Mulle meenub kuidas ema kord võttis mu sülle viis välja akna alla, kuhu oli kogunenud palju vett. Ses vees peegeldus sinine taevas ja mõni valge pilv. Mäletan veel, kuidas, küsisin emalt, kas seal elabki jumal. Ei, vastati. Jumal elab üleval. Vees paistab ainult taevavari. See oli esimene hetk minu elus, mida mäletan ise kõike, mis oli enne seda jutustasid mulle teised kunagi pärastpoole. Kuid aeg nihkus minule märkamatult edasi. Selliseid hetki tekkis rohkem, kuni neid hakkasid ühendama vahelülid. Mäletan veel, et mul on suur, kuid nüri taskunuga nagu sahk. Ja sellega pean mõne sirgema pihlaka kallal näsima kaua aega, enne kui saan endale enam-vähem korralikku keppi. Vahel võtan kodust kaasa natuke nööri, jälle näsiniin oma suure noaga mõnda oksa ja teen endale vibu ja noole. Siis kujutan end vapra jahimehena, kes kütib ainult lõukoeri ja muid hädaohtlikumaid kiskjaid. Isegi tabatud loomade arvu pean alati meeles. Veel üks, siis saab nii ja nii palju ning siis võib tänase saagiga koju minna. Ja kui ma viimaks näljasena ja porisena lähengi koju, siis tuleb ema mulle lävel vastu, paneb kaks kätt kokku ja ütleb, kus sa ometi olid nii kaua, vaata et sa ei upu, ära sinna kuhugi ole ettevaatlik. Ja ära mine kodust liiga kaugele. Aga lausa leegitseva löön asja ootusest ja ärevusest, kui isa abiline Kingissepasell teeb mulle, valmistab esimese õnge ja õpetab, kuidas kohelda seda huvitavat riistapuud. Nüüd ma pole enam üksnes kütvaid, ühtlasi kalurgi, korjan maanteekraavist ussikesi, pean vihast võitlust nõgestega ja tundide ning päevade kaupa, kunutan Padriku serval amme jõe kaldal. Ja alati tulen koju kaelani porisena. Aeg-ajalt mul õnnestubki püüda natukene ahvenaid või särje poegi ja siis ei tunne minu vaimustus õngespordi vastu enam piire. Siis näen uneski ainult kalu ja kalu ei püsima siis enam kodus. Kord on seesama kingsepasell Peep Veski järves üsna silla lähedal näinud suuri kalu ning soovitab mulle seal õnne katsuda. Seda sõnumit ning soovitust ei lasema endale korrata. Juba järgmisel hommikul olengi veski juures paisul ehk tammil, nagu seda nimetavad kohalikud elanikud. Öösel on tulnud tubli sagar sooja vihma, maanteelgi on loigud ning kala võtab ilmsi niisama hästi kui vahel uneski. Vaevalt heidan õnge vette, kui kork kaob sootuks. Jälle väljas üks mehine ahven juba nussikesedki lõpukorral. Ainult mõni lühike ja hädine jupp liigutab end karbi põhjas. Ent kalad on sel hommikul nagu pöörased. Lepivad vähimagi raasuga, tõmban ja tõmban jalad, kõik on suured ning ilusad otsekui valitud. Mine tea, kui kaua kestis selline hing, puhulik ja õnnepüük. Igatahes on mu kala koti juba kaunis raske, kui minu kõrval äkki ilmub keegi paks punetava näoga mees, kõver piip suus. Noh, kas võtab hästi? Püsib? Väga hästi, vastan. Ja tähendades kotile. Vaadake, kui palju. Hoia Ena komps. Matsutab võõras suud ja sülgad järve. Aga ütle, poiss, kes sulle lubas siin kalu püüda. Tunnen valusat tõmblust rinnus hoobilt taipan, et olen tabatud kuriteolt. Vaatan areldi ringi. Ei keegi pomisjon. Aga kuidas sa siis tohid siin õngitseda? Miks sa ei küsinud minult luba, mina olen Mölder ja selle järve peremees ütleb nii. Ja vahib mulle otsa nagu jõll oma suurte klaasistunud silmadega. Ja siis olen ma täiesti kindel, et vaata. Nüüd, ta haarab mul kraes kinni ja viskab mu järve. See on tema käest sama tühine asi, kui kord järves hüljata. Kõhklen veel natuke tammuni jalalt jalale, siis kramplikult, haaran pihku oma õngeridva ja pistan punuma. Jäägu kott kaladega, kus see ja teine põgenedes arvan tundvat, kuidas möldri jõllitavad silmad just nimelt silmad mind järgivad ja kipuvad kukla kallale. Kuulen, et mulle veskisillalt midagi järele hüütakse. Aga kes hüüab ja mis ta hüüab, see pole minu asi. Mine hakka nendega maid jagama. Hingeldades jõuan koju, jooksen tagakambrisse ja poen otsekohe sängi. Ja seal ma siis alles ulun, ulgumist viisi. Ema tröösti mind nii, kuidas mõistab, isa ei lausu sõnagi. Taavet seletab, et temaga juhtunud mullu samasugune lugu. Ja seega peaks juhtum olema likvideeritud. Kuid varsti kuulen voodis, kuidas keegi tuleb töötuppa ja hakkab midagi kõnelema. Tihti süljates põrandale. Tulija on Mölder, tunnen teda häälest. Noh, nüüd vist tuleb see päris saun, mõtlen hirmuga ja tõmban vaiba alla kerra. Ühtlasi lükkan vaiba serva pilukili. Ja kuulatan teraselt, mis ta ütleb. Kas see oli teie poiss, seal veskis Tamil praegu õngitsemas? Küsib härra Kreitzberg. Ja Holi, vastab isa, mis siis? Miks ta sealt siis nii äkki plagama pani? Näe, kalakottigi jättis maha. Ütlesin teisele nalja pärast, et ilma minu loata ei tohi seal õngitseda. Vaata kui laskis jalga, nii et porikees kõike siin teist veel tagasi, aga tema ei teinud väljagi. Kust ta siis nüüd ise on? Ma annan talle kalad kätte, ega neid mulle tarvis ole, tulgu ja püüdku, kas või iga päev. See oli küll hoopis mahedam jutt kui ennist seal sillal, kuid Möldriga ma siiski ei suuda leppida. Veel kaua näen kujutluses tema punsunud härjasilmi ja see oli ilus püük sel hommikul. Ja nüüd on mul püügilubagi käes. Aga sillale ma enam ei lähe. Nagu ennegi, käin jälle jõel padriku kaudu, kus mind seni veel keegi pole kimbutanud.
