See, kus me praegu seisame, on Tamme-Lauri tamm. Ja miks mulle see puu endale meeldib? Ma arvan, et ta on tõeline selline Lõuna-Eesti sümbol ta on  kõige vanem lõunaeestlane ja tõenäoliselt  ka kõige vanem eestlane üldse. Ilmselt on Tamme-Lauri tamme näol tegemist väga vana ohvripuuga. Ja on üldse ime, et kuidas ta kõik need ohvripaikade raiumised,  laastamised üle on elanud. Ja noh, kõige muu kõrval on ta ilmselt ka kõige kuulsam  selline rekordiomanik, ta on kõige vanem puu. Teadaolevalt umbes 700 aastane. Ta on kõige jämedam puu. Marinna ümbermõõdu järgi umbes kaheksa poole meetrine kindlasti. Ja peale selle on Tamme-Lauri tamm üks selline tõelise  eestlase sünonüüm, et talle on tehtud päris tõsine selline südameoperatsioon. Aga selle on ta kenasti üle elanud. Tal on selline raudbetoonist tuumik sees  ja ühesõnaga selline lisa elujõulispuu. Ja nagu näha, on tegemist tõelise hiiglasega. Aga? Ma arvan, et see on eestlastele üldse selline kummaline  iseloomustav omadus, et väga paljudele meeldib vaadata suuri puid. Sellise no ütleme Ilusa puuvõra otsimine on justkui selline omaette nagu kunstižanr. Ja ma arvan, et paljud eestlased on kogenud tõesti selliseid  suuri kunstilisi elamusi mitte võib-olla kuskil kunstisaalis,  vaid pigem just vaadates ja vahtides ja otsides selliseid  ilusaid puuvõrasid ja. Meil on säilinud üks ilus komme, mis on ka arvatavasti väga vana. Paljusid inimese elus olulisi sündmusi nagu lapse sünd  kellegi lahkumine, pulmad, võib-olla uue kodu rajamine Nende mälestuseks sageli istutatakse puu. Ja see on huvitav, ma arvan, eestlased ei ole kunagi  selliseid kivist mälestusmärke väga armastanud. Et meie intuitsioon ütleb, et kui me tahame midagi mäletada,  siis me peaksime selle mälestuseks istutama just puu. On veel üks ilus asi, mis meile kõigile meeldib,  on kuulata, kuidas tuul puhub suure puu ladvas. Ma arvan, et selliste puude kuulamise koha pealt on väga  paljud eestlased tõelised meistrid. Me teame Iga puu kuidagi heliseb ise moodi. Ja ma arvan, et võib-olla üks selliseid ilusamaid hetki,  mida me oma lapsepõlvest mäletame, ongi see,  kui me istume kodutrepil ja kuulame, kuidas tuul kohiseb  suure puu laduas. Et see on, selles on midagi väga ilusat. On veel üks põnev asi, mille peale paljud inimesed sageli on mõelnud,  et kuidas ikkagi käib selline suhtlemine inimese  ja puu vahel. Ja ma arvan, et see on üks väga vana läänemeresoome kultuurijäänuk. Ja kuigi paljud inimesed võib-olla enam päriselt sellesse ei usu,  mulle siiski tundub, et see on tegelikult see,  kuidas me tõesti praktiseerime seda vana kultuuri  ja sõltumata sellest, milline haridus meil on,  et kas me oleme targad või me pole nii targad kuidagi me teame,  et see suhtlus inimese ja puu vahel on midagi väga-väga olulist. Ja ma arvan, see, mis tegelikult toimub kuidagi inimese  sisedialoog saab puhtamaks ja me saame läbi  selle kuidagi paremaks inimeseks. Et sellepärast ma arvan, et üks selline hingepuu on see,  mis tegelikult tõesti on, mõnes mõttes isegi sakraalne,  võiks öelda, vähemalt eestlase jaoks. Ja. Ma arvan, et üks asi, mida me peaksime elus hoidma,  on, Selline isiklik suhe puudega, mulle tundub,  et see hakkab tasapisi maailmast ära kaduma. Ja noh, kui mõelda vähemalt oma põlvkonna peale või,  või vanemaid inimesi, siis väga paljudel meist on sellised  hingepuud või õuepuud või lihtsalt sellised olulised puud,  kes on justkui meie pereliikmed. Ja ma arvan, et see tõesti noh, justkui iseloomustab sellist  läänemeresoomelikku mõtlemist et. Kõikide meie sõprade hulgas peab alati olema  ka suuri puid. Ja mõeldes selle peale kuidas. Ja kui kiiresti muutuvad ka Eesti maastikud  siis mulle näib, et üks asi, mille peale me peaksime mõtlema,  on see, et et kuidagi meie maastikust kipuvad ära kaduma  suured puud. Ja just see võiks olla üks hea põhjus, miks igaüks võiks mõelda. Miks mitte istutada endale selline hingepuu? Keda võib-olla 100 aasta pärast meie lapselapsed meenutavad,  kui võib olla sellist ainukest mälestust,  mis vanaisast või vanaemast on jäänud? Et selles on midagi sümboolset
