Noored geograafiasõbrad, kas teate, Tšiilis on paik nimega piraadas kus teievanused tüdrukud, poisid ei ole näinud tilkagi vihma. Viimane sadu oli seal pärast 91 aastast vaheaega 1936. aastal. Järgmist vihma ei ole tulnud seniajani. Havai saarestikus vaiale le mäe jalal, samuti Kirde-Indias, Tšerla pundis aga on aasta keskmine sademete hulk üle 11 ja poole meetri maksimum 11700 millimeetrit. Kui poleks äravoolu imbumistega auramist, ulatuksid aasta lõpuks sellest v loigukesest välja ainult neljakorruseliste majade katused. Muide, Eestis kuluks selliseks uputuseks 20 aastat. Niisiis kaks omamoodi poolust, elutusel, Peetri kõrb ja ülilopsakas vihmamets. Aga mis on nende kahe äärmuse vahel? Seda lähemegi täna vaatama? Koos zooloog Harri lingi ja botaanik e Rihkukega tee on tuttav. See on meie valge toonekure iga-aastane rännutee veel enam nüüd ka Volta mootorit ja Kunda tsemendi, Järvakandi klaasi ja Tallinna koolivihikute tänuväärt tee. Ikka ikka lõuna poole kaugesse Aafrikasse. Liiv pimestav valge, lõputu liiv. Kuuled, kuidas ta kuivusest lauldes õhk peen nagu tüll roomab üles mööda luitenõlva päeva, kuu, aasta ja tohutu luiden, astunud meetri edasi. Veel aasta sajandi 1000 aastat ja sama õhk, peen liiv lihvib siledaks, kaljupangad voolib neist seeni, suhkrupäid, veidraid kujusid. Kuni nendest jääb järele ainult liiv. Kõrbet tulineli. Selline on Sahara, sellised tema tütred, Liibüa, Nuubia, Araabia kõrb, maailma suurim kõrbeala. Siin möllab kohutav sammuum ja matab elusalt liiva alla terveid karavane. Siin kangastuvad janusele rändurile kaugele linnade minarettib palmid ja vesi. See on õhupeegeldus, miraaž, kõrbete televisioon, tabamatu Fata Morgana. Kuid Kõrbki pole elutu. Ka siin veetilgad ta ookeanis on elu. Ja kui on juba öeldud ookel, tuleb muidugi iseenesest silme ette ka laev. See õõtsuv melanhoolne küüruga kõrbelaev. Aafrikas on praeguseks levinud niinimetatud tromeda ühe küüruline kaamel. Ta on väga verejooksja loom, on võimeline elutsema nädalapäevade ilma joogiveeta. Kaamelite osatähtsus kaasajal muidugi väheneb, pidevalt tehakse autoteid, liiguvad autod, lennukid, helikopterid, kuid mõningatel juhtudel on kasutatud leini hoopis omapärasel otstarbel. Üks saksa kriminaal novellide kirjutaja, reporter loodusloo, mis toetub tõsielust võetud faktidele, kus ta näitab, et suuri raskusi tekitas rahvusvahelisele politseile tabada uimasus vahenditega kauplejaid kes viisid Väike-Aasiast ja Araabia poolsaarelt mingil kombel üle Aafrika. Ta uimastas vahendeid Ameerikasse ja selgus et need salakaubavedajad olid väga head. Bioloogid söödeti tsüklophan pakendites kaamelitele puhastusvahendid sisse. Ja kui need tee peal kontrolliti, piinlikult kõige piinlikumalt läbi otsiti ei mingeid märke, kujuti, aga teisele Aafrika mandriservale tapeti kõik kaamelit, võeti maksned sellofon pakendisse Urmas vahendit ja anti edasi tõeline kaameli allakäik. Jah, kaameli langus, õhtumaadel. Kaamel liiv, kivid ja balletiallhanketöid, nagu vanasti öeldi, sidus kaamelinööriga oma jala külge ja hommikul päikesetõusu ajal kummardas Allahile alla Meka poole. Ja botaaniku pill ka ei leia. Kõrbes taimset elu. On piirkondi, kus ruutkilomeetrite ulatuses ei leia isegi ühtegi taimeeksemplari kogusa haara Flora näiteks on ainult paarsada 300 liiki. Sealhulgas muidugi mitte juurde arvata oaasi, kus taimestik on väga rikkalik, sest sa haaras, puudub ju ainult vesi. Peamisteks taimedeks on muidugi datlipalm. Millisest elab araablane, seal ei peeta heaks peremeheks, sellist perenaist, kes kuu aega ei suuda toita peret ainult tattidega, kordamata sealjuures ühtki rooga. Muide, üks datlipalm võib anda kuni 250 kilogrammi saaki aastas. Vanasti vist oligi, et kui omavahelist sõda sõdu pidasid, siis esimene asi oli, kui vallutati vaenlase maa või taheti need tagasi. Saeti kirjutati raipat datlipalmid masseerida juba garanteeris, et see koht edaspidi tühjaks kõrvuti selle ilusa ja väärtusliku datli Palmiga esineb kõrbes ka selliseid puid, mida me isegi ainult tingimisi võime puudeks pidada. Selliseks Kalahari kõrbes esineb imetaim Velvitsia taim, millel kogu elu vältel tema elu kestab üle 100 aasta. Kasvab ainult kaks lehte. Ühest otsast nad kõdunevad, teestlast kasvavad kogu aeg juurde. Tüvi on umbes meetri kõrgune. Süstemaatikute arvates on see taim võib olla sugulane meie okaspuude, kuid isegi selles ei olda päris kindel. Nii et kui on kõrbes tavaline liiva tuiskas või kergegi, siis vaadat esialgu hapuoblikast Parlektril maa peal. Aga selle all 100 aastane puu tal muidugi lehed surevad kui hapuoblikast ja muide, see taim kasvab mitte liivakõrbes, vaid kivikõrbes aha kõrval. Meie mõtleme tohutuid liivavälju, kuid kõige viljakamad, mitte liivakõrbed, vaid kivikõrbed ja savikõrbed. No siis on loogiline natuke vastu vaielda, nii öeldakse, et Aafrikas iga kivi alt võivat leida vähemalt ühe looma iseloom on skorpion. Vähkega jah, igalühel on ainult temas, rakesed on suhteliselt nõrgad, kuid sees tema pika saba otsast amm ise umbes 10 12 meetrit pikk on astelmürginäärmed toodavad sellist mürki, mis suudab isegi inimese kolme-nelja tunni jooksul, kui abi ei saa surmata. Muidu ta süütud loomakesed, nad ei tungi enamasti kunagi Aslaga kallale, ainult siis, kui keegi neile peale astub või neile kallale tungib. Ta toituvad putukatest umbes innova ämblikud, päeval on varjus ja peamiselt öösel tegutsevad. Ja öösel jällegi kogemus oli, kergiisiast. Seal hoiatati. Kui heidate niimoodi maha magab, mitte kinnidest telgis ei ole. Et siis nemad tahavad ka sooja saada, tuleb teil külje alla. Et aga nii kaua ei ole mitte midagi, kunid ennast ei pööra, aga siis te tunnete teda kohal. Aga ta ei ütle, kui ta tuleb nüüdsest peale, ära pööra. Nii et muide, kas meie Kesk-Aasia skorpion on data mürgiannustega või kuidas võrrelda rätikuga, võiks öelda, et on isegi mürgisem, kui rästik näiteks kaamel lammas, kui saavad selle skorpionist solvata, siis tavaliselt surevad kindlasti. Nii et kuigi kõrb on väliselt elutu ei maksa seal oma elu pärast kindel olla. Kõrb kuid küsime, miks? Kas on kolmandik lopsakat Aafrikat, peaaegu elutu? Vastuse leiad kaardilt. Sahaarastekvaatorini on ainult paarkümmend laiuskraadi. Timbuktu kõige külmema talvekuu keskmine temperatuur on pluss 24 kraadi. Meie kipume pluss 20-ga juba Piritale. Kõrb kuumeneb nagu tohutu suur ahi. Aurata aga pole midagi. Jääb eelmist. Kirdepassaat jah, isegi tuul, see võimas kliima, ühtlustaja topsa haarasse, ainult kuiva õhku, sest ta tuleb kontinentaalset ees ja Kesk-Aasiast. Seepärast ongi Sahara kõrb. Kord oli siingi lopsakas elu. Alles hiljuti leidis Itaalia teadlane fabrintsjomoori Sahaarast 5000 aasta. Eest tehtud koopajooniseid kus kujutatakse loomakarju, rohelust, paatleja, vett. Muide on selliseid andmeid, et Aafrikas võiks heade niisutustingimuste puhul Sahara kõrbes umbes Belgia ja Hollandi pindalaga territoorium toita kogu maakera elanikkonna praeguses hulgas see tähendab juba üle kolme miljardi inimese. Jäi selja taha tuhandeid kilomeetreid jäljetuid, karavaniteid, enne kui taandus kõrb. Veel võitleb Liivia taime juur. Kuid soolaku taimed ja okaspõõsad on visamad. Kõrb muutub märkamatult poolkõrbeks, poolkõrb hõredaks, kuiv Rohtlaks. Ees aga laiub ikka sügavam rohelus. Seal on vesi, seal on elu. Siis tuleb esimene neegriküla. Ning peagi võib rändur sumada rinnuni ulatuvas rohus. Rohtla seal heal lapsel on palju nimesid Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis, Step, Ungaris, Pusta, Hispaanias, lamanssa, Austraalias, Scrap, Põhja-Ameerikas, preeria, Lõuna-Ameerikas pampa. Teiste sõnadega must muld ja maailma viljaait. Aafrikas aga ilmub piiritu rohulagendik meie rännuteele koos üksikute võimsate puu hiiglastega, mille kuni sajameetrine võra võiks olla vihmavarjuks tervele rajooni laulupäeva publikule. See on juba uus maastikuvöönd. Vihma haljas puis Rohtla. Savanni Sahannile annavad omapärase ilme. Kaks taimeahvileivapuud ja akaatsia ahvileivapuud kuni kümnemeetrise tüve läbimõõduga ja isegi üle 5000 aasta vanad puud. Kuid leivapuuks ta siiski ei sobi. Tal küll kurgisuurused viljad, kuid inimesele kasutamiskõlbmatud akaatsia taga nende kõrgus ulatub kümnetesse meetritesse. On nagu laiali laotatud vihmavarjud. Lehestik on nendel ainult teatud kõrguses paari-kolme meetri ulatuses üsna tipus. Ja kui meie oleme harjunud sellega talvel on taimede raagus, siis seal on nad suvel raagus, sest suvel on liiga kuiv ja kuum. Ja taimed on sel ajal nii-öelda puhkeolekus. Sellest muide, kui arvata, miks peab Kalsilekule nii pikk kael. Kõige huvitavam ongi see, et kuigi kaelkirjaku kael tema õla tur, kusjuures kaks ja pool meetrit on veel umbes kaks ja pool kuni kolm meetrit pikk, nirkaal kirjakaks, korrald kaelkirjak on vähemalt kuus meetrit kaelase sama palju lülist kui inimesed. Ja nii nagu kõigil imetajatel, välja arvatud väga vähesed erandid, ikka seitse lülija andmeid ja nüüd on väga pikad kaelu muidugi tal nii tõesti kohastamis nähtus selles, et elutingimustele mitte ainult toit ei ole seda soodustav tal, vaid ka kaitse vaenlaste vastu. Ta ei ole kuigi väga kiire jooksja, ei ole. Kallijad jookseb suhteliselt aeglaselt ja mitte väga pikka maad, kuid hästi kiiresti ja varad jalga laskma märkab esimesena. Tema hüpped on muide kuni 12 meetrit pikad, aga sellega ta võib liikuda lühikest maad. Kopsumaht on tal ka muide päris soliidne, kui meie sportlased kiitlema, kui tal seitse, kaheksa liitrit kopsumaht juba siis kaelkirjakud on see 47 liitrit. Viis ämbritäit ja aga lõvi Eestit lõpuks minema ei pääse, kui on hakkaja lõvi? Ei, vastupidi. Hakkaja viies pääseb alati ära, sest lõvides hakkab jälitama, see jääb kindlasti saagist ilma. Lõvil on niukene kassi kummetma, saaki varitseb ka Lõvi õlakõrgus on ainult umbes meeter. Isegi kõige suuremad Lõvi alamliigid kestnud sealt teada. Nende pikkus koos sabaga ületa palju kolme meetrit, kui ta on äärmiselt tugev loom, Lõvi võib üheainsa käpalöögiga purustada. Niukse härja, suurte looma selgroo. Ja ajaloost on teada, nende vastu isegi peeti seal päris niuksed. Suuri haaranguid, küla moodi, üks vanaaegseid mooduseid lõvisid tappa, oli massaidel teha seda oda ja pikka Noaga. Kusjuures mitte niivõrd põrutab jälle see, et nad noa ja odaga läksid kallale, kui see, et nendel oli seatud isegi eriline nimetus ja aunimetus sisse selle mehe kohta, kes neli korda haaras lõvisabas kinni ja hoidis lõvi nii kaua sabas kinni, kuni teised mehed selle lõvi ära tapsid. Möödunud sajandi lõpul on just andmeid veel, et umbes 1000 massay sõduri kohta leidus kaks sellist meest, kes sellega hakkama said. Lõvi ja vastupärismaalased võitlesid väga lihtsal viisil. Nimelt seal metsas on küllalt okastraati. Otsas võeti kätte kirves ja raiuti maha akaatsia põõsaid. Selliseid akaatsialiike, millistel on pikad teravad, torkavad oksad, Astlad kuni paarkümmend sentimeetrit ja niivõrd tugevalt, neid võib isegi raudnaela asemel kasutada laudade kinnitamiseks. Ja kuid sellistest põõsastest siis oli aed ümber tehtud, siis ei olnud karta, üks loom sinna juurde pääseb. No see oli jah, omal ajal praeguseni muidugi lubidega juba asi enam-vähem lahendatud, suuremal arvul on neid järele jäänud ainult looduskaitsealadel üheks iseloomulikuks loomaks. Savannialadel on veel Aafrikas ninasarvikud tundra teada kaks siiki üksnilt valge ninasarvik on väljasuremisele ja teda tuntakse õige vähe eksemplare, veel looduskaitsealadel on ta veel säilinud. Tammide suur loom, õlakõrgus on kuni kaks meetrit ja pikkus ninaotsast sabaotsani kuni viis ja pool meetrit. Kusjuures tema esimene kahe sarvega, esimene Sarkondal Kunimeetria veerandsada 25 sentimeetrit pikk tagumine on tavaliselt lühem, 10 kuni nii 60 sentimeetrit, ainult must ninasarvik on tavalisem, ta on väiksem loom, kõla kõrgus on tal ainult nii normaalse mehe kõrgus, kaalutani tubli tonni ninasarvikud olla ka väga ebameeldiva iseloomuga on teada juurde, kus ta on isegi raudteeliikluse seisma panud, ründab rongil. Kuidas neid elukaid puuri saab, sest paljudes loomaaedades Anadi olemas muidugi jumala püüti neid suurtesse lõksudesse meelitati sisse augud lihtsalt tunnis augud ta sealt välja augu üks sein kaevati libamisi, ise tuli välja ja läks ise puurid, aga viimasel ajal jõutigi selliste proovideni püüda need vabas looduses päris nii aktiivselt veomasinaga sõidetakse mööda anni otsitakse üles, kus nähtub ninasarvik, leitakse, ninasarvik hakatakse jälitama. Ja umbes 300 meetri jooksul jõudvat veomasin nina värvikule Ni kohakuti järele talle, et pika bambus ridva otsas pannakse talle kõva tross ümber kaela. Kui ninasarvik on juba nii ära pidurdoodeta, paigale jääb, süstitakse talle tubli annus puhastusvahendit, mis ta lihased kõik paraliseerib, tõstetakse lihtsalt kraanaga auto peale ja viiakse sinna, kus ta vaja viia. Tahaks siiski seda arsti näha ja seda süstalt. No arvata võib, et see tuleb kaunis nii kolossaalselt mõõtmetest, sarviku nahk pidi olema üsna mitu sentimeetrit paks. Ta on jah, kuulub nende niinimetatud paksu naha ja ühesõnaga süstla otsakson kaevuripuure ja ämbritäis nominaali sees. Märkamatult jäi selja taha ka loomarikkas puis Rohtla Aafrikas savanni Aasias, savan Lõuna-Ameerika põhjaosas Liana Brasiilias Campo. Me liigume edasi sinna, kus voolavad Kongo ja niiger. Nagu sügavrohelised poliibi haarmed tungivad jõgede kaldal savanni igihaljad riba metsad. Siis vallutavad nad kõik ja ilma võsanoattaide rändur siin enam sammugi. See on lämmatava niiskuse ja vohava elu kriiskav küllus. Ekvaator aastaaegu ei ole, varju ei ole. Kui päike on, see niidis, algab adu vihm. Kameruni langeb aastas üle 10 meetri sademeid, mäletate ainult veidi vähem kui maailmarekord. See on troopiline vihmamets. Sellele metsale annavad ilme kõrged puuhiiglased ja täiesti tihedalt läbi põimunud liaanid. Väänkasvud, millel vanas filmis kujutati palsamit. Darnell sõitis 100 miljoni võime nimetada maakera kõige pikemateks taimedeks, nad võivad kuni 300 meetrit pikad olla. No mis tasandisse puutub, siis siin ei ole mõtet nüüd botaaniku käest kinnitust otsima minna, aga ühe fakti kinnitas, tahaksin siiski kuulda. Sellest on möödas mõned aastad kui, kui ma ei eksi, vist Snani Escila ja hiljem ka meie ajalehed avaldasid. No võiks öelda, sensatsioonilised lookese jutt on inimsööjast puust, mida pärismaalased kusagil just Ekvatoriaal-Aafrikas kutsuvad loata hambaoks. Episood oli järgmine kord läks läbi džungliväesalk. Ohvitser oli lasknud faasani ja koer jooksis seda ära tooma. Joostes läbi rippuvate okstega puu alt haarasid äkki ülalt oksad nagu londid koera õhku. Ja tõstsid Killiva looma võrabinikusse. Peremees ootas koerale appida, isegi tulistas puud mitu korda, kuid poi andnud koera tagasi. Ohvitser ronis puu otsa, et koeraokste haardest välja aidata, kuid sattusite okste vangistusse. Ta tõmbas noa välja ja lõikas ühe oksa katki, kohe roomasid asemele uued ohvitseri. Karjete peale saabusid võsa kirvestega sõdurid ning raiusid oma juhi vabaks. Puu hakkas inimesi huvitama, visati ta puu otsa tagasi. Mõne aja pärast kostis sealt tükk aega kontide raginat ja umbes pool tundi hiljem näidati koera võrdlemisi kesiselt säilmed kondid puu otsast alla. Sõdurid panid puu põlema, Load vao hakkas tulega võitlema. Tekkis vastik liha kõrgemisel ehk ainult kui palju nüüd siin on Tendroloogiat ja kui palju rahvaluulet. Mis puutub üldse lihatoiduliste taimedesse, siis selliseid tuntakse mitte ainult Aafrikas, vaid need esineb isegi meil. Ja Aafrikas on tõesti üsna suuri lihatoidulisi taimi, pisukamaid kuid selliseid kirjeldatakse seal, selles artiklis selliseid botaanikud praeguse ajani ei tea olevat. Arvatavasti on siin tegemist rahva loominguga, on lihtsalt paljudest faktidest kokku sünteesitud üks hästi kummaline olend. Selge on aga üks, et kogu selle loo elemendid üksinda võttes on enam-vähem kõik siiski üsna tõepärased. Analüüsiksime seda natuke lähemalt, kõigepealt nendeks haarneteks nendeks polübi käteks. Nendeks ongi arvatavasti needsamad liaaning, mis troopikametsas rändavale inimesele igal sammul ette jäävad, mille vastu tema võitleb ainult oma pika võsa noaga ja millesse ta võib ennast teab ja millesse ta mässida võib takerduda. Muide kaugemalt üks näide. Mehhikos esineb selliseid taimi, milliste otse isegi ohverdati inimene inimene löödi põõsasse, ta enam ei olnud võimeline väljadele või löödi taimeotsa. Teiseks Aafrika ürgmetsas troopilises vihmametsas esineb üks teiste taimede just nimelt suurte puude juurtel parasiteerib rohttaimi. Nii nagu parasiitide ikka, nendel ei ole midagi muud tarvis elamiseks kui väike lühike varreke ja mõned sellised imitorud, millega hangitakse peremehe juurtest toitu ja õistaim järglasi toodaks selle taime õis. On teadaolevatest maailma suurimaid, tema läbimõõt on üks meeter, õis kasvab täiesti maapinnal ja troopilises vihmametsas on tema tolmutajateks kärbsed, millega aga kõige kergemal kärtsid juurde meelitada. Kahtlemata raipehaisuga ja raipe järele haiseb see taim tõesti väga korralikult ja arvatavasti siit ongi tingitud teine. Selle jutu seisukoht nimelt keedi rändurid teisele taimele juurde juhtus, tundis kanged raipelõhna, eks ta siis arvaski, et küllap see taim on nüüd midagi elusat looma ära söönud ja tema jäätmed nüüd kusagil haisevad. Mis puutub troopilisse lihasööjate taimedesse, siis esineb mitte küll Aafrikas, aga teistes maailmajagudes troopikas selliseid lihaseid, detaili, kus taimeleht on kujunenud selliseks väikeseks kandmuks, kusjuures kannusse võib mahutada isegi paarsada kuupsentimeetrit vett. Kusjuures selles kannus põhjas on selline hästi tugeva toimega vedelik ja kannud ise on väga ilusad, sinna tulevad peale ronima putukad. Sinna võib mahtuda sisse väiti hiir ja kui üks loomakesena sisse sattunud, kui tema ennast just ei jõua läbi kannu sinna välja närida sisse tugeva toimega vedelik lihtsalt lahustab selle loomakese ära. Loomakese mahlad, see loomake nii-öelda kasutatakse ära toiduks, nii et ka siin on oma tõepõhi olemast. Nendest kolmest kokku nendest kolmest kokku tõesti on võimalik sünteesida üks selline juhatama loata täpselt nii, nagu vanad hiinlased kõigist elusolenditest kokku sünteesisid oma draakonid. Meil oleks neil kõige silmatorkavamad loomaks Aafrikas vast element. Aafrika elevant on sugulane india elevandiga, kuid sellest märksa suurem. Ta õlakõrgus ulatub poole kolme ja poole meetrini, väiksemate kõrvadega suuremate suuremate kõrvadega kihvade pikkuse Bizalomal ületada üle kahe ja poole meetri üks kihvt, võib kaaluda 90 kuni 100 kilogrammi. Võid näiteks märkida, et ainuüksi kumbu alalt 61 aasta vältel 1880 90 1950 tapeti umbes 585000 elevanti ja miljon 800000 tonni liha ja nahka. Jäi aafrika metsadesse savannidesse loomade kiskjate jälgida ja lihtsalt putukad hävitada. Enamasti küll siin võiks tuua veel paralleele, eks ju, ameerika piisonikarjad, mis enne ulatasid nelja-viie miljonilt kuni kaheksa miljonit isendit, hävitati ilusal vähema kui 10 aasta jooksul ära, nii et pärast tulinad looduskaitse alla võtta. Meil oli juttu siin kaelkirjak, kust, kui kuue meetri kõrgune loom, kes elutseb seal vannis seal et tal on ka üks lähedane sugulane, kellest aga saadi aimu alles möödunud sajandi lõpupoole ja alles 1901. aastal. Uurijad Johnson sai õieti käte esimese okaapi, naha ja pealuu, mille alusel siis see loom kirjeldati ja ta tundub nagu midagi sebra tühist olevat, tal on jalgade peal põikesed sihuksed, vööndid, heleda-tumeda vahelduvad kuid diskuttima, kael on märksa pikem, konseebral ja peal leiduvad tal ka väiksed sarve minud. Nii nagu on sarved ka karglikul. Meile on see loom väga tuttav Wiiralti ühe tuntud teose järgi. Jah, Wiiralt joonistas selle Pariisi loomaaias, aga kogu oma rikkuse juures olevat troopilised vihmametsad meie metsadest ühes mõttes vaesemad. Kuigi Lillian miljoneid nad ei lõhna, on see nii? On ja pole ka, seal on täiesti lõhnatuid, seal on väga hästi lõhnavaid. Kuid mis puutub üldse troopikametsa õitesse, siis meie metsadest nendele ei ole isegi mõtet hakata otsima võrdseid. Muide, üks troopiline orhidee on selline, et ühel ainsal taimel on kuni paarsada vart iga varre otsas kuni paarsada õit ja iga õis kuni 15 sentimeetrit läbimõõdus. Kui me siis kõik need kokku, siis ütleme, et on üks paari meetri kõrgune kuhi suuri õisi, kui sul nende õied on väga omapärase kujuga, ele isegi on taimeriigis võimatu leida võrdseid, kui meie metsikus taimestikus on ainult poolteist 1000 taimeliiki. Kui sa haaras oli neid umbes 300 siis ainuüksi Madagaskaril on Taive õige viis ja pool 1000 ja troopilises Aafrikas ligikaudu 15000. Nii et täpselt 10 korda rohkem, 10 korda rohkem kui meil. Selline on siis troopiline vihmamets Lõuna-Aasias džungel Indoneesias, Rinba Lõuna-Ameerikas Selva õudseimine ohtlikum neist on viimane Amazonases Elva terve Euroopa suurune, et mis kolmveerand aastat on üle ujutatud mülkas soo. Kui regulaarse üleujutuse põhjustavad merevee tõus ja mõõn siis areneb rannikul välja veel üks mets, mangroovimets, kus pooled puu juured on mõõna ajal maa peal õhus just nagu oksad. Tüvi aga algab sealt, kus meie meelest peaks olema juba latt. Aafrika on üldse üks niisugune manner, kus peale selle seal ahvid puu otsas käivad, sinna isegi mõned kalad lähevad on teada muda hüpiklane. Son kuni 65 sentimeetri pikkune kala kes ronib veest välja, sulgeb oma lõpused kõva lõpus kaanega ja siis oma niuksed tugevamate Uivad abil ronib mööda muda edasi, otsib seal putukaid igasuguseid ja liigutab oma neid suuri teleskoop silmi. Kui kallakpuu on, võib ta seda mööda tõusta päris kõrgele. Harjumatu mõelda küll. Kalad, kes ronivad puu otsas ja ninasarvikud, kellele süstitakse nominaali. Aga on teada, et Ugandas anti välja seadus, mis on võib-olla Aafrika loomariigi veidruste krooniks. Käesolevast ajast loetakse koduloomadeks lambaid, sigu, lehmi, püüton, madusid, krokodille, metssigu ja saarmaid. Seevastu lõvid, leopardid, ninasarvikud, kotkad ja gorillad kuuluvad metsloomade hulka ja nende koduse pidamise eest karistatakse.
