Seitsmepenikoormasaapad läksid rändama. Iga sammuga jõudsid nad seitsee penikoormat edasi ja astusid peatumata järgmise sammu. Neil ei olnud aega puhata. Mida rohkem maad läbi kõnnid, seda rohkem näed. Seitsmepenikoormasaapad tahtsid palju näha, et kodus ka teistele midagi pajatada oleks. Kindlasti polnud keegi teine nii kaugel käinud. Seitsmepenikoormasaapad kõndisid ilmatu pika maa maha kui parema jala saabas äkki sügavasse metsa jõudis. Üüdistav vasaku jala saapole. Kaskeerame õige ümber hakkab juba pimedaks minema. Õuna olles ka ees, vastas vasaku jala saabas, kes keskpäevase päikese käes lõõtsutas. Aga läheme pealegi tagasi, muidu puhub tuul meie jäljed ära ja me ei oska koju minna. Saapad keerasid ninad ümber ja alustasid tagasiteed. Õhtuks jõudsid nad koju. Trepil kohtasid seitsmepenikoormasaapad kahte kollast kingakest. Need olid nii tillukesed ja tantsusid edasi nii saamatult, et ajasid saabastele vägisi naeru peale. Kust siis ei vennikesed, tulete, küsisid seitsmepenikoormasaapad. Meie käisime rändamas, kostsid kollased kingad rõõmsalt. Käisime suure vee ääres, seal Sukles üks varblane. Katsime ennast ka kergelt märjaks. Kas teie nägite varblast? Seitsmepenikoormasaapad olid mingisuguse suure vee äärde jõudnud küll aga nemad astusid sellest ühe sammuga üle, ei märganud nad Varblastega valaskala. Siis ajasime juttu teoga, kes teise kohta kolis. Ta viis oma maja ka kohe kaasa. Ega ta viimati meie eest põgenenud arutasid, saapad ei juhtunudki kuu kohtama. Me nägime palju huvitavat, seletasid kollased kingad edasi. Varre otsas olid punased maasikad neist kõrgemal. Mesilane oli kibuvitsaõie sisse ära eksinud, ei saanud välja ja nuttis. Tuul puhus liivaterasid ühest kohast teise, ta kujundas loodust ümber. Rohukõrred kiikusid. Aga mida teie nägite? Te käisite ju nii kaugel? Ei jää, nägime. Alustasid seitsmepenikoormasaapad teineteise poole küüritades. Meie nägime nõuet, seda suurt vett, millest me juba rääkisime. Astusime veest kohe üle ühistuli, palju kollast liiva astusime üle, edasi oli roheline põõsa öko-le. Siis mets metsas oli pime, sealt keerasime tagasi. Ei näinudki midagi erilist. Nii läheme homme veel kaugemale, ütlesid kollased kingad. Läheme varblase lombist edasi, kohe kartulivagude, nii välja. Siis õhtul räägime. Teine lugu, mille sulle täna loen, on veest ja tema sõpradest. Veekogu on niisugune koht, kus vesi sees on. Ma olin väga imestunud, kui lugesin raamatust, et ka porilomp on veekogu. Teda nimetati seal isegi pikemalt ajutine veekogu. Eks muidugi selles mõttes, et päikesepaistelise ilmaga kuivab loom pära, nagu poleks teda olnudki. Lombis tulistamine on samuti ajutine nähtus ja jalad saavad märjaks ka ainult ajutiselt. Kui ma maal tädi käest küsisin, kas vesi pesukausis on ka veekogu ja sel juhul on see veekogu mulle pesemiseks liiga külm siis ütles tädi ainult. Seebita ikka ka. Kuigi tädi on algklasside õpetaja ja oleks võinud veekogudest kindlasti pikalt rääkida. Kohases vormis, nagu ta ise ütleb, selle asemel lisas tädi ei paista veega eriti sõber olevat. Miks ei ole, ma armastan vett väga. Kõigil veekogudel on palju sõpru. Lompide sai juba räägitud ojakese juurde lähed iga laps hea meelega sulistama ja oma männikoorest paati ujutama, kui tal see on. Mõni kits või põder, rüüpab ojast vett, puristab ja läheb jälle metsa tagasi. Jõgi meeldib kala mehelegi, ta võtab vussi topsi õnged ja aerud ning lükkab paadi vette. Kui ta tagasi sõuab, on ta ilma ussideta ja enamasti ka ilma kaladeta. Siis ütleb, et siin jões on kala küll, aga ei anna kätte. Ometi lähete teinekord jälle kallale ja heal juhul võtab mindki kaasa. Järv on väga hea ujumisveekogu, kes ujuda ei oska, ses unistab niisama ja pritsib vett. Järveveega olen ma kohe väga suur sõber. Meri on ka järvekujuline. Kaardi pealt on näha, et ta on suur küll, aga iga sääres lõpeb ära ja siis tuleb jälle kuiv maa. Aga. Suur-Tal pole otsa ega äärt. Kui gloobust vaadata, siis näed, et pool gloobust, sinine. Istud ühel kaldal laeva, mõtled, et küll ma kunagi kaldale jõuan. Aga kui kaldale jõuad, siis on seal juba Ameerika teine keel ja teised inimesed. Teine maailm, raamatus nimetatakse maailma jaoks. Olen kuulnud maa-alustest jõgedest, neid ei tea, kust nad algavad ja kuhu voolavad. Parem olla kaev kaane all, kui jõgi maa all. Mõnikord suure vihmaga tõuseb, kaevus vesi tükk maad kõrgemale. See on peaaegu nagu meretõus millest õpikutes on kirjutatud. Ega kaevuvesi küll nii kõrgele tõuseb, tuul temasse laine tekitaks või päike ulatuks soojendama. Kaevuveekogus on vesi alati külm nagu raud. Kaev lainetab siiski vana mõlkis plekke ämber temast vett rüüpab. Ja kui ta katkisest põhjast vett tagasi piserda tuleb kaevuveele kerge virvendus, nagu järvele tuulega. Niiet kaevu võib veekoguks pidada küll. Kaev on kahtlemata väga üksildane, veekogudel pole midagi muud kui seesama mõlkis ämber ja siis veel vana katkine õhust tühi jalgpall kah mõlkis, mida tädi ei teagi, et see kaevu kukkus. Aga maaalusel jõel pole niigi palju sõpru kui kaane alusel kaevul. Kui ma leiaksin mõne maa-aluse jõe siis hakkaksin tema ainsaks sõbraks, et ta nii üksi ei peaks olema. Käiksin teda vaatamas selles kohas, kus ta maa peale tuleb nagu Moskva metroo. Niimoodi nüüd aga katsu silmad ilusasti kinni panna ja jää magama. Ei adunud. Mulgi. Unest. Une.
