Võru ja Põlvamaa piiril asub üks põnev ning salapärane paik,  kus kirjandus ja loodus on omavahel väga tihedalt põimunud. Oleme Pokumaal. Pokud on Edgar Valteri looming või õigemini looduse looming,  kellele Edgar Valter nime andis. Kevad on pokudega tutvuse sobitamiseks parim aeg  sest lopsaka suvetaimestiku seest ei paista nad enam  nii hästi välja. Siin maastikul torkavad. Silma suhteliselt lühikese aja vältel, mismoodi Edgar Valter  enda jaoks nüüd avastas? No eks ta oli tarnamäed, ta ei näinud siin  ja seal varemgi, aga ta ise on rääkinud,  et et ühel päeval, kui ta pöörismäe talu oma kodutalu  lähistel jalutas, et siis ta märkas kümmetkonda pokut. Ja, ja noh, talle tundus nagu seal oleks kokku saanud kaks perekonda,  kes omavahel vestlesid, et niivõrd elav oli see tunne,  et nad võiksid elusad olla. Ja siis ta läkski koju ja, ja visandas need pokud paberile  ja mõtles, mis võiks olla nende nimi. Ja, ja, ja suhteliselt kiiresti tuli see sõna poku,  mida minu teada Eestimaal varem kasutatud ei ole. Raamatust alguse saanud pokundus on nüüdseks saanud  ka reaalsuseks. Kaks uhket hoonet ootavad külla kõiki, kel Edgar Valteri  loomingu vastu huvi on. Need külastuskeskuse hooned näevad ka nii uhked välja,  et teist sellist Eestimaalt ei leia. Milline nende saamis lugu on? Kõik põhineb ju tegelikult Edgar Valteri Pokuraamatul. Idee luua Pokumaa poku raamatu ainetel tuli tegelikult poku  raamatu esimeselt kirjastajalt Ulvi kuuselt. Ja aastate jooksul on see idee siis paisunud  ja paisunud ja arenenud. Ja nüüd oleme me jõudnud selle hetkeni, kus Pokumaal on  olemas juba pokukoda. Ja tõepoolest, see pokukoda meenutab nagu kahte kõrvuti  seisvat pokut. Nii et see on ka just nagu loodusest välja kasvanud Et isegi need katused meenutavad ju pokude pokukuubesid. Ja omakorda loodus on inspireerinud Edgar Valteri loomingut,  et kõik on, kõik on niimoodi käsikäes. Just täpselt sellepärast, et, et polgudki erinevaid Tavalistest muinasjututegelastest selle poolest,  et neil on nii-öelda looduslikud prototüübid,  et nad on tõeliselt olemas, saab käega katsuda  ja paitada ja mida iganes. Kui see pokutemaatika on ennekõike vist suunatud lastele,  et kas täiskasvanul siin ka enda jaoks midagi põnevat leida,  on. No meie kogemus ütleb, et täiskasvanud on päris vaimustatud Käigus siia poku kotta. Sest ka meie maja mööbel on eriline. Ja Edgar Valter on kunagi. Kirjutanud ja joonistanud sellise raamatu,  nagu kuidas õppida vaatama? Ja sellest raamatust me oleme püüdnud kinni pidada ja,  ja siin hoones näeb siis ka sellist mööblit,  kus on võimalikult vähe. Inimene oma käega kaasa aidanud, vaid pigem on see selline  ehe ja looduslik et siin näeb nii üraskite käike kui rähni  toksimise jälgi. Mööblis. Näeme suuri pakusid ja pahkasid. No kõike, mis looduses olemas, juba. Jättes selja taha pokukoja ümber oleva hooldatud parkmetsa  jõuame päris metsa, kus parasjagu käib kõva ehitustegevus. Taamal on näha, et Pokumaa ei ole veel sugugi valmis,  milline ta tulevikus peaks hakkama välja nägema. No praegu me olemegi Padasoome talukohas. Et siia metsavälule peaksid siis tulema pukotare ait,  suitsusaun ja veidi eemale metsa ga metsaküün  ja kõik täpselt nii nagu poku raamatu. Kui raske seda projekti on läbi viia olnud,  et Edgar Valteri instruktsioonid vist ja tema nägemus  sellest Pokumaast olid ka küllalt detailsed. Jah, ma arvan, et see on väga hea, et need instruktsioonid  olid detailsed ja et nendest on ka kinni peetud. Ma arvan, et Edgar Valter oleks praegu väga rahul,  kui ta kõike seda näeks. Edgar Valterile siinsed metsad meeldisid siit,  ammutas ta inspiratsiooni ja tahtis seda  ka teistega jagada. Mis tunne tal joonistusblokk käes, mööda metsi kolades võis olla,  sellest saab aimu Pokumaa matkaradadel. Neid matkaradasid on siin Pokumaal päris palju valida,  millisele me täna lähme? Täna lähme me matkamängurajale, mis on siis inspireeritud  Edgar Valteri raamatust, kuidas õppida vaatama,  et Pakumaal just tulebki õppida vaatama? Pokumaal tasub jälgida ka neid pakke. Et siin on siis juhised. Et Pokumaa matkamängurada algab siit ja kõigepealt tulebki  suunduda allika juurde ja sealt leiame esimese postkasti,  kus siis antakse juhised järgmise objektini. Siis tuleb hästi tähelepanelik. Allikasse on siin ja ka esimene postkast on siin peidus  ja siit saab siis ülesande ja, ja ka ühe tähe,  mis tuleb meelde jätta. 175 hästi pikka sammu teed mööda, edasi jääb vasemad kätt 10  sammu kaugusele kivist vaal. Peidik on vaalast kolm sammu lääne pool. Nii ma siis hakkan lugema ja üks. 160 vist on praegu mul kui ma sassi jäänud Lapsesammuga juba võiks 175 ära olla. Ja ei tulnud aga täitsa õiges kohas. Ja nüüd tuleb siis natuke vaadata. 161 162 163 164 65 166, seitse kaheksa üheksa 70. Ahah, siin ongi järgmine kast. Ja kivist vaal ka täitsa olemas. Samas stiilis lookleb matkarada metsa all  ka edasi. Siin tuleb leida pannkook, seal harf,  taamal aga hoopis üks selgel juuksed peas püsti. Et Eestimaa metsades ka kaelkirjakuid elab,  mulle lapsepõlves ei räägitud. Seda toredam on üht sellist elukat eest leida. On päris pikk aeg, see on tõesti. Ja kes on juhtunud lugema Edgar Valteri raamatut metsa  pühapäev siis tema teab, et Eestimaa metsades võib  ka teisi loomi kohata. Kes tegelikult siin siia ei sobi? Lihtne või keeruline üldse on metsas selle pilguga ringi  käia ja, ja näha selliseid asju. Tegelikult see sõltub ikkagi inimesest endast,  ega sellest, et kas sul on aega, et Pokumaal me soovimegi  õpetada ja näidata seda, et. Et tuleb lahtiste silmadega ringi käia, Pokumaa ei ole kohta,  kus saaks lihtsalt läbi rutata või tormata. Et siin peaks võtma endale aega vaatamiseks. Et kõik, me oleme ju lapsena vaadanud taevast  ja püüdnud seal ära arvata elukaid erinevaid. Olles ohutult möödunud krokodillist, peatume hetkeks  tulevase metsaküüni juures, kus pokuraamatust tuttav Puko  loomade jaoks heina ja oksavihtasid hoidma hakkab. Et selline mänguline, kas see tähendab, et tavalisest  matkarajast eestlasele enam ei piisa? No see sõltub nüüd jällegi inimesest, et on neid,  kes on loodusega rohkem tuttavad, aga on neid,  kellele tuleb just järk-järgult suunata neid loodusesse,  et matkamängurada on just selline mängulisem. Aga meil on olemas ka Pokumaal taimeõpperajad,  et kaks taimeõpperada üks on siis suur taimeõpperada  ja teine on väike taimeõpperada. Et seal saab inimene ise käia ja lugeda taimede kohta  ja nendega tutvust teha. Kas see seos nüüd raamatumaailma ja päris looduse vahel  paneb see lapsed ka looduse vastu rohkem huvi tundma,  siin rajal? Mina usun küll nii et see on, et juba see,  kui lapsed lähevad koju ja joonistavad neid,  pokusid ise, et siis nad siis nad saavad aru,  kes need pokud on, on, on ka loomulikult lapsi,  et kes ootavadki siin Pokumaal ringi jooksvaid pokusid. Et siis tuleb jälle võtta appi fantaasia seisatada  ja vaadata, et ahaa, näe, seal liigutas vist liigutaski keegi. Et kas seal mitte ei ole kellegi väikse poku käsi  või nina. Et see on kõik tegelikult meie enda teha. Matka lõpetuseks tuletame aga veel kord meelde,  kes need pokud siis sellised on. Botaanikud ütlevad pokude kohta, et need on tarnad,  tarnad kuuluvad lõikeinaliste sugukonda ja tarnade perekonda. Eestis streeritud üle 70 liigi ja vaid neist kaks luht  ja mätastarn moodustavad selliseid mättaid  ehk pokusid ja mätas moodustub siis niimoodi,  et emastaime ümber kasvab palju tütartaimi. Et need võsundid jäävad nii väikeseks, et nad moodustavadki,  mättad. Ja mida vanem poku, seda suurem ta on. Huvitav on ka see, et kui varemalt enne Poku raamatu  ilmumist taimemäära siis kirjeldati, et luht mätastarna kohta,  et ta kasvab mätastena või moodustab puhmikuid  siis peale seda on ka taimemäärajatesse ilmunud kirjeldus,  et mätastarn moodustab pokusid. Et selline huvitav tähelepanek. Aga kuidas nendel kahel taimel siis vahet teha? Et mätastarn on lehtede poolest rohekam ja luhttarn rohkem  hallikas roheline ja samuti saab teha vahet lehetupe järgi,  et mätastarnal on see mustjas, punakas, aga luhttarna helekollane. Nad kasvavad siin päris vee sees, kas neile meeldibki  selline märgümbrus? Ja on ju poku raamatuski kirjeldatud, et pokud on alati  seisnud kusagil lodus jalgupidi vees ja seal  nii tihedalt, et oli hea üksteisega juttu puhuda.
