Eestlaste pilgu alt eemal Ida-Lätis leiame siniste järvede maa. Ida-Lätis latkales on omapärane loodus ja rikas segu Läti,  Leedu ja vene kultuurist. Võõrad külalised on meie jõevähi elu suvepealinnas võimatuks muutnud. Ja käes ongi esimene võõrliik, keda siit võis arvata. Kes on see kaunitar, kes eritab vänget haisu? Ma lähen täna Rasna järvel, mis on Läti suuruselt teine järv  ning hellitavalt kutsutakse seda Latkale mereks. Läti idaossa satub eestlane üsna harva, seega ei tunne me  ka Läti suuruselt teist, kuid samas noorimat Rasna rahvusparki. Kaunist avara horisondiga maastikku, kus orgudes laugjate  küngaste vahel peegelduvad lugematud järvesilmad nimetatakse  ka siniste järvede maaks. Tuulisel hommikul on järvelt raske kalameest leida. Väikese tiirutamise peale jääb meile silma üksik paat. Kohalik kalamees Juri oma arvamust siinsetest probleemidest  enda teada ei hoia. Kohaliku küsimused ja murekohad on tuttavad meilegi. Jätame kalamehe ja inspektori vaidlema ja kiikame siinset kultuuri. Latkale piirkond on väga iseloomuliku pärimuskultuuriga  ja lätlased isegi tunnistavad, et see on justkui riik riigis  justkui meie Setumaa. Latkale on Läti ainus piirkond, mis võib tunda uhkust oma  ikka veel laialdaselt kasutatava murde ja domineeriva  religiooni katoliikluse üle. Keel ja religioon määravad suures osas latkalaste meelelaadi  ja tugevad traditsioonid. Eesti piirist paarisaja kilomeetri kaugusel tulevad  Eesti-Läti kultuurierinevused aina paremini välja. Samas pole Andrupeene koduloomuuseumi väljapanekus meile  midagi eristu. Kummalist kui jälgida kohalikke rahvatantse,  tunneb ära pesu ehtsa kaerajaani. Üheks Latkale tähtsamaks visiitkaardiks on siinne keraamika. Latkale kõrgendikud säilitavad oma põues rikkalik savivarusid,  mida on juba aastatuhandeid kõikvõimalikeks nõudeks vormitud  kasutades just sellele piirkonnale omaseid tehnikaid. Ida-Lätis Latkales on omapärane loodus ja rikas segu Läti,  Leedu ja vene kultuurist. Ühe päevaga seda kõike avastada lihtsalt ei jõua. Kui palju erineb see vähipüük keset linna keset Pärnu linna  tavalisest vähipüügist kuskil mujal? Noh, selle poolest erinebki, et tavaliselt on ümbrus selline  metsane või on seal põllumaad, aga Hiinamaad,  aga siin on siis selline tsiviliseeritum,  see keskkond Ega muust muus poolest ei erinegi, vesi on ikkagi samasugune. 240 püünist läheb vähke püüdma, loodame homme täpselt sama  palju kätte saada. Paari aasta eest õngitses kalamees sellest samast Pärnu  vallikäärust välja vähi, kes jäi silma võõrapärase välimusega. Maaülikooli vähiuurijad tegid kindlaks, et Pärnu-jõe  linnapiirkonda on ennast sisse seadnud invasiivne võõrliik signaalvähk. Möödunud aasta sügisel ootas vähiuurijaid Pärnus järgmine  ebameeldiv üllatus. Signaal vähiseirepüügil sattus mõrdadesse veel üks uus  võõrliik ogapõskne vähk. Meie püüame siin vähki nüüd selle eesmärgiga,  et, et kontrollida, kuidas olukord nende võõrliikidega siin  Pärnu jões on, siis vaatame, kas nende arvukus on nüüd  kasvanud ja kas nende levik on siis laienenud siin jõe piires. Mida nad meie enda kohaliku jõevähiga teevad? Kohaliku jõevähi nad tavaliselt siis tõrjuvad välja  ja seda eeskätt selle tõttu, et need võõrvähid Ameerikast  pärit võõrvähid kannavad vähikatku, aga ise sellesse  tavaliselt ei haigestu ega sure, aga jõevähid  siis surevad. Siin on sööt. Siin on vähimõrd. Ja ei muud, kui jääb oodata et näljased võõramaised  külalised roniksid selle sööda järele püünisesse. Hommik on lõpuks käes ja meil on võimalus teada saada,  kes nad sellised on, kes kohaliku jõevähi elu põrguks on  muutnud ja kui palju neid võiks olla meie suvitus pealinnas. Vastuse peavad andma need 240 mõrda. Juba käes polnudki vaja rohkem kui ainult ühte esimest mõrda. Ja käes ongi esimene võõrliik, keda siit võis arvata. Esimene signaalvähk saab kohe lisa. Järgmises mõrvas on tema vastassugupoole esindaja. Täiskasvanud isast ja emast vähki saab hästi eristada. Paremas käes siin. Isane signaalvähk ja vasakus käes emane signaalvähk  ja nende laka laius on selgelt erinev. Emasel on see laiem ja teine asi, mis on veel oluline. Isane võib küll oma kasult olla väiksem,  aga tema sõrad on peaaegu sama suured kui emasel. Nii et isaste sõrakasv on võimsam. Ja kuidas me teame, et nad on signaalvähid. Nende sõrgade liitumiskohas on valge joon mõlemal isendil,  nii isa seal kui emasel. Kui te kedagi sellist märkate, andke sellest kindlasti  teadlastele märku. Kas see võib tõsi olla, et siin Pärnu jõe alam jooksul Pärnu  linnas ja lähistel enam meie enda jõevähki polegi? Või päris kindlalt öelda, et ainukene pelgupaik siinsamas  lähedal on veel meie vähile Sauga jõgi. Aga karta võib, et ka seal alamjooksul vähemalt peatselt  teda enam ei ole. August on Eestis vähipüügiaeg, aga osades veekogudes on  vähipüük aastaringselt keelatud. Ka siin, Pärnu jõe linnapiirkonnas on vähipüük keelatud,  et vältida meie jõevähile surma toova haiguse  ja ohtlike võõrliikide levikut. See on ikkagi pigem siis selle jaoks, et hoiduda sellest,  et kui inimesed siit saavad võõrliigist vähi vähipüügi  käigus kätte, et nad mujale ei viiks. Täpselt nii teine põhjus ka muidugi, et ei kantaks  püügivahenditega haigusi edasi. Sest haigused levivad ka nende samade mõrdadega,  lähen järgmisesse veekogusse püüdma, viin sinna ka. Mõrdadega kummikutega paatidega kõikvõimalikul moel,  kui neid vahendeid ära ei kuivata, korralikult päikese käes. Järjepanu tühja mõrdu nähes võib jääda mulje,  nagu Pärnus rohkem võõrvähke polekski. Teadlased teavad hästi, et see pilt on uinutav. Fakt, et ööseks püügile pandud mõrd on tühi ei tähenda,  et võõrliik on kadunud. Kuidas me teame, et on ogapõskne vähk, miks ta ei ole meie  enda jõevähk? Nii sarnane on, ega nad on tõesti sarnased  ja tavainimesel ongi väga raske vahet teha,  eriti nendel, kes igapäevaselt vähiga kokku ei puutu. Aga tema nimetus ogapõskne tähendab seda,  et kusagil põskede piirkonnas pearindmikul peavad tal olema  märgatavalt suuremad ogad kui meie vähil. Siin on päris teravad oga, et võib näpuga katsuda. Aa on ja näpuga on tunda, nagu oleks roosi okkad,  sellised väikesed roosi, okad imeteravad,  aga sellel vähil on veel üks natuke parem määramis tunnus,  vene keeles on, ta nimetas. Uus palassati rak, vöödiline vähk. Siin on niisugused veripunased vöödid tõesti,  tagakehal kulgevad siit niimoodi. Veel kümmekond aastat tagasi ei olnud Eestis ühtegi  võõrvähiliiki ja see eristas meid Põhja-Euroopa maadest,  kus võõrad vähid olid juba olemas. Paraku leiti 2008. aastal Harjumaalt Mustjõest signaalvähk  ja paar aastat hiljem avastati sama liik  ka Saaremaal Riksu ojas. Kuigi mustjõest on signaal vähk õnnestunud välja püüda  ja vahepeal välja surnud Euroopa jõevähk taasasustada,  siis seired näitavad, et signaalvähk on tänaseks levinud  ka mujale. Möödunud aasta sügisel sai kinnitust,  et Eestisse on lisandunud veel kaks ohtlikku võõrliiki  ogapõskne vähk. Pärnus. Ja marmorvähk balti soojuselektrijaama kanalis. Oletame, et inimene püüab kuskilt või, või näeb kuskil  veekogus vähki ja ta pole kindel, kas tegemist on meie enda jõevähiga,  mida ta peab tegema. On võimalus teavitada sellest keskkonnaametit,  et võib kasutada üldmeili aadressi või kasutada kas  siis üldtelefoni või siis ka maaülikooli vähiuuringutega tegelasi,  teadlasi, et hea, kui inimesed sellest teada annaksid,  sest kõikidesse veekogudesse ju nende seirete tegemisega ei  jõua ja, ja nende inimeste kaasabil me saaksime kindlasti  palju ulatuslikumalt seda pilti endal nii-öelda ette. Kui Eestis on praegu viimasel ajal teada  nii marmorvähi olemasolu, signaalvähi olemasolu  ja ka ogapõskne vähk siis kes neist kõige agressiivsem kõige  kahjulikum on? Kui vaadata meie jõevähielu? No tegelikult on neid raske pingeritta seada,  et eks nad ole kõik ohtlikud, aga igaüks omamoodi,  et marmarvähk ennekõike seetõttu, et ta ei vajagi teistsugu poolt. Paljuneb partenogeneetiliselt. Nüüd, kui signaali ja ogapõskset võrrelda,  siis üks on küll suurem jõulisem, aga teine kaalub üles  jälle viljakusega, nii et ogapõski on siis võrdlemisi viljakas. Rohkem kui teised. Ta on jah, märksa viljakam kui signaal ja kaugelt viljakam  kui meie vähk. Kuidas need võõrliigid Eestisse on jõudnud? Ega keegi seda täpselt ei tea, aga no üsna tõenäoline,  et ikkagi inimese kaasabil, sest noh, nende lähimad  leiukohad näiteks signaalvähil on ju Rootsi ja,  ja Soome, mis on ülevere, et tõenäoliselt on nad siiski  Eestist toodud ja, ja võib-olla ka mitte pahatahtlikult,  et on võib-olla mõeldud, et toome siia mingisuguse hea  kiirekasvulise vähiliigi, eeldades, et see on seesama jõevähk,  mis meil on ja see on lihtsalt paha pahaaimamatud,  kuskil veekuus asustatud. Kui võtta seda marmorvähki, siis see on akvaariumis peetav  selline vähiliik ja tõenäoliselt kui nad ise on võimeline  paljunema ilma ilma teiste partnerite selleks omavad  või vajamata, siis siis ühel hetkel võib-olla sai kellelgi  akvaariumis neid väga palju ja no loomaarstija ei suutnud  neid ära tappa. Mõtlesin, et ma lasen parem vette nad ja noh,  kuna seda ogapõskset peetakse ka tegelikult akvaariumites  ja ja võimalik, et ka tema sattus sealt võib-olla mõne  akvaariumipidaja käest siia ja osa tuuakse  ka võib-olla kaasasöögiks ja, ja kui võib-olla enam ära ei tarbita,  siis lastakse vette lahti. Ulatuslik võõrvähiliikide püük Pärnu jõe linnapiirkonnas  andis tulemuseks kokku 15 ogapõsksed ja kaks signaalvähki. Praeguste andmetel pole need invasiivsed võõrliigid veel  kaugemale ülesvoolu levinud. Pärnu jões on signaalvähk ja ogapõskne vähk täiesti olemas,  see on tõsiasi. Kas me saame kuidagi neist vabaneda ka või on nad meil igavesti? No praeguse seisuga ei ole inimesel nagu midagi võimalik  ette võtta, et nendest võõrliigi isenditest  siis kuidagi lahti saada. Et aga mida siis peab kindlasti tegema, peab jälgima,  kuidas nende levik ja arvukus siis edaspidi muutub  nii siin, Pärnu jões kui ka teistes võõrliigi leviku kohtades. Lisaks sellele, et on võimalik siit ütleme kurjadel  inimestel neid vähke edasi kanda on need  ka sellised kohad, kus siis on tõenäoliselt sees kogu aeg vähikatta. Ja see on ka väga ohtlik, kui siit siis viia seda nii-öelda  vett teistesse veekogudesse. Kus see võib siis nakatada, jõevähid taas vähikatku,  et ka see on oluline teada, et et olemas on nii-öelda võõrliigikolle,  aga ka vähikatkukolle. Nagu karta oli, on kutsumata külalised Pärnu jões endiselt olemas. Kõige tähtsam asi, mida meie teha saame,  on see, et me märkame, mis meie ümber toimub  ja ei levita võõrliike mujale. Lutikalised on putukate alamselts, mis on levinud peaaegu  üle maakera. Neid on väga erineva välimusega ja erineva suurusega. Üks levinud lutikaliste sugukondi on kilplutikalised. Meil Eestis elavad kilplutikad on tavaliselt umbes  sentimeetri pikkused ja nende keha on kaetud laia  kilbitaolise kate. Neil on olemas ka tiivad, mis annavad neile lennuvõime. Kilplutikate rindmiku külgedel vinanäärmed,  mis häirimise korral eritavad ebameeldiva lõhnaga nõret,  et vaenlasi eemale peletada. Enamjaolt on nad taimetoidulised ja tihti on nad  ka taimekahjurid. See siin on oblikalutik. Toitumiseks torkab ta oma pika noka läbi taimekudede  ja imeb seal taimemahla. Lutikate iminokk sisaldab kahte peenikest toru. Ühe kaudu pumbatakse toidu sisse seedeensüüme,  et seda vedelamaks muuta. Teise kaudu imetakse toit seedesüsteemi. Kõndimise ajal on nokk transpordiasendis lükatud vastu keha. Marja, kas samuti toitub taimemahlast ja nagu nimigi ütleb,  on ta eriti majas marjade peale kuna ta talvitub valmis,  kuna, siis on teda näha juba kevadel. Paaritumine ja munemine toimuvad varasuvel  ja värsked täiskasvanud ilmuvad sooja lõpus. Kuna lutikaliiki on üsna palju, siis kõigile eestikeelseid  nimetusi ei jätku. Ka see kilp lutikas peab terve elu hakkama saama ilma  eestikeelse nimetuseta. Ladinakeelne nimetus on tal Pikromeerusides  ja tema on kiskja. Toitub ta teistest putukatest ja nende vastsetest. Siin on ta kätte saanud endast mitu korda suurema  helevilgepa rööviku ja üritab teda tühjaks imeda. Kuna tema talvitub munana ja koorub a kevadel,  siis täiskasvanuks saamine ja paaritumine toimuvad suve lõpupoole. Lutikaid kleebivad oma munad taimelehtede alumistele külgedele,  kus paari nädala pärast kooruvad vastsed. Lutikad on vaegmoondega, mis tähendab, et nende arengus jääb  nukuetapp vahele ja vastne areneb otsevalmikuks. Mitme kestumise käigus. Lutikate vastseid nimetatakse lümfideks. Need kilplutikaliste nümfid siin on üsna varases arengustaadiumis. Valmikutega on nad välimuselt sarnased, aga mõõdult väiksemad. Nümfid ei ole sigimisvõimelised ja neil puuduvad tiivad. Siin on oblika lutika nümf viimases arengustaadiumis  vahetult enne täiskasvanuks saamist. Kadri plutikas kuulub kilplutikaliste sugukonda. Ta on täiesti oma nime vääriline ja teda on raske kellegi  teisega segi ajada. Kuna ta meenutab Vatikani kaardiväelase mundrit,  siis mõnel pool kutsutakse teda ka Itaalia lutikaks. Mõnel pool Arlekiinluk. Tema silmatorkava väljanägemise funktsioon on lindudele teadvustada,  et ta on väga rõveda maitsega ja ei kõlba söögiks. Triiplutikad paarituvad mai lõpus ja varasuvel. Sel ajal ongi neid looduses palju näha.
