Tere, täna on minu jaoks üks põnev raamat. Kui ma teda mõned aastad tagasi antikvariaadis nägin, köitis kohe pilku pealkiri, looduse imed, aga võib olla ka see, et seal all on hästi tillukese kirjaga kirjas raamatut tõlkinud Anton Hansen. Jah, seesama Anton Hansen Tammsaare, keda me kõik tunneme tõe ja õiguse autorina ja võib-olla ka loodussõbralikumad, lapsed. Meie rebaseauku Torino, aga tema on siis tõlkinud saksa keelest aastal 1914, väga põneva raamatu pealkiri juba ütles loodusimed, mis selles raamatus siis sees on ja tolle aja inimestele, kellel ei olnud ju raadiot ja ei olnud televiisorit võisid need lood tunduda tõesti tõeliste imelugudena. Kas või lugu hiiglasuurest, koljat, põrnikat, kes elab Aafrikas ja selle koljat põrnika elu on tolleaegsed autorid kirjeldanud väga põhjalikult, pikalt ja samaaegselt ka natukene naljakalt isegi. Ja nüüd kuulamegi siis näitleja Aarne Üksküla esituses koljat põrnikat elust-olust seal kaugel Aafrikas. Oma kahe sarvega on koljat põrnikas, mis tema suurusesse puutub. Härg omasuguste seas. Karva poolest kuulub ta idafriisi tõu hulka, sest ta mustjaspruuni ja valge lapiline nagu kõik suured ins sektid, koljat, põrnikas, soojamaalaps ja nimelt õhtu Aafrikas iseäranis ülem, küünias asumas. Siiski tema pole koguni mitte kõige suurem omasarnaste seas, hiiglapõrnikad on temast suure tüki tuiakamad. Aga ka koljat põrnikas on oma 10 sentimeetri pikkusega juba tubli poiss. Kust see tuleb, et palavamat ekvaatori maad nii suuri põrnikad ilmale sünnitavad? No siin ei kasva ainult põrnikad, vaid ka teised putukate inspektide tõud suureks, nagu ka muude elukate seas hiiglasuured vormid silma paistavad. Soojad maavööd, kui me kõrbed välja arvame, pakuvad oma soojuse ja niiskusega väga häid elutingimusi. Nad sünnitavad rikkalikult taimesid puuvilja ja lillesid, mis taimetoitlastele lõpmata toidumoonakambreid pakuvad. Nõnda siginevad ka taimetoitlased imehästi ja saavad suurtele murdjatele toiduks, mis pärast ka nende hulka silmapaistvaks tõuseb. Nõnda tuleb see, et loomariik siin nii hästi edeneb, muuseas ka põrnikad. Meie Koljatil pole palju vaenlasi. Ta näljase röövliga, kes koljat põrnika kallale tahaks tungida oleks niisamasugune lukku kui reisijaga, kes konservikarpi avada tahab. Kuna tal selleks mingisuguseid abinõusid käepärast pole. Tema ja karbi vahekord peab plats tooniliseks jääma. Tema soov jääb Vagaks sooviks. Meie koljat peitub kõvas koores, mis kallaletungija le küllalt suudab vastu pidada. Vähemad loomad ei julge üleüldse tema kallale tikkuda, sest koljat oma väikese rotisuuruses on ikkagi õige aukartust äratav olevus. Koljat, põrnika, tõu saab vaenlaste käes kannatada, sest tema on niisamasugune, üksik lane ja pehmenahaline magus suutäis nagu tema sugulane maipõrnika tõuki. Ka pärismaalased peavad nende tõugude peale jahti, sest nad peavad meid kalliks maiusroaks. Koljat, põrnika, lähedaid, sugulasi leidub ka meie juures, sest tema kuulub tuur rikka lillepõrnika perekonna hulka. Saksamaal on iseäranis kuulsaks saanud kullakarva roheline roosipõrnikas. Koljat põrnika juures torkab silma peale suuruse veel tema keha ilus juunistus. Keha põhivärv muutub Sammetilisest mustast, kuni tumepruuni. Tiivakatete õmblust mööda käib kriidi valge jutt. Valge on ka kaelakil, kui eespoolne serv ja kuusk pleki maha arvata. Valgel otsaesisel seisab kaks musta sarve, mis aga mitte võitluse, vaid söömise abinõudena teenivad. Katsesarved on võrdlemisi väikesed. Ema põrnikalt puuduvad sarved ja tema on pisut väiksem kui isane. Sarvede asemel on emasel esimeste jalgade küljes kolm hammast. Emased pole sugugi nii ilusad kui isased ja leidub ka niisuguseid, kellele valge värv täiesti puudub. Siis on nad ühetaolised pruunid. Kui mõni isane sarnase silmapaistvate värvi omanik oleks, siis käiks tema käsi vististi halvasti, sest terves loomariigis on viisiks, et isane enesest märku annaks ilujõu väleduse või mõne muu omaduse läbi ja seega teiste isastega võisteldes emase poole hoidmise võidaks. Nõnda peaks siin Ilus sugu isase kohta tarvitama. Nõnda pühitseb loomade seas kõige ilusam isane armastuse võidupidu, kuna eined vigane tühjalt lahkuma peab. Nii väga seisab tundmusline poolehoid, millel loomariigis ilu mõju all. Aga see on hea, sest nõnda takistatakse inetut ja vigast oma sarnaseid võsusid ilma tekitamast. Koljat, põrnika tõugud elutsevad mädanenud puus ja omandavad toidurohkuse või puuduse mõjul mitmesuguse suuruse pomandab siidiussituppe või kuuli kuju ja saab umbes pardimuna suuruseks. Tema ümber käib silmatorkav öö või vits. Kuidas õhukese senaline kuul valmis pidutsetakse, pole teada. Tupest välja tulnud põrnikas toidab end peaasjalikult puu ja väed kasvude mahlaga. Sarvedega purustata taimekoore, et mahlaimemist võimalikuks teha. Lennates ei ajada oma tiivakatteid laiali. See iseäralik lendamisviis on kõikidel lille põrnikatel. Koljat põrnikas sai. Tavaks Prantsusmaal olla siis selle põrnika eest 500 franki maks. Minu meelest see on praegu kõige põhjalikum käsitlus, mis selle mardika elu-olu puuduta. Ja täpselt sama lugu on ka järgmisel kangelasega ja selleks kangelaseks on lind imeliku nimega king nokk. No see nimi on talle väga sobilik, sellepärast tema kui nad tõesti välja nagu äravisatud saabas, selline natuke nukker ja natuke ära kantud ja sellise nokaga peab silindris oma vaikselt tõsisel moel ära elama. Ja kuidas ta seda siis teeb? Sellest järgmine lugu, jutustabki, läinudaastase ja. Neljakümnendatel aastatel nägi inglane John pätsoriik oma uurimisteekonnal Niiluse maadel läbi pääsemata rohu ja pilliroosoodes imelikus hiiglasuurt, toonekuresarnast, lindu, keda Araabia laevamehed tema noka pärast isa king nimetasivad. Linnud. Pealt on nokk Luutsiku kiili sarnane, terav ja pisut sissepoole painutatud. Vähem õnnelik on teadus, kui ta linnu nokka vaala peaga võrdleb ja selle järele ka linnule nime annab. Vaala pea veel mõne aastakümnest Teed king nokk ainult Ülem-Niiluse soodes elutseb aga juba Stanlan kinnitas etta sedasama linduga põhja kongos olevat näinud ja härrad Johnston puutus temaga terves Kesk-Aafrikas sagedastiku. Täna pead teame meie king lokka terve Kesk-Aafrika soomaades leida võib tähelepanemist väärt on, et egiptlased seda lindu kusagil kujutanud pole, kuna nad oma piltides muidu paljud silmatorkavad linnud igaveseks on teinud. Pässarikkis saadikul seda lindu sagedaste vaadeldud tähele pandud ja ka elavalt Euroopasse toodud. Ometi teame tema eluviisidest üsna vähe. Ta näib täieline zooelanik olevat, kuigi Johnston teda vahel ka puus nägi. Et ta väga arg on, siis tõuseb ta juba vähemagi kahtlase krabina juures. Rasketel tiivalöökide lendu suuruse pärast võib teda juba kauge maa taha näha. Kui ta rohu või pilliroos algus või ka termiidipesal kesksuud seisab sagedaste toonekureviisil ühel jalal nokaga vees lobistades. Tema harilik toit on konnad ja kalad, tikud ja karp loomakesed. Guita söövad kaussa ja noori krokodilli. Aeg-ajalt laseb ta noka plagin kuulda, mis toonekurge meelde tuletab. King nuka sulgedes vaheldub ka vanaduse suguelukoha järele tublisti teisenedes pruun ja sinakashall värv jätt, sulgede keskpaik, pisut tumedam, kui servad, siis omandab terve Sulerrüüdilise laadi. Tugevat pead, ehib pisike tutt, mis selle veidra pea veel naljakaks teeb. Noorte kinno Kade vangi elust teab Juncker meile oma Aafrika reisides üht ja teist jutustada. Temale toodi kord kaks vigaseks lastud noort kingnokka, kellest üks elama jäi ja üles kasvatanud. Iga päev lasksin ma oma suurde pesuvannikalu panna ja huvitav oli vaadata, kuidas lind mõnikord kauaks ajaks liikumata paigale jäi, et siis järsku oma suurt ka vette lüüa ja välgukiirusega peaaegu jala pikkust kala kinni haarata, ilma vähemalgi raskused kurgust alla saada. Ta avaldas kirjeldamata rahulikku ja raske meelelist iseloomu. Siis vähe ja laskis pealgi enesele ligi tulla. Ainult äkiline krabin ja ligiastumine hirmutas teda. Enamasti seisis ta nagu mõttes ühel paigal ja liikus sealt vastumeelselt. Naljakas oli tema vahekord kahe väikese ahviga, kes teda väga kartsivad. Lõpuks tarvitati kingnokka politseinikuna, kes noored ahvid eemale peletas, kui nad söögi ajal rahulikuma kippusivad. Kingnokka elu-olu on jäänud sama salapäraseks tänase päevani välja ja ausalt öeldes ega üheski Meil kättesaadavas raamatus pole tema elu-olu kohta midagi oluliselt rohkem ära öeldud võib-olla ainult seda, et ta muneb ühe aasta jooksul kaks muna. Ja tema eluviis on väga paikne ja väga üksildane. Selles loodusimede raamatus on juttu väga paljudest imelistest nähtustest, Päikese varjutusest ja kuu varjutusest Rahest ja pisikestest taimedest või kääbustaimedest, mida Jaapanis kasvatatakse. Ja juttu on siin raamatus ka mitmesugustest huvitavatest nähtustest, mis loomariigis ette tulevad. Üks selliseid nähtusi, millest pikalt ja põhjalikult lajatatakse. On pesade ehitamine loomariigis. No kõige rohkem seostame pesi lindudega, kuid väga paljud imetajate hulgas, samuti on suurepärased pesapunumise meistrid ja mismoodi üks. Keda siin küll nimetatakse tipphiireks selle pesa tegemisega hakkama saab, seda me nüüd kohe kuulemegi. Me oleme harjunud pesaehitust lindude tegevuseks kunsttööks pidama ja unustame sagedaste, kui palju teised loomad enesele kaitse asukohti valmistavad. Loomade seas tõmbab pesaehituse kunstis iseäranis tipphiir tähelepanemise oma peale. Tõepoolest peabki teda imetajate seas selles asjas esimesse ritta. Luhas, kuidas need väikesed loomad oma pesa ehitamisega toime saavad, on vennad Müllerit klassikalikult kirjeldanud. Sünnib pesa ehitamine rohus, pilliroos või kõrketes. Siis tõmbab hiir kõigepealt nende kasvude lehed läbi hammaste ja jagab nad nõnda hulgaks pikkadeks lintideks. On see sündinud, siis köidab hiir saadud lintide abil naabrikasvud kokku, nõnda nende ladvad ülevalt 11 puutuvad kokku tõmmatud, kasvud saavadki selleks aluspõhjaks. Kupliks, kuhu sisse pesa ehitatakse. On pillirood või kõrkijad esialgselt kokku köidetud. Siis punutakse ja põimitakse need edasi, kuni koetihedus xus soovitud astmeni jõuab. Üksikute pilliroogu külge pesa kinnitamine valmistab hiire Parilevististe rohkem peamurdmist kui seesama ülesanne paksus rohus. Aga niisugusel raskel korral tõmmatakse pesa aluseks mõned ristloodis olevat lehed, mille otsad vastastikku seisvate pilli roogude külge kinnitatakse. Noored hiired kergendavad pesa ehitamist ka selle läbi, et nad oma uue asukoha pikercuse ja lamama teevad. On pesa välimised, seinad umbes kahe sentimeetri paksuseks saanud siis hakkavad loomad teda seestpoolt pehmeks vooderdama, nagu me seda vast lepalinnupesa juures võime tähele panna. Selleks otstarbeks jooksevad loomakesed alalõpmata mööda rohukõrsi ülesse ja toovad hundinuia villakasteheina Õilmeid. Vooderdamine sünnib jalgade ja suu abil. Valmis saanud pesa ripub osalt rohukõrte otsas, osalt tugevneb ta teatud aluspõhja peal. Aga loomakesed julgevad veel raskema ülesandega katset teha. Nad ehitavad pesa, mis vabalt puuokstes ripub. Niisugusel korral tarvitab lumm tugevat luharohtu ja puukooreniit mille ühe otsa ta puuoksa kinnitab, kuna ta teise vabalt alla rippuda laseb. Pärast seda söövad hiired luha ja puukoore, teised otsad teise otsa külge. Nõnda et luht ja puukuur nagu lint ehk pael lontis rippuma jääb. Selle töö juures võtavad loomakesed tarvilikul korral oma pikkade sabadega puuoksast kinni, ripuvad nõnda, on kord aluspaelad, pea põhjaks valmis, siis läheb punumine omasoodu edasi. Välispidiseks punumis. Materjaliks tarvitatakse harilikult, et ikka kohalikke saadusi, nii et pesaümbruse sarnase välimuse värvi omandaks tipphiire kunstliku pesaga võrreldes teiste imetajate omad. Lihtsad, kohmakad. Erandina võiks ehk veel v rotti nimetada, kes mõnikord pesa punumisel nii samati talitab nagu Tibsirgi. Enamasti on aga v Rots sellega rahul, et ta maa sisse poolkera sarnase pesa valmis punub. Rohust, juurtest, samblast, ka mets, hiirepesa on sagedaste õige kunstlikult valmistatud. Enamasti valiti oma koja aluseks räästa varese orava ja teiste mahajäetud pesa, mis kusagil puu harude vahel seisab. Selle vana asukoha teeb ta samblaga, kannab õpikuga ja kuivade lehtedega pealt kupli moodi kinni ja jätab talle külje peale. Ukseaugu ehitamine sünnib seestpoolt küljest hammaste, keele ja käppade abil. Vooderdamiseks tarvitatakse loomakarvu lambavillu. Pärast tasandatakse ehituse konarused ka väljaspoolt küljest ära ja nõnda tekib ümmargune pesa, mille läbimõõt umbes 20 sentimeetrit on. Nagu metshiir, nii tarvitab ka orav hea meelega oma pesa aluseks mõnda vanalinnupesa, enamasti varesed või harakad, tooma pehmeks voodriks tarvitab ta sammalt. Treimise juures töötavad esimesed käpad osavaste kättena kord korra kõrvale paigale paneb üksikuid panekuid sülje abil, kinnitades nagu üksikud samblatuustid, millest pesa ehitatakse, ümmargused on niisama, omandab ka terve pesa ümmarguse kuju. Pesa seinte välimiseks katteks, jaga toeks tarvitatakse jämedamad ja peenemaid oksi, mida üksteisest läbi põimitakse. Pesaauk on enamasti hommiku pool küljes. Üks puutüve läheduses aga mitte ainult närijad ja teised väikesed imetajad ei ehita omale pesa, vaid ka kõige kõrgemal arenemisastmel seisvad loomad, nimelt inimese sarnased ahvid, šimpans seen gorilla jo rang ehitavad enesele kõrgele puu harude vahele magamise pesad selleks lähedal olevaid puuoksi tarvitades ja seestpoolt rohud ning lehtedega vooderaldades. Samas peatükis on pajatatud veel pikalt-laialt ka mitmesuguste muude loomade pesarajatistest ja ma usun, tolleaegsele inimesele oli eriti põnev teada saada, mismoodi teevad, pesi ja kuidas kasutavad oma pesi inimahvid ja kui päris aus olla, siis ega me tänapäevalgi sellest pesa ehitamisest väga palju rohkem tea. Nüüd me teame seda, et inimahvid teevad igaks ööbimise korraks endale uue pesa ja et see pesa On imepärase võimega säilitada teatud kindlat temperatuuri kogu öö jooksul, olenemata sellest, mismoodi väljas siis õhu soojuskõigub. Katkendi valisin loomast, kes meil kõigil on hästi tuntud, aga samal ajal ta on meie jaoks väga kauge, väga võõras ja selle looma nimi on känguru. Kui Jens kooki laev Ühel uurimisreisil uue lõuna uues rannal peaaegu ka pidi minema, mispärast ta sunnitud oli sadamas varju otsima, et sõiduriista parandada lasta, nägi ta ühel päeval tähelepanemise väärt looma, mis heledat hiirekarva hurda suurune ja pika sabaga oli. Ma oleksin teda tõepoolest metsakoeraks pidanud, kirjutab kukkuma päevaraamatus edasi, kui ta jooksmise asemel jänese või metskitseviisi poleks hüpanud. See oli 24. juunil 1770. Järgmistel päevadel nähti seda looma mitu korda. Ühel päeval ajastada hurdakoer taga, kuid ta pidi varsti maha jääma, sest rohi oli nõnda pikk ja paks, et Hurt joostes läbi pääsenud kunaga taga etavad kahel jalal, hüpates ilusasti üle rohu edasi saivad. Ühes looma kirjelduse ja pildiga, teatab kukk, et teda pärismaalaste keeles känguruks nimetatakse. Oli see loom küll? See oli nimelt hiigla känguru Kleleideks kuuk sai, ei tea kui imeline. Siiski polnud inglased selle looma kõige imelisemat omadust tähele pannud. Pildi järele otsustades oli surmatut känguru isal, loom ei siin ega ka mujal, ei tähenda kuuks selle peale, et neil loomadel pahu oleks. Ja ometi on see känguru-le palju iseloomulikum kui tema hüpetega edasi liikumine. Sest viimased teevad ka paljud teised loomad, kes hoopis teisest klassist pärit on näiteks närijad. Känguru kuulub Paunelajate sekka ja selle imetajate osa. Klassi kõige silmapaistvam esitaja vanade jäänuste leidmine näitab, et paunelajat, kui esimesed imetajad juba hiiglasuurte sauruste ajal elasivad. Alles hiljem peavad nad teiste suguvendade eest, kes võitluses elu eest paremini sõjariistu son taganema ja lõpuks Austraaliasse pakku põgenema. Sellel kindlal maal, mis teistest maadest juba varasel ajal ära lahutati, on need loomad tänapäevani alal. Mis paunelajaid teistest imetajatest loomadest lahutab? See on asjaolu, et nende pojad pisi tillukestena arenemata paljalt ja pimedalt hiigla känguru istudes umbes mehe pikkune, aga tema poja pikkus on sündides umbes kolm kuni neli sentimeetrit. Ilmale tulevad ja oma esimesed nooruse päevad ema haudumise paunas mööda saadavad. Niudeluust Erranevad kaks tugikonti, mis pauna lahti hoiavad, temas varjul seisavad, kalomani saad. Niipea kui pisitillukene poeg ilmale tuleb, võtab emata oma mokkade vahele ja paneb ta pauna nisa otsa. Sinna jääb noorloom seniks, kui ta ise sealt vabatahtlikult lahkuda võib. See aeg kestab harilikult seitse kuu aga ka pärast paunast lahkumist poeta veel kauemat aega, hädaohuähvardusel sinna tagasi peitu. Kängurud trip teatud mõttes kabjakandjaks paunelajate seas nimetada tagumiste jalgade neljast varbast. On ainult neljas hästi välja arenenud ja tugevat küünt. Teised varbad on kas ülespoole tõmmata, teineteisega kokku kasvanud või vaikseks jäänud. See kõik tuletab hobuse jalga meelde. Jalgadel istudes tarvitab känguru, sabatoena hüpates võib loom kuus kuni 10 meetri pikkused ja kahe kuni kolme meetri kõrguseid sammusid teha mis juures, saba nähtavasti tasakaalu ja, ning ka juhti ja koguseid täidab. Kui kängurud taga aetakse, võib ta tundide kaupa nõnda edasi hüpata. Harilikult on ta hüpped lühemad kui eespool tähendatud rohtusi, ühes näib ta edasi kavalt ja tarvitab siis abinaga oma esimesi jalgu. Ta surub päkad maha ja lükkab nõnda oma keha edasi. Kindlasti panite tähele, Neid katkendeid kuulates, et see keel oli natuke teistmoodi kui nüüd igapäevases elus tarvitame. Ja see tuleneb sellest, et see keel nii nagu kõik siin ilmas pidevalt areneb ja muutub ja kui see natuke võõram oli, ega siis sellepärast halvem keel ei ole kui see, mida me praegu kõneleme. Ilmselt kajastasse raamat ka tolle aja teaduse tipptaset. Tõlkija töö tegi natukene raskemaks see, et väga paljudele loomadele tuli Anton Hansen Tammsaarel endal need nimed välja mõelda, nii et selles mõttes on see raamat veel põnev, et väga paljud loomanimed, mida me siin raamatus kohtame, on just tema enda välja mõeldud. Ja kui keegi teie hulgast satub leidma selle raamatu raamatukogust, siis vaadake hoolega neid loomi, kes seal piltidel kujutatud on. Lugege, mis nende kohta kirja on pandud ja kuid isegi välja arvutada, kui palju siis need loomanimed tänaseks muutunud on ja kui paljudele loomadele võisse autor nimed ise välja mõelnud olla. Kuulsal uurimise reisul, mille kapten Philipp Baker king Austraalia põhja läänerannal 1818.-st kuni 1822. aastani ette võttis, leidis taimed teadlane. Ise äralises sisaliku. Tal läks korda rooma ja kinni püüda ja ta andis pärast selle kraega sisaliku esimese eksemplari Londoni muuseumile. Siin tundis muuseumi loodusteaduslik juhataja Gran et annetatud loom omasuguste seas teatud tõugu esitab. Ja ta andis ühes loomakirjeldusega temale nimeks flamid, osaurus, kingi, nimetatud slami Tosaurus mantliga ehk rahega. Sisalik on väga asjakohaselt valitud, sest loom kannab kala peal tõepoolest midagi krae taolist, mida ta nagu vihmavarju lahti võib teha ja kinni panna. Krae, mida vihmavarju piide taolised krõmpsluud toetavad, lahutab looma kõigist teistest soomustatud sisalikudest. Rahulikus seisukorras võib seda kraed vaevalt tähele panna, sest siis lamab ta looma kaelal ja seljal. Äkiline hirm või viha teeb aga seda, et loom krae kohe üles ajab. Püstloodi kaelaga võrreldes krae läbimõõt ulatub 25 sentimeetrini ja lõuad lahti teeb. Selsamal silmapilgul seab sisalik enese istuvasse seisukorda ja pöörab rahurikkuja poole, nagu tahaks ta teda oma välimusega tagasi kogutada. Vangis loomad ajavad kõige väiksematel põhjustel krae üles, teevad suu lahti, mõnikord seda toimetust välgukiiruselt korda saates. Hirmutav mõju suureneb veel selle läbi, et looma lõualuid teravad hambad katavad suu helendavat kollast värvi annab ja susin kuuldavale, tuleb, mis maa oma meelde tuletab. Vististi on kindel, et niisugune tegumood kallaletiku jäid eemale peletab ja kraega sisaliku oma naha päästab. Inimese paneb ta enam imestama kui kartma, sest loom saab ju ainult 90 sentimeetrit pikaks. 20 kuni 25 sentimeetrit langeb sellest mõõdust pea ja keha peale, kuna ülejäägi sellest saba oma alla võtab. Põhivärviks on loomal rohekaspruun ja hall, millesse kollane seganeb. Keha on soomustega kaetud. Meeldib, tähendasime juba Taningam kraega sisaliku puu otsast leidis ja Ameerika teadlase Titmarssi arvamise järele, kes neid loomi vangipõlves tähele on pannud, on seal tema harilik asukoht. Tema kraega sisalikud viibivad puuris olles ikka seedripuu otsas ja ainult harva tulivad nad Sõmeraga kaetud maapinnale. Kui need aga vägisi maha pandi, siis ajasevad nad eelkirjeldatud viisil oma krae püsti ja jooksevad niipalju kui jala tantsivad uuesti puu otsa. Austraalia uurijad Kenti teatamist mööda olevatega kraega sisalikud Queenslandi tühjadel maa kohtadel, enamasti maaelanikud. Kenton neid seal sagedaste näinud, kuidas nad kahe tagumise jala peal püsti tõusnud edasi sammunud, mis väga naljakat vaatepilti pakkunud kuid Kend sarnase liikumisviisi üle küllalt imestada ei suuda, siis näitab teadmata olevat, et ka mitmed teised lahkuminevad sisaliku tõud just niisama teevad. Arenemise looliselt paneb meile krae tekkimine nii mõnegi raske mõistatuse ette. Õigem on vististi arvamine, et krae hirmutis abinõukogu täidab. Tal oleks seega niisamasugune otstarve nagu puust näoga Bel mõnede loodusrahvaste juures. Ma usun, et see tänane raamat oli nii mõnelegi teie hulgast päris huvitavaks leiuks juhil vanade raamatute juurde raamaturiiulil sest nendes vanades raamatutes on tihtipeale väga palju taolist kirja pandud, mille me tänaseks oleme ära unustanud ja mis vajab lihtsalt meeldetuletamist.
