Tänases keskeprogrammis kuulete huvitavaid fakte inimese keha kohta. Stuudios on bioloog Georg aher ja Marje Lenk. Kui palju inimene oma keha tunneb? Kõik asjad on siin maailmas suhteliselt. Kui vaadata seda, et me 100 aastat tagasi tundsime oma keha palju vähem, siis me oleme kõva sammu edasi astunud, nüüd me tunneme seda palju paremini. Eeskätt just see, mis puudutab mikromaailma, meie kehas meie biokeemiat, meie geneetikat. Seda me tunneme nüüd juba hästi. Me oleme kaardistanud ära inimese genoomi, teame, millised geenid, kus paiknevad ja ja põhimõtteliselt võiks öelda, et me teame palju, aga alati, kui me teame mingist asjast palju, siis ühtäkki me avastame, et et on terve hunnik küsimus juurde tulnud, millest me seni polnud õrna aimugi ja vahel. Me peame mingist asjast lihtsalt midagi teada saama, enne kui me oskame õigeid küsimusi esitada. Ja selles mõttes ma arvan, et me siiski inimesest ühtegi teist teame. Ma tulin ja stuudio poole ja tänavat rahulikult jalutades mul oli mingi pool tunnikest aega ja siis vaatasin tee peal inimesi ja mõtlesin, et milline nüüd neist on see keskmine inimene, kui me räägime alati keskmisest inimesest, et kas seal see tütarlaps nüüd kusagil umbes 50 kilo on kõhn ja kahvatu, et kas tema on see keskmine või, või on see priskem onu seal tänava peal see keskmine või, või on kaks poissi, kellest üks on peaaegu kaks meetrit pikk ja ja, ja ilmselt on väga raske meil maailmas leida seda, et kes on see keskmine inimene, mingit keskmist ei ole ju tegelikult olemas, igaüks meist indiviid ja ja kui me hakkaksime teda nüüd niimoodi arvude keelde ümber panema, siis tõenäoliselt igaüks oleks meie väga individuaalne, et noh, kui me räägime täna mingitest numbritest ja arvudest selle inimese juures siis me räägime mingist ideaalinimesest, ütleme, et tema on see, kes on Meeta 75 pikk, kaalub umbes 70 kilo trammi. Sööb niimoodi keskmise mõõdukusega umbes nii, nagu Euroopa inimene sööb, sest me ei saa võrrelda Euroopa inimest näiteks inimesega kusagil Hiinas või Jaapanis keele toitumisharjumused ja toitumine hoopis teistsugune või aafrika, kas, kus nad söövad hoopis teistsuguseid asju. Et me räägime siis tinglikult, keskmisest eurooplasest, isegi ameeriklasega ma ei saa ennast võrrelda, sest väga paljud keskmised näitajad Ameerikas on hoopis teistsugused tänu sellele, et seal on tohutult segunenud see rahvastik viimase paarisaja aasta jooksul. Et me räägime siis täna kokku, leppisid tinglikult, keskmisest eurooplasest, keda ei ole olemas ega kunagi saagi olema, et see on nagu see teema. Alustame rakkudest. Me koosneme 100-st miljonist rakust. 100 korda 10 astmes 13 on see number, mis meil siis rakkude arvu kokku annab? Päris kohutav number, aga kui me väiksemaid numbreid vaatame, siis keegi on nagu välja arvutanud, et kui suur on inimese pindala, noh, see on nagu aru saada meil, et kui saaks teha pinnalaotuse näiteks siis see meie pindala oleks kusagil kaks ruutmeetrit, see ei ole nagu üldse mingit muljetavaldav ja meie ruumala on. Kui me kuupmeetritesse nagu üle läheme, on ka suhteliselt tagasihoidlik, on 0,0 75 kuupmeetrit, üks kuup, teater on, ütleme 1000 kilogrammi vett. Et see ei ole midagi nii väga arusaamatut, aga kui me hakkame nüüd vaatama näiteks kas või kehakaalu inimesed Juan erinevas kaalus, et keskmine kehakaal inimesel on kusagil 60-st 80 kilogrammini sealt norm, millest me kõik aru saame. Aga vaatame selliseid ekstreemseid näiteid seal kehakaalu juures, siis, siis seal läheb asi päris hulluks. On olemas sellised inimesed, kelle kasv on nagu kinni jäänud, on väikesed ja kusagilt leidsin, et kõige väiksem täiskasvanud inimese kaal, mida on mõõdetud, on 3,4 kilogramm ja samas need teised poole, ütleme kõige raskemad inimesed lähevad sinnapoole tonni piiridesse. 480 490 kilogrammi on need rekordid. See selline diferents on ikkagi päris muljetavaldav, siin jälle sellest keskmisest rääkida, selliste diferentsite juures on päris suvaline ja pikkusega keskmine inimene võiks olla kusagil 170 580 sentimeetrit, tänapäeval siis tegelikult Need ekstreemsused jälle või ütleme, äärmused on nii, et kõige lühemad inimesed on seal kusagil poole meetri peal oma kasvuga 58 sentimeetrit, 59 sentimeetrit ja teisel pool siin maailma pikim inimene, kellest teatakse, on 272 sentimeeter. No kui ma vaatan seda stuudio, lagesin praegu, siis mul on tunne, et see lake kindajaks laki kinni. See on päris hull ja kui me siis vaatame natukene seda rakkude arvu, millest me rääkisime 100 triljonit rakku, keegi on jälle välja mõelnud, kui need rakud kõik üksteise kõrvale panna, siis pikkus oleks 50 korda ümber ekvaatori ühe inimese rakkudest 50 korda ekvaatori ümbermõõt minu mälestuste järgi on kusagil 40000 kilomeetrit, et need 50 korda 40000 kilomeetrit on see rakkude kogupikkus. Üks rakk iseenesest on jälle hästi tilluke, keskeltläbi raku suurus on ütleme, 20 tuhandik millimeetrit jaga millimeetri 1000-ks osaks ja siis sealt 20 nüüd on see ühe raku suurus nii pisikesi asju, siis me saame tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid kokku, kui need kõik üksteise järgi panna. Ja ometi nad on nii kompaktsed, missi siia sisse pakitud. Me ei näegi nii suured välja, nagu me selle rakkude arvu järgi võiksime, nagu paista, on olemas ka need suured ja väikesed rakud, no ütleme, kõige suuremad rakud on inimeses munarakud. Ja see kõige suurem rakk on siis ka 0,2 kuni 0,3 millimeetrit ehk üks kolmandik millimeetrit, siis on kõige suurem aga kõige väiksemad, noh need jäävad sinna kuhugi, need uned, punased verelibled, seitse mikromeetrit ehk seitse tuhandiku millimeetrit. Kui kaua meie rakud elavad? Näiteks need punased verelibled, mis meil hapnikku ringi transpordivad ja mis on hästi tillukesed, hästi palju nende eluiga, tundub, et on organismis kõige pikem, nad võivad elada kuni pool aastat, 130 150 päeva. Minu jaoks oli see igatahes tõeline üllatus, mina arvasin, ei pea kuigi kaua vastu, aga samas näiteks maksarakud, nemad elavad ainult 10 15 päeva ja, ja näiteks valged verelibled, noh need, kes bakteritega meie organismi võitlevad ja söövad ära siis kõikvõimalikud kahjulikud organismid, kes püüad meisse tungida. Nende eluiga on üks kuni kolm päeva ja kõige lühema elueaga on meie seedesüsteemis olev peensoolerakud, need, mis seedimise koheldud, tegutsevad nemad elavad kusagil 30 tundi ainult happelises keskkonnas. Ja noh, ilmselt on väga tülikas ja ebameeldiv elada kogu aeg jalgupidi peaaegu üleni happe sees ja see neid ka kulutab, nii praktiliselt ühes päevas kolm neljandikku, kui nendest rakkudest peab uuendama. Nii et inimene on väga raske keskkond ka neile rakkudele, kuigi neid rakke me palju siis mõned rakud elavad meie sees väga ekstramaalsed tingimustes, sest seedesüsteem on tohutu koormuse all. Seal lihtne toime tulla ei ole, pärast ma vaatan võib-olla vähemalt ka mida me sööme ja kui palju me sööme, siis saame ka aru, miks need rakud nii kiiresti kuluvad tunduvad reegel on selline, et mida intensiivsemalt ja kahjulikumas keskkonnast rakk elab, seda kiiremini temaga siis ära kulub, nii et noh, maks noh, eriti kui keegi juhtub alkoholi tarvitama, siis selle rakud on ka pidevas käibes ja, ja siis need maksab, rakud ka kuluvad suhteliselt kiiresti. Ja ühel hetkel need enam ei taastu. Ja siis nad võivad ka mingil hetkes auto, jah, situatsiooni, kus nad enam ei taastu. Me koosneme erinevatest organitest ja kui me vaatame siis, mis meie massist nagu põhiosa moodustavad siis 29 protsenti meie massist on lihastik lihased siis 17 protsenti meist on nahka, ei võta ainult seda pindmist, naha kihtivaid, siis see nahk koos alusnaha ja selle alusnaha all oleva rasvakihiga. Ja siis tuleb alles meie skelett, et siis tuleb aju, mis on 2,3 protsenti, meie massist max kaks protsenti. Ja, ja kõik teised kopsul 1,6 protsenti, soolestik 1,4 ja neerud 0,5 protsenti, noh, teised tuled tühised osad teed üllatavalt kõige raskem osa meis on lihased, nahk ja luud, siis luud ei ole üllatavad, aga nahk minu jaoks on küll, et tema on nagu oma kogumassilt meie massist teisel kohal. Mis selle lihaseni raskeks teeb, siis vesi? Ilmselt jah, vesi, see Vetta meis hästi palju kusagil kuus 70 protsenti on, et kui me oleme 70 kilo rasked, siis kuni 50 liitrit, võib-olla me oleme nagu ringikõndiv veeanum. Kõige rohkem on bet ajus, aju on hästi v rohkeorgan meil. Aga kui vaatame peale v, mis me siis veel on, ega me päris ikka püsime koos, käes kumas ainult vees, vajusin päris laiali, et peale v on, mis siis veel näiteks valku hästi palju viis protsenti meie kehast, see on just siin, lihaste sees on, lihased, on põhiliselt valkudest rasva keskmiselt 70 kilosele inimesele kusagil 10 protsenti rasva aga ütleme tänapäeva maailmas, kus on see ülekaal on suureks probleemiks muutunud siis ma usun, et see rasvaprotsent Nendel inimestel tõusnud kahe võib-olla kolmekümneprotsendine rasv on oluliselt rohkem mineraalaineid kõikvõimalikke, kusagil viis protsenti veel ja suhkruid on ju mingi lastelaule, tüdrukud on tehtud suhkrust ja maasikavahust, siis selgub, et neid suhkruid või süsivesikuid tegelikult on meis suhteliselt vähe, ainult 0,6 protsenti. Nii et need tagavarad, mida me ära kasutame ja ja kuigi me neid magusaid asju süsivesikuid palju sööma, siis nad lammutatakse, õnneks meis ja kasutatakse muudeks ehitusaineteks ära ja kui muud midagi tarka peale ei ole nendega hakata, siis tekitatakse seda varurasva jälle, nii et nad aitavad meil siis rasvakihti, luuvesi ja valgud ja süsivesikud koosnevad kõik ju tegelikult elementidest keemilistest elementidest. Selgub, et seitsmekümnekilose inimeses on 44 kilo hapnikku, süsiniku on 14 kilogrammi ja seitse kilo on veel vesinikku, siis on natuke lämmastikku, kaltsiumit, fosforit, rauda kolm grammi, näiteks vask on ka meil 300 milligrammi mangaani 100 joodi 30 milligrammid, et tänan hästi väikestes mikrogrammides, aga siiski meist võib leida ka veidike kulda. Ja huvitav on see, et näiteks kuld satub meisse loobusest tänu sääskedel. Sääsed on need, kes tekitavad kullaringlust organismide vahel. Mees on mingi hulk hapnikku, kui me siis selle aineteks selle kokku paneme sisse hapnikku seotud suures osas veega, et vett on meis kusagil neli 50 liitrit, siis meie organismis. Kui me vaatame nüüd inimest veel, kui hakkan pead sissepoole liikuma, siis meil nahk tuleb kõigepealt vastu. Meil on keskeltläbi kusagil 14 kilo, on meil seal nahka, kui nahka lähemalt vaadata, mis seal sees on, siis on seal kõikvõimalikud näärmed, seal on närvilõpmed, sooju, tundlikud, külmatundlikud, närvilõpmeid on seal hulgaliselt veresooni, neid peenikesi ja higine näärmeid ja higi oleks väga omapärane asi, mida inimene toodab, mitte kõik elusolendid ei tooda seda higist, maailmas on terve rida näiteks selliseid loomi, kes ei higista näiteks sea tihigist küülikud või, või rooma mehed ei higista ja linnud ehistaja, kalade higista ja ja need higinäärmed on siis kehal ka, ei ole mitte ühtlaselt jaotunud, kuigi neid on igal pool, aga, aga need on kõige rohkem inimesel näiteks, millal ja kaenla all. Ja see higi on siis selline eritis, mis siis hakkab teatud kas siis temperatuuri regulutsioonil või ka närvidest tingituna hakkab tema eritama. Suures osas on see higi vesi, aga seal on veel soolasid näiteks naatriumkloriidi keedusoola on seal siis on kusihapet, erinevaid rasvhappeid, aminohappeid, veeda moniaaki, suhkruid, piimhapet, C-vitamiin tuleb higiga välja C-vitamiini, kui me sööme palju siis ladest organismi, vaid higistame ta välja. Ja, ja kui see higi siis eritub sealt naha pinnalt, siis enamasti ta on sihuke värvitu ja lõhnatu. Et kui inimene hakkab higistama, siis ei ole tal nagu mingit higilõhna juures üldse, vaid higi lõhn ilmub siis, kui need happed. Noh, need on need pikad rasvhapped, hakkad lagunema, nad hakkad ise lagunema ja, ja osade lagundamisel aitavad kaasa. Et miljonid või miljardid bakterid, kes meie naha pinnal elavad ja, ja siis nad lõhutakse lühemate skettideks, need lühemad ketid on siis suhteliselt Ebameeldiva lõhnaga ja need siis tekitad selle niinimetatud higilõhna, aga lisaks on seal ka feromoon selles higis. Need on siis sooliselt atraktiivsed ühendid, mida organismid eritavad vastassugupoolele mõju avaldamiseks. Inimene seda feromooni nii väga teadlikult ei tunneta, aga alateadlikult on ta olemas ja ilmselt ilmselt mingisugune selline teadlikkus on ka seal taga siiski, et me ilmselt selle feromooni mõjuga sugulise atraktiivsuse suurendamisena tunnetame ja on teada näiteks üks kiri, mille Napolion saatis siis oma armsamale, Josofiinile sõjaväljalt ja seal kirjasta, siis kirjutas, et et meie oleme tulemas teie juurde lähiaegadel. Me jõuame teie juurde umbes kahe nädala pärast. Tänasest päevast alates ma ennast enam ei pese. Ühesõnaga, ta püüdis nagu seda oma feromoonide kaudu avaldatavat mõju suurendada sellega, et ta lõpetas siis selle pesemise ära. Teisest küljest, kui me nüüd mõtleme, et et inimene avaldust, teisel inimesel suhteliselt intiimse saladuse ja nüüd me loeme raamatutest ja ajakirjadest ja noh, mina tsiteerin seda kirja, mis on avalikkuse ette tulnud. Et, et väga ettevaatlik peab olema selles, mida sa teisele inimesele kirjutanud jumal teab, millal keegi selle kirja üles kaevab ja teistele ette lugema hakkab. Noh, tänapäeva maailm on veel hullem selles mõttes. Täna ma lugesin näiteks ajalehe reklaami pealt, et keegi tütarlaps ei tea, kes tema lapse isa on, et need isasid oli terve galerii sinna välja pandud. No tule taevas appi. Kas meil ajalehtedes enam millestki muust kirjutada ei ole, kuidas saab üldse nii ebateadlik olla, aga see selleks, tähendab meie privaatsus on tegelikult kaunikesti duplukeseks jäänud, meil seda enam ei ole ja nüüd tuleb välja, et tegelikult ka sajandite taga enam seda privaatsust ei ole, sest terve rea nende kuulsate ajalugu mõjutanud inimeste kohta DNA uuringute, nende luude uuringute kaudu tuleb välja küll nende põetud haigused, mis neid hauda viisid ja muud hädad, millega nemad siis elu jooksul vaevlesid. Meil väga palju rakk on koondunud ajju, meil on aju väga suur, suhteliselt väga suur. Ta ei ole küll absoluutselt kõige raskem vaala aju näiteks on palju raskem, elevandiaju on raskem, inimesel on aju kusagil üks, 30 kolmandikule üks 40 neljandik kehamassist näiteks meie kõige lähemal sugulasel šimpansil võib monopol, on see üks 100 viiekümnendik et umbes viis korda väiksem aju ja, ja koeral üks, viie sajandik elevandil üks, 506 kümnendik ja vaalal, kellel on kõige suurem aju, on üks 15000-ga on aju tegelikult kehamassist ja huvitav on näiteks see, et kui me vaatame putukate maailma sõrme, sellest klassikalisest ajust ei saa rääkida, aga näiteks mesilastel töömesilastel on värvitangumass, mis tema tegevustes juhib tegelikult sama suur kui peaaegu nagu šimpansil üks, 170 viiendik. See näitab, et tegemist on suhteliselt intelligentsete loomadega. Ja hiljuti ka rääkisime sellest, et mesilased tantsivad. See tants ei saa Jäneda sellistel liikidel välja, kellel seda noh, jutumärkides võib-olla intelligentsi nii kõrgelt ei ole. Ja samuti näiteks sipelgatele on närvid ankude kogu mass kogu kehast suhteliselt kõrge, kõrgem kui näiteks koeral üks, 208 kümnendik, nii et väga intelligentseid jälle kasutame seda intelligentsi mõistet nüüd nendes hane jalakestes, aga, aga siiski on, on ka mõned putukad ja seda võib ka nende käitumisest ja kogu nende sellisest eluviisist ju tegelikult aimata. Ja nii kahju, kui see ka näiteks ei ole noh, liblikate aju mass, kuigi nad näevad nii kaunid ilusad välja ja meile hirmsasti meeldivad siis sealsest ajust või ütlemisest närvide tegevusest on väga vähe abi, nende suhteline mass on oluliselt väiksem, kui on sipelgatele ja ja siis Mesilastele. Ja kui me vaatame nüüd seda inimese aju, siis tal hästi kurruline kuulaks jälle võimalik pinnalaotus moodustada, siis ta tegelikult sama suurkogu, meie keha pind, mingi kaks ruutmeetrit, ajurakke on ajukoorde sinna pindmise osasse koondunud hästi palju ja, ja sealt lähevad siis need närvikiud erinevatesse kehaosadesse välja. Ja kuigi närvirakk ise nime tillukene, mõned mikronid seal siis tegelikult närvirakud võivad olla organismis kõige pikemad rakud, mõnede närvikiudude pikkus võib ulatuda seal kusagil meetrini. Nii et see on jälle nii peenike ja meetri pikk kui need, kuidas see süsteem jälle niimoodi toimida saab, et selline tillukene, mõne mikroni suurune asi juhatab siis impulssi läbi meetri pikkuse juhtme, see on täiesti võrreldav juba inimese poolt loodud nende pikkade elektriliinidega ja see aju siis koordineerib kogu selle keerulise mehhanismi tegevust osaliselt siis meie mõttetegevustega, osaliselt siis ka seda vegetatiivse närvisüsteemi kaudu selliseid talitlusi, mida ma ise reguleerida ei saanud, näiteks seedimist võime mõtelda küll põneva loo välja, mida me nüüd ja kuidas me seedime, kui kiiresti seedime, aga me ei saa seda oma ajuga kuidagi mõtlemisega kuidagi mõjutada, see toimib meist täiesti sõltumatult ja terve rida muid asju, näiteks noh, kasvõi see, et me püüame ennast kontrollida, kuidas tahame, kui me hirmunud oleme, siis hakkab see higi automaatselt erituma, meeldib see meile või mitte. Ja adrenaliin, Tarmo perre meeldib see, meile mitte süda hakkab kõvasti lööma ja, ja kõik need ärevuse reaktsioonid tulevad ja see ei allu tegelikult kontrollile ja iseenesest muidugi hea, et see allu kontrollides tihtipeale meil on vaja reageerida, enne kui me suudame selle asja peale mõtelda, millele me reageerida võime või peame näiteks valuärritus, kui me paneme näiteks käe vastu kuuma asja, siis me tõmbame ta enne ära juba, kui me saame aru, et meil valus oli ja pärast alles tunneb, et oioi, kui valus see asi oli. Aga kui me hakkasime mõtlema veel, siis läheks neid sekundeid oluliselt kaotsi ja me lõppkokkuvõttes võiksime saada väga tugeva põletuse osaliseks. Ja see aju tegelikult on väga keeruline. Täpselt ju ei tea, mis seal sees toimub, me ei tea, kuidas asju mäletame, kuidas mõtleme ka, see on meie jaoks suhteliselt keeruline protsess. Näiteks kas või selline asi, et me näeme und. Kuigi seda on uuritud pikki aastaid, siis miks me ikka näeme, mis seal erinevates faasides täpselt toimub. Oskame teda küll kõikvõimalike keeruliste graafikutena endale paberite ja arvutiekraanidele manada, aga ega me täpselt ikkagi veel tänapäeval ei tea. Tõenäoliselt me ikkagi aimame, et üks asi, mida me seal unes teeme, sorteerime kuidagi neid päevasündmusi, võib-olla ka natuke pikema perioodi sündmusi, kuidagi sätime neid õigetesse sahtlitesse, sest kui tundub, et kuidagiviisi me suudame väga palju asju niimoodi meelde jätta, aga, aga me suudame ära tõrjuda selliseid aktiivsest mälust. Et me neid ei kasuta, aga mingis olukorras meile meenuvad aega täiesti ootamatult mingid sellised asjad, mida me näiteks tegime 10 15 aastat tagasi, mis nagu ei ole üldse meie igapäevaeluga seotud ja ühtäkki ta kusagilt ilmub. Me arvasime, et me oleme selle asja täiesti unustanud, aga, aga siiski ta meil meeles kusagilt tulnud. Ja no näiteks kui keeruline aju on selle kohta võib-olla jälle üks kohutav arv. Neid igasuguseid närvirakkude ühendus inimese organismis on 15 miljardit, see on oluliselt keerulisem kui ükskõik milline arvuti, mida me oleme suutnud endale tänapäeval uue, mille üle hirmus uhked olema, kui keerulisi süsteeme suudab luua. Tegelikult on loodus suutnud arendada oluliselt keerulisemad süsteemid, kui, kui me praegu oskame Neid ettegi kujutada. Ja, ja kõik see toimib, kõik need impulsid ühest teise liiguvad, nii et mina igatahes võtan küll mütsi maha selle evolutsioonilise sihukse võimu ees, mis taolise organismi on suutnud aegade jooksul kokku panna aju siis juhib kogu organismi tööd ja meil on terve rida meeleorganeid, mille kaudu ajule jälle tegelikult informatsiooni anname. Ja üks olulisemaid asju, mille kaudu seda informatsiooni maailmas saame, kahtlemata nägemine. Kui nägemismeel puuduks meil siis meil oluliselt vähem oleks ajul töödelda informatsiooni. Ja me näeme siis tegelikult väga hästi, meil on suhteliselt hästi arenenud silmad, võime eristada umbes miljon erinevat värvi, uskumatu, uskumatu, eks ole, ja see on tegelikult ikkagi väga keeruline nägemisaparaat, kui me tegelikult vaatame silma ja silmaehitust, siis teiselt poolt on ta oluliselt lihtsam kui ükskõik millised need kunstlikult ütleme valguse transformeerimiseks välja mõeldud aparaadid, fotoaparaadid või, või mis iganes. Tegelikult see on suhteliselt lihtne süsteem, aga väga efektiivne ja, ja noh, põhimõtteliselt silm koosneme sihukesest suurest läätsedest ja seal on siis hulgaliselt rakukesi, ühed värvitundlikud ja teised mustvalgele tundlikud, kusjuures rohkem on neid rakke seal silmapõhjas, mis on siis tundlikudest valgus eritoonidele tähendab mustale heleduse erinevatel toonidele ja need värvitundlike rakemist, miljonit värvi suudab eristada siis neid on meie organismis tegelikult oluliselt palju-palju kordi vähem, kui on neid valguse ehk musta-valge-toone eristuvaid värve. Ja kui siis nägemist veel lähemalt vaatame, siis inimesel on silma ehitus, selline, et meie kõige paremini näeme nägemisväljal näiteks 180 kraadi, see on nagu see meie nägemisulatus pool ringi on see, mida me suudame kontrolli, teine pool jääb siis meil nägemata, samas näiteks väga mitmed organismid, näiteks konnad, siis mõningad kalad suudavad kontrollida kõik 360 kraadi, kiilid on ka sellised loomad, kes suudad siis näha praktiliselt ringikujulised enda ümber. Seda on väga raske ette kujutada, milline sest neil tekib siis inimene on loonud ka sellised panoraamkinosid, kus on võimalik siis pärast 360 kraadi enda ümber näha ja ja ausalt öeldes kui pool tundi selles kinos olla, siis tekivad päris tõsised sellised probleemid, et sa ei saa päris hästi aru enam, kus sa oled ja kuidas sa oled pärast sellise filmi vaatamist mingi viis minutit on vaja kohanemisaega, et tegelikku maailma tagasi tulla pildi sassi lööb pildi sassi ja ja kui me vaatame veel niisugune seda inimest siin pea poole pealt silmi vaatasime, vaata, mis meil siin siis veel on, et meil on need juuksed siin pea peal. Kui palju meil juukseid on ühel inimesel peas ja kas erinevad näiteks juuksed punapeal ja, ja blondil ja, ja tõmbul, inimesel või on neil kõigil ühepalju enam-vähem noh, mingi suurusjärgu võrra ühepalju. Blondidele on ilmselt kõige rohkem juukseid. Plandil inimesel peaks olema peas kusagil 150000 juuksekarva keskeltläbi samas näiteks punapeadel on 88000 ligi poole vähem ja sinna vahele jäävad sihuksesed tumedad pealsed inimesed, neil on kusagil 100000 juuksekarv. Miks see niimoodi on, ega seda keegi arukalt ilmselt seletada ei oska ja kuidas üldse ära loetud on, vot ma olen vahele jäänud selle peale mõtlema, et noh, kes see on nüüd suutnud need asjad niimoodi kokku lugeda, aga nende juustega tegelikult on selline huvitav lugu, et neid kukub meil kogu peast ära. Noh, me kõik saame aru kevadeti eriti palju, aga sügisel ja talvel ka keskeltläbi kukub päevas ära kusagil 40 kuni 120 juuksekarva, seal päris korralik pusa, suurt osa ei pane tähelegi, osa jääb kammi sisse, osa jääb harja sisse, osa langeb niisama kuhugi tänava peal maha ja me kaotame ta lihtsalt ära, nii et me jääme iga päev kusagil 100 juuksekarva võrra vaesemaks ja keegi on välja arvutanud, et kui palju see juuksekarva päevas kasvab, üks kolmandik millimeetrist kasvab päevas pikemaks. Nii et seitsme päevaga siis kusagil paar millimeetrit paari kuuga on päris oluline hulk jälle meil juuksed pähe kasvanud, et seal juuksur, essimine, habe kasvab oluliselt kiiremini kusagil 0,6 millimeetrit korraga. Nii et selle võrra siis meestel on veel raskem. See Tseelu. Juuksed on juba väga tugevad, nad kannatavad välja väga suuri raskusi. Just juustega on võimalik, kui neist nüüd ütleme, mingisugune palmik teha, siis see palmiku võimeline kinni hoidma, üleval hoidnud päris suuri raskusi, tsirkuseartistid on seda kasutanud ja ega ilmselt päris tühjad kohad ei ole sündinud rapuntsel muinasjutt, kus siis rapuntsel juuksed alla ja kavaler sealt mööda üles hakkas. Vanima näiteks on ka välja arvutatud, et kui pikaks siis võivad kasvada meie sõrme ja varbaküüned. Et kui sõrmeküüs läbi elu kasvaksid, see võiks kasvada teoreetilised 28 meetri pikkuseks Indias keegi on kasvatanud paari kolmemeetrise ühe küüne kuidas ta sellega siis seal elas maailma isenesest? No aga niisugune fakt on teada vähemalt. Aga no kujuta ette, kõik küüned 28 meetrit, et see oleks päris hull ikka, aga noh, õnneks nad ei, ei kasva nii hullusti, nad kuluvad ikkagi. Sest käsi on vaja kasutada, sest ega neid käsi oleks võimalik kuidagi liigutades. Teoreetiliselt on see siis selline asi võimalik, aga, aga praktiliselt õnneks ei ole. Aga enne me rääkisime sellest, et, et bakterid tekitavad seda higilõhna ja et inimene higistab üks seltskond on meie keha pinnal neid, kes siis need happeid lagundavad ja need bakterid ja, ja inimese kehapinna peal elab kusagil 100 triljonit bakterit sama palju kui inimesel endal rakke on veel veel oluliselt rakkudest väiksemaid tegelasi, siin keha pinnale keha sees isegi käed puhtaks peseme, näiteks jäi, kasutad seepi, mis bakterid ära tapab. Normaalseid seep siis jääb ikka iga ruutsentimeetri peale, umbes 1000 bakterit meil alles. Osa nendest bakteritest on siis kasulikud ja osa kahjulikud. No suur osa neist on sellised, kes on meie jaoks neutraalsed, nad ei ole igasulikudega kahjulikud, aga mõned neist ka kasulikud näiteks need, kes meie soolestikus elavad. Ja selle tõttu, kui me väga sellises stabiilses keskkonnas elame ja kasutame neid igasuguseid baktereid, Siidseid aineid, hästi palju oma ümbruse, siis me tapame ära oma organismile vajalikud baktereid, noh, see on muidugi jällegi kellelegi kasulik, näiteks toodavad teatud televiisoris kireklaamitavaid jogurteid piimatooted, mis sisaldavad elavat baktereid. Siis nemad on siis kavalad, nad on leidnud, et kõigepealt müüme neile sihvka Ardi seepi, millega bakteri ära tappa, siis anname neile jälle elusa bakteri teise topsiga kaasa, et me saame kahte asja korraga müüa. Aga tegelikult, kui me nüüd nii väga piinlikku puhtust ei pea, siis suur osa baktereid on meiega juba tuhandeid aastaid koos elanud ja, ja nad on muutunud meie jaoks oma inimesteks, oma bakterit. Ja nende olemasolu ei ole meile sugugi kahjulikum kui ükskõik millise teise raku olemasolu meie organismis. Ainult siis, kui väga seisvaid tõvestavaid baktereid palju ilmub siis on olukord juba nadi, aga, aga ütleme, sellise mõõduka pesemisega pesemisega suudame oma bakteri seltskonna küll kontrolli all hoida ja mingeid siukseid ekstremaalseid asju, mis bakterid kõik ära tapaksid, mis seda ei ole ilmselt tänapäeval mõtet. Millest siis me võiksime rääkida, räägime verest ka, räägime merest ka, oleks väga imeline assid temad meile sisemiseks transpordisüsteemis, vere kaudu liiguvad kõik ained sinna, kus, kus on vaja süüa hingamiseks vajalik hapnik jõuab kudema, kuidas seeläbi vere ja nii edasi ja kui palju meil verd on, verd on meil tegelikult suhteliselt vähe seal organismi peale. Mis on siis visiidid viis kuni kuni seitse liitrit, sõltub inimesest ja nendes on siis hästi palju neid punaseid vereliblesid. Et keskeltläbi ühes kuupmillimeetris veres on kusagil viis miljonit punalibled kuupmillimeetris noh, seda on päris raske ette kujutada, et selles suudab siis elada, sest nad on elusad, punased verelibled, kes transpordivad hapnikku, kus meie organismis ringi ja siis kogu veres on siis neid kusagil 25 triljonit, neid punaliblesid meie ses viies liitris veres. Ja kusagil 30 miljardit on neid valgeid vereliblesid 30 miljardit sõdurit meie sees, kes väliskeskkonnast tulevate kahjuritega siis võitleb ja need valgelibled on natuke suurem, vähemalt kui punalibled valgelibled on kusagil 10 15 mikromeetrit ja punalibled, siis jäävad sinna seitsme mikromeetri juurde ja, ja nad on siis ühed väiksemad rakud meil ja need veel tohutu hulk jälle, keegi on kilomeetritesse need kokku liitnud, siis umbes kuuske 1000 kilomeetrit on organismis punaliblesid seal siis poolteist korda ümber ekvaatori saab juba nende libledega sõita. Me rääkisime enne, kui suur on inimese keha pind, et see on umbes kaks ruutmeetrit ajupindu ka umbes kaks ruutmeetrit. Siis kui kokku arvutada see Meie sees olev punaliblede pind, siis see on täiesti uskumatu suurusjärk, see on 0,3 hektarit. Selle vere paneb liikuma organismis üksainus organ, süda ja süda on ääretult väike meie keha kohta, meie süda kaalub kusagil 300 grammi keskeltläbi sinirusikasuurune umbes rusikasuurune kolmesajagrammine, pump on meie sees. Ja tegelikult ta töötab tohutu intensiivsusega, ta lööb minutis kusagil 70 lööki, see on siis, kui süda on terve ja kuus-seitsekümmend lööki normaalne löökide arv, see tähendab tunnis siis 4200 leek ja 100000 lööki päevas ja 2,6 miljardit korda kogu elu jooksul, ilma ta saaks kusagilt noh, mingit elektrit, midagi juurde sinna tuleks. No Me toidame teda küll kõiki lihaseid. Me toidame. Ja ta peab kogu aeg ikka enam-vähem terve olema ja vastupidav. Ja keskeltläbi on ta vastu pidanud veel kauemgi, on pidanud 100 aastat ja rohkemgi siukseid ilma välja vahetamisete ja ilma et teda oleks lõigatud või juurde pandud või ära võetud või midagi renoveeritud ilma kapitaalremondita põhimõtteliselt 70 aastat vahetpidamata tööd, noh, sellist masinat inimene ei ole suutnud minu teada veel välja mõelda. Me suudame autodele ja masinad mõttele anda garantii kaks aastat ja ja heal juhul viis aastat, aga see, see tähendab ka seda, et ikkagi vahepeal ta käib seal remondis ja remont peaks lihtsalt tasuta ära. Aga inimese süda enamikul juhtudel ikkagi töötab väga pikka aega. Et see on kohutav koormus tegelikult. Ja kui me nüüd hakkame arutama, paljudesse verd pumpab, palju ta siis tegelikult peab tööd tegema, siis näiteks Ühe minutiga pumpab ta umbes viis liitrit verd, noh ühesõnaga ühe minuti kogu meie veri käib südamest läbi ja kui see siis panna näiteks meile mõistetavas kogusesse, ütleme, raudtee sisternidesse veri, millele siis elu jooksul süda täis pumpab, siis ta pumpab elu jooksul 10000 tsisterni täit verd kujutab ette, et kas me suudaksime kunagi tekitada veel luua pumba, mis töötaks nii, et 70 aastat töötakse täidaks ära 10000 tsistern, ma arvan, meie pumba elu oluliselt nigelamad, kui, kui inimese südamel. Nii et see süda on tegelikult väga imetlusväärne, norgan tohutu töökoormusega. Aga see tähendab seda, et ta peaks siis olema terve, aga me tänapäeval suudame tekitada väga palju selliseid situatsioone, et et ta oma seda koormust täis ei saaks või ütleme seda normaalselt pumpamise aega me, me suudame teda, võta ta kõikvõimalike ainetega, küll tubaka, küll alkoholi, küll sellega, et me sööme hästi palju rasva ja väheliikuv, nii et lõpptulemusena kipub ta tänapäeval mitte nii kaua enam töötama ilma kirurgilise vahelesegamiseta. Aga põhimõtteliselt ikkagi, ma arvan, et aju kõrval on ta üks teine selline hästi imetlusväärne organ meie meie organismis see süda ja lisaks südamele siis veresooned, mis seda verd siis ringi kannavad ja kõige peenemad veresooned on meie organismis kapillaarid, mõnede läbimõõt natukene suurem kui punavere lible läbimõõt. Ja selle kaudu siis need verelibled ja, ja vereplasma jõuab kõikide rakkude ja kudede välja ja on siis jällegi välja arvatud kui suurse kapillaaride pindon. Noh, me rääkisime, et 0,3 hektarit on neid punaseid vereliblesid, aga seal peres on ju veel vett hästi palju. Ja kapillaaride, kogu pind kustes rakkudesse jõuab see hapnik ja toitained sinna verre tagasi siis kapillaaride kogu pinda veel hullem, see on peaaegu 0,7 hektarit. Veresoonte pikkus on tohutu, veresoonte pikkus on ka tohutu koguse, veresoonte pikkuseks arvatakse ka umbes 100000 kilomeetrit. See on ikkagi hullumeelne arv. Nii et jah, kui me hakkame seda inimest niimoodi arvude keelde lahti lammutama ja teda tõlgendama, siis ta muutub üpris selliseks hämmastavaks organismiks ja tegelikult, eks Need organismid, mida, mida lähemalt tundma õppima neid on, on sama hämmastav. Ma usun, et kui meil oleks võimalik hästi palju teada saada ka viiruste ja bakterite kohta või ainurakse organismi kohta hämmastuseks sama suur kui palju see üksainus rakk, mis on näiteks bakteritel ja ainurakset organismi, kui paljude asjadega tema toime tuleb, kuidas ta suudab täita terve organismi rolli seal ainsa raku tasemel. Et ilmselt siin looduses ja inimeses veel hämmastust tekitavaid asju on, on hästi palju. No selleks, et elada, peame me sööma. Sööma me peame kõik, mõni söö Vahnemalt, mõni vähem ahnelt mühiseb väga valivalt, teine valimatult ja selle söögi ärakulutamiseks äraseedimiseks on olemas meile seedesüsteem, mis algab suust siis peale ja, ja meil on siis suus süljenäärmeid, need on siis kuus sellist suuremat nääret ja nemad toodad siis ühe päeva jooksul kusagil üks kuni kaks liitrit sülge, mis siis hiljem imendub see vesiselt ele verre tagasi ja niimoodi ta käib siis meie organismis ringi ja elu jooksul näiteks me produtseerime kusagil 50 tonni sülges umbes ühe raudteetsisternid. Ja kui me nüüd neid asju kõiki sööme, siis erinevad asjad seeduvad erineva kiirusega meie organismis. Et mõned asjad, näiteks vedelikud, Lähevad organismist läbi mõne minutiga seedesüsteemist imenduvad ruttu verre, see suur osa mesi, vesi imendub ära ja, ja meil seal seedesüsteem eriti vaevatud ei olegi. Nii et kohvi läheb kohe kohvi? Jah, läheb kohe. Noh, ilmselt, kes on suur kohvijooja seal seda ise ka tundnud, et et tema jookseb ka WC vahel täpselt samamoodi nagu on, on õllejoomisega, et see, kes ikka palju õlut joob, see muudkui jookseb seal ka, aga näiteks juba sellised asjad nagu riis, tangained, nemad seedub kusagil poolteist pundi siis juurviljad kusagil ja leib ja munad kolm tundi praeliha kusagil neli kuni kuus tundi rasvane liha ja spatid näiteks, mis on ka hästi õli, rikk, kad, nemad viibivad meie seedesüsteemis siis kusagil kaheksa tundi, Neetüks kolmandiku ööpäevast on meil siis nendeks, sellepärast on ka näiteks rasvase aine söömisel raske olla, sest ta koormab meie süsteemi päris pikalt. Nii et pärast kella kuut ei tohi süüa. Nojah, eks ta arukas oleks, aga tänapäeva inimesed, kui nad tuled näiteks pool üheksa õhtul töölt ja, ja ei ole päeva jooksul söönud, siis katsu sa temale selgeks teha, pärast kuut enam süüa ei tohi, kui seal kella kaheksani või kella üheksane õhtusöök on tema jaoks üldse esimene, et et selles mõttes jah, ilmselt peab vaatama, mida süüa, et võib-olla hilisõhtul mitte väga raskeid asju süüa midagi natuke kergemat riisi ja juurvilja ja, ja kanaliha näiteks siis ei tohiks nagu midagi hullu juhtuda ja toit läheb meil siis kõik. Kui magu on kusagil kolme liitri suurune maksimaalselt ja seal maos siis üritatakse maomahlu, mis tuli, seedivad ja need maomahla evitavaid näärmeid on hästi palju, neid on umbes 30 miljonit meelsel mao seest välja, seda maomahla neil on siis seda kusagil üks kuni kaks liitrit tuleb päeva jooksul, osadest läheb organismist välja, osale bee kujul imetataks tagasi ja aga noh, keskkonda pidevalt happeline, see happeline keskkond jätkub veel ka seal peensooles ja, ja selle tõttu siis see peensool on ka selline, kus need rakud, millest rääkisime, vahelduvad väga kiiresti. Ja siis lisaks on meil oluline seedimise juures maks, mis on meie kõige suurem nääre, tema toodab siis sapi ja aitab meil rasvade lahustamisel kaasa. Ning siis on veel jämesool lõplik imendumine toimub jämesooles ja seal siis toidujäänused või jääkproduktid viibivad kusagil seitse kuni 10 tundi ja hästi palju kogu selle seedimise käigus võetakse ära veel vett. Vesi on, see organism püüab kokku hoida kogu aeg ringluses tagasi hoida, kui palju me elu jaoks sealt toitu ärasema. Keskeltläbi arvatakse, et me sööme aastas ära toitu umbes seitse korda oma kehakaalu võrra. Noh, see ei olegi nii väga hull number 500 kilo toitu, pool tonni aastas on see, mis meie seedesüsteemist läbi läheb. Aga kui elu peale lahti rehkendame, siis see kogus on ikka märkimisväärne tuhandeid tonne. Ja on arvutatud, et inimene sööb elu jooksul ära kusagil. Nüüd me räägime sellest keskmisest eurooplasest, kellest ma algusest peale mõtlesime. Et ta sööb ära umbes 10 tonni kartulit, elu jooksul kaks tonni leiba, kümmekond tonni lihatooteid. See tähendab, et sööks umbes pool kilo lihatooteid päevas. Võib-olla, et me kõiki nende vorstide asjadega söömegi nii palju ja 15 tonni veel juurvilju ja, ja puuvilju ja 7500 muna, see tähendab, et iga kolme päeva tagant elus umbes üks muna ja isegi keegi on välja rehkendatud. Melu jooksul sööme ära kaks Disoola peaaegu 100 kilo soola. Kui kaua võib inimene söömata olla? Noh, need ekstreemsed näited on olemas ja, ja võib elada ilma söömata tegelikult nende organismis olevate varuainete arvel umbes kuu aega. Ja see tähendab, ta saab juua. Et vähemalt, aga kui juua ei ole, siis on see oluliselt väiksem, ilma joomata suudab inimene vastu pidada kolm kuni kuus päeva oled sellest, milline on see ümbruskonna temperatuur ja õhuniiskus ja kõik sinna juurde. Samas, kui me nüüd edasi vaatame, et siis siis näiteks vesi, ilmselt ongi see järgmine asi, mille pärast maailmas suured pahandused meid ees ootavad, kuna vee varud muutuvad üha väiksemaks, inimesi tuleb üha juurde, ei kipub olema tihtipeale nii, et inimesed on ühes kohas, vesi on teises kohas ja mõningatel riikidel on vett hästi palju ja teistel pole seda üldsegi juba praegu väga paljud riigid ju suurt osa oma veest toodavad mereveest magestades, seda aga ei ole joomiseks kõige parem vesi, see on suhteliselt ebameeldiva maitsega ja ja ei ole ikkagi, mis on see õige joogivesi? Inimese keha on ääretult keeruline organism ja, ja väga hästi toimiv organism ja tegelikult me paneme talle ju tohutult koormusi peale ja nuhtleme teda väga intensiivselt. Ega selliseid inimesi ilmselt ka meie kuulajate hulgas vähe, kes pidevalt mõtlevad, kuidas oma keha hoida, pigem tegutseme pidevalt selles suunas, et teda hävitada ja, ja lõhkuda vähemalt talle pidevalt takistusi ette veeretada. Ja, ja võib-olla see tänane jutt natukene paneb mõtlema selle üle, et me võiksime aeg-ajalt mõnikord mõelda ka selle peale, et äkki seda keha ei maksaks nii arutult kulutada ja piitsutada, et võib-olla võiks ka temale aeg-ajalt hõlpu anda, sest tema organid teevad hiigla palju tööd neil on palju vaeva ilma selletagi, et meie nende elu oma rumala tegevusega veel keerulisemaks muudaks. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Saade valmis koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga. Koju luike.
