Et me oma varasemates maailmapildi eetriaega hõlmanud loomaaia loodusejuttudes oleme püsinud põhiliselt kaasajas või siis vähemasti kaasajateaduslikes arusaamades maailmakorrast Ning loomariigi ülesehitusest siis täna on meil plaanis heita asjadelt kaasaegsuse rüü mida analüütiline mõtte sajandite jooksul nii hoolikalt lihvinud on ning sukelduda ihualasti sügavamale minevikku, et leida tee loomamütoloogia ja loodususkumust Deletatele. Olles oma eesmärgi poole teel, tuleb meil kõrvale jätta kaasaegne teaduslik maailmapilt mis iseendast samuti kujutab üht küllalt täiusliku mütoloogiliste süsteemi. Samuti peame me läbimanni klasside riikide tekkega kaasas käinud ning juba ajaloolisel ajal välja kujunenud soolaatrilised usundid. Ning veelgi varasemad kujutlused jahiloomade kaitse pühakutest ning ulukite kehatutest saatjatest jahivaimudest. Panima loomamütoloogia otsing, saapaid täna niisiis kandma tagasi varasesse pale olitikumi kiviaega kus välja kujunevad religioon, usk ja suurelt osalt kogu vaimne ning sotsiaalne Ki kultuur põhinesid ühel üsna tänapäevaselt kõlava uskumusel ja nimelt, et inimene on loomast linnust või taimest maailma sündinud. Ta on mingi konkreetse ning antud kogukonna poolt tunnustatud loodus asub ka järeltulija ning verevend, kes hoiab oma tootemi looma nagu oma hingegi ning keda tootemiloom vastutasuks kaitseb, jahil toetab ning hädaohu korral ka hoiatab. Nagu kuulaja vist juba isegi taipas, tuleb täna juttugi Tottemismist inimkonna vanimast usundist mille aluseks on põlvnemine kas siis individuaalsest või kogu sugukonnale ühisest tootemi loomast. Suurt koopakäikude ristumiskohal avardavad saali valgustavad lõkked mille suits hääletu Koonlana võlvialustesse laekäikudesse kaob. Ruumi keskel seisavad kaks peaaegu elusuurust ning väga loomutruud savist piisoni kuju, mille ümber keerleb Brituaalsest tantsus mitukümmend loomanahkadesse riietatud inimesesarnast olendit. Nende juht kõigutab end rütmiliselt küljelt küljele ning tantsijad ümiseda monotoonset meloodiat kummarduvad oma sõnumiga piisonikujude poole samas kui nende ülestõstetud kätega varjud punase lõkkekuma taustal rahutult koopaseintel väitlema löövad. Umbes niisuguseid kujutelmi võiksidki esile kutsuda mitmed Prantsusmaa koobastest tehtud arheoloogilised leiud, mis oma vanuse poolest kuuluvad vanemasse kiviaega. Umbes 40000 aastat tagasi. Tükk tuberi Pešmerly ja Montes paani koopad on aastatuhandeid varjanud, lubjasooladega läbi imbunud ja niiviisi äärmiselt hästi tänapäevani säilinud paljaste jalgade jälgi mis on tallatud koopa mulda käigu keskele püstitatud jahilooma karu või piisoni savikuju ümber. Et koopa käigud on olnud varingute tõttu suletud hilisematele külastustele, jääb ära ka võltsingu võimalus jälgida sügavale koop. Pamulda vajutatud kannaosad annavad tunnistust sellest, et tegemist on olnud just savikujude ümber toimunud rütmiliste tantsud laadse liikumisega mis üsna tõenäoliselt kandis ammu ununenud ja ammu kustunud maagilisi rituaal seid eesmärke. Enne kui asume andma paleoliitikumi aegsetele märkidele tähendusi ning siduma näitottemistliku maailmakäsitlusega peaksime vahest lühidalt peatuma ka märkide levikul ja vastamislool endal, milles samuti leidub üpriski dramaatilisi ja nimetamist väärivaid seid. Esimesed koopamaalingud avastati Põhja-Hispaanias 1868. aastal ning avastajaks oli Hispaania jahimees, kelle koer küttimise aegu ühte urgu kadus, otsekui oleks maa ta neelanud. Uru suud lahti kaevates avastaski mees altamiiri koopa sissekäigu mille lagesid katavad loomamaalingud umbes 40 meetri ulatuses. Tundmatu kunstnik kiviajal oli koopahämaruses maalinud punase, musta ja pruuniga kuni meetri kõrguseid loomade kujutisi. Järgmised koopamaalingud leiti juba sel sajandil-Prantsusmaal lasko Jabriidiusatu koobastes Saksamaal Peter selles ja Šveitsis lahellohhis. Aga samuti on neid leitud ka Siberis, Kesk-Aasias ning isegi Sahara kõrbes tassili leiukohas ja k in hapeteeri kuivanud jõesängi kaljudes. Kunagi olid siinsed hiljem kõrb aladeks moondunud paigad rikad ulukite ja lopsaka taimkate poolest. Nii nagu sellest tunnistust annavad ka kaljujoonised, isegi mis kujutavad, anti Lope rohtu söömas ja saaki lahkavaid ninasarvikuküte. 1923. aastal ujus põhjatu Reneedes Montekspani koobas, tuuride Norbert Kastre aga elektrilaternaga teed valgustades umbkaudu kaks kilomeetrit piki maa-alust jõge ülesvoolu ning avastas ühes leitud saalidest koopakaru savist voolitud kuju millel leidus arvukalt oda otseste löögijälgi. See oli muistse koopakarukultuse sümboolne mälestusmärk. Päris reaalseid koopakarude jäänuseid on aga hulgaliselt leitud juba eelnimetatud Trachen lohi ja Peeter selle koobastest kus ilmselt samuti kultusliku iseloomu kividega vooderdatud Nissidest on leitud hulgaliselt koopakarude kolpasid millede orbitaalidest olid läbi torgatud loomade sääres ja küünarluud. Mida küll kujutasid endast need kümneid tuhandeid aastaid tagasi loodud kiviplaatidega suletud karu kolpade laekad, olid nad lihtsalt toiduvarude säilitamise kohaks või peitus neis hoopis tootemloomade pühade säilmete hoiupaiga funktsioon? Siinkohal tasub vist tõesti asjasse segada või mängu tuua ühtigi vana kultusliku tava mis veel hiljuti käibes näiteks amuuri Sahhalini põlisrahvaste juures. Ja mis seisnes selles, et karu kui tootemi looma kolpasid, hoiti kodukolde kõrval spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud väikeses aidas ning karukäppadel lasti rippuda sellesama tillukese aida kõrval õues. Kuid siiski on küsitav, missugune on tõenäosus Nii kaugete analoogiate sisulise paikapidavuse korral ja kas võib üldse niisama kergekäeliselt kasutada tänapäevaseid loodusrahvaste traditsioone? Kiviaja leidude lahtimõtestamisel? Erinevate uurimisalade teadlased on tänapäeval veendunud, et lisaks keele võrdlev lingvistilisel uurimisel on üks allikas, mille abil teha tõesti tõenäolisi oletusi kiviaja inimeste eluolu ja arheoloogiliste leidude olemuse kohta. Just tänapäeval primitiivsete ja ürgkogukondliku korra tingimustes elavate põlisrahvaste etnograafia. Ehkki näiteks austraalia aborigeenide puhul ollakse arvamusel, et nende eluviis on kunagi sisserännanud kõrgema kultuuritasemega rahva hilisemate grandeerumise tulemus on siiski religioon, usk ja maailmavaade alati ikkagi seotud ju inimrühma materiaalse eluoluga ning seetõttu peegeldavad need antud taseme inimühiskonna suhtumisi küllaltki täpselt. Seega võime me just primitiivsete päris rahvaste müüte ja uskumusi abiks võttes jõuda lähemale sellele maailmavaatele, mis kümneid tuhandeid aastaid tagasi põhjustas koopamaalingute ja savist piisoni kujutada. Ning tagatipuks, miks ka mitte inimese enese välja kujunema. Tottemism kõige laiemas laastus defineerituna on uskumus, mis väidab piiratud rühma inimesi põlvnevad ühest kindlast tootemi loomast, linnust, putukas või taimest. Kiviaegse Eluviisi mudeliks olnud Austraalia või Tasmaania põlisrahvastele on tootem aga isa vend või siis lihtsalt sõber, keda siis vastavalt sellele ka nimetatakse. Mõned aga samastavad end tootamiga lausa igal sammul, kutsudes teda meie lihaks. Enamasti on toota, miks suurem loom või lind näiteks känguru, opossum, Wombat, nahkhiir, emu vares ja nii edasi. Austraalia keskosa poolkõrberajoonides seevastu, kus suurimetajaid linde leidub vähem on tootamiteks valitud putukaid ja taimi aga ka loodusnähtusi, mis sellises Ariidses regioonis olulised nagu näiteks Ko või vihm. Tottemism ise erineb teistest looduse kummardamise viisidest selle poolest, et ta ei sea oma objekti kättesaamatutesse kaugustesse ega kõrgusse. Samuti varustada teda jumaliku aupaistega. Tähtis ei ole mitte tootamise, vaid usk temast põlgnemisse. See usk teeb inimrühma vaimses ja sotsiaalses mõttes sõltuvaks teatud loomariigi esindaja heaolust ning viib tavandite rituaalide tekkele, mille kaudu tootemlooma soositakse ja tema arvukust suurendada püütakse. Et kaudselt juhtuks sama ka tootegrupi liikmetel jäneste nägi. Sestap nimetataksegi ennast kas siis kängururahvaks emurahvaks või kuidagi kolmandat moodi. Tottemismi teine iseärasus on arusaam, et tootem taaskehastub ehk targema sõnaga öeldult imkarneerub inimeses. Siin ei ole aga tegelikult veel midagi pistmist hoopis hilisema hiljem tekkinud usuga surematust hingest, mispeale inimese surma võib taassündida loomas linnus või siis vastupidi. Tottemistlik arusaam inimesest kui tootemi taas kehastusest on veid hilistustatumat laadi. Nõnda jutustabki müüt, et juba esiajaloolistel aegadel jätsid toote mitte esivanemad teatud paikadesse pühadesse paikadesse kivide, suurte puude või tähelepanuväärsete kaljude juurde maha üleloomulikke olendeid, niinimetatud laps, algeid rattapasid tapadest juhtumisi mööduvatele naistele, tungisid need salamisi kehasse ja naha alla. Ning nõnda jäidki naised rasedaks. Sünnitades hiljem lapse, kes on loomulikult rattapa kaudu tootemi lähisugulaseks. Just kujutlustega tootemlooma ja inimese lähedasest sugulasest ongi põhjendatavad mitmesugused keelud ning ka soov oma tootamit igas suhtes hoida ning säilitada. Näiteks võiksin olla tootemi looma tapmise keeld ning tema liha toiduks tarvitamise tabu. Arvati koguni, et liigne tootemi liha söömine hävitab sugulussidemed inimese ja tema kaitsja vahel lõplikult. Ainult kord aastas tootemi sünni- ja paljunemispühade aegu. Käis sümboolset tootemi looma sigimisning taasärkamistseremooniate juurde ka tema liha rituaalne maitsmine mis uuendas veresidet tootemi ja tema rahva vahel. Muul osal aastast andsid austraallased oma tootemi loomaga jahiobjektina vabaks naaber sugukonda de kütijatele saades vastutasuks lubaduse küttida ka ise toiduks teiste suguosakondade toot. Me loome või tootemiliike. Nii nagu tähenduslikkust vaatevinklist vaadatuna olid niisuguse Tottemistliku usu praktilised tagajärjed ka sotsiaalset laadi. Tootem määras ära näiteks noorukite küpsemise ja initsiatsiooniriituste koha ning viisi. Kuid piiritles samas ka ringkonna, mille hulgast nooruk võis hiljem valida, kaasab tulevaseks eluks oma tootemimärgi alt. Naise valik oli keelatud. See on põhimõte, mis ühtib üpriski hästi meie tänaste arusaamadega siseristamise kahjulikust mõjust organismi üldisele vastupanuvõimele ja elujõule. Kui vaatleme põhimõtteid, mille alusel totamistlikud grupid esiajal moodustasid siis tuleb vanimaks jaga Aleksei maks pidada klanni Tottemismi, mis ongi tegelikult eelpool kirjeldatu Ühe sugukonna looma jumala austamise mudeliks. Tiheda rahvastatuse ning tugeva hõimuühiskonnaga piirkondades nagu mõnel pool Aafrikas ja ka näiteks printsi saartel. Leviska universaalsem hõimud, optimism. Nii on Aafrikas tuntud näiteks pühvli, papagoi metskassi ja mitmed muudki rahvad. Lisaks eelnimetatule kujunes hoopis hiljem väljaga lokaalne tuttamis, mis rühmitas inimesi mitte enam sünni, vaid juba elupaiga alusel. Lokaalsed optimismi jäänukid varases ajaloolises ajas on meile tuntud näiteks Vana-Egiptuse erinevate administratiivsete üksuste noomide erinevate loomasoost jumalate näol. Tottemismi kui käibeusundi jäänuseid võib aga osalt veel tänapäevalgi märgata peaaegu kõigi maailma rahvaste juures ja see näitab usundi universaalsus ning elujõudu. Andku siis kunagistest Tottemistlikest kujutustest märk, sugukondade nimed, nende päritolu lood, keelud, mõnd looma tappa või toiduks tarvitada ja nii edasi. Näiteks põhja kui Lõuna-Ameerika indiaanlaste juures oli eranditult igal sugukonna oma arvestatud tootemloom. Kirjanik kartsi Laasude lavega kirjutas 16. sajandil Peruu indiaanlaste kohta et need ei pidanud sind pilgu ja vestluse väärilisekski, kui sai pärinenud mõnest looduslikust loomast või siis muust austusväärsest allikast nagu jõest, järvest, võimust. Aasia rahvastel, Andotamistlikud juured samuti väga sügaval. Sealt pärinevad arvatavasti näiteks hindude veiselihasöömiskeelud, aga ka näiteks on Lõuna-Vietnami mägialadelt teatud lood kui uskuda muidugi legende et pühvlit kõnelevad ja tegutsevad seal otse inimkeeles inimeste kombel. Ebatavaliselt rikas on tuttamistlike uskumust, hulk ka Siberis pärinevad näiteks tänasesse päeva ulatuvad Obiugrilaste poolt peetavad karupeied. Teada on aga ka näiteid, kus Tottemistlik loomade austamine, kütti ja kiskja vahekordi üllatavalt usaldusrikkaks aitab muuta. Nii on amuuri tiigrit toote, miks pidavatena nailaste juurest teada juhtumeid, kus kütid metsas tiigrit kohates relvad käest viskavad ning maha põlvitades erilisi palveid loevad. Kas ka tiiger sel viisil metsas vastu juhtunud sugulashinge ära tunda suudab, ei ole mulle teada. Kuid linkide juurest on kirjeldatud sama ökoloogilist tõde. Looma tapmist, keda kütt parajasti ei vajanud, loeti kõige raskemaks kuriteoks, kuna arvati, et nii võiks tunguusi kütt surmat asjatult lähedase sugulase, kes on ilmunud tema ette looma kujul. Ja tõtt-öelda pole totamistlikud arusaamad ka meist arenenud eurooplastestki oma jälgi jätmata möödunud. Meenutagem siinkohal kas või rooma linnale aluse pannud Romulus triimust, kelle toitjakse sünnitajaks oli emahunt. Igal juhul aitas Tottemis reguleerida varastes inimühiskondades mitmeid sotsiaalseid religioosseid norme ning hoidis inimese kooskõlas oma kõige lähedasema sugulase ja perekonnaliikme loodusega. Sellelt lootusrikkalt noodilt jätkame oma loomamütoloogiaalaseid vestlusi järgmisel korral. Mina olen toomas neemre ja soovin teile ilusat.
