Tere, lapsed, nagu te näete, lastetoa põrand on täna veega kaetud. Seal on ookean, nii et mina istun siin natukene kõrgemal  tugitoolis ja Tõnu on lugemist esse peitu pugenud  ja siis on pere lapsed, ma ei ole siia peitu pugenud,  ma otsin siin ühte raamatut, aga raamatuga ju vette ei lähe. Tõnu, eks. Aga ookeanimeistrid seal juba midagi meisterdavad,  äkki te tutvustada ennast lastele ka? Tere, mina olen Oskar. Tere, mina olen Grete Liset. Tere, mina olen Matilda. Meil on niisugune plaan, et Tõnu loeb teile ette ühe mereloo  ja lapsed, teie. Selle loo käigus Panete sinna ookeani peale kleebite kõik,  mida Tõnu on ette lugenud. Ma olen sellest raamatust varem ka lugenud,  selle raamatu on kirjutanud Donald Bisset  ja kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Ja täna ma loen ühe loo, kus on väga palju erinevaid mereelukaid. Ja kõik need elukad on meil juba siin olemas,  vaja ainult õigel hetkel üles otsida ja pildile kleepida. Alustame jah. Alustame selle loo. Selle loo nimi on. Isane tuunus ja vaalad. Lapsed olete valmis ja? Väga hea. Kord ennemuistsel ajal istus mere keskel kalju peal üks suur merivähk. Koos seitsme väikese merivähipojaga Oli merivähipoegade magamamineku aeg. Palun räägi meile unejuttu, Anusid nad. Oi, ja räägi, palun, toetasid neid teod,  kes olid kalju külge liibunud. Hea küll ma jutustan, lubas suur merivähk. Parajasti juhtusid mööda minema mõned tursad. Ja väikesed kilud. Ehkki nende magamamineku aeg oli tegelikult juba ammu käes  ja üks suur meri angerjas kelle nimi oli William Suur merivähk alustas oma juttu. Ükskord enne muiste siis kui meri alles loodi,  ei olnud seal vesi soolane ega olnud ka kunagi ühtki tormi. Meri oli lihtsalt nagu üks hiigla suur kalatiik. Ühel päeval istus isa Nep tuunus merepõhjas. Kõik ta 40 ilusat tütart tema ümber. 10-l neist olid pikad kollased juuksed. Ja 10-l pikad mustad juuksed. Järgmisel 10-l pikad valged juuksed ja viimasel 10-l pikad  punased juuksed. Ning neil kõigil olid toredad läikivad kalasabad. Isa Neptunus märkas, et mõned mööduvad heeringad nutavad. Siis ujusid mööda triibuline ingelrai ja mõned merihobud  ja kõigil silmad pisarais. Möödus üks merilest ja see nuttis ka. Isane tuunus vaatas merepõrandale ja nägi,  et ka meritäht nuttis. Ja üks väike lähenev merivähk nuttis samuti. Mis küll ometi viga on? Kulla merivähk? Päris isa neptuunus. Teie lahke loaga isand ikka need vaalad,  nuuksus, väike merivähk. Nad joovad jälle merevett. Oi kui vihaseks isane tunus, nüüd sai. Ta ujus pinnale, vaatas ringi ja nägi ilmatut hulka,  hiiglasuuri vaalasid igaüks niisama suur kui mõni kirik. Ja kõik nad jõid parajasti merevett ning meri jäi ikka  väiksemaks ja väiksemaks. No on alles paharetid, hüüdi sisaneb tuunus. Aga ma teen sellele peagi lõpu. Ta ujus alla tagasi ja kutsus kokku oma tütred. Minge meie palee kööki, kullakesed käskis ta. Köögikapis on virnas soolakotid. Igaüks võtku sealt üks ja tulgu siis uuesti siia. Niisiis ujusidki 40 näkineidu kööki ning tagasi tuli igaüks  kotitäie soolaga. Siis ütles isa, neb tuunus oma kollase juukselistele tütardele. Teie, mu kullakesed, peate ujuma ida poole  ja kui te olete juba üsna kaugel, tühjendage oma kotid merre  ning lööge sool sabadega laiali. Seejärel ütles ta oma musta juukselistele tütardele. Teie ujuge lõunasse, tühjendage soolakotid merre,  segage hästi ära. Ja valgejuukselistele tütardele ütles ta,  teie, mu lemmikud ujuge läände ja tehke seal niisamuti oma  punase juukselistele tütardele lausus aga nii. Teie kullakesed, peate ujuma põhja ning seal merevee  soolaseks tegema. Näkineiud ujusidki minema ja tegid nii, nagu isa oli käskinud. Järgmisel päeval hakkasid vaalad jälle vett jooma. Oh. Hüüdsid nad. See on ju kõik puha soolane. Nii ei saanudki nad juua ainult purskasid soolast vett,  kõrgele õhku ja peksid sabadega, nii et tõusis,  suur torm. Isa nep tuunusega naeris. Vaat nii, millal iganes vaalad nüüd merevett juua  ka ei prooviks, ikka on sellel kole maitse. Siis kukuvad nad sabadega vehkima, nii et merel tuleb torm. Aga ikkagi on palju parem vahel tormi kannatada,  kui lasta kogu merevesi ära juua, eks ole. Muidugi, kallis isa, hüüdsid tema 40 ilusat tütart  ning kõik nad andsid isale põse peale musi. Sai merevesi soolaseks ning sellepärast on meil vahel tormid. Lõpetas merivähk ringi vaadates. Aitäh hüüdsid kalad ja ujusid tagasi koju. Suur tänu sulle, merivähk ütlesid teod. Nemad olidki juba kodus, nii et meil ei olnud tarvis enam  kuhugi minna. See oli tore jutt. Lausus suur Meri, angerjas William. Kas ma aitan sul väikesi merivähikesi magama panna? Küsis ta. Suur tänu, William hõikasid merivähid, kui nad merepõhja  poole minema ujusid, et magamiseks kaljuõnarusi otsida. Ja just siis juhtusid mõned vaalad mööda ujuma  ning üritasid jälle merevett juua. Ikka on sellel veel nii kole maitse. Hüüdsid nad ja peksid sabadega, nii et tõusis suur torm. Aga merivähkidel Polnud sellest midagi. Oma kodus voodis, oli neil kõigil hea julge olla. Ja see ongi jutu lõpp. Aitäh Tõnu. Väga ilus ookean saab meil väga ilus. Kas see asi ikka päriselt ka nii oli või  mis asi? No see soolakotid asi, et valad tahtsid merevee ära  juua ja nep tuunus lasi vee soolaseks teha. Selle kohta, kuidas merevesi soolaseks sai,  on igasuguseid erinevaid lugusid? Jah, isegi üks laul on ju. Selle kohta. Ja lapsed, te teate seda laulu, kuidas merevesi soolaseks sai,  või heeringast, kes elas laeva peal ja siis  mis seal juhtus, teate seda laulu või? Ma tean, ei oska laulda. Tüdrukud, kuidas teie? See see oli enne muist. See lal, kui heeringas elas kuival maal,  see. Osa kui. Kuival. See oli selline heeringas, kes elas soolalaeva peal  ja püüdis seal hiiri. Lõi sõi augu sisse, kuna see laev oli soolane  ja talle maitse. Ta püüdis hiiri, aga siis ühel päeval hakkas seda soola  proovima ja siis talle hästi maitses see sool  ja siis ta läks nii ahneks, et ei pannud tähele,  kui ta oli juba laeva sisse augu söönud ja  siis see laev läkski kogu selle soolalastiga põhja. Ja siis ja siis oligi, Neptun sai väga pahaseks  ja tegi niimoodi, et sellest ajast peale pidigi heeringas  ainult merre elama jääma. Ja merevesi sai selle laeva pärast siis. Soolaseks no tegelikult on ju nii, et maakoor koosneb  igasugustest erinevatest ainetest ja natuke on seal  ka soola. Aga sool lahustub vees väga kergesti ja lapsed,  kas te olete näinud, kuidas, kui kergesti  ja kiiresti sool ära lahustub vee sees või? Tulge, vaadake siia, näitan teile. Tulge siin on nüüd soola. Võtate sellist, kui te tahate kodus seda proovida,  siis võtke sellist suureteralist soola. Paneme seda suureteralist soola siia, raputame siia. Meil on siin akvaarium veega selle jaoks,  vaadake, kui kiiresti see ära sulab. Ta ei jõua sinna põhjagi vajuda, juba enne sulab ära. Ja siis, kui nüüd proovida, siis ongi juba vesi ongi soolane. Aga õnneks liiv ja kivid ikka nii kergesti ära ei lahustu,  muidu merel poleks ju üldse põhja all. Tähendab, maakera ise on natukene soolane  ja see sool siis lahustub mere vees ära. Nii võib öelda küll jah, ja valad ja heeringas polegi  milleski süüdi. Merevee soolasuses nad igatahes süüdi ei ole,  selge. See oli üks väga hea lugu. Sest. Ajastusi lugu, see on. Meevesi soolane, sest ajastusi. Luuse on. Mees soolane.
