtis siidiussi tõukudele toiduks ja siis siidiussitõugudele, kui nad täissöönud teevad endale siidist kookoni, millest saab seda kõige kvaliteetsemalt siiditähtis puu juba aegade hämarusest peale on olnud õlipuu ehk oliivipuu oliive ilmselt kõik olete näinud, meil poodides on näha olnud neid müügil, aga oliivid, et niimoodi söögin, on vähem tähtsad kujust oliivid, õlitaimed on, tehakse seda kuulsat oliiviõli, oliiviõli on olnud aegade hämarusest peale juba sealsetes kultuurides väga tähtis, selline puhastusvahend õlitati ennast sisse, see siis puhastas nahk, aga aga tänapäeval on, see oli, oli väga tähtis toiduaineid konservide tegemiseks igal pool ja seda õli saadakse siis oliiviviljadest ja seemnetest ja nad on väga õlirikkad, seemned. Aga need oliivid, mis meil siis poodides müügil on. Need konserveeritud, soolatud kui toorelt süüa 100 vildist on kibeda maitsega, üldsegi mitte hea ja selleks, et ta siis nii kibe ei oleks, teda alguses leotatakse päris kaua siis soolatakse need konservi valmimine, oliivikonservi valmimine võtab aega üks, kaheksa kuni 10 kuud, enne kui ta siis söömiskõlblikuks muutub, enne kunist oliividest süüa saab. Ja need oliivipuud on tähelepanuväärsed veel selle poolest, et nad elavad väga vanaks, on teada mõningates piirkondades 1000 100200 aastaseid puid, kusagil lõuna pool on juttu olnud ka kahe tuhandeaastastest oliivipuudest. Noh, see on minu jaoks täiesti ettekujuteldamatu. Iga. Ja need oliivipuud peaksid küll meenutama neid aegu, millest ka mina unistanud. Aga minul on oliivipuudega seoses meeles see, et kaks aastat Maavlisin kunagi veetma Bakuu lähedal Kaspia mere ääres ja siis kui pidi seal tänavat pühkima, siis ainuke võimalus tänavat pühkida, midagi luues kasutada, siis murdsin need oliivipuuoksi, endal süda tilkus väga verd, aga öeldi, et peab ja ja teine seal ei olnud saunas, millega vihelda, siis seal kasvas palju loorberipuid ja siis ma vestlesin loorberivihaga ja sellist süldilõhna oli saun täis. Nojah. Tahtsin öelda, lisaks sellele oliivipuud on väga tähtis ka loorberipuu juba antiikajal. Kui maitseaine, kui pärgade valmistamise ain mirt on sealt pärit, mida te kõik hästi teate, siis sealkandis kasvavad veel kõik need tsitruselised, see tähendab apelsinid, sidrunid, Treifoodid, kõike kasvab seal nii palju, kui vähegi ette kujutada oskab. Ja praktiliselt tundub, et see kliima on selline torkaga mingi vitsake maha ja hakka kasvatame, ta kasvab seal. Nii, kuidas ta näiteks selline kummaline puu nagu maasikapuu, tema on kanarbiku liste sugukonnast kanarbiku vistele sarnane ja miks tal selline imelik nimi, maasikapuu, seda ma ei teagi, aga tal tuled, viljad, ümmargused pallikesed, mis on umbes kaks sentimeetrit läbimõõdus ja võib-olla tõesti meenutad veidi maasikat ainult maitse ei ole sugugi maasika oma kibe ja kui sa ühe vili ära sööd, siis siis rohkem tegelikult ei tahagi. Ladinakeelne nimi On isegi tal selline, mis tähendab tõlkes C1 vilja, ainult siis on seal ilusate õitega taim, ole Andreid, ilmselt te olete meie kasvuhoonetes ja võib-olla ka mõned kodudes püüdnud kasvatada ole andrid, on sealtkandist pärit siis magnooliate hästi suurte ilusate valgete õitega puud. Nii et neid puid on seal väga palju. Ja ma tean, et rännumeestel aeg-ajalt meeldib piipu popside mõtiskleda, ringi jalutada, seal Vahemere ääres kasvab ka väga väärtuslik piipude valmistamiseks sobiv puus on puu kanarbik, millel kummalised väänduvad juured ja ta on nii erinevaid happeid täis imbunud. Ta praktiliselt ei põle see puit, teda ei ole võimalik põletada, sellepärast ta sobib nende piipude valmistamiseks hästi. No ja mis seal veel taimedest huvitavad on, noh kas või näiteks meie kapsaSun sealtkandist pärit ja kõik need kapsa erinevad vormid, mida te sööte, kaasa arvatud lillkapsas nuikapsas, nii et see vahemereäärne piirkond lisaks sellele, et ta on inimkultuurile palju andnud andnud ka väga palju teistele rahvastele, et mujal poolsel kultuuri arendada, sest kui su kõht on täis, siis on see kultuuri ka võimalik rohkem parendada kui tühja kõhuga. Ja sealt on neid kultuurtaimi ja igasuguseid söödavaid taimi tulnud päris palju tammekännu jäänud laulu laulda. Ja pärast seda võiksime loomadest Kaiuta teha. Öeldakse, et Vahemeri seal peab ära käima, võtsin hoogu, läksin teele, uskuma, neid jäin ma uskuma, neid jäin, ma jõudsin sinna loendis silti, hakka kasvõi naerma. Antiikne Kreeka 100 aastat enne meie aega enne meie aega. Ütlesin, et näen nüüd kindlalt ajaloolist looma, kes ajab tossu, purskab tuld ja lendab, jaga, roomab ja lendab. Jaga roomab. Võin Änzis kindlalt kuulsat ühe silma alist. Kloopi kõndisin ja otsisin ja nägin filosoopi ja nägin filosoofi. Kartsin küll, kuid kõnetasin lõpp oksfilosoofi. Vabandage, kust võiks leida näiteks mõnd kükloop, näiteks mõnd kükloop? Vana vaatas mind ja toetus vastu templisa hammast, naeratas ja ütles vaikselt, vaata aga lammast. Vaata aga lammast. Nojah, lammas on tegelikult seal väga oluline loom küll ja arvatakse, et seal võib olla praeguseni säilinud üks lamba tegelik esivanemaid, seal muffloon tema sisse Vahemere piirkonna üks iseloomulikumaid loomi ja kes seda looma veel näinud ei ole, see võib minna Tallinna loomaaeda. Nüüd sügisesel ajal see ei karda, nii külm, aga ta on ikka õues ja võib teda rahulikult seal vaatamas käia, samuti sealsamas mofflooni kõrval puuris on teine sellest piirkonnast pärit loom, tema elab nüüd Aafrika põhjaosas. Seal lakk, lammas hästi pika lakaga, mis kasva mitte seljas, vaid kõhu all. Ja kõikidel isastel, kui emastel on nendel lakk lammastel ka sarved, mis ei ole üldiselt lammaste tunnuseks. Hammaste tunnus on see, et isastel on Sa arvad, et need on siis oinad, emastel ei ole, need on siis lambad, aga lakk lammastel on isaste emastel mõlemad need sarved olemas ja sellepärast teadusemehed peavad neid kitsede, lammaste vahevormiks praeguse segase minevikuga loom, keda ei osata nagu õieti sinna süsteemi kuidagi paigutada ja muidugi lammaste kõrval väga olulised ongi kitsed selles piirkonnas, kes on tegelikult taimestikku ja elu seal kõvasti mõjutanud. Sealse piirkonna loomad ongi kõik seotud kuidagi selle inimesega ja mõningaid loomi on inimene on sinna sisse toonud. Mõned loomad tulevad sinna veel kaudselt. Noh, näiteks tõi 1500. aasta paiku Kolumbus Ameerikast Vahemerealadele viigikaktuse algust oli ilutaim, mille metsistustel sai kõik selle ümbruse rannik täis ja siis avastati, et selle kaklusega kasvab üks tillukene loomake. Kilp Ta ei imehästi kilptäikilt täitmisest. Täiskasvanud. Selgus, et see pisikene täi, kui teda niimoodi töödelda tähendab, ära pressida, saab maailma parimat punast värvi. Ja selle päikese najal arenes välja terve värvitööstus kus toodeti väga kuulsaid punaseid värvitoone. Ja nüüd kasvatatakse seda opountsijad selleks, et selle peal kasvaksid pisike täi. Kilptäi ja selle täi peal rajaneb siis terve värvitööstus. Nii et näete siukseid, kummalisi sidemeid inimeste ja loomade ja taimede vahel on seal piirkonnas kogu aeg olnud. Kummaline, kas sealkandis veel midagi sellist imelikku toimub? Lon küll tähendab seal Hispaanias Gibraltaril on ah berber jah. Ehk mangot on tal teine nimi Euroopas kusagil mujal kui ainult seal gibraltari ses kindluses praktiliselt neid ahve ei ole nad ilmselt kunagi ammu siin Aafrikast sisse toodud. Aga noh, nüüd nad seal tunnevad ennast nii, nagu peab. Üks looduses elab Foom tundma, nende sugulasi on veel Põhja-Aafrikas. Meie jaoks põnevad loomad, näiteks on Unilased, keda sealkandis on päris palju. Kunagi vanad roomlased pidasid neid erilistes, sellistes puurides kasvatasid neid söögiks. Meie tänapäeval neid enam söögiks ei tarvita. Nad on muutunud ülemaailma igal pool haruldaseks, kaasa arvatud, kas seal Vahemere aladel. Aga tol ajal olid nad nii levinud, neid kasvatati söökisi üldse. Kui vanasse aega tagasi minna, siis tegelikult seal oli väga rikkalik loomastik, näiteks lõvid elasid seal Vahemerealadel ja elevanditoit päris Vahemere äärde Aafrikas tulnud, nii aafrika elevandid kui ida poolt olid ka indi, elevandi levik ulatus sinna Vahemerelähedastel aladel, aga inimesed on nad kõik ära tõrjunud. Kaugemale. Ja nüüd enam seal ei lõvisid ja elevante kohata pole võimalik. Aga üks iseloomulik loom, kellest võib-olla tahaks natuke rääkida, on see, keda enamik üldse ei olegi näinud, teavad väga kitsas piirkonnas elab Jugoslaavias Jugoslaavias ja saab ta elada tänu sellele, et seal on palju koopaid looma nimi, Okoopolm eksis, sellest koobastest rääkida tuleks nagu selleks, et seal piirkonnas väga palju karstinähtuste tähendab sellist ala, kus vesi on lagundanud, soolad ära seal maal ja tekitanud siis koopaid õõnsusi. Nii, ja siis need koopad on elupaigaks väga paljudele elusolenditele, osa selliseid, kes poevad sinna koobastesse ööseks varjupäevaks varju, et siis öösel jahile minna. Teine osa elab natuke seal koopa keskosas niimoodi, et paar päevasel koopas olla, aga tulevad ikka aeg-ajalt välja ja siis kolmas seltskond, kes elab seal koopasügavikest täielikus pimeduses, nemad siis ei tule iialgi sellest koopast välja. Nad ei saakski ilmasele koopa selliste kindlate elu tingimusteta enam elada. Üks selline loom on üks kahepaikne salamander, kellel nimeks koopolm. Ta meenutab 15 20 sentimeetri pikkust roosakat vihmaussi, tal on välislõpused, roosa pärg ümber pea hästi kõverad ja tillukesed jalad ja elab seal koopavetes. Püüab seal vetes õudsalt vähikesi ja planktonit, mis seal siis on? Ja hingab nende välislõpustegas kopsudega, tal kopsud aga näiteks on kindlaks tehtud, kui ka maa peal ainult kopsudega hingates tähendab toime ei tule, ta peab hingama seal vees siis ei taluda temperatuuri üle, pluss 12 kraadi, kui läheb juba soojemaks, siis ta hukkub sooja käes. Ta tahab väga külmaelu ja siis seal koopas, kus tal on väga kummaline paljunemine, nimelt enamik kahepaikseid heidavad vete kudu, tähendab, munevad nagu munad, aga tema sünnitab elusaid poegi ja kahepaikse kohta väga vähe. Ainult kaks poega, tal on küll võimalus muneda kuni kaks 30 munaga, aga ainult kaks tükki areneb, ülejäänud, siis muutuvad selliseks pudruks. Lõpuks, mis siis on teistele vastsetele toiduks ja lõpuks siis sünnivad need kaks elusat vastased, kes on hoopis pruuni värvi ja silmadega, see koopolm on täiesti pime ilma silmadeta ja, ja tal on ainukese loomana vist maailmas võimalus tunda Valgust kogu kehapinnaga, mitte ainult silmadega, vaid ka näiteks sabaotsaga, tunneb ta valgust. Nii ja siis tasa, pisikese poega areneb siis umbes pooleteise kahe aasta jooksul muutub ta samasuguseks nagu täiskasvanud koopolm on, elab siis sellist koopolmi elu seal edasi. Ja inimesed, vanainimesed pidasid neid õnnetust toovateks loomadeks, kui nad tulevad koopast välja, eks see tähendab mingit suurt katastroofi tegelikult, ega ta vabatahtlikult koopast välja kunagi tulle ta tuleb ainult välja siis, kui maa-alused jõed hakkavad üle ajama ja siis tuleb nende vetega ujub neid lihtsalt koobastest välja inimestele nagu tekitas hirmu ja ja tänapäeval on neid tänu sellele, et loomaaiad neid väga igatsevad, ERA kollektsioneerivad väga igatsevad, on väga väheks jäänud ja minu teada nüüd sel hetkel on nende püüdmine ja müümine keelatud, nii et need saab näha ainult seal Jugoslaavia koobastes, kus nad nende päris kodu. Kui ma suvel seal Lõuna-Prantsusmaal ringi hulkusin, siis oli kogu aeg kuulda ühte muusikat, see oli selline heli nagu meie ritsikad suvel teevad ainult umbes kolm korda tugevam ja see kestis kogu päeva. Sikaadid, neid on sealkandis erinevaid liike, nad istuvad puutüvedel või lehtedel ja kaunikesti nii lehtede ja värvi oleneb sellest, kus nad parajasti istuvad. Nemad seda kõva lärmi teevadki ja nad laulad ka öösiti, ma ei tea, kas öösiti neid ei kuulnud laulmas? Öösiti ma magasin, aga põhimõtteliselt neid võib ka öösiti kuulda. Teisiti on neid kergem püüda valgusega lihtsam kätte saada, kui vaja, püüda on, siis on öösiti Emonus jahtida ja muidugi see kõikvõimalikke ilusaid liblikaid, eriti neid liblikaid on sealkandis veel palju-palju erinevaid, nii et loomastik seal muidugi on ja hoopis teistsugune nagu meie oma, aga ta peab leidma endale kogu aeg võimalusi, kuidas sealkandis ära elada, sest see inimasustus ja, ja inimesi on seal loomade jaoks juba natuke liiga palju saanud. Ja nagu me ennem suve lõpetasin, oma saated ikka traditsiooniliselt küsisime küsimuse, siis teeme seda ka uuel hooajal. Küsiksin siis niimoodi, et me oleme nüüd rääkinud Vahemere maadest aga Vahemeri, seal elab üks loom kes näeb välja nagu kala. Ja tema mõistus on paljudele teadlastele pikka aega olnud suureks mõistatuseks, need küsiksimegi, et mis te arvate, kes kala moodi loomsel meres elab. Ma kordan, selle küsimuse siis üle me tahame teada, kes võiks olla see kala välimuse imetaja seal Vahemeres, kelle taibukas on juba aegade hämarusest peale inimesi võlunud ja, ja keda väga intensiivselt tänapäevani uuritaks. Ja kui te saite selles saates natukegi huvi selle kandi vastu, siis me rääkisime siin taimedest ja natuke loomadest, aga selle paikkonna ääres on palju põnevaid riike. Ma ei hakka neid siin üles kõiki lugema, te võite nad leida enest või Enekesest. Ja kõik nad on omamoodi, väga huvitavad ja neil on väga huvitav ajalugu. Kellel vähegi huvi on, siis võiks endale neid asju selgeks teha. Ja sellepärast, et sellest aegade hämarusest on meile väga palju õpetlikku ja kasulikku püütud säilitada ja osaliselt on see õnneks ka säilinud ja see kulub igale marjaks ära. Selle paikkonna kohta sellist päris oma raamatut ma ei oskagi teile seekord lugemiseks soovitada, aga ma soovitaksin teil võtad kätte ühe raamatu maailmaviljad, mille autor on Heino Kiik ja seal on jutt väga paljudest nendest Vahemere äärest pärit kultuurtaimedest ja nende ajalugu ja nende saamine ja nende kasvatamine on samuti väga põnev. Nii et lugege seekord taimedest ja nende taimede kaudu saate väga palju ka võib-olla inimese ajaloost ja erinevatest kultuurisuundadest teada. Kahe nädala pärast iidne rännet kõrbesse. Kuulmiseni nädala pärast aga rändama lähme uuesti, kahe nädala. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
