Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere, head kuulajad. Raadio kahe eetrisse on alanud saade nimega puust ja punaseks ja ka täna viime teid tunniajasel rännakul. Kuule teadusmaailma, tutvustame värskemaid põnevamaid uudiseid ühest kindlast valdkonnast, milleks täna on meil füüsika ja on väga hea meel esimest korda sellel hooajal tervitada siin saates Aigar paigut. Aigar on meil Helsingist Aalto Ülikooli teadlane ja tuttav kõigile ka rakett 69 kohtunikuna. Tere, Aigar. Tere, Arko ja minulgi on hea meel taas kord siin raadioeetris olla. Ja me oleme teie jaoks taas välja valinud päris mitu põnevat teemat, päris mitu neist keerlevad ümber valguse ümber selle, kuidas valgusega saab paljusid asju siin tehnoloogiamaailmas teha paremini. Aga lõpetame selle tänase saate võime juba teile ette lubada põneval nii-öelda köögifüüsika jutuga. Aga võib, alustaks savastustest, millest on möödas tegelikult juba päris palju aega, aga mis kerkisid just sel kuul taas maailma tähelepanu alla tänu sellele, et nende avastajatele omistati Nobeli füüsikapreemia iga aasta oktoobris on see üks kindel teema, kuhu me tagasi jõuame ning tänavuse Nobeli füüsikapreemia siis kolm teadlast. Ja see lühikokkuvõte, lühis, selgitus, mille eest on siis läbi murdelised avastused laserfüüsika valdkonnas. No paigas on ka tegelikult valdkond, millega sina nagu üsna igapäevased vist päris tihedalt kokku puutunud ja sa ilmselt oskad nagu selgitada, et mis siis täpselt need avastused on ja ja miks nad on nii oluliselt, et sellest Ansse kõige hinnalisem teadvus Freemia. Jah, see aasta võiks olla taaskord nagu mitmel korral varem siis Nobeli preemiate jagamisel füüsikas tehakse Suur kummardus valgusele ja eriti just valgusele, mida siis tekitavad laserid. Ja tõesti kaks kaks erinevat teemat selle selle preemia said, üks on siis laser, Princetid, lasernäpitsad ja teine on siis ülilühikeste valgusimpulsside võimendamine ja miks nad on erilised, on erilised sellepärast et nende avastust või nende meetodite leiutamiseks ei ole kasutatud selliseid suuri kiirendeid või kallist aparatuuri, vaid on tehtud väga lihtsalt Teie väga väga põhiliste optika laborivahenditega. Et võiks öelda isegi naljaga pooleks, et üks laser ja, ja mõni tükk klaasi ja, ja ongi noobel käes. No mis tähendabki, et ongi vaja nutikust, mida siis mida siis pärjatakse nende auhindadega, aga vaatame nüüd ükshaaval siis esimesena sa mainisid nii-öelda pindset, Win näpiksaid, no jällegi meie puudutame valgus sellise nii-öelda eeterlikuna või noh, ongi mittemateriaalse na, aga see Pilsestid teema nagu väidaks, et valgusega saab asju liigutada, puudutada, mõjutada kuidasmoodi. Tuletan meelde oma ülikooli esimese esimese aasta kursusi füüsikaline maailmapilt ja seal siis üks põhiselliseid teesi või mõtled, mis läbi käib, on see, et kõik meie ümber koosneb ainest ja väljast. Ja need aine ja väli on üksteisega vastastikmõjus ja kuna valgus on väljaline objekt siis valgus suudab ainet mõjutada ja noh, mis siis teha on see, et et me ei tunne iga päev, et valgus meid kuidagi lükkaks või tõukaks või, või kinni hoiaks. Aga kui need objektid, mida mõjutada on päris pisikesed, päris kerged, siis on tugevas valguses võimalik neid neid objekte nii-öelda lõksustada nagu pintsettidega kinni hoida. Mida siis selles Nobeli preemia väärilises avastuses tehtud on? On fokusseeritud laservalgus ja nüüd sinna, kus tekitab fookus täpp, no see, kus valgus kõige rohkem asemele võiks öelda, kõrvetada saab. Et sinna on võimalik siis pisikesi mikromeetri suurusjärgus klaas pärlikesi kinni püüda, neid seal selles paukus täppishoida, fookus täppi liigutada, siis saab seda tegelikult see on päris suurtükinimede ringile. Ja need tükid, eks ole, noh, need ei ole nagu klaasitükid, on ikkagi vist isegi näiteks rakud pisikesed ain osakese objektid, mida siis on vaja uurida? Jah, et see on, nagu ma ütlesin, et on võimalik nii mikromeetri suurus, selles olevaid objekte kui ka tõesti pärilikkusainet DNAd sellisel laseris tehtud pinsetiga ringi liigutada ja uurida. Ilmselt kasulikkus ongi selles, et kui nagu võtta seda mingite füüsiliste vahenditega sedasama tükki kinni no kastidel metallist pintsettidega, siis ilmselt see oleks nagu üsna raske teda kinni hoida ja. Me oleme nii kohmakad, et kui me võtame selle pintsettidega kinni, siis Peeter Saari nüüd eelmise nädala Postimehes avaldatud sellises ülevaateartiklis tõi hea võrdluse, et et see oleks justkui surumine kahe sellise mäemassiivi vahele. Et kui kujutada ette Sa võtad nende suurte pintsettidega seda pärilikkusainet kinni. Pärilikkusainet oleks nagu inimene siis justkui kujutate, kaks suurt mäemassiivi pigistavad sind enda vahele ja siis püüavad sind uurida, et kuidas sa käitud, loomulikult täitki, sa lähed puruks, see kõlab päris valusasti. Aga valgusega on võimalik väga õrnalt asjadega ümber käia. Ja noh, loomulikult, kui seda nähtust seletada, et miks see võimalik on, siis kui objekt on mida siis selle laser selles laseri fookus täppisliigutada, et kui objekt on seal mikromeetri suurusjärgus, siis saame me komeetrilisest optikast lähtuda. Kui ta ka on selline oluliselt pisem, näiteks nagu pärilikkusaine, siis me peame juba lähtuma hoopis peenematest põhimõtetest. Öelgem siin ka välja, et see mees, kes siis töötas välja need optilised näpitsad on ameeriklane Artur äskin. Ja, ja see teine pool preemiast jagati siis kahe inimese vahel, Gerard murruu ja Donna Strickland ja nende siis see töö ja avastus on ka seotud laseritega Afüsselist laseri impulsside viibis sähvatust ja tekitamise, kus, mis on ülilühikesed, eks ole. Jah, ülilühikesed ja nendel sellistele ülilühikeste valgusimpulsside onn väga palju praktilisi rakendusi alates kas või täpsest keevitamisest kuni silmaoperatsioonide tegemiseni ja miks see ülilühikene ülivõimas valgusimpulss on, oluline on see, et kui selle lühikese aja jooksul piirkonda kuumutada siis soojus ei jõua sealt laiali levida. Ja ainukene, mis saab mõjutatud, ongi see, kuhu see valgus oli fokuseeritud. Ahaa, nii et kui see oleks nagu pikem, siis tekitaks kahju nagu laiemalt jah, täpselt, aga niimoodi teadlikult ühte kindlasse väiksesse kohta kahju tekitades on võimalik meil siis seda kohta kas parandada või ravida. Kui kuidas nemad selle ideeni jõudsid, et nagu sa ütlesid, et see on nagu mingit päris lihtsate vahenditega oli vaja lihtsalt nagu nutikust, et mis saab. Selleks, et valgusimpulsi võimendada, meil on vaja võimeldatavat keskkonda, et sa saadad sellise seemne saada vaat sisse siis selles keskkonnas see valgusimpulss, mis seal levib, siis võimendub, annab talle energiat juurde ja kui sealt keskkonnast välja tuleb, siis ta ongi selline võimas valgus imbus, aga kui sa paned liiga palju seda energiat seal põhjendatud, liiga palju võimendada, siis see valgus läheb seal keskkonnas, kus ta peaks võimenduma juba nii võimsaks, et ta hakkab seda keskkonda ennast lõhkuma. Et võiksid ette kujutada niimoodi, et sa saadad tugeva või hakkad seda valgusimpulsi seal kristallist kujutame ette niimoodi võimendama ja see läheb nii võimsaks, et see kristall läheb plõksti katki ja oledki oma kallist Laserist ilma. Aga nüüd tuleb olla kavalam, mida nad tegid? Tegid niimoodi, et ülilühikesed, valguse impulsid, tegelikult koosnevad, need ei ole ühte värvi, ainult nende, see värvispekter on üsnagi lai. Ja mis siis tehti, oli, et see, see, millal need erinevat värvi valgused, mis sellel lühikese valgusimpulsi kokkumalt, millal need jõudsid sellesse võimendavasse keskkonda. See aeg oli erinev, et kõigepealt näiteks jõuavad siniselt sinine valgus sinna pimedasse keskkonda, siis jõuab roheline, siis jõuab punane ja sealt keskkonnast välja tuleb et kõik erinevad värvid on saanud energiat juurde ja siis pannakse nad uuesti jälle kokku. Kui nad uuesti kokku panna, siis saamegi selle lühikese valgusimpulsi, mis nüüd. Juba päris võimas ja nagu sa ütlesid, sellel tõesti on päris palju juba päriselulisi rakendusi. Ilmselt on tõenäoline, et paljud meist oma elu jooksul on mingisuguse sellise rakendusega kokku puutunud. Tõenäoliselt küll jah, et kõik, kes on lasknud endal laseriga silmi ravida, siis te olete vaadanud Nobeli preemiasse. Ja see on alati põhjust, miks, miks neid preemiaid ka jagatakse, tunnustamaks tõesti töid, mis on inimeste elu paremaks muutnud. Tõmbame siinkohal tänavustel Nobeli preemiatele joon alla, kuulame pisut muusikat ning tuleme tagasi juba värskemate teadustulemuste juurde. Nii. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks täna füüsika uudistelainel, siin stuudios on saatejuht Arko Olesk ja füüsik Aigar Vaigu. Ning valguseteemaga jätkame ehk siis, kui eelmises saatelõigus tutvustasime Nobeli preemia väärilisi teadustulemusi, siis mine tea, kas võib-olla sellegi töö eest võidakse kunagi preemia anda, sellepärast et see lahendab taas kord selliseid üsna suuri ja olulisi probleeme, mis meil praegu tehnoloogiamaailmas on tekkinud. Me räägime arvutitest, räägime andmetest, räägime andmete salvestamisest. Eks paljudel meilgi kodus sellised välised kõvakettad, meie arvutites on erinevad kõvakettad ja kindlasti on paljudel olnud elu jooksul probleeme nende ketastega. Kord saavad nad täiskord, saab nende eluiga läbi ja ta meil on teadlased, kes tulevad, ütlevad, et meil ilmselt on sellele nüüd lahendust. Jah, see nad on näidanud, et põhimõtteline tehnoloogiline lahendus on sellel probleemil olemas, aga ma alustan natukene kaugemalt. Kui sa ei tea midagi, kas sul on infot vaja, mis sa teed? Guugeldan veaotsingu. Aga nüüd on minu küsimus, palju see otsing maksab mitte rahaliselt, vaid, et kui palju selle otsingu jaoks energiat? Kulub vist isegi olen kunagisi mingites statistikaid näinud, see oli umbes niimoodi, et üks teekannutäis vee soojendamist, eks ole, et. Ikkagi omajagu, võib-olla kunagi varem, see oli nii, aga asjad on läinud palju efektiivsemaks. Ja selliste viimaste arvutuste järgi hinnangul umbes niimoodi kui, et üks Google'i otsing. See võrdub sellega, et kui võtta selline 60 vatine pirn ja see lülitada niimoodi 10-ks 15-ks sekundiks sisse. Ja siis uuesti välja ja see ongi energia, mis kulub selleks, et sinu otsing saaks tehtud. No mõni inimene põhimõtteliselt otsib iga päev nii palju, et võiks perv. Terve päev läbi põleda. Seda küll ja nüüd on küsimus, et kuhu see energia kaob, kus seda energiat kasutatakse. Eks ole need suured andmekeskused, millega vist tänapäeval isegi linnu köetakse, aga valdavalt mulle tundub, see hajub ilma aru. See hajub ilmaruumi, aga tõesti nagu sa ütlesid, et kusagil on reaalsed arvutid, mis seda energiat kulutavad, mis ta energiat kasutavad, et kogu see pilveraalindus ja kõik need andmekeskused, Etu, see ei ole midagi pilve peal, et see on reaalselt, kusagil on mingisugused arvutid milles on mälud, protsessorid, kõvakettad et nende kõigi jooksutamiseks on vaja energiat. Ja ah tõesti, iga kord, kui me Google'i otsingu teeme, ühe, peaks mõtlema, et palju me seda energiat kulutame või kui me emaili saadame, et palju sinna energiat kulub. Hea küll, kui me selle energia, su probleemi suudame ära lahendada, kütame efektiivsemalt. Teeme paremaid protsessoreid siis kuna me suudame toota iga päev väga palju andmeid, noh kasvõi meie mobiiltelefon, mis meiega kaasas on. Et telefon teab kogu aeg, kus, kus me oleme mida meil internetist vaadata meeldib. Missuguseid uudiseid meile lugeda meeldib, et neid andmeid kuhugi kogu aeg salvestatakse. Ja, ja need kõvakettad, kuhu need andmed salvestatakse? Ega need ei ole midagi erilist, nad on sellised, mida me iga päev, peaaegu selliseid, mida me iga päev poest saame osta niimoodi ühe terabaidi seid, kahe terabaidi sed kettad ja kui need, et kogu aeg kasutada, siis selline ketta efektiivne eluiga on seal umbkaudu kaks aastat. Minu hinnangul on see väga suur probleem, sest need kettad on nii väikesed, nende eluiga nii lühikene. Siis kogu aeg peab nendes andmekeskustes inimesi tööl, kes kettaid kogu aeg vahetavad sest nad on riknenud, vanaks läinud. Ja kuna ketastel on teatud füüsiline suurus ja me kogu aeg toodame andmed juurde, mida kusagil hoides need andmekeskused kui nende ketaste puhul midagi muud andmekeskused peavad, peavad järjest kasvama. Et varsti, kas kujutad ette, et meil on suured väljad täis lihtsalt arvutiparke selle jaoks, et kõiki neid andmeid, mida me endast iga päev maha jätame, kuhugi salvestada. Ja tõesti nagu sa ennist mainisid, siis teadlased Itaaliast, austraallaste ja hiinlaste koostööprojekt, mis olnud siis suudavad näidata, et nad on teinud kõvakettad mis siis suudavad salvestada umbes 10 terabaiti andmeid. Ehk siis, kui enne oli kaks, siis nüüd 10, viis korda rohkem. Ja nende ketaste eluiga ei oleks enam mitte kaks aastat vaid oleks seal umbes 600 aastat. Et kettad ei ole enam sellised kus liigutakse elektrone ringe, vaid on valgusel põhinevad kettad. Ja siis tulebki nagu. Huvitavalt kogu selle teema juures, et kuidas siis meil on võimalik nii-öelda valguses salvestada informatsiooni ja hoida seda seal pikalt. Ega valgusesse ei salvestatav, salvestatakse ikkagi materjalidesse. Aga salvestatakse valguse abil ja lihtsustatud mõttes võiks ette kujutada. Hea küll, kui meil olid need pöörlevad, kettad, magnetkettad, kuu tahtnud magnetit juurduvad, muidu sellised andmed hävitad oma andmed ära. Siis ta võiks niimoodi ette kujutada, seal on üks osakene, mida siis? Väga lihtsustatult võttes me pöörame kas ühtepidi või teistpidi näiteks või liigutame ühte kohta või teise kohta. Et siis see tähendab kas ühte või nulli. Aga see füüsiliselt võtab ruumi. Nii, aga valguse puhul me suudame neid andmeid kirjutada kõiki kolme mõõtmesse üles-alla ette taha, vasakule, paremale ja lisaks sellele suudame me lisada kaks mõõdet, ehk siis värvi järgi. Neid andmeid kodeerida seal ja lisaks sellele veel valguse polarisatsiooni järgi neid andmeid kodeerida, nii et meil on justkui viis mõõdet, bume enne suutsime selle tavalise ketta peal neid andmeid salvestada lihtsalt nagu ühele tasandile. Kui te olete kõvaketast kunagi väiksest peast lahti võtnud, siis seal sees olid sellised kettad füüsilised kettad, et seal justkui salvestasime kahte mõõtmesse siis nüüd nende uute nii-öelda optiliste ketastega või nende valgusketastega. Nendega on võimalik salvestada viide mõõtmesse. Kõiki kolme ruumi võtmesse ja värvi ja polarisatsiooni. Ega see siis tähendab, et eks ole, tegelikult meil on vaja, eks ole, vähem kettavõtvat, füüsiliselt vähem ruumi ja need ka nõuavad vähem energiat. Just täpselt nii see on ja see võiks päästa meid sellest, et kogu maa lõpuks kõvaketastega kaetud. Ja loomulikult kui kõvaketaste eluiga on pikem, see tähendab seda, et me peame neid kõvakettaid harvemini vähendama ja selle tõttu on see jalajälg või see koormus keskkonnale taas kord päikse. Nii igavene küsimus, kõigil, kindlasti kohe tekkis huvi, et kuluks ära selline peaaegu igavene ja suure mahutavusega kõvaketast. Aga vist praegu endiselt eksisteerib ainult veel laboris. Jah, see eksisteerib laboris prototüübina, tõsi küll, Austraalias Melbourne'is paiknev ülikool, nad on juba väga ja rõõmsad ja väga entusiastlikud, seda propageerivad kohe-kohe ainult veel natukene ja varsti suudame need paisata turule. Aga noh, nagu me teame, et ideest tooteni kulub tegelikult päris päris pikk aeg ja päris mitu aastat. No ootame, ma arvan, et vajadus on tõepoolest väga suur, nagu sa ka välja tõid, et see energiamahukus hakkab meie enda jalgealust kaevandama ja seda oksast haakima, kus me istume niimoodi, et sellised valguspõhised säästlikud lahendused on igati teretulnud. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks, räägime täna füüsika uudistest ning kui eelnev saatelõik Ta rääkis meile innovatsioonist või läbimurdest arvutitehnoloogias andmete salvestamisel siis, siis järgmine uudis tõotab meile läbimurret sellest samast tehnoloogias, meediumis, mille keskel me praegu ise oleme, ehk siis raadios ja teadlased lubavad. Nad on välja töötanud täitsa uut tüüpi raadioantennid. No tõepoolest, kui me senimaani mõtlema tennidele, siis noh, heites pilgu aknast välja, me näeme endiselt igal pool selliseid vardakesi majade katustel, eks ole, metallid erineva pikkusega, mis siis püüavad raadiolaineid ja muudavad need siis kas siis telepildiks teiseks heliks meie kõrvas. See, nagu ma aru saan, on muutumas. Ja just täpselt, et varsti meie raadio muutub ka ägedamaks, kui ta praegu on ja ja taaskord ei saa üle ega ümber valgusest ja laseritest. Nii et teadlaste grupp on siis demonstreerinud, et tõesti on võimalik kardinaalselt muuta seda tehnoloogiat, kuidas raadiolaineid vastu võetakse? Nii et ei mingisugust metalli, ei mingisuguseid vardaid, vaid nii-öelda anum gaasiga. Jah, põhimõte jääb ikkagi samaks, et sul on antenn mis siis, püüame need raadiolained kinni ja neid kuidagi ja saadakse aru, et mis, mis sagedusel ja kuidas nad raadiolained võnguvad, et see põhimõtteline skeem jääb samaks. Aga kuidas seda tehniliselt teostatakse, see see muutub, et tõesti sellest vardas sellest metallitraadist saab siis lihtsalt üks gaasipurk siis raadiolaineid kinni püüab ja toimib, palun, palun selgita. Idee on siis selles, et Ta on seisumite aatomite ega täidetud purk. Seisumi aatomid on viidud sellisesse erilisse seisundisse, mida kutsutakse Riitbergi seisundiks Priit Värgi aatomite eks nüüd nende seismi aatomite-ga täidetud gaasipurk. Seda on võimalik muuta läbipaistvaks. Kuid see, missuguse lainepikkusega valgusega neid on võimalik muuta läbipaistvaks, sõltub sellest missuguseid raadiolaineid, need gaasi aatomid seal selles purgis siis neelavad. Nii, nüüd kui me muudame ühe laseriga selle purgi läbipaistvaks ja see purki mõjutavad siis raadiolained, mis sealt saad, püüavad mingisugused raadiolainet kinni siis selle purgi läbipaistvus nende raadiolainete tõttu muutub. Kas ma siis saan aru, et kui nagu selles klassikalises tennis, eks ole, Need raadiolained tekitasid siis mingit teatud elektronide voo selles antennist kese elektronide omadused siis nagu andsid siis selle informatsiooni nende ainete kohta Missis kodeerida heliks, mida me kuulasime siis nüüd selles uues antennis? See, see laser loeb Neid muutusi aatomites otse, mida need raadiolained tekitavad ja siis sealt samamoodi nagu kodeerib välja, et, et mis siis need raadioained nii-öelda endas kannavad. Jah, just nii see ongi, kui tavalises raadiost antenn, mis raadiolaine kinni püüab, see paneb liikuma seal elektronid ja elektronide liikumine on elektrivool, et seal elektrivoolumuutused kodeerisid siis seda heli, kuid nüüd tõesti selles selle gaasipurk seal see muudetakse ühe laseri poolt läbipaistvaks. Kui nüüd see gaasipurk püüab kinni raadiolained, siis need raadiolained muudavad seal gaasipurgis olevate aatomite nii et selle purgi läbipaistvust muutub ja selle läbipaistvuse muutusesse on nüüd kodeeritud siis seal selle raadiolaine edasi kantav informatsioon. Kas selle asja võlu on vist selles, et teda saab põhimõtteliselt teha nagu väga väikeselt, eks ole, et sul on selline metallantennid olid mingid teatud nõuded, kui, kui suur ta peab olema ja et ta nagu toimiks antennina. Eks ole ja antenni puhul selle metallantenni puhul üks selline rusikareegel on, et antenni pikkus on umbes pool nendest raadiolainete pikkusest, mida see kinni peab püüdma? Ja selle purgi puhul tegelikult mingisugust sellist piirangut ei ole niimoodi, et ma ei tea, kui, kui pisikesena sa kujutled, et see antenn võiks toimida kas, kas mingi riisitera või isegi mikrokiibisuurune antenn võiks tegelikult olla nagu tulevikus nahangeltsa. Mine tea, mine tea, võib-olla on see tõesti võimalik, ma usun, et põhimõtteliselt on see võimalik, eks seal tulevad ette praktilised keerukused. Kui tõesti see, see ilu selle meetodi puhul on see, et see raadiolainete muutus siis muudetakse ka selle gaasi läbipaistvuse muutuseks ja seda on nüüd jällegi lihtsalt laser ja valgusdioodiga väga lihtne võimalik mõõta. Jällegi ka palju või noh, mõnevõrra energiasäästlikum, kui niimoodi elektronid aga toimetada, nagu ma ka eelmises saatelõigust kuulsin Ja loomulikult, et sul on süsteem, muutub oluliselt lihtsamaks ja oluliselt energiasäästlikumaks. Kuigi üks küsimus mul on, mida ma siit uudisest nagu välja ei lugenud, kui kui lihtne on ikkagi tekitada seda seda erilist kahi segu, needsamad seesiumi, aatomid Richteri olekus? Siin jään ka mina vastuse võlgu, sest ma tõesti ei ole ise kunagi püüdnud sellist sellises olekus aatomeid ette valmistada ja ma usun, et igaüks, kes, kes tahab selle kohta nagu rohkem teada, siis siis võib võib teha selle Google'i otsingu, millest me ennem rääkisime ja piltlikult öeldes pirni 15-ks sekundiks põlema lülitada. Või siis sama kaua raadius kuuelt, kuigi me loodame, et te kuulata võib-olla pisut kauem raadiot, olete siin meiega? Olgu igal juhul ka raadioinnovatsiooni uued tuuled on teieni nüüd toodud kuulamise vahele pisut muusikat ning paar uudist on meil veel teie jaoks tallel. Jätkab saade puust ja punaseks ning meie järgmine uudis jällegi puudutab üht väga olulist probleemi. Jällegi seoses energiakasutusega. Nagu me siin ka ennist rääkisime, siis vastas aina suureneb, järjest olulisemaks muutub viis, kuidas seda kas kokku hoida või leida vahendeid tõhusaks jahud olemiseks. Eelnevalt rääkisime arvutite jahutamisest või õigemini väiksemast energiakulust, aga paljudes maailma paikades on ka tegelikult probleem selles, et kuidas inimeste elukeskkonda hoida. Jahedana, eriti kui väljas lõõmab päike, kütab 30 kraadi sõite kuuma kraade ja kui te olete mõelnud näiteks triidides lõunamaal, miks seal on kõik majad valged või heledat karva, siis siis sellelegi ongi väga lihtne füüsikaline selgitus. Et see on ikkagi püüd võimalikult jahedana hoida neid elamuid, eks ole, see on. See oli ilmselt üsna lihtne ja klassikaline selgitus, miks see toimib. Üldiselt küll jah, et kui näiteks valgus mingile pinnale langeb, siis ta teeb sealt kahte asja, kas ta peegeldub, hajub sealt pinnalt või siis neeldub selles pinnas selles pinnas neeldub siis ta seda pindaga soojendab. Aga tõesti see, see teadusuudis meil täna aknast õue vaadates on sellega üsna raske seostada või seda oluliseks pidada, sest meid on siin üsna külm, et see jahutamise probleem ei tundu meile oluline. Kuid väga paljudes maailma riikides enamus energiat ei lähe mitte selleks, et soojendada, vaid selleks, et jahutada. Ja nüüd, kui oleks võimalik hoonete värvimist värvimisega Acente materjalidega passiivselt seda sooja sooja nagu majast eemal hoida, siis sellega väheneb ka vajadusel aktiivse jahutamise järge, sellega väheneb vajadus energia järgi jällegi nii, et suudame jällegi nii-öelda oma keskkonnajalajälge vähendada. Just et see Valge värv peaks võimalikult palju peegeldama. Sellepärast ongi kõik nagu värvitud valgeks, aga ta ei suuda seda teha siiski nagu piisavalt efektiivselt. Ja nüüd ongi välja käidud paar sellist tõhusamat viisi. Ja selle valge värvi puhul tasub silmas pidada ühte asja, et me meie silm on tundlik väga kitsa spektrivahemikus, sealt kusagil 400-st 800 nanomeetrini. Nii mis meile tundub valge, ei pruugi seda üldsegi olla ultraviolettvalguses või siis ka infrapunavalgust. Võib oma maja küll valgeks, aga näiteks infrapunavalguses on see täieliku täiesti must ja siis me imestame, miks me meie maja läheb soojaks. Nüüd need, need teadlased siin on väga, seal on mitu, mitu gruppi, kes on seda uurinud ja on tulnud välja erinevate pinnakate materjalidega erinevate värvidega mis siis on ühtviisi hästi peegeldavad nii nähtavas valguses nii ultraviolettvalguses kui ka infrapunavalgusest. Ja nagu nad neid uuringuid on teinud, siis tõepoolest need selle materjaliga kaetud pinnad on kuni kuus kraadi jahedamad kui ümbritsev õhk, mis siis nagu viitab, et nad tõepoolest suudavad seda energiat üsna tõhusalt ära anda. Jah, siin on väike trikk, et, et esiteks nad peegeldavad, aga mis nad, mis need materjalid veel teevad, on, et see osa energiast ka valguseenergiast, mis neis neeldub Nad muundavad selle teise lainepikkusega valguseks näiteks neelab nähtavas ja muudab selle siis infrapunaseks ongi siis niimoodi, et nad näiteks neelabs nähtavas ja muudab siis sellisesse infrapunasesse spektriosasse selle valguse missugusele valgusele on meie atmosfäär läbipaistev. Et siis valgus saab, peegeldub sealt, mis sealt majast kiiratakse, see kaob siis maailmaruumi ära ja me olemegi sellest energiast nii-öelda lahti, et see ei jää meile siiamaale, ei küta meie kliimat soojemaks. Ja, ja see põhiline või see viimane uudis, millest me tõukume, siis värv sisaldab teatud polümeeri, mille siis struktuur on selline eriline, et ta tõepoolest suudab peegeldada kõiki neid erinevaid lainepikkusi väga-väga tõhusalt, taas kord päriselt ei lubata, millal see nagu võiks poodidesse ilmuda. Aga nagu lootust on, et huvi ilmselt maailmas selle vastu võiks olla. Ja üsna üsna suruvisest, kui sa suudad juba kuue kraadi võrra oma maja temperatuuri langetada või maja välispinna temperatuuri langetada, siis kujutage ette, missugune energia kokkuhoid see on ja see materjal? Jah, võiks öelda, et jah, on uudne. Kuid see põhimõte, mis seal töötamisele võimalikuks teeb, on looduses väga-väga levinud. Miks lumi on valge, kuigi jääkristallid on ju läbipaistvad? Siis kui see värv, mida seal, mida need teadlased on leiutanud, kui see värv kuivab, siis sinna tekivad õhumullikesed hästi väiksed õhumullikesed ja need õhumullikestelt siis valgus saab paremini hajuda, paremini peegeldada. Ja selle tõttu ta paistabki valge. Noh, sama küsimus, miks vaht on valge, kuigi see vedelik, mis seda vahtu tekitab, võib olla värviline. Ja kujutage nüüd ette, selline hull mõte tekkis, et kui meil tekib siin see maakera jahutamise probleem, et kliima kogu aeg soojeneb, et kui näiteks värviks sahara kõrbe sellise värviga ära päikesevalgusel neeldub kese valgus muudetakse siis sellise lainepikkusega valguseks, mis siis meie atmosfääri ilusti läbistab ja maailmaruumi hajub. Et kui nii-öelda Sahara kõrb sellise värviga üle värvida, siis võiks see olla võib-olla lahendus meie kliima soojenemisele. Huvitav, kas ütleme, kogu see inimesel loodud infrastruktuur, kõik meie ütleme, maanteed, maja, katused, lennuvälja, et kõik kõik teed tehispinnad. Et kas nende pindala on, kui tegelikult ei pea sama võrrelda nii-öelda haaraga, et kui me nagu kasvõi enda ehitised kataksime, kõige sellega saavutaksime samasuguse efekti. Et seda tuleks nüüd rehkendada ja hinnata, et kui palju teid on maailmas ja korrutame selle sisse mingi keskmise tee laiusega, saamegi teada, et kui suur pindala siis on näiteks asfalteeritud teede all. Võib-olla see on niimoodi, võib-olla sa võid päästaks, aga nüüd on küsimus, et kui palju ressurssi, kui palju energiat me kulutame, et sellist värvitoon. Tõsi, see igavene küsimus, et kas, kas, kas kokkuhoid on reaalne, et kas, kas ei löö kusagilt mujalt jälle tagasi, et hankida neid ressursse võib-olla vähemasti sama energiamahukas, kui me lõpuks oleme kokkuhoida? Jah, põhimõte, millest me alati oma igapäevaelus ega teaduses lähtuma peame, on see, et kehtib energia jäävuse seadus ja kehtib entroopia kasvu seadus, ehk siis tasuta lõunaid ei ole ja ega mõistliku hinna eest. Ka ei saa. Nii, on ja üks uudis on meil teie jaoks veel ja mis on lõulatega seostanud lõunat ega seotud, et kas see on tasuta, see jääb nüüd lõpuks teie otsustada, aga tegemist on katsega, mida igaüks meist saab omaenda köögis järele proovida, mis on, kuulete kohe pärast seda muusikapalad. Saate puust ja punaseks täna viimane uudis viib meid, ma ei tea, kas võib öelda klassikalise füüsika probleemi juurde, õigemini probleemi juurde, millega füüsikud on tegelenud pikalt, mis on meile pakkunud huvi ja mis võib nagu pealtvaatajad kõrvaltvaatajad panna nagu kergelt kukalt kratsima, et no mispärast küll peaksid füüsikud suured targad inimesed tegelema pakettidega? Meil on olnud pikalt teadmine, et spagette, kui võtta nagu otstest kinni hakata painutama ei ole võimalik kaheks murdena salati murduvat rohkemateks tükkideks ja, ja see on olnud ka selliseid füüsikute nii-öelda sahvutused, nad on avastanud, miks see nii toimub. Jah, tõesti, väga pikalt oli küsimus, et miks spagett murdub, kui teda murdma hakata, miks ta murdub rohkem kui kui kaheks tükiks alati aastal 2005, siis saadi aru, miks see nii juhtub. Ja nüüd on siis väljamõeldud meetod, kuidas spagette murda niimoodi, et nad läheksidki täpselt pooleks, mitte siis ei tekiks sinna ja lisa lisatükke vahele seemiks spagette mitmeks tükiks lendas, kui teda pooleks murda on see, et, et kui spagetti painutame otstest võtame ta kätte, jääb ohjeldamine totsi, Allab, viime käsi kokku, et et tekib selline kumerus selles paketis selline kaar. Ja nüüd, kui mõni asi veel kokku viime, siis mingi hetk, see pinge seal spagetid läheb juba nii tugevaks, et see spagett lendab plõksti katki ja nüüd sellel hetkel spagett katkil läheb hakkavad nüüd otsad lainetama, lihtsalt nad olid sellise pinge all vabanesite, siis lendavad justkui meist nagu eemale. Aga nüüd selle, see lainetus, mis sinna tekib, see lainetus on nii tugev, et see viskab sealses paketist veel tükke välja, et see murrab selle selle spageti uuesti ära. Ja nüüd, kui meil oleks võimalik seda seda lainetust kuidagi vaigistada siis õnnestuks spageti lihtsalt pooleks murda. Nonii, milliste ultrapeened, aparatuuri, kiirem teid ja mida iganes läheb siis selleks vaja, et paketist lainetust maha võtta. Noh, see aparatuur jällegi, on meil kõigil igapäevaselt olemas kaks kätt, tuleks seda spagetti enne murdmist pikitelje suhtes siis keerata, sa keerad nagu tallavindi peale ja siis murrad ja siis peaks spagett täpselt pooleks katki minema. Mul on nüüd pakkumine, et selle spageti uudise eest äkki antakse siis libanoobel. Et see võiks olla selline suurepärane avastus, mis ka inimeste, kas ta nüüd elu muudab, aga vähemalt uudishimu rahuldab. Jah, nagu need ige Nobeli statuut ütleb, et need lavastused, mis panevad inimesi esmalt naerma ja siis panevad mõtlema, et tegelikult noh, ongi, et me võime nagu arvata, et mis, mis pakettide murdmine siis ikka ära ei ole, aga tegelikult sellel nagu teadmisel vist on ka mingeid praktilisi väljundeid teistes valdkondades. Aga loomulikult, sest kus me näeme selliseid vardaid veel näiteks metallvardad näiteks toonis, et kui me nüüd teame, kuidas spagett murdub, miks ta murdub, kuidas seda murdumist kontrollida siis meil on võimalik ka teha näiteks paremat raudbetooni, mis oleks vastupidavam või mis, kui murdub, siis ta murduks niimoodi, et ta ei lähe täiesti kildudeks piltlikult öeldes, et, et see hoone, mis siis maavärina tõttu kahjustusi saab, ta endiselt veel püsti püsiks. Ja sellise hoone betoonkonstruktsioonide tegemisel võiks sellest spagetimurdmise teadmisest kasu olla. Doc kellelegi köögiteadus, mida igaüks saab ise järele proovida ja ma isegi soovitame seda. Ja sellel on väga praktilised laiaulatuslikud tulemused. Nii et nüüd siis kiiresti kööki spagetipurk välja ja hakata neid spagette pooleks murdma. Tõepoolest, selle uudisega tegelesid Massachusettsi Tehnoloogiaülikooli teadlase ehk siis maailma üks tippülikoole, mis tähendab, et see ei ole sugugi niivõrd triviaalne küsimus. Aga siinkohal on meie saade saanud läbi, tutvustasime teile erinevaid füüsikauudiseid, tiirutasime päris palju ümber valguse. Täna siin stuudios olid saatejuht Arko Olesk ja füüsik Aigar Vaigu. Täname kuulamast edukaid regikatseid ja saade on taas eetris nädala pärast. Kuulmiseni.
