Kas Läti metsloomad on oma Eesti suguvendadest julgemad? Metskits Feia on üks loomapargi asukatest,  kes üldse inimesi ei karda ja saab niimoodi inimeste lähedal olla. Siia maimude ohtuderohke, elu algus Pärnu jões võime juba  näha veelinde, kes tahavad nad ära süüa. Säästliku eluviisiga võrkurlased iga võrguniit läheb taaskasutusse. Kõike. Me teame, kuidas näevad välja karu, rebane,  põder ja metskits, kuid kuidas paistavad meile latsi lapsa  Alnis ja stirna saab teada liga loomapargis. Loomapargi raudvara Velga vitola on kõikidel igate loomadest  suurim sõber ja mõnele ka ema eest. Ta teab peensusteni iga looma lugu ja on pälvinud nende usalduse. Kauja rahvuspargis asuva loomapargi ajalugu ulatub juba 45  aasta taha. Esialgsetes punahirvede aedikus hakati eksponeerima  erinevaid loomaliike. Hiljem toodi juurde ka looduses hätta sattunud  ja vigastatud metsloomi, keda kohapeal ravitakse  ja üles kasvatatakse. How Frendly da to yo veel ka? So tisa te first peer siin liigate. Selline inimeste poolt üles kasvatatud karu enam ise  looduses hakkama ei saa. Miks siis metsloomadega niimoodi sõbrustada? Liigatne loomapargi üheks eesmärgiks on pakkuda  külastajatele võimalust Läti metsloomi lähemalt tundma õppida. Inimesest võõrandunud loom oleks ka ise siin piiratud alal  pidevalt kartlik ja stressis. Metskits Feia on üks loomapargi asukatest,  kes üldse inimesi ei karda ja saab niimoodi inimeste lähedal olla. Väga julge. Meil on sigadele toodud maiustusi kaasa,  siin on õunu ja peeti ja kõrvitsat ja vilja. Need siiamaimud on osooni sõpradele ja meie tähelepanelikele  jälgijatele juba vanad tuttavad. Jah, te kuulsite õigesti, need kalad, nende vennad  ja õed, te olete neid juba näinud. Praegu alustavad nad oma sünnitusmajast nii-öelda sõimest  teekonda päris koju. Oleme jälginud nende siiapoegade eluteed sõna otseses mõttes  alates eostamisest möödunud sügisel, kui kunstlikuks  paljundamiseks püüti Pärnu jõest nende vanemad siin summas  peaks olema meil nüüd siis isased siia kalad. Kellelt me tahame suguprodukti võtta, need on varasemalt  püütud ja paisuvalt saadi täna emane ka. Ja siis saamegi siit selle niisa emasele. Marjale peale panna. Ära viljastada. Pärnu jões Kudeva Merisiia arvukus langes märgatavalt  1950.-te keskpaigas. 70.-teks aastateks oli olukord juba nii halb,  et populatsioon jõudis kokkukukkumise äärele. Tehistingimustes marja hautamise ja kalapoegade asustamisega  õnnestus Pärnu jões kudev siig päästa. Paar aastakümmet hiljem oli siia populatsiooni taas madalseisus. Liigi säilimiseks on viimasel kolmel aastal asustatud Pärnu  jõkke kalakasvanduses kasvatatud kalu. Ja niimoodi ta ise rahuliselt siis täiesti vabatahtlikult jookseb,  see on täiesti küps. Siis natukene õrnalt silitada. Ja see aitab siis sellele marja eritumisel siit kaasa. Olime kalakasvanduses sel kevadel, kui möödunud sügisel  viljastatud marjast koorusid ligi pooleaastase haudumise  järel pisikesed vastsed. Mõne aja möödudes alustasid paarisentimeetrise siiapojad  iseseisvat toitumist. Nende esimesed toidupalad olid juuksekarva läbimõõduga söödaterakesed. Oktoobri alguseks on needsamad kalad silmnähtavalt sirgunud. Nüüd ootab siia maime ees kolmetunnine reis läbi Eesti,  mis võib neile ohtlikuks osutuda. Meie kasutame siigade transportimisel ühe  ja kahemeetriseid konteinereid ja, ja nende puhul on oluline see,  et, et oleks mõõdukalt vett, kui vett liiga vähe panna,  siis hakkab vesi loksuma ja võib kalade seda veidi liiga teha. Ja lisaks on kindlasti tähtis hapniku tase,  mida me jooksvalt kogu aeg nii-öelda mõõturitest  siis iga hetk nii-öelda autos saame vaadelda  ja jälgida. Ligemale 200 kilomeetrit ja kolm tundi sõitu on õnnelikult  möödas ja siia pojad pääsevad Pärnu jõkke,  sinna, kust on pärit ka nende vanemad. Miks see Pärnu jõe siia populatsiooni siis ise ei taastu,  miks on vaja inimeste abi? No tõenäoliselt ei ole see kudekari väga arvukas inimene ise  võtab ka ikka olulise osa sellest populatsioonist oma  toidulauale välja ju ja tegelikult Noh, eks meil ole see tamm siin ees, praegu veel esialgu see  kudemisala on piiratud ja selles piiratud alas on tegelikult  hästi palju ohtusid. Nendele väikestele vastkoorunutele ja, ja  ka siis samasuvistele, kaladele. Et päris palju on siin selliseid kalu, näiteks haug,  kes kenasti siis ära nopib, need. Ja ja ega see Pärnu-jões need tingimused on suhteliselt  karmid ikka algava elu jaoks. Siia maimudele saab olema kõige raskem see,  et seni on nad elanud inimeste valvsa pilgu all. Nüüd pole neid aga kedagi kaitsmas halva kurja eest,  see tähendab nende looduslike vaenlaste eest. Võime juba näha veelinde, kes tahavad Nad ära süüa  nii et nüüd algab nende päris karm. Loodame, et neid on vähe neid, kes siis kajakate saagiks langevad,  aga, aga nii ta on nagu elus ikka. Kui palju neid tegelikult sureb just selle tõttu,  et nad satuvad enda jaoks päris võõrasse keskkonda. Siia kohta mina nüüd küll ei ole selle sellel alal nagu lugenud,  aga lõhe kohta olen lugenud, et ikkagi see looduslik Looduses sündinud. Lõhesmalt, kes laskub merre, on neli korda ellujäämus suurem  kui siis asustatud kala. Et seal on põhilised probleemid need, et ta ei õpi sööma  näiteks ja just seesama kisklus ja mõni ka ei oskagi  looduses nagu hakkama saada selles mõttes,  et ta ei suuda endale toitu leida. No siiaga lihtsam, et siig läheb ära merre siit jõest nüüd ära. Ja siis nüüd temperatuurid lähevad maha ja  ega ta siis palju ei söö ka ära. Siig sööb hästi hoolsalt, kasvab ja sööb kevade poole  ja sügise poole tal see toitumine jääb järjest vähemaks. Et küllap ta midagi leiab sealt. Sellel sügisel jõudis Põlula kalakasvandusest Pärnu jõkke  ligi 44000 siiamaimu ja koos kahe eelneva aastaga on  noorkalu asustatud üle 84000. Täna Pärnu jõkke jõudnud kalapoegade kasv on olnud väga kiire. Sisuliselt on iga gramm toitu läinud asja ette. Kui kevadel koorunud vastne kaalub umbes 0,01 grammi  ja on 12 millimeetrit pikk siis sügiseks on siia kaal  suurenenud lausa 1400 korda kaaludes 14 grammi  ja pikkus 12 sentimeetrit ehk 10 korda suurem kui marjast koorununa. Kasvanduses kogutud ramm ja rasvakrediit annab siigadele  aega looduslikus keskkonnas kohanemiseks. Üsna suur osa nendest tehistingimustes sündinud  ja kasvanud kaladest võib hukka saada. Kas selline asustamine on siis üldse mõistlik? No ma arvan küll, et on mõistlik, sellepärast et looduslik  populatsioon selliseid olulisi kosumis märke pole väga  pikkade aastate jooksul näidanud. Praegusel juhul lähevad siia jõkke oluliselt suuremad isendid,  kui praegusel hetkel on looduses ilmale tulnud siia kalad,  et neil on lihtsalt energeetiliselt suurem varu kaasas,  eks muidugi miinus ena on see, et meil tuleb siin kohaneda  ja õppida omale toitu leidma. Kroon oli asemel, mida nad kasvanduses said terve suve läbi  on nad olnud sellistes tingimustes, kus neil ei ole olnud  vaja muretseda toidu pärast, neil ei ole vaja muretseda. Röövkalade pärast tõenäoliselt ka lindude pärast,  nii et, et juba siit tuleb see suur suur selline. Nii-öelda kokkuhoid selle suremuse arvelt,  mis looduses toimub Millal on need siia piisavalt suureks kasvanud,  et saab öelda, et nad on väljaspool ohtu,  kui kaua neil see kohanemine võiks aega võtta? Ma arvan, et need esimesed ütleme, esimesed paar kuud on  ikka rasked aga siis juba siis juba ta peaks olema need,  kes ellu jäävad. Need siis peaks olema omandanud teatud oskused,  et toitumise ja, ja siis varjeoskused, nii et et esimesed  esimesed paar paar nädalat on kõige hullemad,  aga siis ka paar kuud. Ma arvan, mida neil vaja läheb, et olla edukad,  et kasvada suureks. Kõigepealt toitu ja oskust ennast hoida. Nende ärasööjate eest ja selleks, ma arvan,  Nad võiksid võimalikult kiiresti merre ära minna. Kus on noh, röövkalade hulk Väiksem tähendab ühele siis sellele pindalaühikule või,  või kuupmeetri vee kohta või võtke, kuidas tahate,  et, et et tõenäoliselt seal see. Ära söönuks saamise oht on väiksem, kui siin jões. Need siiapojad, kellel on õnne ohtudest pääseda,  kosuvad ja saavad meres täiskasvanuks. Umbes kolme-nelja aasta pärast pöörduvad nad tagasi kudejõkke,  et saada ise järglasi. Inimese abi siigade paljundamisel on vaja seni,  kuni looduslik populatsioon taastub. Sindi paisu lammutamine ja kudealade rajamine parandab Pärnu  jõe elukeskkonna. See annab lootust, et merisiig jääb alles  ja kalavarud suurenevad. Uduseid sügishommikuid aasa peal kaunistavad sinna öö  jooksul tekkinud ämblikuvõrgud. Nende korrapäraste ja spiraalsete võrkude valmistajateks on  ämblikud sugukonnast võrkollased. Nad ehitavad igaks päevaks uue võrgu, et oleks tagatud  selle toimimine saagi püüdmisel. Võrgud ehitatakse õhtuti, seepärast on nad hommikul värsked  ja ilusad. See suure tagakehaga on emane. Isasest on ta umbes kaks korda suurem. Isane on ära tuntav väiksema tagakeha järgi. Selleks, et ämblikul oleks piisavalt toitained võrgu ehitamiseks,  sööb ta õhtul enne uue võrgu ehitamist oma vana võrgu ära. Võrgu ehitamise esimese etapina kinnitatakse tugevad  tuginiidid ja tehakse Y kujuline raamistik. Seejärel kootakse selle külge spiraalsed ringid. Võrgu esimene etapp tehakse mitte kleepuvast materjalist,  teises etapis aga kootud ringid kleepuvad liimitilkadega niidist,  et putukad sinna külge kinni jääks. Ämblik ise kasutab liikumiseks ilma liimitilkadeta niite. Võrgu kõrvale ehitab ämblik niidist varjendpesa,  mis on võrguga ühendatud signaalniitide abil. Signaalniidid toimivad loodusliku telegraafina  ja ämblik on pidevalt kursis võrgus toimuvaga. Kui mõni putukas võrku kinni jääb, siis ämblikul on juba  teada ka suund, kuhu poole joosta. Kui putukas satub kleepuvatesse niitidesse,  siis kõigepealt saab ta ämblikult mürgise hammustuse  ja seejärel mässitakse niitidesse. Väikse kärbse peale ei hakka ta niiti kulutama  ja võtab selle niisama hambu. Peale seda tassib ämblik saagi oma varjent pessa,  kus ta selle mõne aja pärast tühjaks imeb. Putukast jääb järgi tühi kest, mille ämblik prügila minema viskab. Võrku satub kärsaklane ämblik nagu kord ja kohus kerib ta  niidi sisse. Aga häda, kärsaklane osutub võrguniidis tugevamaks  ja rabeleb sellest lahti. Pealekauba on kärsaklase koorik nii kõva,  et ämblik ei suuda sellest läbi hammustada. Ämblik näeb kurja vaeva, et teda jälle uuesti  ja uuesti niidi sisse kerida. Kärsaklasel käib juba pea keerutamisest ringi,  aga kellegi lõunasöögiks keeldub ta minemast. Ämblik on aga järjekindel ega jäta jonni. Võrkkorlased paarituvad kas südasuvel või suve lõpu? Puupoole. Isase väiksemad mõõtmed võivad saada talle saatuslikuks,  sest mõnikord emane peale paaritumist, sööb isa see ära. Peale munemist emane võrkulane sureb paari päeva jooksul. Kooruvad alles järgmisel kevadel.
