Uute liikide teke ning olemasolevate väljasuremine on evolutsioonilise arengu seisukohalt üpriski loomulikke seaduspärane nähtus. Kuid väga pikkade ajavahemike tõttu, mille vältel see protsess on toimuma määratud. Peaks liikide loomulik väljasuremine, kui nähtus olema inimesele jälgitamatu. Ent inimene ise on viimase 400 aasta jooksul seda tempot tahtmatult kiirendanud ning evolutsioonilise kella aeglane ja loomupärane tiksumine. Umbes üks hääbuv liik 1000 aasta jooksul on muutunud häireolukorraks kiiresti vahelduvate ökoloogiliste sündmuste areenil kus antropogeensest täkk muutuste tõttu alanud võidujooksu niinimetatud kohanemise võidujooksu võitja on veel välja kuulutamata. Ent kus kaotusekibedust on seevastu maitsnud juba umbkaudu 150 looma ja ligilähedaselt 120 linnuliiki. Enamikul juhtudel on need olnud kaugete saarte või muul viisil looduses isoleerunud Emmdeemiliste asurkondade esindajad, kelle eemalolek konkureerivatest mõjudest on muutunud need tiigid evolutsiooniliselt habrast, eks ning kergesti ohustatavateks. Ja ehkki nende ökoloogilise plastilisust puudumise tõttu aja jalgu jäänud liikide osa maailma üldises biomassis on tegelikult kaduvväike, piisab sellestki häirekella loomiseks kogu maailmas. On ju liikide väljasuremine viimase paarisaja aasta jooksul olnud süvenev protsess, mis looduslike ahelate, nõrgemate lülide katkedes asub järama üha uusi ja üha vastupanuvõimelisemaid liike. Viies maailma vastu liigilise vaesumise katastroofiline. Piltlikult võiks vist öelda, et nelja miljardi aasta jooksul väljakujunenud eluvormide mitmekesisust soosiv areng on teinud kannapöörde ning hakanud ise piirama. Ning inimese abiga on maakerale taas siginenud ammendatud energiaressurssidega elu tühje piirkondi, mis olid siinsetele paikadele omasid sel ajal, mil maakera oli veel kõle ja külm ning asustamata planeet. Maailma ohustatud liikide täpset nimekirja pole inimkond veel koostada suutnud kuid vähestel teadaoleval hinnanguil kuulub sinna umbkaudu 25000 taimeliiki ja veidi üle 1000 looma. Niigi. Neist ametlikes kaitseregistritesse ja punasesse raamatusse on kantud aga vaid väike murdosa sest kaitsemeetmed nõuavad aega, raha ja uuringuid samas kui maailmas aset leidvate pead pööritavate muutuste kiirus on haaramatult suurem ja seetõttu välja jätnud kaitsemeetmest ka arvukaid liike. Ning ka sisuliselt on ohustatud liikide kaitse seotud suurte raskustega sest on ju kaitsealuseks liigi isoleerimine kõigist inimarengu kahjulikest mõjudest teha seda aga tänases üleasustatud maailmas ei olegi nii kerge. Loomade väljasuremise otseselt põhjused nagu liha, munade, valkude ja sulgede kogumine. Trofeede jaht ning kaubitsemine on õnneks taandumas osalt ajalooliste põhjuste aegumise ja osalt ka ülemaailmse looduskaitsepraktika tõttu kus näiteks trofeede elusloomadega kauplemist on võimalik pidurdada rahvusvaheliste lepete ja konventsioonide ning muude inimkonna siseste vahendite abil. Hoopis keerulisem on olukord aga inimtegevusest juhtuvate kaudsete mõjudega, mis on olnud looduslike liikide otsese ohutsooni sattumise põhjuseks juba ammu. Need on looduslikku tasakaalu rikkumine, metsade maharaiumine, soode kuivendamine, veekogude alla laskmine, keskkonna saastamine ning looduslike elupaikade lõhkumine muul passiivsel viisil näiteks magistraalide ehitamise või linnade ja uute elamurajoonide rajamise teel. Keeruline on niisugust algset elukeskkonda ümberkujundavat muutustega võitlemine aga seepärast, et nad johtuvalt meist endist meie kõigi soovidest ja vajadustest ning nende igapäevaelulist seotust ohustatud liikide saatusega. On nii ühiskonnale nagu muuseas iseendalegi üpriski keerukas põhjendada. Samuti jääb maailmas ka piirkondi, kus luua pelgupaiku ja Refoogemi ohustatud liikidele üha vähemaks. Ja seetõttu on looduskaitsjad olnud sunnitud ellu rakendama ka vägagi praktilisi ja ideaalsest looduskaitsest kaugel olevaid ideid, olgu siis selleks kasvõi loomaaedade teist tingimustes loodud populatsioonide säilitamisel. Viimase poole sajandi jooksul on inimene ka endale õnneks teadvustanud looduskaitse praktilisele vajalikkuse ja põhimõtteid sest senini, kuni elati veel pool looduslikus Rustikaalses miljöös ning traditsiooniline käsitööndusliku suhe looduse kui toidu elatise otsese allikaga polnud veel katkenud. Või siis nii või teisiti ülekaalus looduskaitse, esteetiline ja idealistliku variant. Tänaseks on selgunud, et inimkonna ja elu säilimine maal on ka praktilises mõttes otseselt sõltuv looduskaitsemeetmete tõhususest ning sellele vastavaks on kujunenud ka mitmete looduskaitseorganisatsioonide ja ka ühiskonna suhe asja edasi viivate inimestega. Aktiivselt on rajatud kaitsealasid ja rahvusparke, et püüda säilitada ja päästa võimalikult paljusid inimtegevusest puutumata jäänud looduslike alade massiive ning luua neil piisavaid looduslike liikide eksisteerimiseks vajalike minimaalseid asurkondi. Enamiku imetaja linnuliikide puhul on niisuguseks asurkonna miinimumsuuruseks hinnatud 1000 isendit et säiliks veel populatsiooni elujõud ja geneetiline mitmekesisus ning et ta ei satuks ohtu juhuslikke või siseristamisest tingitud pärilike vigade hüppelise võimendamise tõttu. Praktilises elus leidub aga küllaldaselt ka liike, kes on kriitilisele piirile juba olla jäänudki ning asuvad hävimisohus juba kasvõi liigisisese geneetilise materjali piiratusele. Näiteks võiks siin tuua Uus-Meremaa pool lennuvõimetu kakkpapagoi ehk kakapu ladina keeli stri kops. Abroptilus, keda tänaseks on Uus-Meremaa lõunasaarele pesitsema jäänud alla 100 isendi. Samasuguses kriitilises olukorras asuvad hilinenud kaitsemeetmete tõttu ka mitmed aasia väiksemad ninasarvikuliigid nagu näiteks Sumatra ninasarvik või jaama ninasarvik. Esimene neist levib Sumatra legalimantani saarel ning Tais ühtekokku sajakonna isendiga ning katsetama paljundamiseks tehistingimustes näiteks kuuekümnendail aastal Kopenhaageni loomaaias on see nii ebaõnnestumisega lõppenud. Teiseks välja surevaks aasia ninasarvikuliigiks võib aga pidada ka Jaava ninasarvikut kelle jaoks spetsiaalselt Jaava läänerannikule loodud udium kulooni looduskaitsealal on tänini säilinud 25 kuni 30 selle liigi viimset esindajat kogu maailmas. Vaiksetest liikidest hoopis raskem ja keerukam on kaitsta ohustatud rändliike kes nõuavad hoopis rafineeritum lähenemist ning hoopis tihedamat rahvusvahelist koostööd ning kelle säilita lihtsalt geograafiliselt piiratud. Reservaatide loomisega pole kaugeltki võimalik tagada. Niisuguste liikide hulka kuulub enamik rändlinde aga ka suuremat kiusvaalad. Kõik londilistest pärinevad ja vee-eluks kohanenud meri, vei sellised, aga ka tropid. Ka vetes elavad munk, hülged, musta mere munkhüljes Havai munkhüljes ja kariibi munkhüljes kellest viimane liik ongi teadaolevail andmeil juba välja surnud. Tuntud Aafrika uurijate Maicel ja Bernard Gride imekki uurimused Keenias Serengeti Loomaparadiisis näitasid samuti kujukalt, kuivõrd oluline on rahvusparkide loomisel sealsete kaitse alla võetavate liikide rände marsruutide tundmine ning nende arvestamine kaitseala piiride paikapanemisel. Chrisimekite poolt vaadeldud know anti loobid näiteks sooritavad Serengeti vannides regulaarseid sesoonseid rändeid, toidutaimede teatud liiki vannis kasvavate kõrreliste leidmiseks ja nende ressursside ühtlaseks tarbimiseks. Ning nende loomade sattumine esialgsete kaitseala piiride taha seadis küsimärgi alla kogu kaitsemeetmete tõhususe Serengeti rahvuspargis üleüldse. Enne kui Chrisimekite uurimistulemustele vastavalt polnud kaitserabi rähk korrigeeritud. Teine oluline ja maailma looduskaitseliikumist tugevasti mõjutanud Micratoorseta loomade rühm on aga vaalalised kelle piiramatu tekkimine ning tarbimine inglise keeles tuntud ka termini vail maining ehk vaala kaevandamise nime all viis sellesse seltsi kuuluvate loomade arvukuse 1900 kuuekümnendaiks seitsmekümnendaiks aastaiks katastroofilähedasse miinimumi. See ajendas enamiku maailma suurriike arendama tõsisemat rahvusvahelist koostööd ning tänaseks ongi keelustatud kõigi suuremate vallaliste püük nii põhja kui lõunapoolkera vetes. Samuti aga on lõunapoolkeral loodud hiiglaslik sanktuaarium suurtele kiusvaalaliikidele nagu küür ja sinivaal mis hõlmab Antarktise rannikut kuni Atlandi, Vaikse ja India ookeani Vetteni, mis piirnevad Lõuna, Ameerika ja Austraalia mandri rannikualadega. Ent maailm tunneb ka juhtumeid, kus ainuüksi reservaatides rahvusparkide loomisest ei piisa ühe või teise liigi isendit mõtlemiseks ning tuleb looduslikest elupaikadest välja püütud loomi viia loomupärase lähedastesse tehiselupaikadesse kosuma. Nii näiteks toimiti Lõuna-Araabia kõrbetes elav anti lobi valge uuriksi puhul keda kõige optimistlikuma hinnanguil oli maailmas säilinud vaid umbes 500 isendi ümber. Veel hiljuti oli sealsete naftamagnaatide armastatuim, oleks ajaviiteks uuriks jaht autost või isegi lennukist. Nüüd on alamliik kaitse alla võetud, kuid kontroll, kaitse, efektiivsus ja sellele on vaevalt võimalik. Valge oruksite päästmiseks. Täielikust hävingust organiseeriti 1962. aastal spetsiaalne ekspeditsioon. Nende eluspüügiks õnnestus saada üks isane ja kaks emast looma, kes toimetati fööniksi loomaaeda Arizona osariigis Ameerika Ühendriikides. Hiljem saadi kätte veel mõned loomad, kes viidi sinnasamasse taastuma ning nüüdseks on poolkodustatud valge uuriksite karjas juba mitukümmend isendit ning liigi otsene hävimisoht, seega ka möödunud. Mõned loomad on hiljem viidud koguni Aafrikasse. Keeniasse. On samal viisil Euroopast taastatud ka näiteks piisoni asurkond ning päris maisete liikide väljapüüdmise ja hilisema loodusesse Reinud produtseerimise teel on parandatud ka näiteks kopra asurkonda Eestis, mis vahepeal oli hävinud. Kuid ohustatud liikide olukorra ja nende tõelise tõhusa kaitse vahel haigutab statistika andmeil siiski veel vaid tühimik sest näiteks Rahvusvahelise Punase raamatusse kantud hääbumise ohus olevast 300-st imetajaliigist saab vaid 107 tõelist reaalset kaitset. Tõsi on ka see, et mõningail juhtudel, eriti endise nõukogude maa piirides eksisteerivat kaitsemeetmed reaalselt vaid paberil ning ühiskonnal on varakapitalistliku ajastutuultes kasulikum tegeleda hoopis millegi muu kui looduseliikide kaitsega. Niisugusel moel on rahvusparkide loomise vajadus peale bioloogide ja ligikaitsjate kitsaste ringkondade hakanud end viimase kahe aastakümne jooksul ajapikku ära tõestama ka majandusinimeste ning arvukate rahvusparkide rea külastajate silmis sest siit saab inimene tagasi infoühiskonna roosasse mürasse hulkuma läinud rahu ja hingelise tasakaalu. Ning siit tõuseb ka unikaalset loodust kaitsta püüdvaid riiki teile tulu ja seda otseste rahaliste vahendite näol. Nõnda oli näiteks 1872. aastal loodud Yellowstone'i rahvusparki külastanud esimese 100 tegevusaasta jooksul ühtekokku 200 miljonit inimest mis lähenes tolle perioodi jämedal hinnanguil ligi kümnendik kuni maailma rahvastikust. Samuti on ka näiteks vaalaturism tõusuteel paljude arktiliste, aga ka parasvöötme liste piirkondade turismipiirkondades. Ning mis puutub arenguriikide majandusse, siis ütlebki näiteks Keenias vannide külastamisega seotud turismitulu et see on tunduvalt suurem kohviistandustest saadavast kasumist. See kõik peakski olema looduskaitseideede ilusakesi optimistlikuks põhjenduseks, mis lisaks loodushuvilistele peaks rahuldama ka majanduslikult mõtlevate inimeste motiivide nälga.
