Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kui palju on Antarktikas muude epiteetide seas iseloomustatud ka sõnaga elutu surnud teiste hulgas teeb seda Juhan Smuul ka oma jäises raamatus rääkides millestki suurest, külmast väga ilusast, ent siiski elutuna tunduvast. No silmas on seejuures peetud mõistagi maapinda, sest neid karvaseid ja sulelisi ja loivalisi, kes seal eksisteerivad, on loomulikult imetletud. Aga mis jah sellesse maapinda puutub, siis tänane saade vist kummutab nii mõndagi. Ka on vägagi elus, kui seda oskad märgata. See oli nüüd Sven Grünbergi muusika võlafilmist näkimadalad ja minu jaoks õhkub sellest niisugust sügavust ja samas ka haprust. Ja umbes samasuguste sõnadega ma iseloomustaks ka Antarktika elusloodust ja sidemeid sealse eluslooduse omavaheliste lülide vahel ja moodi võiks ka võrrelda Antarktika Loodust põhjapolaarpiirkonna loodusega arktikaga. Jah jaa, sest nad ju mingis mõttes on sellepärast sarnased, et nad mõlemad on väga külmad piirkonnad, mõlemas on polaarpäev ja polaaröö ja nii edasi. Samas on nad väga, väga erinevad ja väga nihukeste laiades joontes mõelduna on lihtsalt asi selles, et Antarktika loodus on üksjagu karmimates oludes. Ja kui väga kokku aetud olude erinevusi iseloomustada, siis põhjus on selles, et Arktika piirkonnas ehk siis põhjanaba ümbruses ümbritsevad mandrid merd. Aga Antarktikas ümbritseb meri mandrit ja see toob kaasa üht ja teist väga olulist. No lihtsalt lühidalt öeldes on see, et Arktikas on siis, noh, kui me võtame Arktika piirkonnaks kõik selle, mis jääb sisse poole põhjapolaarjoont siis sinna sisse mahub ikka tohutult palju võrreldes Antarktika, aga et siia ju mahub isegi noh, meie ütleme lähimast piirkonnast Põhja-Euroopast. Kui me rändasime siin mõned ajad tagasi mõttes Põhja-Norras, mis on polaarjoone taga, seal on isegi metsi olemas. Taimõri tundrates polaarjoone taga Arktikas, seal on, noh, need on ikkagi puid ei ole, aga need on ikkagi rohetavad alad suvisel ajal, kus on vägagi palju taimi ja loomi kas või seal Taimõri kandis põhjapõder muskusveis suured maismaa loomad ja Antarktikas maismaal suuri imetajaid, drin, keedad. Selle põhjuseks on see, mis me juba eelmistes saadetes rääkisime. Et Antarktika on omamoodi eraldatud nähtamatud tuss seinaga, muust maakerast, see on see, et ümber selle mandri mööda neid avaraid ookeaniavarusi tiirleb nagu karussell, läänetuulte hoovus ja see tekitab selle polaarfrondi, mis teeb suure vahe sisse siis kas sa oled seespool või väljaspool ja näiteks Antarktika, kas jõuda polaarjooneni välja, see on kõva sõna. Sealkandis on väga karmid olud. Nii et näiteks meie oma selle reisiga jõudsime küll Antarktise mandrile, aga me ei jõudnud polaarjoonest üle isegi, sest seal on, seal on nii karmid olud, seal on jää, seal on, seal on väga raske liikuda ja temperatuur, temperatuur on ka siis vastavalt madalam. Suvisel ajal seal mõnel pool saab siiski ka mört mööda üle polaarjoone aga see on tõsine, tõsine pingutus. Ja et selle järgi nagu mõeldes ongi siis niimoodi, et Antarktika ütleme mandri elustik on üpriski liigivaene. Aga selle võrra on ta jälle väga omapärane. Ja selle asja ma küll tegin selgeks endale enne reisi näiteks et saada endale fotokogu kõikidest Antarktise mandri taimeliikidest. Selleks on vaja saada fotod kahest taimest. Ja ma isegi lootsin saada selle täieliku Antarktika õistaimede fotokogu, sest umbes seal kandis liikusime seal Antarktise mandril just rannikul, kus on mõne koha peal neid taimi olemas. Igal juhul sain ma enda jaoks väga selgeks, millised nad peavad välja nägema. Aga olgu ette öeldud, et mitte kumbagi ma nendest ei näinud, sest neid ikka igal pool kaine. Missugune see maapinna lapikene siis on, kus need taimed kasvavad? Ta peab olema kindlasti kuskil mere lähedal, siis peab olema seal kindlasti niisugusi kaljuseinu, mis varjavad mingil kombel selle kõige karmimate tuulte ja tuiskude eest sisemaalt seda piirkonda. Ja niisugusi paiku oli küll olemas siin-seal. Küll ma otsisin seal, aga ei leidnud. Tika-kastevars on see üks legend, Kaarne õistaim, mis Antarktise mandril kasvab ja no meil Eestis on ju ka kastevarreliike, need on siuksed kõrrelised ja sealse Antarktika kaste varsa kõne, noh umbes niisugune olme neljasentimeetrised, pisikesed kõrvekesed kasvavad ühest kohast niimoodi välja maapinnast täiesti rohelised. Et pisikene, aga tähtis taim, aga maapind on seal siis paljas ma selle koha peal ja no selles mõttes, et lund seal ei ole. Kaljud põhiliselt on kivid igal pool kivide kivid suuremad ja väiksemad. Ja see teine taim on Antarktika Patti kann. Ja päris lõbus nimi ütleb ka umbes niisugune ta välja näeb padja moodi. Ja pildi järgi ma teadsin, et ta peab välja nägema nagu üks ilus, niisugune pisikene samblapadjake viisikene, ümarnunnu, roheline. Aga kummaline just, et näeb välja nagu sammal, aga tegelikult on õistaim. No neid ma ei näinud, aga siis teisi taimi on juba kergem leida ja neid ma ka nägin, samblad, mingisugused samblaliigid üldse, Antarktise mandril leidub neid kuskil mõnikümmend kohv ja mingisuguseid nendest nägin. Loomulikult on need kõik samblaliigid sellised, mis ei kasva mitte kusagil mujal maakeral aga välimuse järgi niisugusele asjaarmastajale näevad nad ikka vägagi sarnased mõned eesti sammaltega välja. Nii et see jutt praegu kummutab siis see sugusegi võib-olla seni levinud arusaama, et Antarktikas on kõik maapind sajaprotsendiliselt kaetud lume ja jääga ei ole. Ja just seal peab oskama otsida ja kõige karmim piirkond Antarktikas on kindlasti Antarktise manner. Ame eelmistes saadetes rääkisime tegelikult Antarktika ikka koosneb palju suuremast avast, aga jaga ütlemise südaalase see lõunanaba lähim ümbrus on see mannerjääkilp, seal on tõesti karmid olud. Aga teatud kohtades, kus sa tead, mida sa otsid siis sa leiad ja ütleme, samblaliike on seal mõnikümmend siis samblikuliike on isegi juba mõnisada. Ja need samblikud on siis noh, väga lihtsalt öeldes sellised. Et nad ei ole tegelikult rohelist värvi, nad on siis kas hallikad mustad või meil näiteks puude peal kasvavad puuhabemed ja kivide peal niuksed, hallikad, samblikud. Nisukesi samblikke nägime me päris palju ja need samblikud on nii visad tegelased, nemad elavad täiesti seal lõunanaba lähistel, et isegi kuskil 400 kilomeetri kaugusel lõuna nabast kujuteldamatult karmides oludes ulatuvad kaljunukid välja sellest jääkilbist ja selle peal saavad need samblikud hakkama. Ja loomulikult maailmasambliku teadlaste jaoks on nad tõelised Nov botaanilised šokolaadikompvekid. Sest et need on niisugused liigid, mida mitte kusagil mujal ei leidu. Aga kui mõelda nüüd natukene kes veel kõige visamad tüübid on seal mandri peal, siis need on niisugused tegelased, teadsin neid märgata ja et sa kõnnid mööda seda jääkilpi ja eemalt vaatad, et huvitav, et muidu on see kõik niisugune silmipimestavalt valge aga ühe koha peal muutub see jää ja lumi niukseks punakaks. Peaaegu nagu keegi oleks mingit värvi sinna valanud maha või niuke täiesti teravalt värvunud lumi. Ja see on märk elust. Seal elab imelisel kombel üks vetikas ja see on niisugune vetikas, Ta on imeväike, aga kuna teda on palju, siis ta annab lumele värvuse ja ta suudab elada selle tõttu, et vett saata, siis suvisel ajal, kui see jää ja lumi natuke sulavad, siis ta saab seda vett sealt kätte. Ja uskumatult pisikesed mineraalainete osad, mis tulevad kusagilt õhust sinna lume peale lihtsalt sattumisi, neid on kohutavalt vähe. Nendest piisab nendele vetikatele, partalikud, sellised, nad on täiesti sellised uskumatult vähenõudlikud tüübid ja kohe kuivanud natukenegi soe ja natukenegi. Ja siis nad hakkavad kiiresti arenema ja mõnikord võivad need vetikad lume peal olla ka näiteks rohelist värvi, mõnikord hallitanud katarri. Ja nad on kahtlemata elu, need polaaruurijad juba väga ammu said näiteks selgeks, et sealt lund endale niimoodi suhu panna küll ei maksa. Sest see on elusloodus, on seal lume sees ja see lööb sul seedimise segamini. See kogeti juba päris ammu, et, et lööb ikka kõhu tõsiselt lahti. Selline kange, vetikas jälginud. Nojah, ta on ikka elus kodus, ta tekitab inimorganismis teatud protsess. Ja, ja muidugi tegelikult leidub ka selliseid vetikaid lume peal ka põhjapolaarpiirkonnas ja muide, möödunud sügisel Norra mägedes nägin ka just samasuguseid punaseks muutunud lumelaike. Niiet see on kõige visa elusolend, Antarktika kandis otsesel mandri südames. Aga kui me nüüd mõtleme loomade peal, siis peab tunnistama, et seal on üks loomaliik, kes elab alaliselt Antarktise mandril ja ei lenda. See loomaliik on küll umbes sentimeetri pikkune ja tal on kuus jalga. Ja see on üks surusääseliik. See on hästi kummaline, et muidugi olin endale ka selle täiesti selgeks teinud, et milline ta peab välja nägema. No meie sääskedega võrreldes on ta niisugune, et no see ole sääsk, sest tal ei ole üldse tiibu. Ta lihtsalt kõnnib nihuke imelik olend seal mööda seda jääd ringi. Ja ta on lennuvõimetu surusääsk, aga kuidagiviisi mingitest imeväikestest, kas vetika kübemetest millestki arusaamatust elab ja saab hakkama ja siis on tema kodujäävälisel. Ja muidugi igaüks märkab, kui ta vähegi oskab, märgata, seal mandri kohal on mõned linnuliigid. Tegelikult pesitsevaid, linnuliike on Antarktise mandril kuskil tosina ringis kokku. Ja mõningaid nendest ma nägin ja, ja igaüks nendest on muidugi eriti tähtis tegelane. Üks nendest oli tohutu, et ilus ta nägi välja nagu, ütleme rahutuvi üleni valge, aga musta nokaga. Ja tema nimi on lumi-tormilind. Ja see tegelane on siis niisugune, et teda on leitud isegi 200 kilomeetri kaugusel rannikust pesitsemas ta teeb pesa kaljuõõnsustesse, uuristab lihtsalt nokaga sinna jää ja lume sisse omale mingisuguse pesa augu, pesitseb seal vapralt suvisel ajal. Aga süüa saab ta ikkagi, keda ainult merelt, nii et ta käib siis merelt toomas seda sööki, aga sel ajal, kui ta haudub ja ta püsib paigal ja lihtsalt nälgib. Aga ta saab hakkama ja kasvatab oma pojad üles. Ja teine niisugune suurem lind, see nägi välja, ütleme niisugune Kuu meie ronga suurune, umbes Niukest pruunikasmusta värvi, hästi tugeva tumeda nokaga ja kohe kuseda peale vaatad, siis mõtled, see on üks röövlind niisugune näeb välja. Ja ana ilma, kõige rohkem oli näha teda, ütleme, pingviini kolooniates ringi tatsas, need pingviinid vaatasid teda niimoodi kõõrdi kuidagi kahtlustavalt, aga lausa kallale ei läinud, sest ta midagi neile ka ei teinud, ta lihtsalt kõndis aga tema mõtlikult mõtlikult, aga silmad käisid kogu aeg igas suunas ja see oli selge, et ta oli ikka pahade peal väljasetav. Põhilised, mida te seal kolooniast otsib, kas siis näiteks väga keset pingviinipoegi või ka mune, kui need on jäetud valveta, siis on ta kohe krapsti kallal. Ja mina nägin teda söömas näiteks pingviini korjust. No ma ei tea, kuidas pingviin surnud oli, aga igal juhul sõdada seal aplatsest kugistas ja see on, mis hakkab silma Arktika rändorile see lind, sest ta on niisugune ikka suur ja silmatorkav ja tolgendab seal alailma. Aga kummaline jah, et mõeldes tema toitumisharjumuste peale pingviinid teda ikkagi ära ei ajama karjast? Jah, ilmselt ta. Ei ole nii ohtlik nende jaoks ja tegelikult Ma kujutan ette, et aga tihti läheb tal ka haprasti, kui ta üleüldse hakkab seal mõnele pojale kallale minema, sest siis on ümberringi koloonia linnud, pingviinid on tal kohe piiravad ta sisse ja teevad talle tuule all. Kui nüüd teadlased on uurinud, mida ta põhiliselt sööb, siis tegelikult antakse ikka änni põhitoit on ikkagi ka mereloomad. Nii et see on ta põhitoit, aga siis vahel käib niimoodi nagu kõrvalt niimoodi piilumas, et järsku saab siit juurde toidulauda, rikastada ja umbes mitmekesistada seda vaest toidulauda ja Antarktika enni kohta Öeldakse, et see on kõige lõunapoolsem malt pesitsev linnuliik maakeral üldse. Ja teda on nähtud lausa lõuna pooluse kohal lendamas, nii et see on nagu selles mõttes niisugune nagu tippude tipp. Aga kui me nüüd mõtlema Antarktika peale kokku, siis see oli nüüd see kõige karmim osase süda la Antarktikast, aga ütleme väljas pool mandrit ehk siis seal saartel ja meres. Seal on hoopis teistsugune elu ja näiteks nendel-Antarktika saartel. Järgmistes saadetes rändame seal ringi, seal sa näed ikka nende liustik ja tohutute kalju rünkade vahel. Sageli ikka päris niisugusi, rohetavaid, suuri alasid lausa. Ja loomulikult on seal palju võis taimi, seal on kümneid õistaimede liike juba. Ja loomulikult on seal siis ka palju igasuguseid loomi. Need on lemmikpaigad kõiksugustele, koloniaalset pesitsevate loomadele alates pingviinidest ja lõpetades hüljestega. Kas ma saan siit aru, et me räägime ka pingviinidest ja hüljestest lähemalt järgmistes saadetes? Ja me vaatame neile ikka pikalt otsa. Aga miks näiteks needsamad mereloomad, miks on neid seal Antarktikas ka saarte ümbruses, jaga mandri rannikul mõnikord nii pööraselt palju. Seda, et neid kohutavalt palju on, seda märkasid juba esimesed sealkandis liikuvad meresõitjad aga nad ei ole maismaa loomad, nad mere Laumad, järelikult peab neil kusagil olema tohutu vägev toidulaud. Aga loomulikult sellest esimesed meresõitude küll aru ei saanud, et kus see toidulaud siis on, et ümberringi on niukene, möllavad mered ja ja tormid, jaa, jaa, ja need, kus toit siis tuleb. Aga meie päevil teatakse seda põhjalikumalt ja tegelikult jusse Antarktika ikka kolmas eluslooduse maailm, ookeani maailm, see on uskumatult rikas. Ja see, miks ta nii rikas on. Põhiliselt seal elab hiigelhulk, inimese silmale, nähtamatuid olendeid. Aga neil on tohutult palju. Ja no seal on siis nii taimhõljumit ja loomu hõljumit. Taimhõljum on siis need imeväikesed, sageli üherakulised olendid, kes seal vees ringi hõljuvad ja toituvad nagu taimed maal, siis õhust nad saavad hapnikku kusagilt ja peavad saama ka mineraalaineid. Ja, ja vot seda valgust ja mineraalaineid ja hapnikku ookeani tuleb palju selle tõttu, et seesama võimas maailma suurim läänetuulte hoovus keerutab meeletult palju seal veekihte segamini ja niimoodi tekib see rikas vesi ja ranniku lähistel, kus veel ka sulavad suvisel ajal mageveelised jäämäed, siis vesi muutub ka niukseks, parajalt, mitte liiga punaseks enam ja mingisuguse kohutavat lühikese aja jooksul mõne nädala jooksul tekib seal tohutu hulk seda taimhõljumit ja, ja seda siis söövad aplalt need igasugused pisikesed loom planktonit. No need on niisugused loomakesed, et kui saaks neid niimoodi vaadata mikroskoobist, siis nad on täiesti nagu mingid teise planeedi olendid, nad on, mõned on kerakujulised, mõnel on igasugused siburid ja kummalised niuksed, jalad, Moody asjad igast suunast tolgendamas. Väga imelikud loomad meenutavad ulmefilmi tegelasi, võib olla ja ongi ainult et nad on nii kohutavalt pisikesed, aga välja näevad. Parim fantaasia ei suudaks nihukest välja mõelda, nagu nad seal mikroskoobi all paistavad ja, ja nemad söövad siis aplalt jällegi seda taimhõljumit taim hõljumist on näiteks üks tähtist niisugune ränivetikas ja jälle lühidalt öeldes silmaga on siis niimoodi, et ta on iseenesest nisugune, pooleldi läbipaistev, ränivetikas, aga kuna teda nii palju siis mõnikord suvisel ajal merepõhi on kaetud nagu nihukese klaasja kihiga ja see on kõik see ränivetikas ja see on nendele loomhõljum jaoks noh, nagu ütleme lehmadele karjamaal kõige rammusam rohi aplalt ahmivad igat moodi seda endale sisse ja siis saab seda loom hõljumit ka palju loom, hõljumit söövad juba niisugused tegelased, kes on silmaga näha ja ühe sellise tegelasena ühel kummipaadiretkel, siis püüdsime ka kinni seal mandri lähedal ja uurisime teda lihtsalt meie teadlasest, teejuht pistis Theo vette ja võttis umbes sealt midagi v seest ja talle peo peale. Niisugune olend tuli mõne sentimeetri pikkune ja noh, jälle eestlasele või kõige tavam sarnane loom on Crewit, nägi välja umbes nagu krevett, natuke punakas, natuke läbipaistev ja vot selle üldine nimetus selle, selle olendi nimetasin grill tugev agaaga. Mitte grill ei maksa mõelda, ei maksnud mõelda, kuigi tal on suuremate loomade jaoks sama tähendust, mis sellel grillil tegelikult on tohutult tähtis toit kõigile suurematele loomadele Antarktikas, ilmangrillimata, ilma grillimata värskelt ja neid grille. Neid on hullult palju, nii et on loetud, näiteks. Teadlased on lugenud, et ühes kuupmeetris vees suvisel ajal paremates kohtades 30000 niisugust mõne sentimeetri pikkust tegelast, sisuliselt grillisupp täiesti ja vaalal või hülgel pole vaja mitte midagi muud teha, kui minna sinna ja teha suu lahti. Isegi kulti pole vaja, jah. Ja niimoodi saavad nad sellest grillist sööduks. Ainuke paha lugu on nüüd olnud see, et kõik on olnud väga hästi, aga kui inimene tuli, noh, inimene on sellise loomusega, et kui ta midagi enda jaoks avastab, siis ta hakkab seda ahnelt kasutama. Ja ei saa nagu pidama, et alguses noh, sellest me räägime ka pärast pikemalt, kuidas vaalad, hävita Läti peaaegu väljasuremise piirini ja nii edasi. Aga siis, kui kõik need vaalad ja kõik muud olid juba väga väheks jäänud, siis suhteliselt hiljuti avastati, et aga inimene võiks hakata hoopis seda grillise püüdma Nende mereloomade nina eest ära. Ja algul taheti seda muide inimtoiduna nagu hakata müüma turustama aga siis selgus, et, et enamik inimesi ikkagi ei pea seda inimesele väga meeldivaks toiduks, noh krevettidega võrreldes ta ei ole üldse nii hea. Aga siis avastati juba noaga, et siis teeme sellest loomast. Ja praegu ongi ikkagi mingites antides maakeral on niisugused laevad, kes püüavadki, seda grilli, seda saab korraga hästi palju kätte ja, ja siis ikkagi tööstuslikult tehakse sellest siis mingisuguseid materjale ja aineid ja loomasööta ja mida iganes. Lihtsalt saab palju ja korraga kergelt kätte. Inimene on ikka alati ökonoomselt käitunud, kui midagi avastab, siis toodab sellest nii palju kui võimalik. Just ta tahab sellest ikka kasu saada. Isikliku kasu. Seinaplaatide nii välja, eks ole. Ja loomade eest on see tegelikult nagu toidu äravõtmine ja noh, selles mõttes muidugi loodusteadlased on, on küllaltki mures selle pärast, et et kui sa selle krevetti sealt vähemaks tahad, siis kõigi nende suurte loomade rohkus, keda nendel Antarktikasse rohkem tekkinud, et inimene on nad rahule jätnud. Vot nende rohkus hakkab kindlasti langem, kuigi inimene otseselt Key vaalu õega, hülgeid. Aga, aga nyyd hakkab vähemaks jääma, kui grilli jääb vähemaks, et et see on tegelikult siukse Antarktika ütleme elu toiduahelate, eks, näiteks võtmeliik võiks niimoodi ütelda. Ja muidugi on, kes veel grilli söövad, on anna Antarktika kalad kalu, no ütleme, maailma kalaliikide arvu kõrval on need nagu suhteliselt vähe, neid on seal kuskil 120 liiki aga nad on väga omapärased ja iseäralikud ja öeldakse, et nendel peab olema lihtsalt ei erilisi kohastumusi, et nad suudaksid üldse siin ellu jääda. Ja vähemalt üks nendest kummalistest kaladest võib eestlasele tuttav olla. Mina olen küll näinud meie toidupoes kihvkala. Et need on toiduletil, on niisugused suured käntsakad, et sa saad kohe aru, et see peab olema üks suur kala ja ma olen tast süüa ka teinud, ta on niisugune hästi rasvarikas niukene, pehme väga hõrgu maitsega kala ongi kihvkala, tema nimi siis kala, tema nimi. Ja tegelikkuses on kummaline. Ta avastati üldse, inimene avastasid niuke liik on olemas suhteliselt hiljuti kuskil 1900 kuuekümnendatel aastatel. Loodusuurijad nägid ükskord ühe hülgesuus ühte väga kummalist kala. Ja noh, Ta sõna otseses mõttes nad võtsid selle hülge käest selle kala ära. Ja, ja see oli esimene, terve kiht kala, keda üldse nähti asi selles, et, et kihvkalad elavad kahe kilomeetri sügavusel ookeanisügavustes ja teda niisama lihtsalt kogemata ei püüa. Ta oli siis pinnale eksinud. Hüljes oli sukeldunud ja võtnud ja toonud sinna pinna lähedal. Vaat nii, hülged sukelduvad kahe kilomeetri sügavusele, no tegelikult nad nii sügavale isukalt ütleme, lonthüljes sukeldub, ütleme poole kilomeetri sügavusele, aga ilmselt mõnedki kalad olid ka eksinud siis natuke kõrgemates veekihtides, nii et kuskil nad kohtusid mingil tasapinnal skil nad kohtusid ja inimene võttis krapsti hülge käest. Ja, ja kui juba siis saadi selgeks niuke kala on olemas, siis hakati otsima, et kus ta siis on, siis avastati, et, et nad elavadki keskmiselt kahe kilomeetri sügavusel ja ei läinudki palju aega mööda, kui juba kalamehed asusid neid püüdma. Ja õieti maakeral ongi kaks, kes kalaliiki, üks on see tooniagi kalase elada natukene, ütleme põhjapoolsel juba Lõuna Ameerika külmades osades. Aga teine on see Antarktika kihvkala, see siis elab ikka ainult Antarktikas. Nimi muide tuleb sellest, et sellel kihv kallal tõesti võimsad hambad, mis meenutavad, kihvasid. Ja nüüd on saanud temast siis niisugune noh, niukene delikatess ja teda püütakse. Ja, ja muidugi kui teda juba isegi Eesti toidupoodides müüa, siis on teda ikka kõvasti püütud, see on ju selge, et praegu on ka mitte alati vist ja mitte alati. Aga ma olen näinud teda igatahes meil siin ja see võib-olla see Pattagooniates kala, kes on siis meie ela päris Antarktikas, aga mõlemad elavad lõuna poolkeral kohutavalt kaugel Eestist ja Antarktika kihcalaga muidugi, niisugune lugu, et, et seesama oht, jällegi loodusteadlased juba hoiatavad, et pidage piiri, et, et see kala kasvad kohutavalt aeglaselt, ta on ainult teatud piirkonnas ja väga kerge on, on nii-öelda pedaal põhja vajutada ja, ja ahnusest nagu liiga palju seda sealt välja püüda. Ja tema taastumine on, on väga keeruline. Nii et selline Antarktika elustik, nagu ta siis on, ta on ikka tõesti väga eriskummaline ja mingis mõttes jõudis ist meie reisijatele seal Antarktika. Kas pärale selle kaudu, et iga kord, kui me hakkasime minema oma retkedele laevast välja, siis meil tuli ennast desinfitseerida? Tuli, see oli niisugune niukene prits, millega tuli oma jalatsid ja, ja püksid nagu üle pritsida. Et mitte viia sinna igasuguseid mesilasi Täpselt, ja vastupidi, kui me tulime ära sealt mõnelt väikeselt Antarktika saarelt jälle samamoodi jälle desinfitseerimine, tüütu rutiin, aga tegelikult väga mõistetav. Kui käivad niisugused huvireisijad, eks ole, siis võib väga kergesti juhtuda, et nad kannavad mingisuguseid pisiolendeid silmaga nähtamatuid kusagile laiali ja selles hapras elukoosluses võib see tekitada segaduse, lüüa selle tasakaalust välja tuua ettearvamatuid tagajärgi. Nii et ikkagi Antarktika elustik ja elukooslused on äärmiselt kordumatud ja äärmiselt haprad ja samamoodi siiani põhjalikumalt uurimata. Nii et, et selles mõttes seesama Sven Grünbergi muusikapala filmist näkimadalad, mis ka manab silmade ette mingisuguse veealuse maailma, minu jaoks annab edasi üsna seda sama tunnet, mida tekitab Antarktika eluslooduse mõistmine. Kui sa sellele põhjalikumalt mõtled. Seesugune oli siis tänane saade Antarktika elusloodusest, ma saan aru, et järgmistes saadetes tuleb veel juttu elusolevustest, kes seal on nendest suurematest elukatest me räägime kõik ühekaupa. Aga mitte veel nädala pärast. Nädala pärast me räägime sellest, kuidas üldse tänapäeval Antarktikas reisitakse. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
