Kuuldu hiis. Ta. Selle tuutuutuutuutud akna Väike unejutu, kuule ja räägin sulle muinasjutumagusast, Vikerkaarest. Kuule. Õige, vanal ajal olid kõik loomad ja linnud hallid. Puudel hüppasid allid, oravad. Põõsaste all luusisid hallid rebased. Soojal lõunamaal elasid hallitseebraad, hallid kaelkirjakud, hallid tiigrid ja lõvid. Mööda džunglipuid ronisid allid, ahvid ja okstel vidistasid hallid papagoid. Näed nüüd niisugune all pahekse oli. Ainult kalad olid kirevad punased, sinised, rohelised ja mõned isegi mitmevärvilised. Vaat sellepärast, et merepõhjas lamas seitsmevärviline Vikerkaar. See vikerkaar oli väga magusmeest magusamat. Kuid Kalad ei söönud kunagi mitte kõige väiksematki kildu sellest vikerkaarest. Nad ainult vaatasid ja imetlesid neid imeilusaid värve ning ujusid vikerkaare kohal. Ja nii oligi, et kui kala ujus Vikerkaare sinise viiru kohal muutus ta ise gaasiniseks. Ujus ta punase viiru kohal, muutus punaseks. Ja kui ujus üle kõikide värvide muutus galakega isendid värviliseks. Hõbedaste uimede, kuldse saba ja kirevate soomustega. Kord juhtus, et niisugune värviline kala ujus kalda lähedal aga kaeda lookist just samal hetkel nukker hall lõvi. Messaa lovi oled siis? Nii kurnab. Küsis kala. Miks ma ei peaks olema, ohkas lõvi. Kui kõik loomad on nii kohutavalt hallid, kõik moodi. Vahel aja kasvõi seegi. Juhtub, et ma isegi pole kindel selles kaasMa olen lõvi või. Halljänes seepärast ma ei teagi, kes peab kellelegi peale jahti pidama, kas hall lovi hallile jänesele või halljänes hallile lõvile. Ei tea, kes peab ennast peitma halljänes halli lõvi eest või hall lõvi hallija enese eest. Ja Lõvi ohkas jälle kurvalt. See kõik on muidugi kohutavalt kurb, oli kala nõus. Mul tulevad sinu pärast lausa pisarad silma. Kuid millegipärast on mul hallist jänesest nagu rohkem kahju. Vaat sellepärast, kas ma aitan ideid? Kogun oma õekesed kõik kokku ja homme varahommikul tõstame vikerkaare mere kohale. Me kinnitame vikerkaare otsad kallaste külge, nagu läheb suur kumer sild üle merejookse ja räägi ruttu kõikidele lindudele ja loomadele, et nad koguneksid homme hommikul mere kaldale. Las siis igaüks jookseb mööda mõne vikerkaare värvilist vööti siis muututeni samuti värvilisteks. Kuid ära unusta loomadele ja lindudele veenda, et keegi neist ei hammustaks vikerkaare küljes tillukestki tükikest. Siis juhtub suurenetus. Ütle jälle, hõiskas Lõvi rõõmsalt, ütlen köiti peale, mitte keegi ei taha Vitjal kalt süüa. Kui me ainult saaksime joosta mööda värvilisi vööd. Ainult värvida Jeld majookse maalip pallutu. Pean rääkima kõikidele loomadele kõikidele lindudele. Evaste heagalake. Homseni. Vastaskala kadus merepõhja. Õhtuks olid juba kõik loomad, linnud Jaku tukkadki saanud teada kalaja lõvi jutuajamisest. Ja hüppasid, jooksid, lendasid ja roomasid kiiruga kaldale. Tulid liblikad, tulid tiir ja sebra, nende järel orav orava järje la hiidahvide järel papagoid, papagoid järel kaelkirjakud ning kaelkirjakud järel. Kõik ülejäänud. Kõik tahtsid ilusaks saada. Terve öö olid linnud ja loomad ärkvel. Keegi ei saanud sõba silmale. Nad ootasid kannatamatult hommikut ja Vikerkaar start. Möödus sinise mere kohale kerkis päike ja päikese järel tõusis mere sügama hobusest seitsmevärviline vikerkaar. Tõusis ja tõusis ning jäi seisma loksuvate lainete kohale nagu hiigelsild üle mere. Kõigepealt läks Vikerkaarele kõndima paabulind. Ta jooksis sinisele ribale, siis rohelisele, siis kollasele ja muutus tõeliseks paabulinnuks. Kõik loomad vaatasid seda imet pealt ega uskunud oma silmi. Viid lendasid vikerKareli liblikad, Nad lendasid siia-sinna ja muutusid niisamuti vaimustavalt mitmevärviliseks. Witter Kareli hüppasid kaks ahvi. Üks neist jooksis mööda kollast lööti, teine mööda punast. Ja sellest ajast peale ongi ahvid ruuged. Seejärel hüppasid, jooksid, lendasid ja roomasid vikerkaarele, kõik ülejäänud loomad. Ja igaüks neist sai endale seda värvirõõmu, mida ta oli soovinud. Alliks olid jäänud veel jänes, siil ja hiir. Nad seisid tagasihoidlikult kõrval ning ootasid oma järjekorda. Siis äkki ilmus kohale hunt. Ta oli tulnud otse põlismetsast ning hirmus näljane, talb lagisesid näljaskisega hambad. Kuid näljast hoolimata tahtis ka hunt väga ilusaks saada. Ta tõukas jänese siilia hiire hoolimatult kõrvale ja jäi ise järjekorras esimeseks. Hunt seadiselt violetsed viibu lähedale, sest ta oli juba ammugi igatsenud just seda värvi olla. Kuid siis tundis näljane hunt, et vikerkar lõhnab nii magusalt. Hunt ei saanud kiusatusele vastu panna ning hammustas vikerkaare küljest ühe tillukese tükikese. Amps. Mees saadee hõikasid jänes saa, sööd vikerkaare ära ja siis juhtub hirmus õnnetus. Kuid hunt ei kuulanud jänest. Võib-olla sellepärast, et hunt polnud harjunud mitte kunagi mitte kellelegi sõna kuulama. Aga võib olla ka sellepärast, et tal oli kõht kohutavalt tühi. Ja vikerkaar oli ju väga magus. Igatahes hakkas hunt vikerkart suure isuga sööma, amps amps. Ja juhtuski õnnetus, kuid ei pannud isegi tähele, sõi ära kogu Vikerkaare. Alles siis, kui oli järele jäänud vaid viimane suutäis märkas hunt, mis ta oli teinud. Ja õnnetu hunt jooksis metsa. Vot sellest ajast peale ei aja Lõvi ennast enam kunagi jänesega segamini. Ja ta saab alati hirmus vihaseks, kui keegi tuletab talle meelde, kuidas hunt vikerkaare ära sai. Sellest loost on nüüd möödunud palju aastaid. Merepõhja on tekkinud uus Vikerkaar, Gazee viker, Parun seitsmevärviline ja väga magus. Vahel kerkib Vikerkaarlainete kohale nagu hiigelsild üle mere. Kuid sellele sillale lähedale minna pole enam võimalik. Sina lähed vikerkaare poole, aga Vikerkaar põgeneb sinust eemale. Vikerkaar on muutunud, aga kartlikuks. Niisugune väike sõbrake oligi muinasjutt magusast Vikerkaarest. Head und. Me ei tuule esteid kindlasti.
