Vana väga vana on Järvakandi kooli või juba rohkem kui 70 paar aastat tagasi ladusid ehitusmeistreid üles selle hoone raudkivist seinad kes on küll käinud neis klassiruumides kirjatarkust taga, nõudes, kelle jalad on astunud üle siinse lävega. Ammumöödunud aegade mälestusi varjavad need paksud ning tugevad müürid. Möödunud aasta mihklikuu ühel hämaral õhtupoolikul tulid sellesama katuse all kokku Järvakandi seitsmeklassilise kooli kodulooringi liikmed et kergitada katet minevikku ees. Koos õpetaja Ilme treima aga on nad juba uurinud oma kooliajalugu. Vaadanud läbi foto Läätse ümbruskonna tähelepanuväärsemaid paiku veetnud jutustama panevaid videvikutunde eakate inimestega ja kõik väärtuslikku jäädvustanud oma ringi albumi lehekülgedel. Aga seekord seadsid nad endi ette uue ja tõsise ülesande. Tuua selgust 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustesse kodupaigas. Õnneks polnud andmeid vaja kaugelt otsida. Mitmete õpilaste vanavanemad olid ise neist sündmustest osa võtnud. Paljugi teadsid pajatada vennad Jaan ja Johannes, Särekannu Ann Talving ning mõned teised. Saadi teada lähestikku asunud Järvakandi, Kehtna kabala, Raikküla, Seli ja Valtu mõisade nimed. Kuuldi, missugused mehed olid olnud mõisahärrad, Ottofon, lillemfelt, föönikeelne Füüne Otto Taube ja kirikuõpetaja Hermann kirgenson. Õpilastel Jaak Kivisalul, Helje ja Urve lepikul, Valve parmul, Maila säre kannul Aime Meelisel, Aados iimeril jaaksoonel Enno meistril ja üldse kõigil kodulooringi 28-l liikmel. Algasid töörohked, kuid huvitavad päevad. Mul vanaema oli mõisahärral vanatüdrukuks ta siis nägigi, kuidas alustati Järvakandi mõisapõletamist, kõik talumehed olid kogunenud mõisa juurde ja alustasid põletamist, vanema läks peitu. Teine vanaema rääkis ka, kui tema oli veel noor ja nii siis õpilane oli Raikküla koolis olnud õhtul ja vaadanud ka siis aknast välja, kuidas Raikküla kooliõuelt kõik täitsa valge Järvakandi mõisapõlemisest vanema elab praegult ja siis tema rääkis mulle teine vanaema elab ka ja ma siis korjasin vanaemade käest seda materjali siis kirjutasin ülesse ja et jääks meelde. Ka meie vanaisa oli võtnud osa Järvakandi mõisapõletamisest, sellest rääkis mulle isa, hiljem sai põletajad peksa siin juures. Selle peksu ka peale on istutatud kask. Vanaisa oli põdenud kaua seda peksu. Tagajärg. Mul on vana-vana-vanaisa, oli ka revolutsioonist võttis osa ja, kuid kirikuõpetajatest vihkas teda ja ei sallinud. Ja siis ta võeti viimati kinni ja siis lasti veski juures maha, see veski praegugi seisab meil veel siin. No Raplas sel ajal oli väga mõisnikud tagune kirikuõpetaja kergension. Kui näiteks pärast 1905. aasta põletamist talumehi ja need pidid sellele kiriku maksusi maksma. Puid viisid kirikumõisale, siis oli kannatanud meestele peale Germaini meistrit tuletorn siia pange palun Lipp sellele otsa. See oli väga vaenuline piano, momendi mees tegi vastu ja üldse kõikide vastu, kes olid siis kuidagiviisi näidanud ennast mõisnikud vastastena mõisnikule, sõber, selle karistuseks plastisele, õpetajal silm peast välja Kodoli sõitmas Raplast veel pühapäeva hommikul kabeli kirikusse jumalateenistust pidama Valtu metsa vahel. Ja kuigi samal päeval kõik mets sõjaväe poolt läbi otsiti, jäid need laskjat kadunuks ja on teadmata tänase päevani igaveses neid karistada selle eest ei saadud. Aga mis te, poisid, arvate, mispärast see viienda aasta revolutsioon pihta hakkas? Sellepärast, et. Ja vastust sellele küsimusele polegi korrapealt niisama kerge anda. Kuid ometi on ka see kodulooringi liikmete uurimistöö käigus selgeks saanud. Uurimistööd on tehtud juba ligi pool aastat hoolega materjale kogutud ja neid sirvides kerkib selgesti silme ette pilt eesti külast sajandi algusel. Mets ja maa saab näitele. Jah, aga ma just oligi see, milles talupoeg kehvas suitsutares unistas. Samal ajal, kui uhketes mõisahoonetes pidusid peeti kui peatrepi Eedeebeerisid üksteise järel läikivad tõllad, kui pidulauda kuhjasid talupojahigiga väetatud maa rikkalikud annid. Ma ei toitnud neid, kes olid teda harinud. Ka talupoja kehvast eluasemest. Suitsutarest on kodulooringi liikmetel nüüd ette kujutas. Suitsutare Jaaval nihuke, noh kui me plaaninud teeme, üks tuba on, seal oli seal ja siis oli seal suur suur ahi sees. Turv oli püsti ja teine oli siis vastu seina ja siis selle ja siis ahjupealne oli üks pool meetrit lai ja seal kivist ahju peale ja siis oli see suur keris seal vastu seina ja seal oli siis tehtud nii kivis ka ülesse ja siis lahtine keris siis oli ja siis sealt tööd ja suits tuli kohe ta tuppa välja, seal. Kolle, kus keedeti, seal oli siis niuke vinni ja kakskolm pada olid siis seal peal ja seal oli siis lõugas teine lõugas teele poolia paest oli siis Eeessi kolde esine ja siis seal sai keeta ja ahjusuu ees üles tõusis, suits aga ahjus ahjus tuligi eriliselt välja ja kas teil mõisa põllul ka on tulnud käia? Jah, olen käinud, kiun, mõniva 15 puhastan, siis hakkasin mõisa põllul ka käima, et ja siis mõisa diumiteedi joomist naersid, kõik olime seltsis ja siis oli meil ju vikatiga kõik see heina niitmine oli. Ja siis viljakoristamine, käisime rehelseid, peksime rehti, vahest läksime hommikul vara, nii et juba koitus, läksime jälle kartulivõtmine, see oli kõik ju käsitsi oli kõik võtmine. Ja siis oli, kui hakkas, kangesti oli, külm oli veel, enam ei võinud kardult võtta, olin väikseid, hakkasime nutma seal. Nii kuidas oli, ette loeti seal tegema akesete lugi. Kubjas olija kubjas ütles ära ja siis valitseja tuli ka veel siis oli seal ja siis see juhatas kajale kuklale kõik kätte ja. Kui suur see maks oli ka mõisale sel ajal peaaegu vist 150 või üle 100 rubla, haige tuli see maks maksma ja seal oli siis Päivi ja neid neid tuli ka tehavad. Tulid veel Leena päevad ja nihukesed valt suurema kohtade peal olid veel sulane väljas, kes iga päev ringi käima ja pere leivakoti panema, aga siis no väiksematel oli siis kolm päeva vahel käia ja nädalas mõisas, jaa. Ärk sahk oli igaühel kündaisi, puu äge oli ajastata ja ega muud siis põllutööriistu talule paeluv pull. Ja talupoja ainsaks õiguseks oli muutkui tööd rühmata, alandlik ning au paklik olla. Mõisniku ees pidi ta mütsi juba kaugele maha võtma. Ja kui käsi kiskus rusikasse, tuli see kiiresti tasku pista. Mõisnikud ja kirikhärrad olid kõikvõimsad, nende eest polnud kuskilt otsida kaitset, kuhu ka talupojad iganes pöördus. Ikka leidis ta end vastamisi mõisnikuga. Järeleandmisi mõisnikud ei teinud, nende meelest olid talupoeg just loodudki neid orjama. Kuid viha juba sajandeid kestnud viha kääris rahva hinges. Kannatuste karikas oli saanud pilgeni algul salaja pimeduse katte all, siis juba avalikult tulid talupojad kokku nõu pidama, kuidas oma elujärge parandada. Suured ja ägedad koosolekud peeti maha Järvakandi kõrtsi pikkade puulaudade taga, kus kõige sütitava maid sõnu rääkis Jaanlenzmann. Ja talupojad polnud üksi oma raske murega. Neid toetasid õiguse nõudmisel Järvakandi vabriku klaasipuhujad ja Tallinna töölised. Selle kohta teab mõndagi pajatada. Järvakandi põline elanik Kaarel Eelma. Siin toimusid koosolekud. Klaasivabrikutöölised käisid osa võtmas nendest koosolekutest Järva kanni kõrtsu juures, nii nimetati teda teelahkmel. Püsteerib Rapla Raikküla Keava tol ajal, kui toimus massiline mõisate põletamine, olid koos ka Järvakandi kõrtsis klaasivabriku mehed koos vallameestega ja Tallinnas tulnud abijõududega. Ennem pandi põlema omakandi mõis ja siis otsustati tulla klaasivabriku juurde. Siin kohapeal peeti töölistega nõu ja kuna oli talvekülma vaegtöölised, arvasid, et kui hommiku ära lõhume, kus me siis tööd saame ja sellepärast jäeti klaasivabrik purustamata ümbruskonna talumehed, kes sellest aktsioonist osa võtsid. Töölised suundasid edasi. Need mehed, kes detsembrikuu külmal õhtul Kehtna mõisale lähenesid, ei mõelnudki enam mütsi maha võtta. Nende hinge põletas leegina tasumisiha. Saksad surevad, mõisad põlevad, mets ja maa saab meitele. Sellest mõisaminekust jutustas Maila Säre kannule ühel pakasel õhtutunnil küdeva pliidisuu ees. Raiepakul istuv 76 aastane vanaisa Jaan. Ilus ta oli, ilm oli nagu päris selge ilm, kui koosolekud peeti, sa ei pea teine õhtu peetud, siis läksid muist laiali, mõist läks kärumaise, käru mõis on 20 kilomeetrit. Aga siis olid. D see õhtu oli seal Reenul koosolek pidanud, koosolek maandunud, mõõdad, põletud, kõige kehtivus on neid veel järel, et see tarvis, kui maha põletada, noh siis seal nüüd vaestelt tulid need Lähme hobustega seal ja siis tulid jala ja püssidega siis olid kellelgi neid nutise, oli, minul oli ka, no mul oligi jahiteis. Tammase raud on, siis tehti natuke kiirust, et need vagunid on tulemas, et peame kähku minema, et kauaks ei või jääda ja et need on alu mõisuste Huldel peaaegu tulevad Kehtna mõisa peale. Noh, sai siis mõisa juurde mindud hobustega, seal siis tuli sealt teise veel kokutav külastus ei olnudki, seal tuli jänese, see oli mitu voorimeest, kui Kehtna Mõisa sai, palju neid mehi oli, noh, ütleme üritaks neid kõigis tunnis üks 25 30 meest oli ütlemata, mitu saanitäit oli ja siis sai mõisajõule mindud, aga mais oli tühi, paruness ei olnud sees, valitseja oli sees ja nõudsid mõisa võtmeid ja. Vana Meindubki oli üks valitseja sealjuures, mis Mõisavõtmetega teete mõisava vaadata järel, aga sissi eelvägi sai siis välja saadetud kuke sihi peale, telefonipostid said maha saetud ja püssimehed ekraavia kõrv sees ja mais mõisat piirama jäid ja ja teisedki neid rahunenud jäid valvama, need olidki Kaavedes ja kellel on, sai nagu kuke kõrsruuli maas aetud veegale. Et et kõneleda ei saa, luule Larmiga sai minna ja kauem raudu mehe kanda ei taha ja kõigenno niuksed jõululaulud. Nõudsid siinset, laseme majja sisse, vaatame, mis seal järel on, aga naasis, muist läksid siis looma taliaga. Sellisesse loomatallide juures sai siis vahi välja pandud, et kui tuli lahti toidet mete looma Toomasin lahutuse ära ei põleta tõmmet. No need jäid seal põletamata ka, aga no siis tuli sealt Valtu poolt ja neid mehi seal koos ja ägist siis ütleme ei, mis me veel ootama, kui juba eelvahid väljas on ja tõmmati mõisale tuli otsani, vaata, sait bensiiniga üles, aga läks silmapilk siis oli tuli juba lõi akendest välja, siis mõni oli hädas veel kolmanda korra all. Ja noh, rind kaua seal seal koledal põlenud dokid ja kõige viimaks mõisa hobused siis, ega siis enam, noh, mõnel omal olid hobused, võtsid siis lassid hobused ette panna ja siis meie kandi mehed või vastame, toodi vaestele välja ja ja noh, sellega oli lävi, aga vaata siis Belfabraashoidis siis juba peale selle vaestele ja kuulama disseal nimegis seal Londonis mõisas käind ja vaata, see oli niisugune asi, et enam ei võinud, siis helista mehitel, ei olnud muud siis selles auleppega kokku ja siis tõmbas riisi kiveri poolbaskeerijas ufo mõisamaade ülevõtmisest ka juttu oli, sulased, arvasid, jagatakse talu maad ära ja ta mõisnikule enam seda maad jääda, aga noh, see oli kõik säädus tegemata, alles plaanid tehti küll, et seal saab aedaga jagamist ei saanud ja ta ei saanud. Mitmeid öid värvis mõisade põlemise kuma punaseks, taevavõlvi ja tuul kandis tukivinguküladesse. Palju kannatanud rahvas tundis juskui kergendust, valades sel kombel välja oma viha rõhujate vastu. Kuid põgenema pääsenud mõisnikud ei kavatsenud alla vanduda. Nende selja taga seisis tsaar ja sõjavägi. Mööda maad hakkasid liikuma relvastatud karistussalgad. Üht niisugust, kelle raudset kätt oma nahal tunda said ka paljude praeguse Järvakandi kooli kodulooringi liikmete vanavanemad juhtist, tsaari, kindral Besobraaso. Ja rasked on mälestused, mis temast rahvastega. Talutares vähklevad rahutud inimesed unetult oma asemetel, kuulates hirmuga iga väljast tulevat häält. Akna jäälilli valgustab tuhk, kuuvalguskolde taga laulab kil. Ja äkki? Hing jääb hetkeks rinnus kinni, ikkagi tuldi, värisevad, käed otsivad sängi, päikesest kobamisi, rõivatükke. Kiireantragunitel uks lahti juba tungibki koos nendega tarre külma talveöö jäist hingust, mis otse südame järele haarab. Püssipäradega tagant aidates tiriti kinni võetud vallamaja juurde, kus nad luku ja riivi taha oma saatust ootama jäeti. Ei kohut nende üle ei mõistetud. Mõisniku või kirikhärra näpunäitamisest aitas küll, et karistamise juurde asuda. Peksupink seati üles Järvakandi vallamaja ja tuuleveski vahele. Soolveetünnis seisid sõrmejämeduse kolmest pitsast kokku põimitud oksa tüüpilised peksukepid. Karistatav kihti sealsamas riidest lahti, tõmmati pingile kõhuli. Üks soldat istus jalgadele, teine kaelale. Ja siis hakkasid kordamööda kahelt poolt hoobid seljale sadama. Kuna allohvitser takti luges üks kaks, kolm. Neli. Juba esimeste löökide juures, rebisid okslikud kepid seljalt liha lahti ning lumele tilkus veri. 248 249. Jälle vahetati rivist väsinud peksijate asemele uued mehed ja verine arveteõiendamine jätkus. 499 500. Vallamaja uksele ilmus külmakartusest läbi aknapeksu jälginud saare kindral pesabraazov. Ja tegi käega liigutuse. Aitab. Kirikhärra kirgenson ei vaevanud ennast isegi toast väljatulekuga, tema tõstis aknast avaneva vaatepildi jaoks koos mõisnikest sõpradega napsuklaasi. Teadvuse kaotanud talupoeg veeretati pingilt lumele, lükati jalaga natuke eemale ning tema verest soojale pingile kavandati Uusbeksetav. Valve parmu, vanaisa oja pritsupingi lei tõmmatud, tema tee viis, kolme püssimehe ja ohvitseri saatel tuuleveski taha. Käskluse peale tõstsid traguneid püssid palge. Ohvitser ahmis kopsudesse karget talveõhku ja paiskas selle siis välja ühe ainsa aurupilve mähkuva sõnada. Inimesed oskasid surra uhkelt armu palumata ja pappide silmakirjalikku armulauda põlastusega tagasi lükates. Kokk Priit, tema ei olnud küll mõisa põleda ja kas ta oli siis eestiks selle suure säärase tegija, et noh, kirikumaad ära tarvis võtta ja no sellepärast sirgesson ta peale, pahandas seeder paugu, panin koeta maha, laski siia. Lein ei jäänud leinaks ja mure ei murdnud inimesi. Vitsahoobid ei suutnud vabaduseiha hingest välja peksta, see jäi sinna elama. Möödus üle 10 aasta ja 1900 seitsmeteistkümnendal aastal moodustati siin esimene töörahva saadikute nõukogud koos 40. lasta. Värskete juuni tuultega tõid aga vanade võitlejate järglased õnne oma õuedesse. Needki aastad annavad Järvakandi. Kooli kodulooringile palju uurimismaterjali ring on veel noor kuid küllap ta ükskord selleni jõuab. Praegu on noortekoduloouurijate käesoleva aasta kõige lähemad plaanid järgmised. Suurema üritusena on meil kavas käesoleval aastal 1905. aasta sündmuste uurimine millest on meil plaanis läbiviija suurel kodulooringi õhtu jaanuari või veebruarikuus. Sellele õhtule palume külla meie kooli endise õpilase Ants Lauteri, kellega meil on juba varem kirjavahetus ja loodame, et ta leiab võimaluse meie kooli külastada. Kuna tema õppis just 1905. aasta revolutsiooni ajal meie koolis ja ise võttis osa koos õpilastega revolutsiooni sündmustest, siis loodame, et see kohtumine kujuneb väga huvitavaks.
