Aga oota, ma lasen sulle selle kõre häälte kõre häält. Ja, ja nüüd on selgeks saanud see, et Eestis elab üheksa  liiki konnas just nimetame. Ja mina võin näidata pilte, mul on siin pilte kaasas. Rohukonn, oota, oota, Tim rohukonn. Rohukonn selline. Ma sain enda loodusõpetuse õpetajalt kaasa pildid. Rohukonn rohukonn, ilus. Järgmine on rabakonn, rabakonn on selline. Nemad elavad siis rabas. See eelmine oli parem kond miks? Nagu kuidagi sümpaatsem. Miks sümpaatsem? Nii, võtame järgmise, ärme aruta, seda mudagon muda on. No kui sümpaatsest rääkida, siis tema vist seda konkursit ei võida. Oi. Ei, mulle see meeldib sulle meeldi, mulle meeldib mulle ka,  see on sümpaatne ja see on sümpaatne, sümpaatne,  öeldakse siis, kui meeldib ja olgu, teeme nii. Muda, kolm, tiigikonn. Tiigikonn on siin. Igikonn vot see on ilus, vaata värvi, mis vaata värvi on ilus. See on ilus roheline nagu minu värv ja no see,  see on sinu lemmik vist ja, ja võtame järgmise,  nii. Järvekon, järvekonn on selline. Selline natuke rohekus ja see on ka natuke rohekas. See on ka veel natuke nagu sinu värvi selle triibu värvisid,  millise selle sellesse? Ka juures ja nii järve konn oli ära, nii veegon,  veekonn, veekonnapilti õpetaja pole ma kaasa pannud. Aga harilik kärnkon. Harilik kärnkonn on. See on ilus ja vot see on ilus, see on suur. No ma ütlesin, näe, matsakas kere ja lühikesed jalad mas,  nemad ei hüppa mitte kuskile. Ta ronib. Tema ronib rohe. Kas rohepilt on rohe kärgana? Pilt on mul. Ilus ja see on ka ilus. Aga kõre kõre pilt on mul ka kõre. Kõre ja temal ei ole rohelist, temal on noh,  rohekat tooni, tema on siin punased täpid  ja selline valget on siin ja oranži värvi  ja kõre kannatab merevett. Kõre on ainukene konnaliik Eestis, kellele meeldib soolane vesi,  teistele soolane vesi, kohe üldse ei meeldi,  Mihkel, aga mis loomad seal meres siis üldse elavad? No vaata, tegelikult selle meie Läänemerega ongi selline lugu,  et ega seal väga palju merel omi ei elagi. Sest et vaata, Läänemeri on soolas veeloomade jaoks liiga  mage ja mageda veel omade jaoks on Läänemeri jällegi liiga soolane,  väga imelik meri siis jah. Seepärast ma mõtlesin, vaata, kui me eelmisel nädalal siin sõitsime,  merd seilasime. Ja ühtegi merelooma ei olnud. No tegelikult, ega see asi nii hull ka ei ole,  mõned mereloomad meil ikkagi elavad, aga tead,  Timmu, me võiksime mängida sellist mängu,  et sina nagu istuksid paadis, nagu me eelmisel nädalal istu,  istusime ja sõidad mööda Läänemerd ja siis mina,  mina olen need erinevad loomad, kes Läänemeres elavad  ja siis teie saate lastega koos ära arvata,  kes ma olen. Sinine kangas, see on nagu meri ja see on nagu meri  ja siin see auk, see on nagu vaat ja kõigepealt ma olen siis. See see on hüljes. Aga missugune hüljes, kas ma olen? Või? Kust ma tean, mis suurem es, see on hall hüljes. Ja väiksem üle on. Mis see väiksem hüljes siis on viiger, hüljes,  viige üle. Nii väga tublid on need, kes ära arvasid hülge. Ja nüüd ma olen. Nüüd ma olen. Saada. Nüüd ma olen nüüd ma olen näiteks. Kala ja missugune kala? Niimoodi lapikuna mööda maad. Lest ja lesest ma olen lesta, kala. Ma olen üks kala veel. Kala ei tee häält, no vaikuses. Nüüd ma olen üks kala veel. Ma olen üks kala veel. Kes on selline? Kas mu nägu on punane või? Noh, sa punkitad natuke, aga kes on punane kala,  luts, ei luts, ei ole punane kala, noh, punane kala,  ahven. Punakala. Vesikirp. Teine lõhe, lõhe, kuule lõhe on ju küpsetatult punane,  no ja ma mõtlesingi küpsetatud nagu küpsetatud lõhe,  ei uju veel ja see, kes ujub vees, see on roosa. Ma ei näinud täiesti punaseks, ma mingi roosa natuke  roosakas ja palun, aga vaatame, kas sa nüüd tunned mere  veelinde samas timu. Vaatasin korraks paadis auku ei ole. Ei ole. Aga Timmu vaata veelinud. Üks on selline suur. Merikajakas ei veel suurem. Kotkas ja meri, kotkas. Kotkas, see on nii ilus linn, see on suur  ja võimas linn. Tema tiivad on väga, kui ta sirutab tiivad välja,  see on väga see. Olla palju suurem, kui minu kätte ulatus. Nii, aga veel üks lind, nii lapsed seda teate teie ka,  las lapsed arvavad nüüd jala, lapsed, sina ei ütle midagi  auku minna. Nii timu ikka, vaata ka. Tead, see on musta värviline just vastupidi,  valget värvi. Valge. Kaakas ja aja ja kes lastest ütles, mina kuulsin tema kajakas,  see oli kajakas, heletate juustega tüdruk,  tema ütles kajakas ja. Mihkel, noh, mulle tundub, kui ma vaatasin,  kuidas sa neid esitasid neid, neid linde ja,  ja kalu siis ütleme ausalt. Et hüljes tuli sul kõige paremini välja. Miks sa nii ütled? Sellepärast, et tuli paremini, see oli usutav. No hea küll, no tegelikult muidugi. Vaata, tegelikult ma võin selle hülgeks ennast teha. Tegelikult ongi muidugi niimoodi, et et meie Meie Läänemere ainukene tõeline mereloom,  noh tõeline mere imetaja ongi tegelikult ju hüljes  ja meie Läänemeres on kolme liiki hülgeid,  on hallhülged, nagu ma ütlesin, siis viigerhülged,  need on natukene väiksemad ja siis on randlad  ehk rannahülged. Aga vaata, nad on kõik sellised omaette hoidjad ja,  ja nad ei, nad pelgavad natukene inimesi,  neile meeldib sügavates vetes ujuda, nii et tegelikult  mererandades me neid hülgeid väga tihti just ei näe. Ja tead, Timo, et et hülged pidid vuntsidega tundma,  kuhu poole ka kalad ujuvad, tõesti. Hea küll, väga hea, et ta tunneb vuntsidega,  aga miks ta seda tundma peab? Sellepärast et hülged söövad kalu. Jah, siin ütleme Eestis või meie Läänemeres neil vaenlasi  tegelikult põhimõtteliselt ei olegi, on ainult inimesed,  aga inimesed ei tohi ka enam hülgeid küttida,  sellepärast et hülged on looduskaitse all. Aga miks looduskaitse all on tegelikult need loomad,  keda on väga vähe järele jäänud? Nad on siis neid on jäänud vähe järele, sellepärast et neid  on kas liiga palju kütitud või on nende elupaigad hävitatud. Viimasel ajal on põhiliseks ohuks Hüljes käis hingamas. No vaadake, lapsed, viimasel ajal on tegelikult inimesed  peamiselt süüdi selles, kui mõni loomaliik hakkab välja  surema ja nüüd on inimese kohustus neid kaitsta. Aga mismoodi veel saab hülje eest kaitsta,  peale selle? Ei küti. No tegelikult saab kaitsta sellega,  kui me reosta merevett, me ei viska sinna igasugust sodi,  sest et praegusel ajal on väga suur probleem see,  et inimesed on väga palju mürgi sodi merevette visanud. Et meie saame ise kaasa aidata sellega, et kui me näiteks Ma  ei tea, sõidame paadiga või sõidame mõne laevaga kusagile,  siis, siis me ei tohi visata isegi isegi üksik jäätisepaber  või kommipaber või, või väike kilekott, mille me viskame  sealt merre, selle võib mõni üles kogemata vaadata,  et see on mingi uus kala ja tahta seda ära süüa,  aga siis ta võib ära lämbuda. Ei tohi visata asju merre, mitte midagi merevette ei viska. Mihkel, tead, homme lähme. No siin lastetoas mängult laevaga jälle merele  ja purjetame kaugematele meredele ka, ma tahaks teada. Teeme nii, mis loomad seal kaugemal elavad,  kus vesi on päris soolane, seal elavad hoopis teistsugused  kala kui siin meie vetes, just seda vaatame homme  ja lapsed, seni lapsed, ma sukeldun.
