Mis on ühist, mis erinevat 100 aastaste naabrite Läti  ja Eesti looduses? Ma tõusen praegu Kornetimäe tippu, minust umbes kilomeetri  kaugusel on Eesti-Läti piir ja taamal kõrgub suur Munavägi. Linnupüük Pärnumaa roostikus, pahane minu peale. Mida roolinud keskkonnaseisundi kohta ütlevad? Putukad, kes peidavad end võõra maski taha? Meie lõunanaaber, Läti on tähistamas oma sajandat juubelit  ja õnnitluseks tulime lätlastele külla. Mida uut ja üllatavat on meile nii lähedasel Läti loodusel  eestlastele pakkuda? Nii nagu Eestit reklaamitakse ka Lätit välismaalastele ürgse  ja mitmekesise looduse võimsate metsade,  kaunite järvede ja soode rikkusega. Aga saari neil erinevalt meist napib. Sarnased on ka probleemid loodus keskkonna hoidmisel. Vetslaitsene ehk Vana-Laitsna on üks üheksast Läti eriliselt territooriumist,  kus tegeletakse Lätile omase kauni ja mitmekülgse maastiku  ja kultuurikeskkonna kaitsmisega. Jeva Seesersi ehk eesti keeli Toome järve kaldal kohtun mehega,  kelle nimi on Jaanis Prangels, aga eestlased tunnevad teda  hoopis kui Prangli. Jaa. Sina elad kogu elu siin samas see vana Laitsna piirkonnas. Et sinu esivanemad on siit pärit ja tegelikult see piirkond  vanasti oli ikkagi Eesti ala. Nojah, kui kui vabariigist rääkida, siis ise isegi jah,  vabariigi ala, isegi vabariigi ala, aga kuidagi ta läks lätlastega,  siis noh, vahet ma tavaliselt naljatan, et Ruhnu saare vastu vahetati. Aga ikkagi, eestlasi on siia jäänud, on jäänud muidugi oli  siis kui mina olin, laps, oli tunduvalt rohkem eestlasi,  aga on ikka veel, on, veel, on. Aga kas see loodus ka kuidagi siis nüüd kui piiripost on  siin kuidagi erinev või tegelikult see kõik see küngastik  siin on üks ja see loodus ongi piirideta. On küll on jaa, just sama kõrgustik ja ainult nimed on seal. Sealpool on Haanja kõrgustik, siin on aluksne kõrgustik,  aga ta ta on tegelikult on üks ja sama kõrgustik. Siin Vetslaitsenes vanale siin on see eestlaste mõju noh,  mingi ta kindlasti on, siin on inimesed on,  mida kutsutakse maleniesi, nii nagu on mulgid,  nii nagu on seal kuskil Iisaku polüvernikut või,  või jah. Aga siin on inimesed, kes on me,  ütleme maleniesi maleniesi, mis on ka tegelikult oma seal  murdega või keelega või murraga. Ja muidugi absoluutselt keelega, onju. Aga sina räägid tegelikult ju ka võrokeelt,  eks ju, et siin on nagu selline ikkagi võro piirkond,  vana võru. Ja kõne kõnele ja siin on vana Võrumaa. Et tegelikult siin on selline hästi tugev mikstuur nagu kõigest. Ja ja jah, on küll, on küll. Nagu näha, on loodus tõesti piirideta ja Haanja  ning Aalune kõrgustikud sulanduvad ilusti ühte. Ma tõusen praegu Kornetimäe tippu. Minust umbes kilomeetri kaugusel on Eesti-Läti piir  ja taamal kõrgub suur munamägi. No need kaunid taka kaunistustega hobused on Poola konikud,  kes on sellised poolmetsikud, hobused, kes on siin mauriini farmis,  sellised metsa elukad. Kunita Virka on piirkonna üks esimesi mahetalunikke,  kes tuli maastikukaitsealale 1992. aastal  ja on sellest ajast peale püüdnud loodusega kooskõlas elada. Nagu Eesti talukultuuris on ka lätlastel aukoha saun,  nii et ma lähengi, vaatan, milline näeb välja Läti kuulus  pirts ja kuidas see Eesti omast erinev. Läti traditsiooniline saun pirts on tõeline looduspaat. Ma olen. Üleni taimedega kaetud ja emake loodus peksab mind siia,  ma jään. Kell on kuus hommikul ja oleme loetud kilomeetreid Läti  piirist Pärnumaal mereäärses roostikus. Miks me siin oleme? Sellepärast, et juba 1970.-test aastatest on uuritud siin  erilisi linde linde, kes armastavad tegutseda roostikes. Siin on üks kõrke rool. Et kuidas siis käib? Kui seda siis natuke võrku laiali tõmmata,  siis on näha, et lind on teiselt poolt olnud. Siis on kaks varianti, kas minna teisele poole võrku teda võtma,  või siis tõmmata võrk alla, et mis on, mis on kergem,  nii paindlik võrk, et saate võrgud on paindlikud. Jah. Edasi võrgus edasi alla ja võtab linnul. Aga kehast kinni ja tõmbab tal siis võrgus edasi üle õrnalt  üle pea, et see käis küll lihtsalt praegu. Nii. Linnuuurijad seavad ennast igal suvel pulgoja küla roostiku  pooleteiseks kuuks laagrisse. Juuli keskpaigast septembri alguseni käib siin hommikust  õhtuni kindla rutiiniga töö. Mis algab lindude kogumisega võrkudest? Lindude püüdmiseks on pulgoja seirejaama roostiku rajatud  1000 meetrit ehk kilomeeter teid ja püstitatud 252 meetrit võrku. Linnupüügiga siin alustati siis 1979, et suuremamahuline  projekt läks käima aro projekt, et hakati üle Eesti  ja siis ka mujal Baltimaades, siis hakati arukalt roolinde rõngastama,  et siis üks püügipunktidest oli siis pulgaja. See on nii pahane minu peale. Ma kardan, et ma teen sellele väiksele olevusele liiga  ja siis ma ei julge nii. Rutakalt tegutseda, aga ma vaatan, et vilunud käte vahel  käib see lindude võrgust eemaldamine ikka väga ru. Ühesõnaga, tiib korraga oli see reegel jah? Ja need linnud tegelikult sellises võrgus  siis viga ei saa, et nad on väga sellise ohutu  püügivahendiga püütud. Ja need ongi spetsiaalselt lindude püüdmiseks tehtud võrgud,  et lind ei tohi kauavõrgus olla. Et lind peab saama oma loomuliku tegevuse juurde  nii kiiresti kui võimalik, et sellepärast me käimegi väga  tihedalt võrke läbi vaatamas, et kindel reegel on,  et tunnis peab vähemalt üks kord olema võrk,  kontrolli. Paistab, et mind on tabanud algaja õnn. Sellepärast, et see lind on võluväel. Võrgust vabastatud tere kõik ja loo lind. Püügiarvudest ettekujutuse saamiseks olgu öeldud,  et nendesse võrkude se lendas sel aastal keskmiselt 100  lindu päevas. Mõnel aastal on rekordnumbrid olnud enam kui neli korda suuremad. Tal on juba rõngas jalas, tema on siis tuttav juba sellest hooajast. Tema on täna rõngastatud lausa nii hästi,  et täna rõngastatud linnud me laseme lahti. Nii kõik kõik linnud, et kes siis on varem kui täna rõngastatud? Need, me paneme kõik ilusti kirja. Et siis me kaalume need üle ja siis vaatame neile rasvasust. Palju see muutunud on? Laagriplatsil on varjualune, kus linnud reastatakse  püügivõrgu numbri alusel. Siin saavad nad jala ümber pisikese rõnga,  millele märgitud kood aitab isendeid hiljem tuvastada. Kuidas rasvasust vaadatakse pisikese salulehelinnu puhul? Rasvasuse vaatamine käib siis kõhu peale,  puhudes kurgu alla ja siis ka ala kõhu peale,  et ja mida siis kollasem linnukõht on, seda suurema numbri  tema saab. Mingi skaala skaala on jah, nullist kuni kaheksani. Kui juba kurgu alla natuke kollast on, siis on vähemalt juba üks,  kaheksa, see tähendab seda, et tal terve keha on  siis kollast värvi, et omal nende 20 rõngastusaasta jooksul on. Ma arvan, et mõned üksikud, võib-olla neli,  viis lindu, kes on saanud kaheksa, et Eestis  nii paksuks linnud ennast üldiselt ei söö. Rasvanumber näitab lindude rändevalmidust,  seda paremini on ta tangitud selleks, et kaugele lennata. Täpselt nii. Kurgu all ei olnud rasva, et siis ei ole mõtet alakõhtu  üldse puhuda gi, et tema saab nulli. Mida need roolindude seireandmed laiemalt keskkonna  ja looduse kohta räägivad? Roolindude siis niisuguse pikaajalise rea põhjal,  siis saab rääkida nagu elupaikades, näiteks kui me võtame  mingi 100 aastat tagasi, siis otse loomulikult Eestis ei  olnud nii palju roostekke, et sel ajal Oli maakasutus palju suurem, et olid rannaniidud  ja siis ei olnud võimalik selle roostikul seal  siis vahada, vaid lehmad sõid selle ju kõik puhtaks,  aga vahepeal. On ka toimunud üks teist sorti muutus ka,  et meil on siis veekogud meeletult toitainete rikkaks muutunud. Võib ka öelda, et reostunuks ja roostik. Mul on päris oluline koht selles puhastusprotsessis,  et kindlasti peaksid olema sellised püsiroostikualad,  et kus siis kus siis? Roostikuga seotud tegelased saavad ka rahulikult elada. Mida siis ei majandata? Pulgoja linnujaama 40 aastase tegutsemise jooksul kogunenud  andmetes joonistuvad välja ka päris uued tulijad Eesti  linnufaunas nende seas Padur, Oolind, kuldhänilane  ja roohabekas. Paremas käes on mul noor emalind ja vasakus käes noori isane,  et loohabekas on siis selline tegelane, kes  siis meil Eestis asus pesitsema alles 1900  kaheksakümnendatel aastatel ja ja siis esimene koht,  kus siis ta avastati pesitsemas oligi siis siin äädemeeste rannik,  et nüüd on siis Lääne-Eesti roostikes on üsna-üsna. Arvukas pesitseja, tema siis on kas selline tegelane,  kes siis liigub paarit, et juba noorest peast moodustuvad paarid. Võibki öelda, et siin on tegemist isaslinnuga  ja tema tüdruksõbraga. Võib küll öelda jah, aga nemad veel pesitsenud ei ole,  siis. Ei, nemad on tänavu aasta munas koorunud,  et nemad veel veel pesitsenud ei ole, aga järgmine aasta  kindlasti juba, et. Juba leiavad oma paarilise samal aastal,  kui nad ise on siia ilma tulnud. Nii ta on. Pole mõtet aega raisata, paaril nii tuleb leida  ja asjad selgeks. Võiks teha? Nii ja läks. See läks päris lihtsalt. Minu kohta see on üks lind, kes tundub No on siinsamas, mõni aeg tagasi rõngastatud. Kirjas on Matsalu, Estonia ja VA üheksa,  kaheksa. Viis, kuus. Seitse. Tema on täna rõngastatud, tema saab vabaks. Sinul läks lihtsasti, tema oli rootsiitsitaja rootsiitsitaja. Laseme ta siis siiapoole. Ehk ei lähe uuesti võrku kohe. Vahepeal jõudis üks lind jälle sisse, vennad. Euroopa linnuuurijad on alarmeerinud üldsust põllu  ja metsalindude arvukuse drastilisest vähenemisest. Kuidas selle teadmise taustal roolindudel läheb? Kui võtta elupaigaliselt, siis Eestis ju roolindudel  elupaika jagub, et roostiku roostik on piisavalt  ja kindlasti rohkem kui siin 20 30 aastat tagasi,  aga siiski osadel roostikuga seotud linnuliikidel arukus väheneb,  et alati põhjused ei peitu meil siin Eestimaal,  vaid peituvad hoopis siis talvitusaladel et Aafrikas iga  aastaga maakasutuse järjest suureneb, et kuivendatakse,  märgalasid ja, ja ja siis edasi edasi need linnulindude  talvitusalad kaovad, et kui, kui lindudel talvitusalasid  märgalasid vähemaks jääb, siis see toob kaasa  siis ka pesitsevate lindude. Vähenemiselt. Ma rõngastan oma esimese linnu ja tema on isane roohabekas  osad peavad teda Eesti papagoiks. Otsad kinni tähendab seda, et rõngas ei tohi vaheliti minna,  et üks üks serv ei tohi teise peale minna. No kuidas eksperdile tundub kas sai paika? No servad on ilusti koos, et on väga hästi. Nüüd paneme ilusti need andmed, andmed siit rõnga pealt kirja,  järgmine on meil siis rasva vaatamine, et saad seda  ka siis proovida. Esimene asi, siis puhu sinna kurgu alla. Punakas on punakas, mis see tähendab meil,  et null. Ja viimane lahter on siis rõngastaja ja need andmed  siis lähevad siis lõpparuandesse, siis mis  siis saadetakse Matsalu rõngastuskeskusesse? See päev on olnud eriline. Mul õnnestus elus esimest korda rõngastada linde. Roohabekaid on äärmiselt oluline, et me jälgiksime,  kuidas roo lindudel läheb, sest nii saame teada,  kas see elukeskkond on kaitstud. See ei ole herilane ega ka mesilane. Tema kuulub hoopis kärbseliste alamseltsi. See on sirelane. Sirelastel on huvitav kaitseviis. Selleks on mimikri. See tähendab, et nad oma välimusega jäljendavad kedagi,  kelle sarnane tasub olla. Osad sirelase liigid on maskeerunud herilasteks osad mesilasteks. Tegelikult on nad täiesti ohutud ja mürgiastelt neil ei ole,  aga sellisest maskeeringust piisab, et linnud neid puudutada  ei julgeks. Nad on osavad lendajad ja suudavad õhus ühe koha peal paigal  püsida ja isegi tagurpidi lennata. Kõige levinum sirelase liik on sürfus tema maskeerunud herilaseks. Kui nüüd võrrelda paremal pool oleva herilasega,  siis esmapilgul on tõesti üsna sarnane. Lähemal vaatlemisel reedab aga pea ja silmade kuju,  mis meenutab pigem kärbest. Oluliseks erinevuseks on veel tiibade arv. Sirelastel, nagu ka kärbestel on ainult üks tiivapaar. Herilastel ja mesilastel on kaks paari tiibu. Isased söövad peamiselt süsivesikute, rikast õienektarit,  ema seda ka rohkem valgurikast õietolmu,  et tekitada elujõulise mune. Kuna nende suisa on lühikesed, siis eelistavad nad rohkem  avatud õitega taimi, sest sealt saavad nad nektari hõlpsalt e. Emane muneb munad lehetäi kolooniate lähedusse,  sest vastased söövad lehetäisi. Seetõttu on nad aias kasulikud putukad. See sirelane on liigist helofiilus. Sellise triibulise rindkere tõttu kutsutakse teda mõnel pool  ka jalgpalluriks. Teine nimetus on tal inglise keeles un fli,  mis tõlkes tähendab päikesekärbest. Seda siis seepärast, et talle meeldib lennata eriti ereda  päikselise ilmaga. Elab ta veekogude lähedal, sest tema vastsed arenevad vees. Kuigi sirelase liigid on oma elulaadi poolest sarnased,  on nende vastsed üsnagi erineva elulaadiga. See siin on mudasirelane ja selline nimi tuleb sellest,  et tema vastused elavad veekogude põhjamudas. Mudasirelane ise on maskeerunud mesilaseks,  keda näeme parempoolsel pildil. Eriti hästi on see tal õnnestunud taga keha osas. Suve jooksul jõuab tekkida mitu põlvkonda  ja viimase põlvkonna emane peale paaritumist otsib ohutu talvitumiskoha. Sperma säilib terve talve ja kevadel muneb ta 80 kuni 200  muna ja ring algab jälle otsast peale.
