Tänane keskne programm kannab pealkirja loomade rekordid. Stuudios on bioloog Georg ahel ja Marje Lenk. Kui toimuksid võistlused maailma tippsportlaste ja loomariigi esindajate vahel siis ilmselt Kahatuksid inimeste tulemused loomade tulemuste kõrval. Tundub küll nii jah, võib-olla mõned spetsiifilised asjad, mida inimene nüüd enda jaoks välja mõelnud, teinud keerulised reeglid, vaevalt näiteks loomad korvpallis, jalgpallis, jäähokis nüüd inimesele vastu saaksid, sellepärast et noh, nad ei jaga ära, mis selle mängu sisu on, et miks 22 inimest suure platsi peal ja üks väike palja kõik sibavad edasi-tagasi, et neile jääb ilmselt arusaamatuks, et mida siis teha, sellepärast nad kaotavad. Aga kui on puht füüsilistele võimetele rajatud hüppamine, jooksmine, ronimine, ujumine siis tõenäoliselt küll enamikel aladel tullakse võitja loomade hulgast, kui me vaatame ükskõik mida me vaatame, kas või hüppamist, see on niisugune loomulik tegevus, me kõik armastame hüpata. Kes edukamalt, kes vähem edukalt üles-alla ja kõrvale. Aga kui me hakkame kaugust hüppama näiteks siis inimene treenitud spetsiaalselt kauguselt spetsialiseerunud hüppajana hüpanud üheksa meetri alla kaheksa, 98 95, on need parimad hüpped, mida eriti heades tingimustes on sooritatud naha. Kui me läheksime näiteks kängurud võidu hüppama, siis tema hüppab naks ja naks 12 meetrit ja ja sealjuures ta ületab ka kerge vaevaga kaks pool kuni kolm meetrit kõrgust kõrgusega, kas inimene ei saaks talle vastu võtta ühe hetkega, siis võib hüpata nii kaugushüppekõrguseni rekordi, et selles mõttes känguru on nagu eriti hea hüppaja, vaata millised jalad talla selliste jalgadega. Selliste lihastega on ju väga hea hüpata ka ja tasakaal, mille ta sipal saavutab, ta ei kuku käpuli, nina oli nii, nagu meie kaugõppijatega enamasti juhtub, on tänu sellele pikale sabale, teisest küljest jälle katsuse siukest saba hüppele kaasa vedada, et see on ikkagi mitukümmend kilo lisaraskust ja kott on ka kõhu veel täis, tihtipeale veel kõhu peal täis, nii et see hüppamine kängurud on igatpidi palju paremini korraldatud, kui, kui inimesele tuleb sellega väga hästi toim. Aga milleks ta nii pikki etnikad tegema, tegelikult tal neid looduslikke vaenlasi ei ole ja võib-olla pigem on küsimus selles, et see hüppamine on loomariigis üldse paljudel loomadel levinud suhteliselt ökonoomne liikumisviis, sellepärast et siis see kokkupuute pind maapinnal on hästi lühike. See hõõrdumine alase hõõrdumise ületamisele kulub tegelikult väga palju energiat. Nagu sa tõukad enda maast lahti lendad läbi õhu, näiteks pikamaa, siis see aeg ja sul mingit hõõrdumist selle õhutakistus võrreldes maapinna hõõrdumisega tunduvalt väiksem. Et see on lihtsalt hästi ökonoomne, liikus kängurud liiguvad väga suurtel aladel ringi, siis ilmselt neil ongi kujunenud see hüppamine põhiliseks liikumisviisiks. Teine kohastamine, mis pikamaa liikumisega tihtipeale kaasneb, on see, et pikka maad läbivad loomad liiguvad hästi väikese toetuspinnaga, hobune suisa ühe varba peal või sebra või venet kabjalised looma. Aga teistel on see toetuspind ju väikeseks läinud. Kõik kiired jooksjad, loomad on varvul, kõndijad noh, inimene ka, kui tahab kiiresti joosta, siis ta tõuseb päkkadele ega täistalla peal ju keegi erilisi kiirus ei saavuta, kõik need rekordid saavutatakse ju selliseid päkapeal jooksmisega ja et see haakumine parem oleks, noh, siis on veel need naelkingad. Aga muidugi selliseid rekordeid saavutada, selleks peab inimesel olema jälle ideaalne rada. Midagi, millest tänapäeval need jooksurajad tehakse. Aga noh, nii nagu öeldakse, Ada peab olema kiire, aga känguru laseb kõrbes nende pikkade hüpetega ja teeb 12 13, meetri pikkuseid ja kolme meetri kõrguseid hüppeid täiesti inimese jaoks, ebaõnnestunud maastikul, kus all on liiv. Et liiv veel, mis on eriti pahamaterjal jooksmiseks, on tema niisugune loomulik keskkond ja see takista tal sugugi kiiresti edasi liikuda. Kes on kõige kiirem jooksja, tema jooks on ju ka tegelikult üks hüppamine. Nojah, temal on hästi selline omapärane jooksustiil, tal on mingil hetkel on kõik neli jalga maast lahti. Et see on nagu väga selline kummaline stiil ja tema sihuke sprinteritüüpjooks ja see tähendab seda, et ta suudab seda suurt kiirust mingi 120 kilomeetrit tunnis umbes suudab tema arendada ainult väga lühikese Aja jooksul mingi 100 150 meetrit, siis on toss väljas. Ja kui ta selle aja jooksul näiteks seda kas elli või keda ta parajasti jahib, kätte ei saa, siis ta lõõtsutab ikka päris hulk aega, enne kui ta jälle võimeline uuesti edasi liikumine sprinterina on tal väga suursugune energiakulu ja näiteks ega ka inimeste printereid ei suuda ju sellise kiirusega nagu 100 meetrit jooksevad enam nelja sadat meetrit, nad läbijookse ja 800-st rääkimata. Et noh, sprint testimine on täiesti omaette tehnikaati omaette, sellist jõu kontsentratsiooni nõudev jooksustiil pikamaa jooksmine, seal jälle joostakse siis suhteliselt mõõduka tempoga ka aega ja see nõuab hoopis teistsuguseid lihasehituste, teistsugust ka hingamise tüüp ja näiteks loomade hulgas siuksed maratonimeistrid on kindlasti ühen koerad ja hundid. Et mõlemad loomad suudavad inimese jaoks tihtipeale läbimatul maastikul läbida väga pikki vahemaid, hoida kogu aeg oma ohvri sabas ennast, seni kui see, kas siis seisma jääb, kuna ta ei suuda enam edasi joosta, jõuvarud on otsas või tihtipeale ümber kukub suisa sest ta on nii ära kurnatud ja need kestvus, jooksjad, siis on kannatlikud ja neil on ka veel omaette see taktika seal jooksmiseks, nad vahetavad seda liidrirolli. Korraldavad vahepeal valitsusi ja selliseid sprindilõike kõike ikka rohkem ja rohkem seda ohvrit ära väsitada. Nii et kestvusjooksjaid on kiireid jooksjaid, on häid hüppeid. Me rääkisime, känguru hüppab hästi kõrgele, seal kuskil kolm meetrit, siis tegelikult üks imetlusväärsemaid hüppajaid on väike kalago, see on niisugune poolahv Aafrikas, ta on kassisuurune loomakene. Tema on võimeline täpselt samamoodi kaks pool meetrit kõrgust, et kui nüüd võrdleme, kui, kui suur ta on niisugune 50 sentimeetrit või alla 50 sentimeetri pikk ja ta hüppab kaks pool, et siis ta hüppab viis korda üle oma kehapikkuse. Kui inimene võiks nii palju kõrgust hüpata, siis inimese rekord võiks olla mitmekordne maja. Jah, inimene ei saa teivast kasutades nii kõrgele hüpatud, kui see väike kala kujutab. Nii et selles mõttes tema on jah, minu jaoks üks fantastilisemaid hüppeid, mõned konnad hüppavad kõrgele ja konnad hüppavad kõrgele. Just Meie need rohukonnad ja siis troopikas elavad mõned sellised rohukonnade sugulased. Aga kõige imetlusväärsemad hüppajad ilmselt on kirbud, sest noh, nende hüppevõime on vist isegi veel suurem, nemad suudavad hüpata kusagil 30 kuni 40 korda oma kehapikkusest kõrgemale. Nende hüppe täpsus jätab jälle kõvasti soovida, nii et põhimõtteliselt tapavad seina, kui nad hüppava lähevad, et nad ei suuda ennast koordineerida. Aga kui me tahame veel seda täpsust ja koordineeritust juurde lisada sellisele muljetavaldavalt hüppele, siis selleks on väikesed hüpikämblikud, kes püüavad saaki nii, et nad hiilivatele vaikselt kusagil kolme-neljakümne sentimeetri kaugusele, olles ise seal allapoole sentimeetri pikad. Ja siis sooritavad selle viimase PÖFF lendavad siis 30 sentimeetrit või natuke rohkemgi. On see hüppe pikkus ja maanduvad täpselt selle kärbse või sääsepeal tabada tahtsid ja ta ületab oma kehapikkust gaasi ligi 60 korda selle hüppega, selles mõttes need ämblikud on veel eriti põnevad rekordiomanikud, et lisaks sellele, et hüpe on Pikkondaga väga täpne, aga täpsustas aborrigeerida, siis sellega, et ta kõigepealt positsioneerib ennast maapinnal hästi pikka aega jälgib, paneb need maamärgid paika ja ta aitab seda teha. Imeline nägemine, ämblikele on väga omapärane nägemine, noh, kui meie kujutaksime ette ennast ämblikuna, siis me peaksime oma kahele silmale siia põskede veel kaks tükki parema siia meelekohtadesse, kaks silma ja kaks tükki veel noh, peaaegu lagipähe ja ja vot siis need kaheksa silma ta palju paremini ruumis orienteeruda, kui need kaks silma võimaldavad täpsemalt maandumist, aga ma kujutan ette, et kui meil järsku oleks kaheksa silma kasutada ja me oleme harjunud elama kahe silmaga maailmas siis meie koordinatsioonitäpsus langeks oluliselt võrreldes sellega, mis ta enne oli, sest me lihtsalt ei ole harjunud nii palju infot silmade kaudu korraga saama, nagu me siis saame. Kõige teravama nägemisega on ilmselt kotkad. Tõenäoliselt jah, kotkad, just need raipetoidulised kotkad, kes lendavad kusagil kahe-kolme, võib-olla isegi nelja kilomeetri kõrgusel ja suudavad sellelt kõrguselt maapinnal selle saagi üles leida. Ja neil on veel ka omapärane süsteem, meil on niisugune silmside omavahel, et et igaüks kontrollib mingit osa sellest savanni või, või siis pampa territooriumist. Ja kui siis keegi midagi leiab, siis märgiks ka teistele, et ohoo, söök on kusagil ja tormad kõik sinna ühe koha peale kokku. Nii et see on niisugune hästi terav nägemine. Aga kui me räägime näiteks silmadest, siis kõige muljet avaldama silmad kahtlemata on, on Kiilidel Kiili silmad on ju kolmveerand tema peast, et ta näeb üheaegselt üles kõrvale, alla ette taha praktiliselt seda kohta, kuhu ta ei näe, ei olegi seal mingi paar kraadi ees juba kraadi tagant ja need on suhteliselt kõige suuremad silmad. Agul absoluutselt jälle kõige suuremat silmi otsime, siis me peame minema ookeanipõhja, seal elavad sellised loomad nagu kalmaarid ja nende hulgas hiidkalmaar, kes on ise ka muljetavaldava suurusega pikimad, keda seni on mõõdetud kusagil 12 13 meetrit pikad ja on räägitud isegi 15 meetri pikkustest Kalmaaridest koharvetega muidugi. Ja selle kalmaari silm on siis läbimõõdult 27 kuni 30 sentimeetrit, nii et suurem, kui jalgpalli läbimõõt on looma silm. Kuna loom elab sügavas meres, siis põhiliselt on suurus vajalik selleks, et neid väheseid valguskiir kinni püüda. Mida suurem pind, seda rohkem me saame kiire kinni püüda, aga see tähendab ka seda, et et selliste silmadega toimetamiseks on vaja ainult ka päris korraliku aju ja kalmaarid ja kaheksajalgade aju tegelikult on ka päris hästi arenenud selgrootute maailmas, nii et tegemist on tegelikult väga arukate ja huvitavate loomadega. Kuna nad elavad inimese jaoks peaaegu kättesaamatus sügavuses, siis nendest veel teame üpris vähe ja väga raske nende kohta infot hankida. Üks selline kalmaar nüüd kogemata sattus kalurite võrku kusagil kolm-neli aastat tagasi, päris pikk, see oli kusagil 13 ja pool meetrit seal Uus-Meremaa ranniku lähedal. Ja siis sattus õnnekombel teadlaste juurde need teadlased siis uurisid teda igakülgselt kaasa arvatud ka maosisu, et mida siis sööb see selline elukas. Ja siis ta praegu peaks olema Uus-Meremaa loodusmuuseumis ka välja pandud, konserveeriti ära ja üks silm läks tal põhjas tõstmisega puruks, aga teine silm on terve, nii et teda siis praegu eksponeeritakse niimoodi loomulikus olekus terve silm vaatajate poole, siis ka seal loodusloo muuseumis. Me rääkisime hüppajatest ookeanides on ju ka neid hüppajaid, kel siingi hüppab ju väga kõrgele. Delfiinid hüppavad ja, ja noh, tegelikult hüppajad on ka sisuliselt lendkalad, sellepärast et nende uimed on, on kohastunud selliseks kergeks planeerimiseks ja nemad siis suudavad ka päris pikk hüppeid teha. Kui pikad need hüpped on, ega neid ei ole keegi päris täpselt mõõtnud, aga need on ka oluliselt üle nende kehapikkus on neli kuni kuus korda üle nende kehapikkuse. Evolutsiooniliselt on väga raske seletada, kuidas neil siuksed, uimed on tekkinud lihtsalt sealt veest pärast aeg-ajalt välja kargama. Suur osa kalu saab ilmusele kargama, ta väga hästi hakkama, aga, aga nemad ei saa, nemad tulevad veest välja. Delfiinid, miks nemad veest välja toodud, niimoodi olen kalad, nemad on, on imetajad ja vaalad ka, hüppavad aeg-ajalt veest välja, siis tundub, et nad teevad seda tihtipeale lihtsalt lusti pärast, et oleks, oleks tore olla, et oleks mõnus olla ja siis nad hüplevad. Ja hüpped on ka päris muljetavaldav, kujutage ette, kui, kui vaal, kes kaalub kusagil 60 tonni kui tema lendab üle poole kere kõrguselt veest välja, siis 60 tonni Plarcetab vastu vett. Noh, kes on püüdnud vette hüpata, siis tunneb, kui kõhu peale vette maanduda, mitte pea ees või jalad ees, siis on seal kõhul päris valusa, kujutage ette, kui selle taga 60 tonni ja see tuleb plärtsti vastu vett. Vesi on ju nagu plaat, seal vastastel eriline lainetus pärast võib ümber minna, kuskil karta võib, et, et kui jah, paat seal kõrval juhtuks olema, siis paat läheks kummuli kindlasti. Mõni aeg tagasi käisin huvi pärast vaatamas mõõkvaalade show'd ühes delfinaariumis Tenerifel ja ma läksin seda vaatama just sellepärast, et ma tahtsin lähedalt näha nii suurt looma nagu kohale. Ja ega neile nüüd ei olnud õnneks mingeid erilisi trikke õpetatud, nad lihtsalt niisama sulistasid, ujusid seal bassein, milles nad tegutsesid, oli ikka tõeliselt muljetavaldav. Kujutage ette kolm koaala ühes basseinis ja seal kõik klaasist, nii et seal on võimalik jälgida, kuidas sukeldub tal mingi neli, viis meetrit sügav või, või isegi rohkem. Aga neile siukseid rikkus ta siis sabaga, viskas vett pealt vahetada datele kaela tujus seal barjääri ääres ja siis viskas saba kelmid hooletult etnose korraga sabaga välja heidetud veekogus võis olla hinnanguliselt 10 15 ämbrit ja muidu kisa ja Killimustele hästi palju. Ma olin selles mõttes nagu varustanud ennast, et seal müüdi juba lähedal istujatele keepe. Ma siis mõtlesin, et kui nad neid müüvad, et ju neil on mingi otstarve, ostsin endale ka keebi ja oli küll otstarve, sest paar inimest minust eemal istus üks inimene, kes ikka taustad tilkus pärast seda etendust, aga mul ei olnud Surtedamine lõbuvälju lõbu oli palju. Jah, aga just see mass, mida ta selle hooletu saba liigutusega suudab liigutada, seda on nagu raske ette kujutada, et korraga keegi viskab sulle 10 ämbrit vett lihtsalt hooletult. Kes on kõige kiiremad ujujad? Tõenäoliselt delfiinid on ühed kiiremad ujujad, väga head kiired ujujad on ka mittekalad, mitega, imetajad, linnud, pingviinid, kes võivad ujuda seal paarkümmend kilomeetrit tunnis, sellise kiirusega aga tõenäoliselt kõige kiiremat kalad ja mereelukad üldse on purikalad. Need on siuksed kummaliselt selja peal hari või, või Puridal hästi pika ninaga ja need purikalad võivad arendada tõesti kusagil viie 60 kilomeetrist tunnikiirust, et igast laevast kui kiiresti aga ei ole nagu ei ole tegemist erilise kiirpaadiga, sinna lähevad uljalt mööda. Aga kuidas seal taeva poole on, kes on kiiremad lendajad? Kõige kiiremini liiguvad piirpääsukesed piiritajad, vanasti kutsuti neid piirpääsukeseks, tänapäeval on nimi lühem ja selgem piiritaja. Need, kes nüüd peaksid juba meiega kohal olema ja kes suvel terve taeva kiljumisega täidavad piiritajad, nemad suudavad siis lennata kusagil 120 kilomeetrit tunnis. Ma olen kirjanduses näinud ka numbrid 140 ja 160 kilomeetrit tunnis, nii et noh, ega neid kõiki numbreid ja päris uskuda ka, aga see 120 on hästi paljudes kohtades välja toodud number ja võib-olla see ongi see, see tõepärane. Nii et noh, see on ikkagi kiirrongi kiirus. Aga kui me vaatame seda lindu ennast, siis me näeme jälle, kui hästi ta lendamises kohanud. Tal on hästi voolujooneline keha läheb saba tipus täiesti niimoodi kokku kohe tiivad on ju kehast oluliselt pikemad ja hästi tugevad. Rinnalihased on nii, et see kõik loob need tingimused, et ta suudaks hästi kiiresti lennata. Absoluutne niisugune lennukiirus või liikumiskiirus läbi õhu on hoopis rabapistriku käes. Aga tema nüüd ei lenda otseselt, vaid tema pikeerib läbi õhu ja siis, kui ta niimoodi pikeerib saagijahil püüdes siis kas kanalisi või tuvist või keda tahes parajasti taga ajab siis temasse pikeerimis kiirus võib ulatuda 320 360 kilomeetrini tunnis, mis on ikkagi ääretult suur kiirus ja selle kiiruse peale on ta võimeline saaki märkama, saagist mööda liikuma ja siis õigel hetkel teda veel oma jala taga küünisega tabama, nii et see saaks siis vigastatud saaks ja super pallitama õhus ja siis ta juba saab ta sealt üles korjata. Kas on nii, et mida suurem lind, seda vägevamad tiivad? Üldiselt jah, kui ta tahab lennata, siis mida suurem kere, seda suuremaid tiib on vaja, kuigi nüüd ütleme, mitte tiibade pikkused tiibade pind on oluline ja kõige pikemad tiivad. Tõenäoliselt on Albatrossidel mõnedel rändAlbodrossidel, kes juttude järgi võivad olla õhus, seal liuelda seal, kuid ilma, et nad üldse kuhugi maanduksid liikumise pead püüavad ka kalu ja siis jätkad oma seda liikumist. Ja nad praktiliselt ei liigutage oma tiibu. Jah, sest nad kasutavad õhuvoolusid ja nad on väga osavad planeerijad. Nende tiibade siruulatus võib olla seal kusagil üle kolme meetri, 3,2 3,4 meetrit. Noh, umbes selline siruulatus on ka tegelikult Andides elavatel kontoritel, et ka nemad on hästi suure tiivapinnaga. Kui albatross tiivad on kitsad nagu piir pääsukesel sellised nagu õhku lõikavad, siis, siis kotkaste pinnad on sellised suured nagu nagu lennuki tiivad nagu planeerimisega tiivad. Nii et jah, nemad on siis nagu kõige suuremate tiibadega ja võib-olla kõige paremad, lendad näiteks need kontorid on võimelised tõusma õhku kusagil kuue, seitsme kilomeetri kõrgusele. Lennurekordid on nende käes, mitte lennukauguse rekordid, vaid lennukõrguse rekordid. Lennukauguse rekorditest räägime siis siis tõenäoliselt on see rekord meil elava randtiiru käes. Tema rändab niimoodi, et tema, see rändetee pikkus, pesitsuskohas, talvituspaika ja tagasi on kusagil 20000 kilomeetrit pool maakera ümbermõõdust, see on kõige pikem rändetee, mida teatakse. Nii et see on jälle selles mõttes huvitav liik, et sihuke pisike. Me ei pane teda mere rannikul tähele, muidu, kui ta vahel agressiivseks muutume. Pesal liiga lähedal läheme, aga jah, rändetee on tal hästi muljetavaldav. No õnneks ei lenda linnud nii kõrgel nagu lennukid, kuid lennukite startimisel ja maandumisel võivad linnud väga palju pahandust tekitada. Lennuvälja toonud väga heaks toitumis ja elukohaks paljudele lindudele, kui ma Frankfurdi lennuväljal istusin, ootasin mingit ümberistumist lennukile ja vaatasin siis aknast välja ja lennurajal jalutas seal väike-konnakotkas täiesti rahulikult seal lennurajal sihuke mururiba ja siis tema seal kõndis, otsis seal toitu ja seal oli siis veel mõned haned, kaugemal natukene hulgaliselt vareseid ja väikestest lindudest, vastastest rääkimata, rästad käsitseda väikest konnakotkast veel millegipärast torkimas. Nii et lennuväljal seal lennukite vahel sebis väga palju linde ja tõenäoliselt seal on suhteliselt head tingimused putukatele ja lindudele olekuks ja, ja seal nad siis leiavad elupaigad, kahjuks liiguvad seal ka lennukid ja, ja aeg-ajalt mõni nendest lindudest sattuda lennuki mootorisse ja see võib siis lennuõnnetuse põhjustada lõppkokkuvõttes. Aga üldiselt jah, lennuväljad on lindudega päris hädas, sest linnud sinna kogunevad ja on mõeldud igasuguseid kavalaid nippe välja nende lindude peletamiseks lennuväljadelt küll tehakse röövlindude häältega, noh, kui seal putkas näiteks ise kohapeal on siis teda see ei eruta mitte üks põrm, kohe tema jalutab seal rahulikult ja ei tee väljagi. Jah, neid on lausa lastud ja, ja püütud ja kõik taimed tehtud, aga sa ei saa ju lennuvälja kinni panna, kui ka paari minuti pärast tuleb lennuk alla, siis ei ole võimalik seal näiteks tund aega lohe peal linde püüda või peletada või midagi, et seda peab kõike tegema samaaegselt ja, ja see teeb selle töö kaunis keeruliseks. Kes on lennuvõimelistest lindudest kõige suurem? Kõige suurem lennuvõimeline lind on trapp, elab seal Ukraina ja ütleme, Kesk-Euroopa stepialadel. Ta meenutab natuke kurg, ega ta ei ole nii sale, sihuke veidi paksuke ja natuke matsakas tugevate jalgadega ja nemad kaaluvad kusagilt üle 20 kilo ja nemad on siis ka kõige suuremad lennuvõimelised või kõige raskemad lennuvõimelised linnud paistab raskemad linnud enam ei jõua õhku tõusta, et neil on tiivad kadunud nagu Emmuudia jaanalinnud ja ja maakeral üldse kõige suurem lind, kes on elanud maa, tema oli siis üle kolme meetri kõrge ja noh, selge see, et tema ei saanud olla kuidagimoodi hea lendaja, tema asju pidi olema seal kusagil 150 kuni 200 kilogrammi ja selleks on vajava tõeliselt häid mootoreid massi üles vedada. Aga tegelikult ühed väga huvitavad lendajad ja põnevad lendajad on hoopis tillukeste lindude hulgas, kolibride hulgas. Kolibridel on väga huvitav lihas. Kui tavaliselt on lindudel need lihased, mis tiibu tõstavad, on väiksemad ja need, mis tiibu langetavad, on suuremad, siis koli brile mõlemad lihased enam-vähem ühesuurused, ta sama jõuga suudab tiibu tõsta kui, kui langetada. Ja ta, Ta suudab ka hästi kiiresti tiibu liigutada ja tema on üks väheseid linde, suudab seda paigallendu teha. Ta seisab õhus nagu helikopter ja võib ka tagurpidi lennata. Seda ei suuda peale kooli mitte keegi teha. Et selles mõttes demone hästi omapärane lendaja. Aga see tema hea lennuoskuse kiire tiibu liigutamine on teatud määral tallega nuhtluseks, sellepärast et lendamine hästi energiamahukas tegevust väga palju energiat saama ja tema siis saab seda energiat kõigi energia kamast looduses olevast ainest. Üldse on nektar tema ise putukaid ega kedagi vaid vaid joob seda nektarit. Nii et selles mõttes koolibri on jah, hästi, hästi huvitav linnuke. Ma olen näinud pilte väga suurtest liblikatest, kus sellised liblikad elavad. No kõige suuremad liblikad elavad Lõuna-Ameerikas, neil ei ole kahjuks minu teada eestikeelseid nimesid, nende tiibade siruulatus võib olla kusagil ligi 30 sentimeetrit ja nad on hästi kirju mustriga, hästi sellised muljetavaldavad, aga nad kiired, lendad suhteliselt aeglased ja uimased tegelased, aga näiteks meie Eesti kõige suurem liblikas on sireli, suru ta ööliblikas ja pealmised, kate tiivad on tal sellised pruunikad, aga tagumised tiivad on tal siis jälle sugused. Roosad võiks öelda ja kui siis tema tiivad laiali sirutab, siis on mingi 12 14 sentimeetrit, võib see tiibade siruulatus olla? Ega ta väga sage liblikas ei ole, aeg-ajalt neid ikka on. Mina olen näiteks Võrumaal oma koduaias neid läinud ja möödunud aasta. Ma jahmatasin paljusid oma tuttavaid sellega, et ma näeksin minu Jänela põõsas elavad sireli, suru röövikud ja mul oli nii hea meel, ma pildistasin neid. Aga nad sõid kohutavalt palju, need paar oksa täitsa puhtaks söödud küll ja keegi ei saanud aru, minu rõõmustad, mu süüakse, põõsad aias ära ja, ja mul on hea meel, aga, aga need röövikud on ka väga muljetavaldavad. Nad on kusagil ka seitse, kaheksa sentimeetrit pikad, väikse sõrme jämedused ja rohelised saba otsas, on neil niisugune väike konksukene, nii nagu kõikidel surudel ilusad sellised lillakad, triibud, pool põiki lähevad üle keha veel. Et nad on hästi muljetavaldavad tegelased. Kes on loomariigi tugevamad tegelased? Tugevaid tegelased on hästi palju, oleneb mida me ta tegema paneme. Noh, ma rääkisin juba mõõkvaal või orka, nagu teda ka võõrkeelse nimega kutsutakse. Tema suudab visata seal paarsada kilogrammi 150 kilogrammis juhti, sinna-tänna, suuremad vaalad, ütleme sinivaalade, nemad võivad veelgi suuremaid veekogusid liigutada. Noh, kui me vaatame nüüd tõstejõudu, siis tõenäoliselt on tugevamad loomade elevandi Molondiga suudad ju tegelikult väga märkimisväärseid kogusid ära vedada, hobused on ju tegelikult suutelised vedama tohutuid koormaid. Loomade hulgas on väga tugevaid, noh, gorillad, kindlasti on väga tugevad loomad, nad ei pea seda tugevust rakendama, põhimõtteliselt nad oleksid võimelised tõstma ikkagi väga suuri raskusi, mitmeid sadu kilogramme ühest paigast teise. Mõned suured ahvid suudavad paari sõrme abil oksa küljes rippuda. Nende kehakaalu arvestades on see lausa fantastiline. No need on lihtsalt Orank tangid, et need on tõesti imetlusväärset, ta võib ühe käega või isegi paari näpuga end ennast seal puu otsas hoida ja, ja nii et see on hämmastav jõud, mis tema nendest käsivartest ja, ja ka jalgades on, sest ta võib ju neid kasutada tegelikult nii, kuidas tal palesti vajadused tõsta asju käe või jalaga seal tema jaoks nagu erilist vahet ei ole, õnneks nad oskavad ennast vaos hoida ja kasuta seda jõudu kurjasti kellelegi vastu. Üks väga tugev loom on ju jääkaru. Jääkaru on tugev loom, nuts karud on tugevad, võib-olla kodiacki karu täpselt samamoodi. Jääkaru ilmselt on maailma kõige suurem kiskja, kui teda niimoodi ninast sabani mõõtes on päält kolme meetri, seda pikkust ja kaalu võib ka mõningate raamatute andmetel olla kusagil tonni ringis 800 kilo kuni tonni, jääkaru raskus ja konjakikarusid on, on räägitud, et mõned isased on olnud 800 kilo rasked. Üldiselt karud jäävad sinna 300 kilogrammi piiridesse, need pruunkarud, kes meil siin elavad või, või natuke üle selle. Aga, aga jah, mõned alamliigid võivad olla väga raske, et ja muidugi sellise massi taga on ka tohutu jõud. Siin on mul jälle endale üks omapärane kogemus. Kunagi Lahemaal ringi liikudes sattusin jälgima karu, kes lammutas kändu, otsides sipelgaid sealt siis oli ka niimoodi, et noh, sõna otseses mõttes tõmbas ära niimoodi hooletult ühe käpaga pool kändu. Ja siis kuna seal midagi olnud, seda sai pahaseks, lükkas selle juudi vasaku randmeliigutusega endast eemale ja siis, kui ta ära ei läinud, siis ma läksin, proovisin ja mul andis seda kändu natuke maast üles kergitada, mille ta oli niimoodi käpa liigutusega mitme meetri kaugusele paisanud. Et see jõud on ikka meeletu, mis, mis seal taga. Aga kui rääkida veel nende loomade jõust, siis, siis näiteks imetlusväärselt jõulised on ju leopardid. Leopardid On väikesed, tan suurtest kaslastest, kõige väiksem rekordkaalud, räägitakse, seal on natuke üle 100 kilogrammi 100 500 610 kilo ja kui ta murrab saagi, mille raskus on kusagil 40 kilogrammi või 50 kilogrammi, siis ta võtab selle saagi hambusse hammaste vahele ja hüppab näiteks kaks pool meetrit ülespoole puu otsa ja võtab selle saagi sinna siis kaasav. Noh, ma kujutan ette, et, et meil ei ole nagu ühtegi inimeste spordiala ega ega võistlust võimalik sellist välja mõelda, kus inimene suudaks millegi ligilähedasega hakkama saada, tal on turukott turult tulles mingi 20 kilokraamiga hambus ja ta hüppab siis ütleb esimese korruse aknast sisse ei tee seda ilmselt ükski inimene järgi, kuidas ta ka ei pingutaks ja kui hästi ta treenitud ei oleks. Selles mõttes leopard on lausa hämmastav, aga no miks tal selline võime on kujunenud, kuna seal sa vannis tema on kisketest mitte kõige suuremaid, kipuksime esikolmikust ikka välja jääma, siis on Neid, kes tahavad temaga siis tema püütud saaki ära võtta, ilmselt päris palju ja kuna kõige kindlam viis on see nende eest nii kaugele viia, et nad seda kätte ei saaks, ta lähebki sellega puu otsa ja ilmselt on loodus soosinud siis tasapisi selliste tugevate kaelalihaste tugevate tagajäsemete arengut, millega siis on võimalik sooritada võimas hüpe ja hoida siis hammaste vahel seda saada. See tagab talle jälle praktiliselt nädal aega muretut elu, ilma et ta peaks jahti pidama ja, ja ta saab saagiga omaette toimetada, seal puu otsas. Sipelgad on ju ka tegelikult väga tugevad. On nad on üpris tugevad ja kui me vaatame metsas, kuidas nad rassivad seal siis nad on võimelised päris aukartust äratavaid asju vedama, kui nad üksi hakkama mõisast tuled, sõbrad appi, see liikumine on küll niisugune Brauni liikumise moodi, et noh, sellist mõtestatud koostegevust nagu ei ole. Me oleme mitmeid kordi nagu vaadanud metsas, kas sipelgatele on omavaheline info jagamine, et nad siis hakkavad koostööd tegema meeskonnatööd. Aga lõppkokkuvõttes ikkagi see kaootiline tegevus viib selleni, et see asi, mida nad tahavad pesa poole liigutada, siis see ka lõpuks pesa poole liigub. Nii üllatav kui see ei ole selline. Tegelikult viib lõpuks nad sinna pessa välja ja koos saagiga, mida nad sinna tahtsid tassida. Aga sipelgate hulgas, kui rääkida jälle rekorditest, siis seal on kõige hämmastavam tõenäoliselt need lehelõikesipelgad. Sellepärast, et Nende elu on, on saetud siis nii, et neil pesa kusagil pesas on neil seenefarm ja seentele siis toiduks või ütleme, seente jaoks toovad nad värskelt lõigatud lehti, mida siis seened söövad ja mida nad siis, ega vist natukenegi kitsamad seal ise nad söövad, siis neid seeni loomiseks ronivad nad puu otsa ja need puud on seal aukartust äratava kõrgusega, need on kusagil 30 40 60 meetrit kõrged, kus nad siis neid lehti käivad toomas. Ja siis ta tuleb sealt alla, seljas endast umbes kuus kuni kaheksa korda suurem niisugune Kolmnurkne lehe tükikene. Ja viib selle siis pessa, noh, kui nüüd suhtestada seda tema kõrgustele puu kõrgusesse, siis teeks enam-vähem sama, kui inimene käiks, ütleme iga päev kuus kuni kaheksa korda alpide tipus näiteks tooks pakki juustu ja siis jälle paki piima ja siis ühe jupikese vorst ja niimoodi kogu aeg käiks seal üles-alla. Et noh, see on tegelikult päris muljetavaldav, mida nad siis teevad. Loomad suhtlevad omavahel häälitsuste abil, Ühed häälitsevad vähem, teised rohkem. Kes on need suuremad vadistajad, kasse, papagoid. Olenevalt liigist nemad on suhteliselt jutukad, aga neid jutukaid tegelased väga palju on lindude hulgas meil näiteks on rästad sellised jutukad, tegelased, eriti hallrästad, käädistavad kogu aeg. Varesed on suhteliselt jutukad, kuldnokad on suhteliselt jutukad, kes palju häälitsevad ja troopikamaades tõenäoliselt on jah, papagoid, kõikvõimalikud paradiisilinnud ja näiteks paabulind on ka suhteliselt jutukas ja sealjuures väga ebameeldiva jutuga, aga nad ei tee väga kõva häält nagu maismaal rääkida, kes siuksed, kõvad lärm, tants kahtlemata kõige kõvemad lärmavad Meyraafikeserad Lõuna-Ameerika metsades. Ja nende see heli kostub siis kusagil kahe kolme kilomeetri kaugusel ja kui neid on ikka palju mingis kohas, siis lärm on päris muljetavaldav ja võib-olla need jutukamad hoopis näiteks nahkhiired, keda me ei kuule, kes piiksuvad kogu aeg selleks, et toitu püüda, seda kuuleksid, mis oleks võib-olla päris hirmus kuulatama, delfiinid vägistavad ka ja delfiinid seletavad nende juttu. Mega eriti. Kuule, aga me kuuleksime päris hästi näiteks sinivaalade hääli, aga sinivaalu väga palju meie lähedus ei ole. Aga sinivaalad on ilmselt maailma ühed kõige kõvema häälega olendid, nad suudavad tekitada heli umbes 200 detsibelli suure reaktiivlennuki mootorimüraga võrrelda. Ja seda heli on kuulda kusagil 300 kuni 500 kilomeetri kaugusel Ennast suhtlevad vot selliste vahemaade tagant omavahel. Nii et see on nagu võib-olla kõige kõvem hääl, mida loodusest üldse leida võib, see 200 detsibelli, teised hääled jäävad kõik sellest tunduvalt allapoole, kohe sinna 100 120 detsibelli juurde. Te kuulsite keskeprogrammi loomade rekordid. Stuudios olid bioloog Georg aher ja Marje Lenk. Saade valmis koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga.
