Mina olen Tiit Lilleorg ja loen Rudolf Sirge loo korgikene. Mitte too pudelikaelast paukudes lakk lennutatav või plõksudes pealt ära tõmmata ei hoopiski mitte vaid see, mida õngemees peenilt kutsub uju kiks sõnaga nööri külge kinnitatud kerge Ezee, mis näitab kala võttu ning Olüheks ahvatlevaks õngevarustuse osaks. Asjakeseks, mille küljes ripub Ongitsia silm mis moondub otsekui tema unistuste ja lootuste tähiseks. Et aga õngerahvas aina lootustes teadki sitsi endastmõistetavalt kallis asjake nördimus tabab meest, kel kork kaotsi läheb. Justkui oleks minetanud sihi ja mõtte. Aga elus on kaotusidki paratamatut. Ühe säärase hälbinud korgikese kookisin kord jõest rusude vahelt välja. Teab kelle õnnetusekstasin voolu all. Hagudes oli takerduma jäänud. Kõrke tükist hoolega tehtud tammusi kil südamikuks, mast läikiv nagu lakitud lipuvarras. Põhjas aga Pascle kinnitusrõngas alaosa värvitud pruuniks, ülemine punavalge löödiliseks. Nii meenutest, toredat killu, kist ujuvpoid. Küll on ilus kork ihatses mu kõrval mõneteistkümne aastane Virk, ridva vibud, tühja saamatu siiami laki läikelt. Küll sellega võib kala võtta. Loobusin selgitamast, et kalale ei loe värvega lakk. Pendmine ilu pole sünnis algaja usku kõigutada. Ja kinkisin koorgikese talle. Õngemeestel on kombeks uskuda, et leitud riist toob õnne. Ma ei tea, palju, noormees, tule korgikesega, kalad nüüdiskuidas, õnn õitses. Aga ma nägin ta usku, mõistsin unistust kujuneda kõvaks kalameheks ning sõtkumata põrmu tärkavad unistuse võrset. Seda teotahte taime sõitsin tulema, unustades nii poisi kui koordi. Talv lõppes, taas oli kevad, otse jõesuus vastu mere kurku, vangitsetatiibi peenikeste sekka sattus arvaga säinast või vimma. Iga suur kala tekitas kaldal sagimist. Joosti kokku vaatama missugune, kui pikk, raske. Ühe erutava säina tantsu järel tuli tuttav noormees ja päris mure hääli. Onu, miks ükski õige kala minu hõnge ei hakka? On ju küll see uhke kork peal ja puha. Ja lakitud korgikene oli endiselt imekena. Aga kas ilu alati toob tulu on õnneks väga sagedest, lenda paljalt kannatuste ja südamevalu allikaks. Kuidas seda noorukile öelda? Ära ole kärsitu, las suured mehed püüda suuremaid. Sina, väike, lepi väikestega. Püüdsin teda lohutada. Ma tahan suurt, kinnitati kõigutamatult. Taotlide väiksimegi suurt, aina suuremat. On ju nii inimlik. Me kõik elame unistustest. Heitsin oma käega ta õnge kaugemale sügavasse vette mõistis. Hästi, kui alandav on kala ees väike olla? Just neis aastates püüab igaüks suur näida suurte tegusid teha. Kuidas leppide päikesekalal? Ent suur ikkagi ei hakanud tema sööta, haaras ka kaugemal jõel seesamateed. Kuid visa mehe hinge ei vandunud alla, tegi hoolega tööd, õppis õnge heitma, mööda põhja ujutama, pidas vastu, ehkki teinekord Luksetega kurgus, kui kõrval keegi juhtis vimma tõmbama. Ning õhtu eel saigi õnge õige kala. Kalamis kiskus ridvaluu ka, pani nööri rullilt särinal maha jooksma ja sundis abi järele häälitsema. Vilunud mehi oli Mituuling appi tõtati viivitamata. Kuid ka suustus püüdja rulli või õlita, käed külmast kohtades. Igatahes enne kui keegi jaole sai, krõks tas kunst kiukese lõpusõlm katki. Tulbano jäi noor Kalamees seisma, silmad täis kaotusevalu ahastust, nagu oleks elu õnn ja lootus luhta läinud. Poisikesest mõmisedes võtsid meheta sõnal ridvad. Pole viga, püüad uue, ütlesin, ehkki teadsin, et säärases palus kedagi lohutada, ei suuda, et võimatu on selgeks teha, kui mitmeid kaotusi ja katsumusi elus enne taluma pead, kuni korjub kogemusi tulenevalt kordaminekud, õnnestumised rahuldus. Heituste paljastilt märgates muidugi kala oli viinud nööri kuuskorgikesega. Õnnetus ei tulevat millalgi üksi. Näe, ujub, leidis ta samas silmadega otsitava ning tema olemisse tekkis taas elu. Tõepoolest sügaval keskjõel külm piss, punavalge rinnaga boikene. Kord kiiret sõitu mere poole, tehes, kord peatuma jäädes, nii nagu kala heaks arvas, liikuda ma tunda, ära kiskus noormees täis otsustavust, nagu see, kes peab võitma palitud seljast. Korraga oli kümmekond ranget kasvatajat jaol ei seda ideed jääkülma vette oma elu ja tervisega mängima teda ei lasta. Ei tohi. Ta vaatas meid nagu vaenlasi, nagu inimesi, kellel aimugi Pole, mis tähendab mehisus, vaprus, võitlusvalmidus. Kuid Lätis nõu, haaras ridva ja jooksis alla. Merekurk kukkus jõesäng uuesti ahenes Väike-liivane Eeemm kiiluna vooluleid, kus seal ronis kivile ning kui kork lähenes, kaltsus selle taga lohiseb nööri ridva otsa peale püüda. Asjata ei ulatunud. Keegi meist poleks ulatunud. Nägime vastu õhetavat õhke taevast kõik, kuidas korkkivist ja kivil küürutajast mööda lipsas. Kuidas ta nagu väikelainel hälli putukas merre tüüris ning seal aina kaugemale ja kaugemale sõudis, kuni silmist kadus. Minu lähenedes istus noormees kivil ja pühkis silmi. Küllap kaua, sest vastu päikest vahtimisest. Arusaadav nooruki unistus suurest kalast kadus nagu kaovad paljud uhked unistused. Tulevad kurbavad rõõmu äratavad südamesse igatsuse ja hullivad taas, ei kuhugi eimiskis jätmata enesest järele muult, kui valu huuma. Jah. Igapäevane lugu. Kuid kas meie oma ranges heasoovlikkus ehk siiski ei olnud liiga julmad? Ülimõistlik tarbe headus ja puhas tarbekasvatus on sagedasti niisama nürid kui hingetu ilu.
