Lilled ja liblikad arvas, et võiksin teha luuletusi liblikatest ja lilledest, küllap siis olümpiavaimus. Ööliblikad lendavad, päikene liigub aeglaselt ühest taeva otsast, teise lendavad ja maanduvad, tõusevad ja laskuvad, kuni kõdunevad sootuks. Üks teine päev püüdsin liblika ja murdsin tiivad. Kunagi matsime lasteaias surnud varblase ja saime karistada. Veel enne päev tapsin Viljandi koduõuel sadade viisi sipelgaid ja sain karistada. Graatsia jääl nagu liblikate lend. Liblikatiibu võib murda, selle eest ei saa karistada, lilled õitsevad, kuigi on talv, neid on nuusutatud, maha tallatud ja kingitud ühepäeva liblikas vaid täiskuud. Maandub, õisikul, maandub ja tuleb uus lill. Märtsi pea tuleb uus. Iga kõrge lend saab üks kord otsa.
