Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossilt vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Pereeetris on raadio kaks alanud saade kannab pealkirja puust ja punaseks. See on saade, kus me toome teile tunni aja jooksul põnevaid uudiseid, teadus ja tehnoloogiamaailmast. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga täna koos siin stuudios Tartu Ülikooli robootika Heilo alti, interHeilo tervist. Ja kui Heino Meil on stuudios, siis tuleb alati juttu palju robotitest, tehisintellektist, erinevatest uutest põnevatest, tehnoloogilistest, leiutistest, mis viimasel ajal on välja töötatud väljatöötamisel või ideefaasis. Ja, ja tänagi on päris palju erinevaid põnevaid asju meil teile pakkuda ja alustame isejuhtivatest sõidukitest, et kui meil on siin viimastel kordadel palju juttu olnud nagu isejuhtivatest autodest, siis seekord selgub, et Ta ainult autodega ei tegeleta, vaid sarnased arengud on toimumas ka mere peal. Ehk siis isejuhtivad laevad ja põhjust rääkimiseks annab sellest asjaolu, et äsja-äsja üks purjelaev, noh, mitte küll eriti suur ja selline inimesi peale võttev. Aga ikkagi selline paari meetri pikkune purjelaev oli esimene laev, mis mehitamata seilas Ameerikast Euroopasse, essis ületas Atlandi ookeani. Ja tõepoolest, tegemist on esimese sellelaadse asjaga, no kuidas sulle tundub, et kas nüüd merendus on muutumas sama radikaalselt nagu räägitakse, et autotransport hakkab muutuma? No me ei tunne seda tegelikult igapäevaselt, sest et enamus meist ei ole merendusega ju seotud päev igapäevaselt, et autosse istume me jah, tihedamini me tegelikult siin saates on läbi käinud juba tükk aega tagasi, aga oli üks uudis, kus ehitati, planeeriti siis sellist suurt tankerlaeva, mis siis poleks inimesi pealt. Sest et kõik kõik nende meeskonnaliikmete jaoks ruumide ehitamine, nende seal elamine, see võtab puhutud rahalist ressurssi ja leitigi, et aga, aga meri on ju ja ookeanid suur ja lai, et miks ei võiks siis tegelikult ehitada, teha sihuke mehitamata laev, mis sõidab ise, sõidab GPSi abil ning kui ta jõuab siis sadamale lähemale, siis see loodus või, või nii-öelda sadam võtab ta siis vastu ja juhib ta siis sinna, kuhu ta minema peab. Aga ideebaas Polegi pikalt läinud aega mööda, kui ongi nagu reaalne reaalsus juba sinnamaani jõudnud, mitte küll nüüd tankur, laev või, aga on ikkagi paat, mis on sõitnud ilma inimeseta siis üle Atlandi ookeani, küll aga üks väike täpsustus, et see paat Nad, nad võistlesid sellel võistlusel klassis, kus inimesel oli lubatud aeg-ajalt paadi suunda korrigeerida. Aga sellesama võistlusel on ka teine klass, kus siis seda ei ole lubatud teha ja selles teises klassis ei ole veel kellelgi õnnestunud siis teha täiesti autonoomsed robotpaati, mis siis sõidaks üle seilas üle Atlandi ookeani, läbi tormide, jõuaks siis Iirimaa rannikule. Nii et tegemist on siis ütleme, pigem kaugjuhitava purjelaevaga, eks ole, sealt tüüri saab niimoodi sättida. Ta on, ta on isegi midagi vahepealset, et me nimetame neid oma keeles telerobotiteks, mida me nagu aeg-ajalt kontrollime veidike, aga ülejäänud aja on ikkagi autonoomne. Et ma, ma arvan, et nad seda purjed ka ise otseselt ei kontrollinud, et nad lihtsalt ütlesid sellele paadile kuuletsu suundan ära kaldunud, võtanud paar kraadi sinnapoole. Et nad, et nad päris nagu sellist pult käes, juhtimist ei teinud, et pigem pigem nad korrigeerinud seda algoritmi tasemel. Ja ilmselt ta veel praegu otseselt võib-olla päris laevadega konkureerima ei hakka, sest noh, vaadates, et sellel laeval kuulus Atlandi ületamiseks kaks ja pool kuud ehk siis teised laevad tänapäeval noh, nad lähevad loetud päevadega üle Atlandi, et võiks olla nagu kiiruse osas. See vahe on nagu ikkagi praegu veel veel oluline. Ja noh, kuna ta vist ei ole ka nagu muud jõuallikad, kui ainult see nägu purjejõul ja ilmselt ta tegi selle tee peal siis üsna palju siis eksi manöövreid. Et oluline vist ongi see nagu lihtsalt lõpuks kohale jõudis, et tõesti, sest noh, lõpuks ikka on see võimalik. Jah, ega meie autodega on ju samamoodi, et kui me peaksime need päikese päikeseenergial toel sõitma panema, siis ilmselt neid võistlusi on ka, kus päikeseenergia toel sõidetakse ja ja nad peavad siis läbima mingi teatud vahemaa teatud aja jooksul ja kes esimesena jõuab siis siis muidugi ta võidab ja nende autode maksumus on seal suurus, nende ehitamise maksumus, õigemini on suurusjärgus 200000 eurot. Nii et et see päikeseenergia ja selle nimel käib tegelikult jah, ka suurt ööd, et me saaksime sest päikeseenergiast maksimaalse kätte, et tõesti ka kui, kui ma ei tea, kui sul järgmine ameerika rei seis on, tee sulle öeldakse, et sa pead nüüd selle päikeseenergia abiga sinna saama, ega see eriti motiveeriv, ega nii lihtsalt enam ei läheks. Tõsi, ta on huvitav, selle uudise juures on võib-olla veel see, eks ole, et et see saavutus toimus nagu, nagu sai öeldud võistluse raames, mille nimi on siis maid Ford Grand Challenge ehk siis juba päris palju aastaid kestnud nimetatav võistluseks ühesõnaga selline üleskutse, et erinevad võistkonnad ehitaksid selliseid laevukesi, mis suudavad võimalikult autonoomselt üle Atlandi seilata ja kes siis sellega hakkama saab, saab siis teatud auhinna, see mulle tundub, on vist nagu tänapäeval ka üks levinud viis, kuidas nagu tekitada selliseid uusi lahendusi, kuidas nagu jõuda nende läbimurrete ja saavutustena Jonseni. Tõepoolest, see on nii, et kui mõni mõni firma või suur korposid korporatsioon soovib mingi suunas tehnoloogiat arendatakse selle asemel, et palju neid inimesi maa peal on ikka väga palju ja, ja siis see seltskond, kes suudaks sellega tegeleda, on ikkagi üsna suur ja lai ja nad ei suuda endale neid kõiki palgata ja neid neid üles otsida. See on mõeldamatu, et selle asemel on lihtsam kuulutada välja võistlus, mille peaauhinnad on üsna krõbedad ja suured. Enamuses küll need need auhinnarahad katavad ära võib-olla nende tehnilised kulud. Et, et selles mõttes endale mingisugust head tasu loota selle võitmise eest ei, ei, ei ole lootust, aga see au ja kuulsus, mis siis on, on, saad selle võistluse võitmisest on muidugi väga tähelepanu väärne ja ilmselt sinuga sõlmitakse mingi hea leping, et, et sa edasi tegeleks, aga need võistlused on jah, selline viimane viimase aja 10 aasta trend juba selliste tehnoloogia piire nihutada ja uusi lahendusi leida, et me oleme kuulnud näiteks robotitest, mis peavad mööda mööda köit kosmosesse ronima. Ja just eelmine aasta oli mul suur õnn külastest portugali porto linna ülikooli Porto University ja neil on selline tehnoloogia robootika labor siis ka olemas ja see robootika labor on lihtsalt üks suur angaar, mis on täis. Doktorantide jaoks tehnikalt varustust, et roboteid ehitada, programmeerida seal oli üks suur bassein, mis oli viis korda 10 meetrit ja siis viis meetrit veel sügav, kuhu nad uputasid oma suurt kraanaga tõstetavat allveelaeva ja nad, nad rääkisid siis missugustel maa-õhk-vesi tüüpi võistlustel nad osalevad, et üks nende näide oli selline, et oli, oli nii-öelda Challenge või siis ülesanne, kus robot pidi või autonoomne robotite süsteem pidi päästma merehädas olevaid inimesi ja siis nad ehitasidki sellise autonoomse suure paadi, mis siis sõitis sinna, kus ütleme, see merel see õnnetus oli juhtunud suur poetlasi omakorda välja ühe väiksema paadi. Neid oli seal mitu tükki peal, mis viisid näiteks merehädalistele päästeveste, et neid, neid, neid võistlusi toimub tegelikult, et päris palju ja kõigil on neist võimalus osa võtta, et kui sul on olemas teadmised ja motivatsioon, seda see asi valmis ehitada ja tundub, et nagu tudengid on selles suhtes nagu ideaalne sihtrühm, kes saavad selle protsessi käigus õppida, midagi uut avastada ja ennast proovile panna ja ja tõesti, nagu olla ollagi nagu eesliinil ja neil on ka tavaliselt nagu aega ja huvi sellega tegeleda. Ja nad töötavad toidu eest, et et kui, kui robootika laboris on pitsakohapeal ja siis ja kohvimasin olemas, siis nad rabelevad seal ka öösiti, et see on ka siinsamas, meie Tartu näitel täiesti juba dokumenteeritud. Aga põnev, kuulame siia vahele jupi muusikat ning meil on teie jaoks veel mõnigi uudis varuks. Puust ja punaseks. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks siin stuudios saatejuht Arko Oleski ja robootika altin tutvustamast teile tehnoloogia teemalisi uudiseid. Ja kui meil eelmises saatelõigus me rääkisime sellest peaaegu isesõitvast isejuhtivast laevast Atlandi ookeani, mis sai valmis ühe võistluse toel, siis üks teine laadne võistlus on meie järgmise jupi teemaks ja, ja yxpris on selline nagu, ütleme võistluste kogu või nagu tiitel, millest, mis nagu pakkunud meile juba päris palju erinevaid saavutusi, seal XPS alles läbi viidud päris mitmeid erinevaid võistlusi, aga näiteks esimene selline era eralennukiga kosmoselend või kosmose piirile jõudmine on selle raames tehtud ja võtame siin nüüd jutuks järgmise võistluse või konkursi, milles yks Price toetab, viib läbi. Ja selle teemaks on seal pealkirjaks on avatarid. Kui me ütleme sõna avatar, siis meile kahtlemata meenub kõigepealt James Cameroni silm. Ja, ja kuidas siis see film ja see sõna avatar võiks olla seotud selle võistlusega? No Avatar jah, seda ütlesid mulle ka kohe meenus, sest see film on väga hea film. Avatar on jah, tegelikult kaugjuhitav keha, võiks öelda nii lihtsas keeles ja, ja miks nüüd otsitakse avatar, mis võiks kosmoses toimetada? No see kõik taandub jälle ühele väga lihtsale asjale. Sa tead, Arco, mis on raha, ohut, raha just et juhtumisi sellel aastal on meil Eestis First LEGO liik meeskondade ülesandeks ka otsida või aidata Ta inimestel kosmoses paremini ellu jääda. Sest tegelikult inimese kosmoses viibimine on väga kallis. Sa pead ju tagama talle täpselt selle samasuguse elukeskkonna, nagu on enam-vähem maal olemas. Ja kui sa nüüd mõtlema hakata kõik need asjad, mida sa hommikust õhtuni teed alates õhu hingamisest, vetsus käimisest, toidu tegemisest, pesemisest, siis kõik need asjad on vaja kosmoses nii-öelda ju pakkuda inimestele, et nad seal oleks töövõimelised ja et neil ei tekiks stressi. Kujutades ette aastaks kosmosesse sotsingi väikses kuubikus ja rohkem sa ei saagi liikuda seal ja peadki seal tööd tegema. Aga kõikide nende tingimuste tagamine on äärmiselt kallis. Selleks, et, et üles viia ju mingi paari kilomeeter maksab paarkümmend 1000 eurot, et et see on päris päris kulukas. Aga nüüd Jaapani kosmoseagentuuri eestvedamisel nimi on jaksavad huvitav. Ja see idee tundub iseenesest päris loogiline, et miks, miks me peame tegelikult inimesi üles saatma, kui meil võiks olla seal nimetame siis neid praegu robot avatarideks ehk inimesesarnased humanoidid, kes või mis siis on võimelised täpselt neid samu operatsioone ja tegevusi läbi viima, aga neid juhiksid inimesed maa pealt. Et sellisel juhul jääks meil ära ju, et see see elu elu toetav keskkond, selle arendamine, hoidmine ja siis inimeste nii-öelda üles-alla saatmine, et me võib-olla vähendamegi sellega kosmoses lendude arvu. Ja nagu ma aru saan, siis praegu on see võistlus välja kuulutatud, eks ole, XPS toetab seda üks mõni lennufirma põhirahastaja jaksa näidanud enda huvi selle vastu, et nemad tahaks nagu ka kampa lüüa. Aga noh, praegu ongi see faas, et me ütleme, et me tahame ja, ja hõikame välja, et, et kõik, kes on huvitatud, et tulge ja hakake siis neid asju nüüd tegema jaksa, oli veel eriti innukas, nad ütlesid, et nende nägemuses juba paari aasta pärast võiks ISS-i ehk siis rahvusvaheline kosmosejaam ISS-i pardal olla juba need toimivad avatarid. Et noh, me ei ole nii kindel, et see nüüd nii ruttu saab teostatud, aga tegelikult on olemas selliseid lahendusi maa peal juba lihtsalt neid ei ole testitud selle jaoks, et need on tõesti iseseisvalt toimiksid kosmoses pikka aega, et üks, üks selline lahendus on näiteks nimega meilt, ainult kui keegi hiljem läheb, paneb Youtube'i, siis ta näeb selle roboti kohta või avatari kohta videod. Aga see meeltandil on, on ka tegelikult üks selline fundamentaalne probleem, mis kõiki neid, et inimese kujuga roboteid valdab, on see, et ta küll liigub seal ka selliselt üsna sujuvalt suudab ust lahti teha, suudab käepidet, võtab inimese käest midagi ja graatsiline, aga tema kontrollimiseks ja talle energia andmiseks jooksevad sealt seda videosi näidata nagu täpselt, et see, see on kõrvale jäetud, aga sealt jooksevad jämedad siuksed kaablid ikkagi. Ja et, et ilmselt seal ikkagi on mingi arvutuskeskus, on kuskil võib-olla seina taga mida, mida ei näidata, et kui me nüüd tahaksime täpselt samasugust avatari öelda kosmosesse panna, siis me peame ta ikkagi hetkel praegu veel ühendamaid mingite kaablitega, nii et no ma ei ole nüüd ekspert ütlema, et kas see on nüüd hea või halb, et, et seal keegi ringi lendab ja siis tal on mingisugune juhe sabas. Noh, tegelikult ma ju loen siit, et NASA on korra juba rahvusvahelise kosmosejaama viinud sellise humanoidroboti nimega Robonaut lausa 2011 lendas üles ja siis askeldas natukene ringi ja suutis juba lüliteid natukene sisse lülitada. Aga siis paar aastat hiljem tehti talle nii-öelda Apgreid, viidi uusi osi üles, pandi külge siseks midagi katki ja siis ta seisis paar aastat seal niimoodi nurgas ja nüüd on NASA plaanib ta siis nagu tagasi tuua ja hakata parandama ja nii edasi. Ühesõnaga need asjad ei käi väga lihtsalt. Sa vist ikkagi nagu selle nagu õppimis- ja kohanemisprotsessi osa, et ega vist kunagi ei ole päris niimoodi olnud, et noh, nüüd saab asi valmis ja töötab ideaalselt, et me vist peame ikkagi selle mingisuguse faasi läbi käima. Jah, et tehnoloogia arenduses on see katse katsetamise periood väga oluline ja kui, kui toimimise protsent hakkab juba kerkima sinna 80 90 juurde, siis enam muuseas enam enam need ettevõtted, kes maa peal midagi toodavad. Nemad lõpetavad seal arendamised, see praagi protsent on, on aktsepteeritav. Kosmosesse muidugi nii ei ole, et et väga tore, et kui meil on praegu robot, mis suudab kosmosest tuld sisse-välja lülitada, aga kui, kui me teame, et on 10 protsenti tõenäoliselt ühe ühel hetkel ta sellega hakkama ei saa, siis ei ole aktsepteeritav, sest et siis peab kõigele siin üles minema ja selle roboti korda tegema. Ja muidugi huvitav on see, mis ma siit ka loen sellest, sellest uudisest, et praegu rääkinud nendest praktilistest asjadest, et robot aitab neid astronautide asendab asfalantena seal sappa, laeva parandada ja, ja mida kõike teha. Aga ka siin need jaapanlased ikkagi viitavad sellele, et neil on plaan, pikaajaline plaan ikkagi, kui tööstus üles ehitada nende avatareid ümber, mis ei hõlma mitte ainult siis seda nii-öelda praktilist tegevust seal kosmosejaamades vaid ka peaaegu nagu meelelahutustegevusi, et sisuliselt nagu kosmose hotellis, eks ole, sul on teenindajad ja portjeest ja kõik on sulle needsamad avatarid täitsa autonoomsed, robotid, kes siis võtavad vastu seal kosmose hotellis kliente ja teenindavad neid ja nii edasi, ehk siis ikkagi selline lootus, et, et me jää ainult selle ühe kosmosejaama peale, kus robot saab, ma ei tea, kas või teaduskatsete astronautide kõrval, vaid et meie tuleviku päris suures mahus võiks olla kosmosest? Jah, ma lugesin samamoodi need trollid läbi ja see tundub päris loogiline, sest et kosmos on ju praegusel hetkel veel kõige kallim turismiharu. Et, et sul on võimalik kosmosesse minna, kui sul palju raha on, aga ilmselgelt tehnoloogia arenedes need teenused muutuvad odavamaks ja üha rohkem inimesi saab lubada endale kosmoses käimist ja võib-olla seal siis kosmose hotellis ööbimist, et ma arvan, et need on väga healt ettenägelikult investorid, kes praegu sellele mõtlevad ja sinna investeerivad või panustavad, et noh, ma ei tea, Arco, mis, mis summa oleks, mis, mille eest sa oleksid nõus kosmose hotellis ühe öö veetma? No ikka ma kardan, et ega mina vist ei määra seda hinda, et, et seal on, pannakse see nagu selle hind sinna külge, et palju see lend maksab, palju see hooldus maksab ja ma natukene kahtlustan, et ega seda väga lubada ei saa. No aga oletame, kui see tuuakse madalamale, et sulle tulebki meilipakkumine nagu need muud spämmida. 5000 euro eest saad ära käia, et kas juba mõtleksid selle peale? Võib-olla hakkaks täitsa nagu mõtlema, eks ole, tuleb paar aastat tööd rügada ja vaeva näha, et, et siis seda endale lubada ja hanget, et kui seal saaks olla nagu paar ööd imetada, on niimoodi öötaevasse siravat maad võib-olla astuda korraks kuu peale. See juba kõlab ahvatlevalt küll. No vaat et, et eks sinnapoole liiguvad ja nad üritavad seda teenindust juba praegu kulusid madalal hoida nende avatari abiga. Igal juhul nad lubavad, et enne 2000 kahekümnendat aastat kosmosesse otseselt midagi testima ei hakata. Kui seal alguses läheb õnneks, siis liigutakse edasi kuu peale, võib-olla võib-olla ka Marsile ja kaugemale. Aga jah, see on selline. Mitte mitte homne päev ei hakka seda juhtuma, aga arendustöö juba käib. Kuulame taas pala muusikat, oleme õige varsti peatee juures tagasi. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks täna tehnoloogiauudisteteemadel ning kui me rääkisime siin ka eelnevas Ta lõigus kosmoses olemisest siis võib-olla sellega natukene haakub küsimus, et kõik sellised eriliselt ekstreemsed tingimused, kuidas võimalikult tõhusalt inimesed omavahel suhelda saavad. Ja USA kaitseministeerium arendab praegu koostöös ühe startup firmaga sellist uut niiviisi ikkagi päris uueks kommunikatsiooni meetodiks igal juhul selliseks, mida, nagu igapäevaelus me senimaani ei kohta ja mis oleks kohane just sellistes väga keerulistes oludes, kus võib-olla tavalised vahendid meie praegused vahendid väga hästi ei tööta, ehk siis no võtame näiteks, et siin väljas möllab üleujutus ja torm, päästjad käivad ringi, otsivad ohus inimesi, kuidas need päästjad omavahel suhelda saavad, kas, kas neil Nad ei saa hoida ilmselt mobiiltelefone väga kõrva ääres kui neil peavad olema mingid muud kaitseseadmed peas käes, et, et kuidas nad võimalikult selgelt saaks omavahel suhelda ja sellele siis see uus lahendus. Pakubki nadi lahendust. Nonii Heino, et kas ma suutsin asja nagu väga segaseks siin alguses ajada? Ei no ma vaatan seda pilti sellest uuest kommunikatsioonivahendist, annab kohe kogu kogu aru saama, aga see, see päästjate näide võib-olla ei ole nagu alguses kõige selgitava, ma mõtlen, vot kui USA kaitseministeerium nagu sellesse panustab siis nende huvi, et sellest uuest kommunikatsioonivahendist saaks mingisugune ikkagi nendele kasulik rakendus. Ja, ja see on tegelikult see, mis sa kirjeldasid, läheb kokku ka ju olukorraga sõjasituatsioonides, lahingutes, luures, kus siis ma ei tea, viimases viimases James Bondi filmis oli ju, kus üks agent reetis ennast sellega, et ta näppis oma kõrva, ehk ta püüdis kuulata, mis talle öeldi, või midagi ja siis siis Kurikael nägi ära, et ahaa, see agent, et siis selle uue seadmega sellist olukorda ei juhtu sellepärast, sest see uus tantsis tegelikult nii mikrofon kui heli vastuvõtt ja sest et see paikneb nüüd sinu suus sinu hammaste küljes ja pildi pealt on näha, et on selline paari hambapikk, kuna. Ja siis ta on nagu läheb ümber tagumise hamba niisugune metallraami, siis ta kinnitub usalikult suulakke, et ehk sul on suus kogu aeg, selline seade on, ma ei kujuta ette, kui ebamugav või mugav see on, aga igal juhul ta püüab taga isegi väiksemad sosinad kinni. Kui sa ei saa midagi kõvasti öelda, näiteks ahistama, siis siis tegelikult tasub ju suhteliselt heli paeltele lähedal või lugu ju kurgule lähedal, et see heli muidu tavaliselt, kui me räägime mikrofoni Berdumi suust välja, siis alaste mikrofonid, see mikrofon on meie suus. Aga see, see ei olegi niivõrd Uude kui just see pool, kuidas ta heli, mis sulle siis saadetakse sulle edasi annab. Et see ei ole viisil, et sul keegi ütleb midagi seal suus järsku kojabki kellelegi sõnum vaid, et see tal otseselt otsene kõlar puudub. Ehk Ta vibreerib, ta vibreerib, sest heli ei ole midagi muud kui ju helilained, mis tekitavad meie kõrvakilele sellise rõhu muutuse. Ja siis rõhu muutus registreeritakse närvidega. Ja nüüd sedasama vibreerimine tekitab Meie lõualuus siis vibratsiooni, ase, vibratsioon, siis levib läbi nii-öelda luu ja kolju sinna. Kuulmisnärvini ehk kõrvakile jäetakse vahele ja me tegelikult. Kus meile tundub, et me keegi oleks meile midagi kõrva öelnud, just nagu ta täiuslike handsfree seade, eks ole, et tegelikult sul on nyyd käed vabad sulga tegelikult sul ei ole tarvidust mitte mingisuguse nagu pea külge kinnitava seadme järgi sa tegelikult kuuledki nagu asju otse. Jah, ja see kutt, kui kiiresti tegelikult USA kaitseministeerium siis sellest ideest kinni võiti, sellesse investeeris, ilmselt annab aimu, et nad näevad selles ikkagi väga reaalselt rakendust, mis nende arvates juba üsna kiiresti võiks ka Nende armeele või sõjaväele siis tulu hakata tulu hakata tooma, et, et ja et, et selle asemel, et kanda raadiot, saad sa hakkama sellise väiksema seadmega ja isegi kui, kui sellisel väiksel seadmel ütleme on ikkagi oma leviraadius, siis on ilmselt tõenäoliselt nad ühendavad ta mingisuguste võimsamate saatjatega, mis asuvad seal võib-olla töö peal või kuskil varustuses. Et, et see on lihtsalt nii-öelda see nagu telefonil kise Hans kriise viimane osa. Miks ta alguses nendest päästjatest rääkima hakkasin, siis tegelikult just sellepärast, et see kuidas seda senimaani on testitud, seal uudises oli kirjas, et tegelikult seda nagu praktilises olukorras testitigi nüüd hiljuti, kui USA-s möllas orkaan Harvey ja kõik needsamad inimesed, kes siirdusid sinna päästeoperatsioonile, siis saidki kasutada neid samu seadmeid pärast nagu siin loos, nagu korduvalt rõhutati, et sellistes ekstreemsetes olukordades selge kommunikatsioon on nii keskne, kui vähegi olla saab, et kõik ohutus ja piimad sõltuvad sellest. Ja kuna nendest ekstreemsetes situatsioonides tihti noh, siis erinevad kaitsevahendid nagu moel või teisel võivad takistada kommunikatsiooni peavad olema mingid maskid näo ees või erinevad muud takistavad abivahendid, siis selline seade, mis nagu võimaldav, eks ole sul rääkida väga selgelt ja kuulda väga selgelt isegi siis, kui ümberringi möllab nagu täielik torm. Et see ongi sellistes olukordades nagu ideaalne lahendus. Vaat mul jäi siis koht kahe kõrva vahele, et ilmselgelt jah, eks neid rakendusi sellele leidub, leidub kindlasti palju, palju, palju rohkem. Mitmed meie tehnoloogilised abivahendid on esmalt tulenenud sellest, et tal on sõjavägi on sellesse investeerinud, et see kasutusele võtta ja siis seejärel see jõuab ka juba laialdase laiadesse massidesse. Igal juhul seda nad lubavad väga selgelt, et noh, see, et nad ei tee seda ainult sõjaväe jaoks, vaid see lahendus on ka kommertsialiseerida tav ja täitsa plaanitakse seda ka nagu turule tuua, nii et mine tea, et head aega, piil, telefonid või noh, et vähemasti sele rääkimisfunktsioon, et liigub otse meie suhu õige pea, et varsti kõnnime ringi sellised klambrid hammaste küljes ja ja kuuleme, mida meile räägitakse, ilma et kõik ümberringi olijad sedasama kuuleksid. Päris meeldiv situatsioon selles osas. On küll ma enne muidugi tahaksin järgi proovida, kui mugav ikkagi see uus tundub, et ja siis siis tehase otseselt, kas, kas mina kasutaksin seda enda mobiil kellegagi rääkimiseks või mitte, siis vaataks juba vanamoodsalt, paneb ikkagi telefoni kõrva äärde. Ära ootama, millal see muutub meile kõigile kättesaadavaks. Kuulame siia vahele taas muusikapala, jätkame juttu paari minuti pärast. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks liigub edasi kommunikatsiooni teemaga, ehk siis kui siin eelmises saates rääkisime sellest sidevahendist, mis kinnitatakse hammaste külge, siis noh, see on nagu võib-olla üks samm selleni, kuhu me tegelikult tahaksime jõuda, ehk siis, et me saaksime suhelda inimajust, inimajusse niimoodi, et ei peakski islaseda vahendama oma häälepaelte või mingite muude lihastega, vaid me saadame mõtteteele. Ja teine inimene saab selle vastu võtta täpselt samamoodi oma mõtetega. Ja siingi, mis me sellest räägime, sellepärast et just äsja midagi on tehtud selles vallas üks samm edasi, kus, kus tõesti on ajud omavahel nii-öelda kokku ühendatud ja saadavad siis sõnumeid teineteisele, kuigi need sõnumid, seda kordan üsna võiks öelda triviaalsed või isegi Detriaalsed, ehk siis ehk siis mängiti Teetrist üheskoos kolmekesi kolm ühendatud aju. Ja nad tegid seda viisil, et kaks neist saatsid sõnumeid kolmandale, kes siis reaalselt nagu keldris ja siis seal neid liigutusi tegija. Jah, et need andmed, mis nad saatsid, ei olnud nüüd nii, et ma ei tea, keera seda klotsi, vaid, et tegelikult olid need suhteliselt binaalsed ehk. Ehk esialgu on, ei ole, ei ole päris laused või sõnad, mida seal edastati, aga põhimõttelt kui selline, et see toimis, on, on märkimisväärne. Sest et noh, mul on küll nagu vahepeal tunne, et ma ei suuda inimestele võib-olla asju nii hästi selgitada, kui ma tahaksin seal muidugi nüüd raadios olles veidike vale asi, mida öelda, aga aga Sa tahad, et keegi võib-olla aitaksid millegagi, aga ta saab sellest hoopis teistmoodi aru. Sest et võib-olla me ei kasuta piisavalt palju sõnu, aga on välja toodud tegelikult inimese suhtlusviis, mis meil praegu valdavalt on siis keel, heli on, on vähearenenud, et kui me suudaksime, ma ei tea, vahetada mõtteid, et annan oma mõttepildi sulle edasi, nii, kuidas mina seda asja näen, saad selle kätte ja sa täpipealt näed ja tead, kuidas siis kuidas mina sellest aru sain. Ja siis ka ütleme, raadio võtab hoopis teistsuguseid rolle. Et meie siin saadaksime oma mõtted kuulajate poole teele ja ja siis jõuaks kõigini nendeni korraga kohale. Kui see on väga hea mõttearendust, oli väga põnev, et ma tulen selle juurde veel tagasi, aga see, kuidas nemad siis seda praegu tegid, on üsna põnev, et meie varasemates uudistes on ka korduvalt läbi käinud inimene, ei ole midagi muud kui ka üks robot, millel on siis nii-öelda meeled ja aju, siis suhtleb nende meeltega ja, ja lihastega läbi ikkagi elektrisignaalide. Aga praegusel hetkel ei ole oluline üldse elektrisignaal, mis jõuab sinna nii-öelda, mis tuleb mööda närvi või läheb mööda närvi, vaid oluline oli see, et mida aju siis ehk kontroller selles, kuidas selles olukorras käitus, ehk kui näiteks. Me teame, et ajule erinevate osad on, on nii-öelda siis see, mis kontrollib nii liikumist ja ja valukeskus ja, ja nii edasi, et ja see on juba ammu leitud, et need keskused siis tekitavad. Kui see muutub aktiivseks tekitavat elektrisignaali, mis siis saadaksime närvega selle elektrisignaaliga koos tekib ka elektromagnetväliiga nii-öelda pinge või vool, mis, mis juhtmes on tekitanud selle juhtme ümbergi elektromagnetvälja. Ja nüüd need need seadmed siis, et kuidas mõtet edastati, lugesid siis selle, kes saatis, lugesid tema nii-öelda aju siis elektrivälju, mis mingis osas ja saatsid selle elektrivälja info, kui tugev, kus ja nii edasi. Edasi, kes vastuvõtjale ja siis vastu võti, mis seal siis järgmise nende isikuinimese peas tekitas tema ajus selle koha peal sarnase elektromagnetvälja ja mis sa arvad, Arco, mis siis juhtuma hakkas? No ilmselt ta käitus samamoodi nägu, see saatja oleks ise tahtnud käituda just et et me kõik oleme seda ju kogenud, et ma ei tea, järsku mingi lihas kuskil korraks tõmbleb või sõrm või, või jalad võim, et põhimõtteliselt sa paned endale mingi kiivri pähe ja keegi teine inimene suudab nagu mingis ulatuses sinu lihaseid kontrollida, ehk sa ise ei mõtle selle peale, et oma sõrme liigutada, aga järsku sul sõrm liigub? Ja samamoodi nad saavad eetrist ka mängisid, et kaks inimest kujutasite ette, kuidas siis või mida peaks tegema ja siis kolmas nagu tegija ja see toimis. Aga neid näiteid samas artiklis olid välja toodud, on ka varasematest juba olemas, et aastal 2014 oli siis ka kaks katsealust omavahel sarnaselt ühendatud. Ja nad mängisid siis mängu, üks neist mängis mängu. Et ta nägi seda, ta ei saanud seda kontrollida, aga ta pidi tulistama välja rakette ja, ja teine mängija siis sai reaalselt vajutada nuppu, mis sisend raketi välja tulistaks. Et ja siis see, kes kujutas seda ette, saatis sellega oma signaali sellele, kes vajutas nuppu ja, ja nad 80 protsenti juhtudest suutsid mängu edukalt läbida. See on juba üsna üsna tubli tulemus ja me kujutame ette, et okei, praegu ei saadeta mingeid suuri andmeid edasi. Aga mis siis, kui me tõesti suudaksime võib-olla 50 aasta pärast anda edasi mõttepilt aitäh? See läks, ilmselt läheb vaja natukene keerukamat aparatuuri, kui või needsamad nii-öelda aju elektriväljade lugejad, siis me ilmselt peame kuidagi vaatama sügavamale ajju, et kas meil on seal nendeks mingid elektroodid, mis loevad täpselt selliseid, milliseid impulsid kusagil neuronitest praegu käisid või siis need nii-öelda MRI masinad, mis näevad, millised ajuosad on parasjagu aktiivsed ja kuidas noh, sealt sealt on ju mõtete, lugemise eksperimente on tehtud küll, et, aga need on ikkagi väga suured ja, ja ebamugavat masinat veel, senikaua. Ilmselt jah, et päris selle nagu selle tehnoloogiani jõudmiseks läheb veel aega ja ja, ja resurssi, aga selline katse on, on juba korda saadud, mis oma samuti artiklis oli välja toodud, et kui näiteks ühele inimesele vilgutati mingit teatud valgus teatud sagedusega, siis oli võimalik see teine, kes selle signaali kätte sai. Talle tekkisid samasugused nagu vilksatused silme ette, et kuigi neil seal reaalselt ei olnud. Ja mul on endal olnud vägagi kogemus, kus ühel siin, Tartu Kaubamaja teadusmaailm päeval ma sain oma ajuga robotit juhtida. Ka neid, neid rakendusi on teatud tasemel, aga oled gümnaasiumi poisid olid siis sellise roboti teinud, et kui sa nüüd panid oma vasaku silma kinni, siis robot keeras vasakule, ponid parema silma kinni, keeras paremale ja kui tegid lõua või nagu avasid soosis robot, hakkas selle peale otse sõitma, et et need tegelikult need tegevused, mis siis silmade ja suuga tegid, on, on selline universaalne ajus toimiv elektriline signaal või nagu keel, mida on võimalik siis lugeda, aga juba tegelikult üsna kättesaadavate vahendite. Ja, ja kui me nüüd suudaksime lahendada ka selle nii-öelda vastuvõtmise osa niimoodi ladusalt ära, et saaks selle pildi nagu üle kanda, sest noh, praegu sealsamas eksperimendis oli ka see, et noh, sisuliselt, et kui see, see valgus sähvatas ilme sa nagu morse kood või noh, ongi, et sa saad nagu, nagu morsekoodis neid sõnumeid saata, mitte nagu piltidena selle nagu ära lahendame siis ilmselt et oleks ka nagu see kommunikatsiooniprobleem lahendatud või barjäär ületatud. Puust ja punaseks. Ja meie tänase puust ja punaseks saate viimane tehnoloogia uudis jällegi tõotab selliste läbimurret igapäevaelutehnoloogias ehk siis meil kõigil kusagil lauanurga all või kapi peal seisab print, printer, mis praegu töötab mingisuguse tindiga vid tahmaga, kannab seda meetodeid kasutades paberile ja annab meile selliseid trükitud paberilehe siis kätte. Et ka seal on tegelikult oodata niimoodi läbimurret, sellepärast et praegu kõik need tingida tahmad, mida saab kasutada, on tegelikult üsna piiratud omadustega, nad peavad olema väga kindlal moel ja kujul seal, aga Harvardi ülikooli teadlaste värske töö lubab, et tegelikult tänu nende tehnoloogiale võib tulevikus kasutada toda siis printeris nii-öelda mistahes vedelikke. Kuidas nad seda siis teevad, Heilov? No tindiprinterile kui selline toimib ju põhimõttel, et on nõel või mitu nõela iga nõela taga on siis oma nii-öelda värv ja siis sealt nõelast pressitakse teatud kogu seda tinti läbi ja tekitatakse sellega siis lehe või siis materjali peale see värvida. Aga kuna seeläbi pressimise meetod on üsna nüüd selle uudise valguses prim nagu primitiivne, sest et kui me keeraks selle tindiprinteri teistpidi siis gravitatsioon, et ei aita meile kaasa. Aga neid ülikooli teadlased leidsid, et kui seda printeri või seda nõela otsa tegelikult pommitada heliga ultraheliga erinevatest suundadest ja kuna ultraheli ei ole muud kui selline rõhulainet, siis nad rõhulained tekitasid selle nõela otsas nii-öelda vaakumit, ehk nad imesid seal, et selle vedeliku või mis iganes siis seal hetkel see aine oli, nad imesid selle sealt välja neli korda suurema jõuga, kui gravitatsioon on maadel. Ja mis teeb asja eriliseks, on see, et sa saad heli kontrollida väga-väga täpselt. Ja, ja sa saad selle helikontrollimisega, nad, nad leidsid. Kui muutu amplituudi, siis sellega oli võimalik muuta selle tilga suurust, ehk nüüd on võimalik väga väikses koguses väga väikseid tilkasid, sealt välja võtta ja siis sinna materjalide materjali suunata või siis või suuremad ja seda kõigest heli amplituudi muutmisega. Mis tegelikult tähendab, et me võime kasutada palju rohkem erinevaid, nii-öelda tinte või vedelik printimise, see, millest nemad seal uudises rääkisid, on see, on, on see, et, et põhimõtteliselt võiks niimoodi printida ka mett, mett, mis me teame, et on selline väga nagu vis koosnev üsna üsna tihe ja mis nagu tundub, et sellise läbi peene nõela, no ei tahaks nagu väga minna. Ja ka neid rakendusi nad tõid välja, tegelikult on veelgi, et meil on nüüd oleks ju võimalik väga täpselt kosmeetikas nii-öelda dotseerida annuseid või toidutööstuses või ravimitega, et kus me peamegi väga väikses koguses midagi näiteks panema. Aga seni siis oli üsna raskendatud Ta senise tehnoloogia juures, aga nüüd on meil võimalik seda veelgi täpsemalt kontrollida ja seda hiliga. Suurepärane heliline printer ja nagu ma aru saan, Kunevalt kasvavad ultraheli, siis seda hirmu ei ole, et see printer seal lauanurga peal nüüd senisest veel rohkem lärmama hakkaks. Jah, meie seda ei kuule. Suurepärane, selline oligi tänane saade puust ja punaseks tehnoloogia teemadel, siin stuudios juht Arko Olesk ja Tartu ülikooli robootika Heilo altin. Täname teid kuulamast ja saade on taas eetris nädala pärast endiselt selleks, et tuua teieni värskeid põnevaid teadusuudiseid. Tänan ja kuulmiseni.
