Miks on ühe Läti väikelinna vapil viinamarja kobar? Ma poleks arvanudki, et Läti on veinimaa,  aga elu ongi üllatusi täis. Tänapäeva jahimees ei ole lihtsalt kütt. Siin on vere pritsmed näha ja see viitab,  et kuskil siinpool tee perve peaks olema. 100 aastane Läti vabariik asub meist lõuna pool,  kuid on kliima ja looduse poolest Eestiga üsna sarnane. Kuid miks on ühel väikelinnal saabilel lipu  ja vapi peal viinamarja kobar? Unine väikelinn Kuramaa poolsaare lõunaosas Abava jõe  ürgorus on leidnud möödasõitvate turistide meelitamiseks oma niši. Siin korraldatakse igal suvel suurt veinifestivali,  kus pakutakse toodangut kohalikust toorainest. Saabile linnale kuulub ka oma viinamägi,  mis on siin kõige tähtsam? Turismimagnet? Vein jõudis Läti arvatavasti koos ristirüütlitega,  kuigi viinamarjat siin ei kasvanud. Euroopa kõrgkultuuri aegadel, kui Läti aladel valitses  hertsogi riik proovisid kohalikud mõisnikud lõunamaiseid  taimi ka siin maamulda panna ja sellest hinnale veini toota. Ju rakstus auraks, tits, dalas. Ma olen alati mõelnud, miks viinamäe tigu kannab just  sellist nime. Aga siin, Savile, viinamäel on müsteerium leidnud oma lahenduse. Sel aastal oli ka Lätis erakordselt kuum suvi  ja kõik viinamarjad on praeguseks ära korjatud,  vaid mõned üksikud on alles ja selle ma panen kohe suu. Looduse andidest veinide tegemine on tõeline kunst,  kuid kohalik viinamäe aednik teab sellest kõike. Saabile linna viinamägi on kantud ka Guinnessi rekordite  raamatusse kui maailma põhjapoolseim avatud viinamägi. Kas Läti looduses kasvanud viinamarjadest on tõesti võimalik  ka head veini saada? Öeldakse, et vein on jumalate jook ja kui seda tarbida,  siis targasti. Ma poleks arvanudki, et Läti on veinimaa,  aga elu ongi üllatusi täis. Tulge Lätti ja nautige seda aeglaselt. See ongi siis koht, kus sa sattusid peale loomaaia liikluse kokkupõrkele. Juhtusin siit mööda sõitma ja, ja edasi,  vaatasin tee peal, et natukene niisugused omamoodi jäljed,  et need aastakümnete jooksul, mis siin nende auto ette  jäänud loomadega tegeleda on, siin on tulnud,  et eet, et on verd maas, pidasin kinni huvi pärast,  et lähen vaatan, et, et kuskil peab mingi mingi loom äkki  maas olema. Ja kuna sellisest asjast siin keegi kuskil teada ei olnud,  et läksin lihtsalt vaatama, et, et ega ei ole kuskil loom  vigasena maas. Me näeme siin asfaldi peal on tõesti verejäljed,  vihm ei ole neid veel ära uhtunud, siin on verepritsmed näha  ja see viitab, et kuskil siinpool On väga suur võimalus, et kuskil siin, kas vahetult siin  maas on või, või siis siis tuleb noh, vähemalt kindlaks teha,  et mis tast saanud on. Aga lähme vaatame lähemalt, lähme. Looma ja auto kokkupõrge meie teedel on üsna tavaline,  eriti pimedal ajal. Novembri keskpaigaks oli ainuüksi IF kindlustuse  registreeritud 691 kahjujuhtumit, mille põhjuseks oli  sõiduki otsasõit metsloomale. Enim õnnetusi 114 toimus Harjumaal. Lõhna järgi ennustades võiks öelda, et me ei saa väga kaugel olla. Ja siin ta ongi sinu avastatud põder. Et nüüd on juba siit puu alt on karu ära lohistanud,  et karu on käinud söömas. Mis ühele õnnetus, see teisele, võib-olla õnnelik juhus? Karu saab siit söönuks, aga kuidas tegelikult peaks käituma  need inimesed, kellel on juhtunud otsasõit metsloomale peaks  kinni pidama, vaatama olukorra korra üle,  aga igal 10-l juhul helistama 13 13 see  keskkonnainspektsiooni teabetelefonile ja  ja sealt siis juba osatakse edasi edasi informeerida. Suurulukitega on asi selles mõttes hästi lihtne,  et see on kohalike jahimeeste rida. Ja, ja puhtalt sellepärast, et jahimehel on,  on see kogemus olemas, kuidas vigastatud ulukiga toimetada. Kõige kurvem on selle juures see, et, et  ega neid ravida enam tegelikult võimalik ei ole. Et see on sisemise vigastused, on nii palju rängad,  et reaalselt neid loomi aidata ei saa. Et ainukene, mida, kuidas sa seda looma veel aidata saad,  on see, et sa hukata seal ära ja ja toimetada edasi. Oleme osoonis läbi aegade näidanud jahipidamist,  sealhulgas hundi, sea ja koprajahti. Igal jahihooajal lubatakse küttida kindel arvisendeid,  mis on vaja antud loomaliigi arvukuse ohjamiseks. Jahimehe roll ei piirdu ainult metsloomade arvukuse reguleerimisega. Tänapäeva jahindus ja jahipidamine on eelkõige ühiskondliku  teenuse täitmine. Et täna ei ole nii, et jahimees läheb metsa siis,  kui ta tahab ja kütib seda ja nii palju,  kui ta tahab, et täna on tegelikult vormistatud väga selged  väga konkreetsed ühiskondlikud tellimused  ja me võime siin rääkida ulukikahjudest,  on metsakahjud, on põllumajanduse kahjud,  on näiteks karjakasvatuses, mesinduses, kalanduses on kahjud,  nii et neid kahjusid on päris palju ja, ja seetõttu on  siis jahimeestele uus väljakutse täita sellist ühiskondlikku tellimust. See tellimus on viimasel ajal olnud päris suur. Pilti jahimeeste tegemistest aitab luua kogenud  Lääne-Virumaa jahimees Peeter Hussar. Ta on ka tulevaste jahimeeste koolitaja. Temaga koos liikudes kujuneb arusaam, et hea jahimees on  suurepärane looduse tundja, kes mõistab ja mõtestab,  kuidas metsloomade elu käib ning oskab vajadusel sekkuda. Siin on nüüd üks selline männi noorendik,  kus põdrad on siin aastaid sees olnud. Nad on väga usinasti siin tegutsenud, sest siin  ja seal on näha, et siin on lausa värske koore söömise jälg. Siin on, siin on jah, hästi selline tüüpiline eelmise  eelmise talve selline söödud koor ära. Põdrad hakkavad männinoorendikes käima juba sügisest,  sest siit leiavad nad piisavalt toitainete rikast koort  ja võrseid. Siin on näha, et paar aastat tagasi on olnud siin just tüve  ära närinud või koorinud võrseid on ta varem võtnud  siis see aasta on ta nüüd ära murdnud selle ladva,  kuidas põder sellise ladva ära murrab. Ta lihtsalt jah, kaelaga murrab painuta ta maha  ja puu annab järgi murdub pooleks iseenesest  selle ladva murdu murdmisega, ta sunnib puud keskenduma  nende alumiste, veel säilinud võrsetele ajab siit ülesse. Tegelikult ta nagu valmistab endale järgmiste aastate  toidubaasi ette. See, kuidas ulukikahjud võivad mõjuda metsanoorendikule,  on hästi näha siin minu paremal ja vasakul käel on samal  ajal istutatud männid. Need männid siin on oluliselt kõrgemad ja sirgemad,  sest nad on kaitstud põtrade ja kitsede eest taraga. Vasakul käel on aga kõik sõraliste hooleks. See, et põdrad ja metskitsed käivad noorendikus söömas,  on täiesti normaalne asi. Aga kuidas me saaks teha ikkagi niimoodi,  et need loomad oleks söönud ja mets kasvaks  ka hästi? Ega siin jah, lihtsat lahendust ei ole ja,  ja see, mis siin selle metsaga juhtunud on,  on on tegelikult ju nii metsakasvataja kui looduskaitse  ja metsakaitse mure ja otsapidi ka jahimehe mure. Ja noh, üks kindel asi, mis on teatud hetkest peale,  peab hakkama ulukite arvukusega tegelema,  reguleerima, et neid liiga palju ei saaks. Aga seda nüüd arvata, et noh, et iga viimane kui põder  metsast ära hävitada, selleks et mets kasvada saaks. See ei ole ju sugugi õige. Jahimeeste tööpõld ei piirdu üksnes metsade  ja maapiirkonnaga, paari aasta eest näitasime,  kuidas metsloomadega tegelemine on täiesti tavapärane  ka linnas. Ennetamaks ohtu nii loomale kui inimesele kutsuti  jahimees appi ulukeid püüdma ja linnakeskkonnast kaugemale viima. Me oleme Võsu külje all, ühe perekonna aias  ja nad on pidanud juba paarkümmend aastat siin koos  kobrastega maid jagama. Milles need probleemid siis avalduvad? Ma vaatan, et on viljapuudel. Igal pool on traataiad ümber. Eks see on ainukene ainukene kindel lahendus nüüd kopra  vastu aed on rajatud, et selles teadmises,  et jõe poolt ohtu ei ole. Aga nüüd, kui siin kobras on asustanud ennast Võsu jõkke elama,  eks ta siis aja jooksul on siin harvendatud. Seal ju on tegelikult selliseid vanemaid puid ka,  kas on näha kopra tegevusjälgi? On jah, näiteks siin on näha, et see, mis võrgust välja jääb  ja see on nüüd ikkagi tõenäoliselt juba üks,  kuus-seitse, võib-olla 10 aastat tagasi ja see on ikkagi  selgelt kopra näritud koht, et samamoodi on kõikidel nendel  vanematel puudel alumise oksi ära läinud,  mis siin nüüd see hea lahendus on, siis kobras ilmselt siit  ei kao, mida teha, ega, ega ei olegi midagi täpselt niimoodi  nagu pererahvas on siin puud ära kindlustanud niimoodi,  et kobras neile lihtsalt mööda minnes viga teha ei saa. Ja, ja koostöös nüüd jahimehega, siis meie jälgime jälle,  et neid siin aias või jões liiga palju ei saa ja,  ja seda seda noh, potentsiaalset võimalust,  et nad mingit kahju teevad, et seda vähem oleks. Koos, tuleb läbi kuidagi hakkama saada. Mõni aasta tagasi levis meie metsades surma toov haigus  sigade Aafrika katk. Jahimeestel oli kindel ja määrav ülesanne ulatusliku  haiguspuhangu pidurdamisel. Tänapäeva jaht on eriti siin, viimastel aastakümnetel on  tegelikult kujunenud selliseks praktilise looduskaitse osaks  ja tekib küsimus, et noh, kuidas siis see jahindus  ja ja selline uluki ressursikasutus looduskaitse on,  on, aga võib-olla siin ilmekaks näiteks on sigade Aafrika  katk siin jahimehed kui ressursi kasutajad võtsid endale  vastutuse ja, ja astusid sellesse protsessi. Ja me suutsime seda päris hästi ohjata. Koostöös riigi ja teiste institutsioonidega. Me ju teisel aastal küttisime ära 32000 looma. Ja, ja nendest ainult 10 protsenti oli haigeid,  et me saime selle no arvukuse alla. Nii et see arv haigus enam nii, nii kiiresti levinud jahi käigus. Nüüd need tervelt kütitud loomad Need olid toidukõlbulikud ja me saime selle liha,  selle ressursi saime mõistlikult kätte. See on küll põline küsimus, aga ikka ja jälle küsitakse,  et miks on jahindus ja jahipidamine olukorda. Eks ta suures osas on ikkagi tänapäeval loomade arvukuse  reguleerimine ja noh, igapäevases elus inimesed puutuvad  kokku nende probleemidega, on see siis aias,  kui on tõesti nagu kobras on tulnud ja, ja midagi sellist  olulist ära rikub seal või kasvõi põllupidaja  ja metsakasvataja. Aga miks mitte ka täpselt just need liikluses ette tulevad probleemid,  et kui arvukused on kõrged, et siis õnnetusi juhtub tihemini. Ja jahimehe üks väga oluline roll on see,  et, et asja aja asjatundjana asja tundes meil on väga palju  võimalik juba ette neid olukordi ennetada,  et kui arvukus on mõistliku piiri peal, siis probleeme on vähem.
