Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Pereeetris on raadio kaks alanud saade kannab pealkirja puust ja punaseks. Saade, kus me teie jaoks head kuulajad, püüame teha puust ja punaseks värskemaid ja põnevamaid uudiseid teadusemaailmast. Iga nädal on meil siin külas üks tark inimene, kes aitab erinevaid teemasid meil teie jaoks lahti seletada. Ning tänane saade käsitleb meditsiini, tervist, inimest kui sellist. Ning nagu sellisel puhul ikka, on meiega siin stuudios koos Riin Tamm, teleriin. Tere, ärka tiina, siis praegu Tartu Ülikooli teaduskooli direktor, aga taustalt geeniteadlane, nii et ma arvan, et teadmised ja huvi endiselt, et selle teema vast olemas, kui ka igapäevane töö päris täpselt, et sellega sind kokku ei vii. Ja oleme teie jaoks siis taaslaid, otsinud rea teemasid ja alustaks võib-olla sellest, millest iga aasta oktoobris ikka räägitakse, kui teemaks on teadus, ehk siis iga aasta oktoobri alguses kuulutatakse välja Nobeli preemia laureaadid, meditsiinipreemia nende seast üks esimesi, mis välja hõigatakse. Ja sel aastal siis said selle. Ameerika ja Jaapani teadlased väsi immuunsüsteemi ravi eest ja. Ma arvan, et see ongi nüüd see koht, kus me püüaksime lahti seletatud, mida siis täpselt need mehed avastasid, õigemini kuidas on võimalik vähki ravida, sest sest see vähi ravimine. Mul jääb nagu mulje, et see on peaaegu iga teise meditsiiniuuringu eesmärk, et leida mingisugune viis, kuidas vähk kasvavatest jagu saada. Ja see, et need mehed selle preemia said, viitab, et Nemad said millegiga hakkama, mis tõepoolest on päris tõhusaks abiks. Niisiis, Riin püüame hakata seda nüüd siis lahti rääkima, kuidas me vähist saaksime võitu. Teema on ilmselgelt väga päevakorras, sest tõepoolest nagu sa ütlesid, et vähki uuritakse palju, ilmselt uuritakse ka vähki tegelikult sellepärast palju, et mida paremad tehnoloogiad ja meetodid selleks on, seda tegelikult rohkem ja detailsemat nendest vähkedes teada saada ja see ilmselt tekitab siukse suure hulga jälle uusi küsimusi, mida edasi uurida. Ja kindlasti ka need kaks meest, mille eest nad siis selle preemia said, on loomulikult nende väga pikaajaline ja sihikindel töö. Ja nagu ma tegelikult lugesin neste hästi siukest põhjalikku ja hästi head ülevaatlikult, et kokkuvõtted tegelikult nende mõlema tööst seal oligi kirjas, pigem see, et nad, kui nemad oma seda uurimistööd tegid, siis nad ei läinud sellist üldist rada või mida ja teised teadlased püüdsid avastada, vaid nemad ajasid seda oma joont, et leida just kasvajatele selline ravimeetod. Ja selline natuke oli kergelt entusiasmipõhine, aga aga nagu näha vis entusiasmipõhisus neid väga toreda, siis sellise tunnustuse on ju nii, et igal juhul väga-väga oluline samm vähiravis. See on nagu üsna huvitav lähtekoht, kus nagu alustasid, et senimaani meie arusaama ravist on see, et meil on nagu haigusse, siis kusagil maailmas, kas tuleb laboritest või loodusest, on olemas mingisugune aine, mida sisse võtta, siis me saame selle organismi probleemi kuidagi ära lahendada. Ehk siis senimaani on ka ilmselt otsitud nagu vähiravimit, ehk siis mingisugust molekuli ained, mida me saaksime sisse võtta ja mis tapab need vähirakud ära. Aga vist häda on selles, et neid kasvaid on nii palju erinevaid tüüpe, et ühte võluravimit tegelikult ei ole olemas. Nojah, tabletiga ongi see, et sa justkui läheb naguniimoodi massiga peale, aga aga nemad on selles mõttes kavalad, et seda noh näha on, et seda niimoodi massiga, seda, seda kasvajat oled, sa pead ikkagi olema üle kavaldamada ja nemad seda mõtteliselt suutsid teha küll täiesti nagu iseseisvalt, aga lõpuks nende siis need mõlemad tööd on need kokku pandud ja sellest on noh, ongi nagu väga hea asi tegelikult olnud. Ja mida nad siis tegid, nad tegelikult võtsid siis meie eriti olulise süsteemi ehk immuunsüsteemi ja õppis immuunsüsteemi tundma. Et nad tegelikult tegid ehitasid oma tööd üles teadmistele, mida oli juba 150 aastat tagasi hakata tegema ja enda andmete kogumisel erinevate nurkade alt nii kasvajate tööd, nii immuunsüsteemi tööd omavahel niimoodi need andmejuppe koguda, siis nemad hakkasid immuunsüsteemi täpsemalt uurima ja kuidas siis oleks võimalik panna inimese enda immuunsüsteem neid kasvajarakke siis eemaldama ehk siis kasvajaga võitlema. Ja mõlemad teadlased, niisiis, Ameerika kui ka jaapani omad leidsid siis immuunrakkude pinnalt, need on siis teie rakud ja seal olnud valgud, avastasid nad olid täiesti kaks erinevat valku, üheni Milipeede üks, mis nagu noh, ütleme tavakuulaja suurt midagi, ütle teine litseedeeellaaneli. Ehk siis ongi pandud eestikeelne nimetus tsüto Occine Töölümfotsüütide anti kell neli ikka üsna keeruline, ühesõnaga oluline on see, et need Need molekulid, mis nad avastasid on siis mingil rakuaktiivsuse perioodil selle raku pinnal, ehk nad on siis on võimalik nagu kätte saada elemente raku sees, et need üsna raku sisse midagi viima, vaid meil on võimalik toimetada nii et me siis oleme võtnud sihtmärgiks need raku pinnal olevad retseptorid ehk sellised raku pillasid antennid keset aitavad immuunsüsteemil tööd teha. Ja nad leidsid, et, et on olemas siis kaks sellist antellikest, mis tegelikult pidurdavad seda rakutööd. Et kui need pidurid nüüd sellelt rakult maha võtta, siis on võimalik panna võitlema just nimelt nende kasvajarakkudega. Kui nüüd seda väga lihtsas keeles seletada Tegelikult pidurid nendele immuunrakkudele on vajalikud, miks, sellest me räägime, ma arvan, meie järgmise uudise puhul aga, aga miks nagu eks ole, loomupäraselt, immuunsüsteem peaks ründama. Neid asju, mis kehale teevad halba, erinevad bakterid, mis kehasse tungivad haigusetekitajad. Aga kasvajad, nagu ma aru saan, on kuidagi nii kavalad, et nad on senimaani suutnud nii-öelda pilgu alt kõrvale jääda ehk siis moodi kaitsta ennast immuunsüsteemi eest. No tegelikult on, on, on siin olnud ka see, et nad nad kasvajarakud suudavad, siis omakorda siis need immuunsüsteemi rakke nagu ära petta. Et tõepoolest, et immuunsüsteemi rakud ei tunne ja neid, kui siis võõraid rakett nende nende vastu peaks võitlema hakkama ja seepärast tulebki siis neid immuunsüsteemi rakke niimoodi modifitseerida, et oleks olemas mehhanismid, mis tegelikult hakkavad siis selliste kontrollimatult jagunema vaaterakkudega siis tegelema ja võtavad need siis väga niimoodi sihikindlalt, siis siis endale nagu fookusesse ja hakkavad need hävitama. See imeline selle asja juures ongi see, et noh, tavapäraselt kõik need tavapärased vähiravimid ikkagi enamasti ei suuda nagu tervet seda haiguse kollet likvideeritud, sa võid nagu 99 protsenti sellest jagu saada, aga kusagil jääb ikka mingisugune see pahaloomuliste rakkude kogu, mis hakkab nagu uuesti kasvama, uuesti levima ja vähk tuleb tagasi, et kui me tegelikult selle uue meetodiga olen immuunsüsteemi juba korra nägu ära õpetanud, et näed, need on need pahalased, siis ta põhimõtteliselt peaks sellest nagu igavesest ajast igavesti jagu saama. No võiks iseenesest, kuigi minu arust selliseid väga väga pikaajalisi katseid siin ei olnud veel tehtud, et tõesti et vaadata, et kui nüüd ühest vähi varjus täht saadakse, et kui tuleb, siis uus, et, et kas need suudavad need rakud samamoodi käituda. Sellist tõestust? Ma hetkel sellega töö puhul selles mõttes ei leidnud. Aga mis selle ravimi nagu eriti heaks teed, et need mehed küll nagu sõltuvalt üksteisest need need molekulid avastasid. Aga tuli välja, et kui need kaks seda tööd kokku panna ehk siis tekitada selline kombineeritud ravi, et siis see on tegelikult veel efektiivsem ja absoluutselt on ka üles korjanud ju ravimifirmad, needsamad molekulid ja, ja tegelikult ka ikkagi neid siis, selles mõttes FD ja, ja Euroopa meditsiiniagentuur on, on need ravimeetodid siis selles mõttes des heaks kiitnud, et ma siis kuidagi jah, tanke nagu ravimeetodit ta ei ole nagu selles mõttes nagu otseselt ravimeid ravimeetodi alla heita. Ja tõepoolest, see ongi ju imeline on see, et see ei ole jäänud laborisse ja need, need meetodid on turul tegelikult neid on juba kasutatud ja me oleme tõesti päris imelisi paranemisi tänu sellele, kuigi siin ka rõhutatakse, et ega see ju tegelikult praegu kõigi puhul ei toimi. Nojah, sest nagu ma ongi, et need kassa ja tegelikult on ju hästi keerulised ja ja ilmselt nad vähemalt teinud vaid nad katseid tegelikult väga erinevate mudelite peal väga erinevate kassavormidega ja noh, ilmselt kuskilt tuleb alustada, kui sa näed, et mingi kasvaja allub väga hästi sellele, siis tuleb gaasi anda ja sellega edasi minna. Et loomulikult on labori seal palju teha ja, ja võimalik selgitada välja, et kuidas siis nende teistele kasvatajatele siis paremini ära teha või neid üle kavaldada, et ma arvan, et siin tööd on kindlasti veel. Vähemasti see algus on nagu niivõrd paljutõotav, et ma arvan, et see annab neile ainult seda entusiasmi, kui veel eile siis nii-öelda järeltulijatele kindlasti juurde, et sellega tuleb edasi teha ja seal reaalselt on nagu sihuke aktiivsuse nagu see moment näha, et, et sellega tuleb tegeleda. Õigel teel on nad ja tõepoolest nad on andnud meile lootust ja olgu siis nagu protokolli tarbeks üles öeldud ka meeste nimed, kes selle preemia said, ehk siis ameeriklane James Alisson ja jaapanlane tasuko Honio nendele siis peame olema tänulikud selle uue vähiravimeetodi eest. Teeme siinkohal muusikapausi ja järgmine uudis hoiab meid immuunsüsteemi lainele. Puust ja punaseks. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks täna siin stuudios saatejuht Arko Olesk ning Tartu Ülikooli teaduskooli direktor Riin Tamm. Tutvustamast teile erinevaid meditsiini ja terviseteadusalaseid uurimistulemusi. Te saite ülevaate tänavuse Nobeli preemia laureaatide meditsiinipreemia laureaatide tööst mis keerles ümber immuunsüsteemi, kuidas seda ära kasutada vähi vastu võitlemisel. Immuunsüsteemiga me ka jätkame ja nüüd käsitleme seda, mis võib juhtuda siis, kui immuunsüsteem kontrolli alt välja läheb. Nagu sa mainisid seal eelnevas saatelõigus, siis immuunrakkudel on peal pidurid ja kui need pidurid maha võtta, siis õnnestus nagu vähi vastu võidelda. Aga need pidurid on nendel rakkudel ilmselt peal üsna heal põhjusel, sellepärast et selline väga aktiivne immuunsüsteem ilmselt ei ole meie tervisele kuigi hea siin, mis seal siis halba võib juhtuda? Jah, tegelikult selle eelmise lõpetuseks ongi see, et pidu võetakse maha, aga seal on ka tegelikult omad mehhanismid, et tõesti, et see siis nagu väga kontrolli alt välja ei läheks, sellele peabki ikkagi silma peal hoidma, et see balanss tasakaal selle väga aktiivse ja passiivse immuunsüsteemi vahel on nagu ilmselt äärmiselt tähtis. Ja loomulikult, kui immuunsüsteem läheb kontrolli alt välja, siis see annab alust siis autoimmuunhaiguste kujunemisele ehk tõesti immuunsüsteem hakkab tegelikult omaenda keha vastu töötama ja hakkab omaenda kehale omaseid tegelikult molekule ja valke hävitava, mis on üks väga hirmust tegevustesse, põhjustab inimestele väga-väga palju väga palju muret ja peavalu ja põhjustab erinevaid haigusi. Eks ole, mingid tunduvad haigused. Suhkrutõbi on üks nendest luupus hulgiskleroos, eks need on nagu erinevaid sinuga välja toodud, millal tõesti päris paljud inimesed tahavad ja miks me selle teema nüüd tõstatame, on see, et me põhimõtteliselt nüüd saame sellesse nimekirja lisada uue haiguse, mille puhul teadlase äsja tõestanud, et kas see on tegelikult põhjustatud sellisest autoimmuunreaktsioonist, eks immuunsüsteem hakkab oma keharakkusid ründama ja see haigus on narkolepsia. Ma arvan vist esimese hooga peame selgitama, mis haigusega on tegu. Jah, ma arvan, et ma hakkan, edastan siin juttu olnud, et see on selline, ütleme une ja ärkveloleva piiril olev haigus, et inimesed võivadki siis järsku jääda magama järsku Kaota teadvuse ja isegi võivad tekkida erinevad sellised kokkukukkumise sümptomid, et tõesti, et neil nad lihtsalt nagu võivad jääda nagu hetkega magama neil nii hästi sihuke reguleerimata une ja ärkveloleku nagu regulatsioon, on neil reguleerimata regulatsioon. Ja me tegelikult väga hästi teadnudki, mis seda, mis seda siis põhjustab, kuigi nüüd siis see värske tulemus väidab, et see on ikkagi immuunsüsteemi süü. Jah, mulle tundub, et mida rohkem erinevate asjadega asja haigustavaste loen, siis tundub, et kõik nagu taandub mingil hetkel, nagu et immuunsüsteem on, on kõiges süüdi, aga see on ilmselt sellepärast, et meie immuunsüsteem on väga-väga keeruliselt lihtsalt üles ehitatud. Seal võib olla väga palju erinevaid kombinatsioone, kuidas üldse Need erinevad, immuunsüsteemis osalevad rakud tekivad, milliseid retseptorid seal pinnal andmine, tundlad, mida siis vaja on, vajan erinevate patogeenide või muud istungjärk äratundmiseks. Et see on niivõrd keeruline maailm, et võib-olla esialgu ei tundugi narkolepsia, justkui ei tundu see, et kui sa mõtled, et millised need sümptomid on, et, et kuidas siis Rütsikenu immuunsüsteemiga seotud olla. Aga, aga nagu kõik meie kehas on omavahel seotud, siis ikkagi narkolepsia mängivad väga olulist rolli ka meie närvirakud ja, ja üks konkreetne, millest siin uudisest siis juttu oligi, see, et tegelikult meie immuunsüsteem ründab närvirakke mis toodab sellist molekuli, mille nimi on hüpokretiin ja ta lihtsalt hakkab närvirakke hävitama, kui, kui rakk seda molekuli toodab ja ta on eriti eriti siis tundlik, kui need teie rakud on eriti eriti tundlikud selle molekuli vastu. Ja seda nad tegid siis uuringuid siin erinevate inimestega, nad kõigepealt tegid loomulikult loom taia katseid, et üldse aru saada, mis toimub ja kas toimub. Ja siis nad tegelikult läksid ka edasi siis inimeste peale natuke otseselt ei kasutanud siis inimese aura ega midagi, vaid nad kasutasid kõigilt inimese verd, et näha, et kas sellised nagu sellised jäljed sellisest immuunsüsteemi protsessist võiks tegelikult väljenduda ka inimese veres. See, mis toimub tegelikult siis närvirakkudes. Ühesõnaga, need jäljed siis nii-öelda nendele ajurakkudele häälestatud immuunrakud, et kas võib neid naguniimoodi sõnastada, et, et noh, ongi selline nii-öelda marker küljes, et mis tüüpi rakke siis need immuunrakud jahivad? Jah, tõepoolest, Timur akud olidki siis tõesti nagu suusatud spetsiifilised siis selliste närvirakkude hävitamise peale ehete veel narkolepsia põdevatel loomadel, kui ka siis inimestel oli näha, et nende immuunsüsteemi rakkude tase oli hästi kõrge ja kui nad tegid, siis ütleme, inimeste puhul tegid siis neid ütleme, in vitro või laborikatseid Siskonnalt segaseid katse päris kokku põhimõtteliselt siis need immuunrakud ja siis selle konkreetse molekulis oli näha, et immuunrakkude poolt see reaktsioon sellele molekul oli nagu üli ülitugev. Mis tegelikult, eks ole, kui me teeme haiguse põhjust, siis viib meid loodetavasti sammu lähemale ka sellele, kuidas seda probleemi ravida. Ja ta immuunhaiguste puhul on see häda juued, need rakud, mis on juba ära hävitatud, ka neid kuidagi ei asenda. See, see ravi on pigem seelse immuunsüsteem nagu hoida kontrolli all, et ta rohkem ei ründaks. Jah, ega siin tulebki jälle immuunsüsteemi näol kõvasti tööd teha ja sellest täpsemalt aru saada, aga aga samamoodi see uudis oligi jälle selline, et see nagu justkui jõudis nagu mingisugusele lahendusele võib-olla natuke lähemale. Aga samas, et kui sa avasid selle ukse, siis selle ukse taga jälle umbes 100 erinevat ust, millest sa pead sisse saama, et tegelikult seal tuli tohutult palju uusi küsimusi, tekkis kohe selle selle tööga ka iseenesest ei ole halb, sest see ilmselt viibki seda tööd ja need teadlasi nagu edasi. No just et järgmised nüüd teavad vähemastikust nagu spetsiifilisemalt otsima hakata, sest senimaani seda teadmist ju ka väga selgelt ei olnud. Kuulame siia vahele taas veidi muusikat ning lähme edasi. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks täna meditsiiniuudistelainel ning kui siin eelmises saates, kus me rääkisime närvidest, ajusi, kuidas need nende ründamine mõjutab meie une ja ärkveloleku mustrite, põhjustab narkolepsia, et siis tegelikult närvidega me jätkame ja nüüd vaatame pigem neid närv, mis on meie kõhus ja tuleb välja, et sealgi on olemas tegelikult otseühendus ajuga. Senimaani, nagu ma aru saan, on see arusaam olnud selles, et kuidas me tunneme, et meil on nälg või kuidas me tunne, et meil on kõht täis, on, on niimoodi. Kõhus on teatud näärmed, mis teatud hetkedel hakkavad eritama hormoone, need hormoonid siis vere ringega jõuavad ajju, kes siis võtab vastu otsused, okei, lõpetame selle lõugade liigutamise või et nüüd tuleb hakata agarasti toitu otsima. Et see oli nagu selline pilt. Aga kui radikaalselt see nüüd meil muutus? Selles mõttes, et see pilt jääb ikka alles, sest jätkuvalt toimub selline hormoonide kaudu info saatmine ajju. Aga see on lihtsalt olnud aegade algusest on üsna aeglane, kuskil ütleme tsirka viis 10 minutit läheb selleks, et see tõesti see signaal jõuab ajju, et kõht on täis või, või süüa otsida, mis ka vahemärkus siit tuleb siia aeglaselt. Et siis ei saa üle, et siis sa tunned teda, kiire, sa tunned, et sul on kõht täis ja see, see nii palju, sest info jõudmine võtab aega. Aga, ja selles mõttes ma arvan, et siin on lihtsalt tulnud sellisele teadmisele nüüd lihtsalt uut ja, ja veel põnevamat teadmist juurde, et lisaks sellele, et meil on selline üks võimalus, kuidas info liigub, siis kõhuaju vahel on tegelikult olemas ka üks, üks uus võimalus, mis on tunduvalt kiirem. Ja, ja ilmselt see võib lahendada ka nii, nii, nii mõningaid siis olulisi olulisi teemasid, et kuidas oleks võimalik siis et tõepoolest see, see, mis toimub kõhus, jõuaks võimalikult kiiresti, see info jõuaks ajju, mis siis täpselt toimub. Ja tegelikult selle, selle töö algusaeg läheb ka tagasi kuskil kaheksa aastat juba 2010.-sse aastasse, kus öeldi, et üks neuroteadlane Chucki ülikoolist Ameerikas siis täielikult läbi elektronmikroskoobi tegi sellise avastuse, et needsamad need kõhus olevat siis või maas olevat siis endokriinrakud mis toodavad neid hormoone. Nad tegelikult on võimelised tekitama selliseid võrgustikke, mis toimub tegelikult närvirakkude vahel, ehk nad on võimalik siis tekitavad ühendusi, närvirakkudega tekitavad siukse jätkeid, võis sünapsitaks, nimetatakse neid, et nad saavad võimalik võimalikult siis nagu kiiresti infot jagada närvirakkudele ja sealt liugu juba. Ega see tegelikult see teave ajju, et nad väidavad, et see on kiirem kui üks silmapilgutus. Ühesõnaga, tuleb välja, et meil on kõhus ka sisuliselt nagu nii-öelda aju olemas või ütleme, sarnased rakud, mis nagu toimivad sarnasel kombel, kuigi senikaua me arvasime lihtsalt sellised noh, nii-öelda eritavad oma hormoone ja, ja teevad oma nii-öelda spetsiifilist tööd. Jah, et jällegi, et mida, mida täpsemalt ja detailsemalt uurima, seda rohkem taastasime, teeme, ja ma arvan, et see neis on väga oluline, mis tõesti üles leitud. Et lisaks sellise aeglasele viisil on meil võimalik tegelikult selliseid signaale ja seda väga-väga kiiresti, mis on haiguste puhul ilmselt, mis puudutavad siis soolestikku ja magu on ilmselgelt nagu väga-väga olulised. Kas sa nagu suudame ette kujutada, et mis laadi informatsioon tegelikult liigub sealtkaudu, et noh, ongi, et et me teame, et seesama, see nälja ja täiskõhutunde info liigub läbi nende hormoonide ja noh, sellest me saame nagu aru, et miks on see vajalik ja teame seda mehhanismi. Et tekib nagu küsimus, et aga milleks nagu närviühendusi olemas, et mis, mis nagu funktsioone ta täidab, kui, kui see hormooni rada on meil tegelikult olemas. Selles mõttes, et näiteks kas või sinna väga lihtne näide, et kui on tegemist näiteks kas mürgistusega või mingisuguste vaktsiinidega, mis on inimese kehasse jõudnud, et see informatsioon jõuaks nagu hetkega tegelikult, et noh, ma arvan, et isegi üks kaksi, siis, mis seal 10-st minutist räägid, eks ole, on nagu võib-olla niisugune elu ja surma küsimus. Et tõesti, et kui selline info, mis, mis haigustega seotud näiteks tekitab nii hakatakse tootma mingisuguseid molekule, mis annavad näiteks infot, vaat siin on nüüd mingi jama, kas on tekkinud mingi põletik, kas on mingi muu probleem, et see jõuaks nagu hetkega inimese laiu, et et midagi on nagu valesti, et kas nime tuleb siis valu või, või mis iganes nagu mis iganes siis nagu sellised sümptomid seal järgnevad aga et see, et see selline reaktsioon oleks nagu hästi Kiire sellele siinse teine huvitav asi, mis ma loen, on ka see, et ma arvan, et see valu pool ja reageerimine mürkidele on nagu ka Meil on väga loogiline, teine pool, mis on siin huvitav on see, et pigem ta võib-olla annab selliseid nagu heaolu signaale või et ongi, et et kui me sööme midagi head, et siis mõnutunne võistlevad liigubki sealtkaudu. Väga hästi, kiiresti. Nojah, see on tõsi selles mõttes, et noh, see on jälle selliste, võib-olla ka härjate probleemide ärahoidmiseks või noh, aga jah monopoole pealt, et meid me ei teeks nagu endale liiga ei teeks endale kõhu kaudu nagu liiga, et, et kui me tunneme, et meil on väga hea olla, et siis me võib-olla ka nagu noh, ühesõnaga suudame rataste piiri pidada. Et nagu ta teatud piiridest üle ei lähe Aga ma arvan, et nagu kokkuvõttes kõige huvitavam on ikkagi see, et, et noh, ma ei tea, kas me ilmselt ei saa seda pidada nii-öelda nagu mõtlemisvõimeks, aga, aga see, kui pühendatud meie aju ikkagi on, et kuidas, kuidas ka nende erielundid reaktsioonid võivad olla nii-öelda närvipõhised, et ei ole admit, aju privileeg reageerida ja elektriliselt ühendust pidada, vaid vaid see ulatub tegelikult kogu meie kehasse ja viitab, et seedeelundkond on ikka üks väga-väga tähtis elundkond, kui ta, kui ta on nii hästi varustada. Nojah, mulle tundub, et inimene tegelikult ongi täiesti müstiline olend, keda me nagu ise justkui nagu need olema, aga tegelikult me teame endast nii vähe isegi tegelikult ilmselt meie keha funktsioneeribki, nii nagu siin kogu aeg avastatakse, tuleb uusi uusi huvitavaid seoseid me ilmselt funktsioneerima lihtsalt ei tea seda. Ja see ongi selles mõttes põnev, et ise justkui oleme need iseenda peremehed, aga kui vähe me tegelikult iseendast teame. No järjest saame rohkem teada ja siis meiega vahendame neid teadmisi teile. Ja paar sellist teadmiste kildu on meil veel teie jaoks varuks. Jõuame nendeni pärast muusikapausi. Jätkub saade puust ja punaseks ning nüüd liigume vitamiinidemaailma vitamiinid või ütleme siis üldse erinevad toidulisandid. Mineraalainet on sellised asjad, millest on päris palju, pidevalt juttu, küll me kuuleme siit ja sealt, et kui vajalikud need meil on, kui palju me neid ikkagi võtma peaksime, et püsida tervena või hoida ennast vormis ravida mingisuguseid probleeme. Teisalt kostab siit ja sealt jälle uuringuid, et ei tohi jälle üle pingutada, alati neid ei ole, vajavad Ta mõne selline kasulik omadus on võib-olla mõnevõrra ülehaibitud, ehk siis informatsiooni nende kohta on tõepoolest väga-väga palju. See uuring, mida me nüüd vaatame, püüdiski natukene nagu sellest segadusest sotti saada ja siis nagu välja filtreerida nii-öelda sellised olulised ja vajalikud vitamiinid, ehk siis natukene liigitada ja sortida ja, ja mõtestada neid, et mida siis võtta ja mida mida, mida jätta, mis on kõige olulisemad. Nii, ja ma ei tea, kas me hakkame neid kõiki ette lugema, võime, räägime pidevalt natukene üldiselt, mis põhimõtetel siis nagu vaadati neid vitamiine liigitati. Ma arvan ka, et ärme tekita inimestes segadust, kõik jooksevad vitamiinipurgi juurde, hakkavad otsima, et kas need 30 tükki on olemas või ei ole, et ma arvan, et see ei ole nagu selles mõttes hetkel, nagu nagu võib-olla see, see, see põhipoint antud juures, aga nagu ikka, kui me räägime pikaajalisest, mis mulle tegelikult nagu see teema nagu väga meeldib ja ongi, et seal on seda võimalik nii erinevate nurkade alt uurida erinevaid seoseid, luua geenide, elustiili, Nangi vitamiinidega, millega iganes, sest inimestele läheb see nii hirmsasti korda. Ja selles mõttes oli see oli see hea tööd, ma lugesin mulle täitsa nagu täitsa meeldis seda lugeda iseenesest minu jaoks on nagu väga suurt uut sellist info väärtust ei olnud. Et põhiprobleem on siis selles, et inimesed oma elustiili ja toitumisharjumustega tegelikult on pidevas siis sellisest vitamiini defitsiidis ehk inimesed ei saa piisavalt vitamiine mida nad võiksid saada siis toiduga. Ja inimese organism ise ka tegelikult toodab erinevaid molekule, aga, aga teinekord siis ikkagi toiduga sisse süüa ja need ei ole piisavalt, sest inimesed ei söö piisavalt mitmekülgselt ja piisavalt siis kvaliteetset toitu. Aga siin see, see, see konks või see või see mõte on see, et neid ongi, et vitamiin on nagu kahte sorti või nagu, et mõned ongi vajalikud meile nagu nüüd ja kohe, et mingite asjadega hakkama saada ja teiste mõju on selline. Koeline jah, see töö auto tõesti liigitada kaheks, et ühed on sellised noh, nagu tegelikult pikaajalise juures ongi see, et kas organism panustab siis sellesse hetkeolukorra üle elamisse võide panustab siis sellise pika pikemaealise keha säilitamisse, et inimene võiks siis elada võib-olla pikemat eluiga ja vitamiinidega lihtsalt samamoodi, et olid siis sellised vitamiinid, mida keha vajas kohe, et teatud olukordadega tead situatsioonidega hakkama saada ja teisi, mis siis oli vaja siis selliseid pika aja jooksul, mis siis tegelikult tagavad selle, et inimesed elavad tervemalt ja võiksid elada paremini ja, ja kauemini. Aga siin on üks asi veel selles, et tegelikult need vitamiinid jagunenud niimoodi ära, et olid siis need ühed ja teised, vaid teatud vitamiinid seal siis seal kahes kategoorias siis kattusid. Mis tekitaski siis sellise olukorra, et kui, kui vitamiini defitsiit organismis niikuinii ja kui keha nüüd valida, et kas ta peab siis nagu selle ühesõnaga, tal on vaja seda ressurssi kohe kasutada või ta peaks seda pikka ealisemasse keha säilitamisse siis sõitmise jaoks hoidma? Kehal on see mehhanism, et ta võtab need vajalikud siis asjad kohe kasutusele. Ehk siis tegelikult tekib, tekkis selline kompromiss, et kui keha nigunii defitsiidis kasutatakse ära kohe selleks, et inimene elaks üle teatud situatsioonid või keha, ela, elaks üle mingid olukorrad. Et see on tegelikult siis siit keerulisem natuke. Ja, ja noh, ongi, et jälgides erinevaid uuringuid, siis selgub, et need asjad ongi nagu palju keerulisemad. Kui ka esimese hooga võib tunduda, Ta on mingil vitamiinil mingisugune selge kasu, siis lähemad uuringud tavaliselt näitavad, et asjad on nagu palju keerulisemad, et et see on kas nagu kindla doosi korral või kindla vajaduse korral, et D-vitamiinid kui selliseid ei ole ise iseenesest head asjad, vaid seal nende kasulikkus sõltub nagu paljudest asjadest ja nagu ma aru saan, siis siis need ained, et mida siinkohal välja tuuakse ka nende puhul me ka tegelikult lõppkokkuvõttes ei tea, et mis on see vajalik doos näiteks ja, ja kui, kui kaua seda võtma peaks, et, et ka selle puhul siis tuuakse välja, et me tegelikult peame veel päris palju tööd tegema, et nagu aru saada sellest optimaalsest viisist, kuidas nad siis aitaksid meil niimoodi tervelt vananeda. Nojah, tegelikult vitamiinid iseenesest, onju kehas on, tegelikult on vaja selleks, et meil teatud valgud, ensüümid saaksid tööd teha, niuksed faktorid peavad sealjuures olema, sest muidu teatud protsessid kehas ei tööta nii hästi. Ja kui ongi see defitsiit, siis tähendab, et tegelikult need kehavalgud ensüümid ei töötagi hästi ja võib-olla neid toodetakse ka tänu sellele vähem, et ei ole sellist Ko faktorit, mis justkui nagu kutsuks esile seda ja seda valgus suuremat tootlikkust, aga, aga tõepoolest see, et, et kui palju meil neid vaja on, mis koguses ja, ja mis tagab selle, et, et kui sa neid sööd ikka, et noh, et see ei ole ainult see, et söön vitamiine ja siis ootan, on, elan väga kaua, et see ei saa nagu sellele kindlasti faktile ka seda ainult taandada, et öelda, et ma sõin vitamiine, miks ma siiski kera suurim, eks ole? Või midagi muud taolist just siin vitamiinide seas tuuakse näiteks heinamaid karotenoide on erinevaid taime, seene ja bakteritest pärit toimeaineid, arme, sele, selle uudise pane meie Facebooki küljel üles, sealt saab seda sellele ligi saab seda nimekirja oma silmaga üle vaadata, me ei hakka neid siinkohal ette lugema. Aga ka see kokkuvõte on jah, pigem see, et me vajame vitamiin, aga neid tuleb võtta targalt. Just täpselt just ja väga paljud juhid juttu sellest, et kuidas inimene omastab, mõned on rasvlahustuvad ja nii edasi, et, et siin on nii palju muid aspekte, et Kurski nagu rahulikult mõtlema ja vaatama, et mitte nüüd tormama, poodi kohe vitamiin ostma. Ja ilmselt see sõltub ka päris palju meie geenidest, et kuidas meie keha toimib ja mingisuguseid kindlaid aineid vajab ja neid töötleb just täpselt, absoluutselt nõus. Ja selle sama teemaga me läheme kohe pärast seda järgmist muusikapalaga edasi. Puust ja punaseks. Nii ja meie saate viimane teema jätkabki täpselt sealtsamast kohast, kus me enne muusikapala pooleli jäime, ehk siis meie kehad on erinevad ja osaliselt seda suuresti geneetilistel põhjustel. Ja need erinevused väljenduvad siis mitte ainult sellest, kuidas me välja näeme, millised on meie sellised erinevad omadused vaid ka selles, et kuidas me ravimeid talume ja vajame. Ja siinsamas see uudis, millest me räägime, on tehtud meie enda Eestis geenivaramu põhjal ja kes võib-olla Eesti meediast ka juba nagu natukene jälginud, et siis tõesti uus suur uuring selle kohta. Kui palju on Eesti elanike seas selliseid, kes mingisuguseid geenivariandi tõttu vajavad erinevalt doosi mingisugusest tavapärasest ravimist, sellepärast et nende keha lihtsalt töötab natukene teistmoodi. Ja, ja tuleb välja, et see protsent on ikkagi hämmastavalt suur, pole ma ei tea, kas, kas sinu jaoks oli see nagu hämmastavalt suur Oli küll, ma ei arvanud, et ka see nii suur tegelikult on. 99,8 protsenti ehk siis noh, praktiliselt kõik just just ja, ja siis ongi, et vähemasti mingisugune seene geenivariatsioon, et mingisuguse ravimi puhul selline tavapärane annus, mis pannakse sinna karbi peale, ei toimi, et vajame seda rohkem või vähem. Ja nii see, nii see siin kokkuvõtvalt võib öelda küll, et nii ta on, millesse, nagu tuleneb kus erinevus tekib ütleme, udsus suuremat kokkuvõttes on tegemist farmako genoomikaga, ehk siis just nimelt uuringuga, et kuidas meie geenid mõjutavad siis ravimite toimet meie organismis. Ehk just nimelt, et oleks inimesed peavad tegelikult kasutama selliseid individuaalseid ravimidoose, ehk siis see, mis on võib-olla kliinilistes uuringutes välja töötatud, selline standard, see tegelikult, et nagu ütleme, 91 koma kaheksal protsendil tegelikult ei toimi või ei tööta, et, et tuleb läheneda igale inimesele individuaalselt, vaadata tema geene vaata tema geenis olevaid muutusi ja selle alusel dist tegelikult otsustada, et kas, kas see standarddoos, mis anda võiks inimesel tekib tõendiks mingisuguseid tugevaid kõrvaltoimeid. Kui tõepoolest ei avaldu üldse mingi raviefekti ja tuleb kas ravimit? Ta võis ravimidoosi muuta, see on nagu selles mõttes kaks võimalust. Eks ole, see ei ole nagu väga igapäevane senimaani olnud praktika, et me saame nagu geenide põhjal hinnata seda, et kuidas inimest ravida. Seda ei teha palju, siin mõned testid on sellised ühe geeni testid, kus vajatakse ühes geenis olevaid, muutusin, et jah, sa ka Tartus, aga need on tõesti vähe ja, ja kus on nagu võib-olla väga kindlad seosed leitud on ka täielikult välja töötatud, väga konkreetsed siis algoritmid või, või siis need skeemid, et kuidas seda ravimidoosi muutma peaks, et siin ongi üks suur probleem see, et tegelikult räägitakse, et tuleb siis võta siis sellest tavapärasest erinevat ravimit, et aga mis hulgas, et tegelikult arstidel ma tean kõige suurem nagu hirm selle ees, et aga mis ma saan selle vastu, et mis ma selle patsiendiga paljumast ravinud panema, kuidas randaseerima, kui palju on siis vähem, kui palju on rohkem? Et väga paljude ravimite kohta tegelikult sellist infot veel meil veel ei ole. Et see ongi minu selline üks selline skeptiline seisukoht siin, et et me suudaksime mingis mõttes arstidele selle pähe määrida, et nad seda tegema hakkaks, siis neil tuleb anda väga-väga konkreetsed juhtnöörid, mis siis antud olukordades teha tuleb, sest ikkagi siin on ju ikkagi tegemist inimeludega jaetungid kas siis peab rohkem või vähem, on või kui palju rohkem muidu vähemalt need, kelle suhtes on jällegi sellist teadmatust ikkagi päris palju on seda Anvelt, sest noh, need jah, et pigem teadmisteta on geenid, mis muudavad ravimite siis seda lagundamistav, järgmine efektiivsed on olemas. Aga kõike ja kohe kindlasti ei ole infot veel, et, et kuidas seda doosi täpselt muutma peaks, et ongi, et tuleb anda kolm trammi, kaks grammi, üks gramm, et noh, mis, mis kogus need täpselt on. Et see, see on minu arust kõige suurem küsimus, aga hoolimata sellest tegelikult on tavaliselt väga tänuväärne töö, sest kasutatud on 44 tuhandet geenidoonorit, mis on, mis on päris korralik valim. Ja nende eesmärk oligi tegelikult ennustada, siis jah, nende geeniandmete põhjal seda ravimi sobivust inimestele ja kasutasin erinevaid geeniandmeid oli saadud siis erinevate meetoditega. Et oli siis kas tehti mikrokiibi analüüse või siis järestati terve inimese genoom ära ja otsiti seadmeid Tartus ja nii edasi. Et selles mõttes, kuna ma ise olen selle farmakokineetika ka hästi pikalt olnud seotud minu doktoritöö on tegelikult sellest teemast, et siis sinu jaoks jääb siin veel selles mõttes veel üks küsimus, et ka oma töös nägin seda, et kui ma, kui ma määrase inimestelt geenimutatsiooni, mis andis minule justkui nagu infot, et näiteks inimene vajab madalamat ravimidoosi aga kui ma mõõtsin samal ajal ära, siis neil selle ensüümi ehk siis geenipealt toodetud, siis selle reaalse produktimisele, ravimi lagunemisega tegeles näiteks selle aktiivsus on vähenenud. Et tegelikult geeniinfo pealt ma ei saanud õiget infot, määrisin ära, selle ensüümi ütles mulle, et see on täiesti okei ja nii et tegelikult sellel inimesel sobis see standard ravimidoos. Nii et seal hoiad nagu selliseid erinevusele sisse tulla. Et tegelikult see geeniandmete põhjal saadud info alati päris täpselt ei peegelda seda, mis toimub nagu, ütleme nagu paar taset nagu kõrgemal, et mis seal täpselt toimub. Aga neid keisse pole õnneks väga palju. Nii et võib-olla ikkagi suurele osale inimestele oleks sellest informatsioonist ikkagi kasu, kui me suudame tõesti sinna need konkreetsed ravimi doseerimine numbrid taha kirjutada. Et Eesti inimesed praegu selleks oleks kasu, ilmselt vist muud võimalust ei ole, kui minna geenidoonoriks, kui sa oledki geenidoonor, siis siis pane ennast kirja sinna nõustamisele, kus sulle antakse see see informatsioon, et tegelikult kui sa lähed lihtsalt perearsti juurde või haiglasse, siis praegu sinu peal seda veel vaadata ei saa. Ei, see on jah, täiesti seal, see on praegu geenivaramu rida ja seal on tõesti nõustajat, kes täpselt räägivad, nad on ka valinud välja siis teatud hulga geene ja ravimeid, mille kohta nats informatsiooni jagavad. No selles mõttes on see oluline kasvõi selle jaoks, et tõesti, et kui inimene saab mingil põhjusel on kasvõi kuskile õnnetusse, satub pärast operatsioonilauale, et kui talle tahetaks näiteks kas mingit verevedeldajaid mingit muud rohtu anda, et vähemalt oleks mingi info, et inimesel võib tekkida mingisugune jama sellega, et tal võib tekkida mingi probleem, kui ta antakse andeks standard doosi, et kas siis alustada natuke madalamalt ja, ja seda doseerimis niimoodi selles mõttes nagu nagu tehase, nii mitte ohtlikuks kohe patsiendi jaoks. Et loomulikult, et midagi me saame öelda ka, et siis arstid saavad olla ettevaatlikumad, kui nad teavad, et tõesti sellel patsiendil võib tekkida mingi probleem. Tore rahvastik. Et meie tegelikult saame olla võib-olla esimesed maailmas, kes sellest hakkavad kasulik. Igal juhul selline meie tänane saade siin raadio kahest puust ja punaseks sai. Stuudios olid saatejuht Arko Olesk ja Tartu Ülikooli teaduskooli direktor Triin Tamm. Kõnelesime teile meditsiini ja terviseuudistest. Täname kuulamast, loodan, et oli põnev, meil oli kõike head. Järgmine saade taas eetris nädala pärast.
