Tol korral ringi jooksin alles särgis täis lapse mõtteid, oli kahupea, või vänderdasin hanekarja järelvits peos, sest mine isahane tea. Ja juba sellest ajast palju, palju on jäänud meelde pilt, eredaid rand, võrgumajad Suurna järsult kalju, Jäkeinastu murdlaineid, kaugellaid. Mingis tema silmi, terashalle ja nagu vahu pärjas valget pead. Pealt sügispäeva pilvi rebis tuul ja sumbunud olid kajakate kisa. Siis vastu klaasi nina, käädide suu, nii kalalt koju ootasin mais. Hirm oli, ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas piigiveed. Siis, aga päris kaugelt nägime teda, kes turjal, tuleb mööda poristi kraps üle läve olin nagu kera ja juba jooksin külmas sügisvees. Maeti, jäätsin, olin isa silmatera. Nii tuppa, tulime kaks märga meest. Veel jääd on vilus külmalt lõhnab mulk ja kõõl til kõrgel sõudvaid valgeid pilvi ja päiksekevadiselt rõõmsatulg. Ja kuidas mulda langes kuldne seemi, kui teriliskas isalt kargi, bio. Koos põllupeenral sõime õhtu voodet ning koos sai käidud viimne küli lind. Ja veidi aega enne päikeseloodet ta kojutulekule kutsus mind. Ma mäletan, kui paartel kuivas, vill püks nisu lõhnas suitsus soojust täis ööd läbi suures ahjus lõõmas tuli jäisad ähmasena taristeks. Ta vahel kerisele panid panni, kus tuules maha aetud õõnte read. Seini seltsis maitsvassigis Hänni kuldpruunid, kuumad mahlased ja hea tädi diaahjupaistel rääkis jutt, mis viidurei kõik teha, tuulesell. Pid, sügisõhtu möödus, ruttu-ruttu veel uneski pead paitas käsi hell. Ja mäletan kord õhtul täidulnud torm laenlatsus päris õue all. Toid seisis pliidil, aga sööjaid polnud. Meeleheites pilgud ja ema rannas. Kõik need neli ööd. Just suibud lapse hull, kohe virgut, tuul pimeduses, uluklaine lööb mind rannast, leidis juba väraval. Kas surm või õnn? Ta viimaks hilisõhtul tuli, siis surmväsinud ja unetusest morn veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku. Kuhjubannagas. Sel ööl mäed tihti tõusin tasahilju ja paljajalu, läksin üle toa, käib juurde, kuni ergo valgus, tillu, koit, aktsasse, leinadu, elu, joa.
