Õhtused saated on järelkuulatavad hommikul. Vaher, uuel klass jääb saali. Kuule tänagi kahte värske ja vaba. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossilt vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile joon, 16. november 2018 raadio kahes on jälle algamas teadussaade puust ja punaseks nagu igal reedel keskendume siinses ühele laiemale teemale ja vaatame, missugused on viimased põnevamad uudised ja uurimused, mis selles valdkonnas on ilmunud. Katsume neid siis mõista, mõtestada ja neil teemadel natuke rääkida. Ja täna on selleks teemaks, mis siin järgmise tunni aja siis kõne alla tuleb. Maateadus väga laias mõistes kõikides selle erinevates varjundites, värvides ja maateaduse, geograafia, geoloogia ja ka klimatoloog teemadel on siin Raadio kahes nüüd juttu vestmas Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ja Madis Aesma. Tervist jaan. Tere päevast. Esimene teema või esimene selline nukk, millel võiks peatuda, on tegelikult meile geograafiliselt üsna lähedane nimelt on siis tähistamas sajandat sünnipäeva. Lisaks sellele, et aasta alguses tähistasime seda meie ise, siin Eestis ka meie head naabrid, lätlased ja sellega seoses on päris mitmeid huvid, vaid niisuguseid algatusi. Üks lahedamaid asju on siis galerii menu RÜE lehel, mis kogub aina uusi pilte juurde ja sinna siis on inimesed postitanud. Eestlased just oma erinevaid lemmikpaiku. Ja pilte muudkui tuleb igasugustest erinevatest Läti nurkadest. Oled pilgu peale heitnud. Ja ma juba siis, kui see avati, kui tuli uudised, saatke pilte, siis kohe vaatasin, et noh, kus siis eestlased käivad või pilte pilte saadavad. Jaa, jaa noh, natuke niimoodi skepsisega mõtlesin, et kus nad ikka käivad, suurem osa nagunii käivad Riias ja Siguldas seal. Ja veel siis nüüd viimasel ajal on lisandunud meil ju eks ole, see see Eva piirikaubandus ja tõepoolest, et noh, sellise skepsis, ega ma läksin vaatama ka, ma ütleks, et, et see kaart, mis on ilusti toodud menu err lehel seisa kas olla erinevam minu, minu eelarvamusest ja see on tõesti vaated üle ilusti üle kogu kogu Läti on saadetud fotosid, ma väga loodan, et, et tegemist ei ole tsensuuri ka rahvusringhäälingu poolt, kus need koledamad kohad on välja jäetrile ilusamaid kuidagi juurde. Bushitud. Maateaduse vaatenurgast, kui nüüd ütleme Lätti, Lätti, kui riigi selline kontuurjoon kõrvale jätta, kui, kui sarnased Eesti ja Läti üldse on. No ikka väga sarnased, sest et noh, juba see, et nad mõlemad väikesed riigid ja meie vahel ju ei ole mingisugust sellist selget loodusgeograafilist tõket, mis peaks tekitama nüüd suure erineva kliima või siis või siis geoloogia noh, ütleme aluspõhja geoloogilise või pinnakate erinevuse või siis noh, ütleme, Lääne-Eesti läänesaarte ja Läti Kuramaa vahel on Liivi Liivi lahte, eks ole, et, et seal seal mingi mingi piir on ka loodusgeograafiliselt, aga suurema osa Läti ja Eesti vahel on täiesti ühtlane üleminek, eks loomulikult kesk keskläti via lõunale eriti ning Põhja-Eesti omavahel loodustingimuste poolest oluliselt erinevad, aga aga Lõuna-Eesti ja põhja vahel kui, kui sildid ei, ei muutuks ja, ja muud sellised inimtekkelised objektid, siis siis ei saaks mitte kuidagi aru, et oled läinud ühest kohast teise. Ja palju õnne lõunanaabritele ka meie poolt siit puust ja punaseks saatest ja vaadake siis seda galeriid. Tõesti, mis menulehel on, seal on pilt see juba päris päris tublisti üle 90 oli neid selleks hetkeks kogunenud, kui meie, istusime Jaaniga siia maha, et tänase saatega alustada muude teemade seas liigume kaugemale, liigume ka lähemale. Räägime Antarktikast, Tasmaanias, suurest kanjonist, räägime California metsatulekahjudest ja katsume siis selgitada, miks need tulekahjud seal üldse igal sügisel niimoodi puhkavad ja räägime ka sellest kuidasmoodi. Meie enda inimeste suhtumine jätab jälje kogu planeedil. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, meie tänaseks teemaks on meie planeet üsna suures plaanis maateadus siis ja geoloogia, geograafia, kõik need asjad seal sees stuudios Jaan Pärn ja Madis Aesma. Esimene teema on selline ökoloogia teema, meil esimene, selline laiem, suurem teema me siin sissejuhatuses rääkisime natukene ka lätist, aga nüüd siis terve planeedi kontekstile ja ajakirjas Neitcher on siis ilmunud, et üks uurimus, kus räägitakse sellest, kuidas inimkond peaks sööma niimoodi, et me keskkonnale võimalikult vähe kahju teeksime ja võimalikult väikse sellise ökojalajälje vajutaksime. Ja selles artiklis räägitakse, et meie, praegune selline kehtiv toitumissüsteem, meie toitumiskombed, need on ikkagi kliimamuutus üheks peamiseks põhjustajaks. Kuna sellega kaasnevad toidutööstusega kaasnevad siis muudatused selles, kuidas Viisimaapinda ära kasutatakse, kuidasmoodi magedad, kasutatakse liiga palju kasutatakse ja samamoodi siis reostatakse erinevaid ökosüsteeme. Ja selles samas Neitcheri loos on siis veel kirjutatud selliselt, et ajavahemikus 2010 kuni 2050, kui nüüd arvesse võtta rahvaarvu muutus sissetulekute muutus ja kõik muud, siis et toidu süsteemi toidutööstuse mõjud keskkonnale kasvavad 50 kuni 90 protsenti, kui me midagi ette ei võta. Ma saan sellest niimoodi, arujaan. Täpselt niimoodi jah, et kõigepealt isegi siin üha olulisem on mitte see inimkonna kasv, see on paljuski juba viimased aastakümned pidurdumas aga, aga pigem, et üha üha suureneb inimeste hulk, kes on, on ütleme, oma jõukuselt sarnased meile, ehk siis ütleme, arenenud. Riikide arenenud rahvastiku hulk, kes lihtsalt, et võib endale lubada toidu osas enam-vähem kõik ehk siis sellist toidulauda toidulauda ei piira enam enam nende jaoks raha. See tähendab siis seda, et järjest rohkem on neid inimesi, kes saavad endale lubada käia kusagil supermarketites, eks ole, joosta üha rohkem ja rohkem erinevaid selliseid pakendatud toiduaineid ka, eks ole, et nad ei pea enam kusagil. Ma ei tea, kusagil sügavas arengumaas ise nii palju põllundus viljelema. Jah, täpselt, et selline selline peost suhu elavate inimeste hulk väheneb ja suureneb nende inimeste hulk, kes, kes jah, toituvad nii, nagu nagu meie. Ja aga sellest viisist, kuidas toitume meie ja kuidas toitvaid inimesi tuleb järjest rohkem juurde sellest tegelikult või noh, seda toitumisviisi ei saa ju nimetada kuidagiviisi roheliseks või siis säästlikuks enamuse inimeste puhul, eks ole. Kuidagi kuidagi niiviisi on ju läinud, et ütleme kui sihuke skaala joonistada, siis kõigepealt ütleme väga lihtsustatult inimene on, eks ole, vaene elab tõesti peost suhu, nagu sa ütlesid, tal on endal mingisugune põllulapi võib-olla üks kits näiteks siis ta saab natuke rikkamaks, ta läheb linna, ta jõuab, ütleme sellisele elatustasemele nagu meist, suurem osa hakkab käima supermarketites, astmeliselt pelmeene ja mida iganes siis neid asju sööma. Ja see, et nagu keskkonnasõbralikult toituda, see on nagu see järgmine aasta ja sellepärast, et keskkonnasõbralik toitumine sageli linnainimese jaoks tähendab suuremaid väljaminekuid, milleks inimesed valmis ei olnud. No ma ütleksin niimoodi, et siin ka ka meie jaoks, ütleme siis ökopood, see on, ma ei ütleks, et see, see, nüüd on see, see lahendus, vähemalt nüüd selle viimase teadmise põhjal, mis, mis vähemalt on kokku võetud selles ajakiri Nature artiklis, siis, siis need päris lahendused on ikkagi ikkagi mujal, nad ei ole seal, et me käime ökopoes, nii et siin on välja toodud võttes laias laias laastus kolm aspekti ütleme, toidutootmise, keskkonna jalajäljed, mis on kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine maakasutus, mis paljuski võrdub ka ühtlasi Elurikkuse liigi liigirikkuse hävitamisega. Suurem osa tänapäeval, see on number üks. Looma looma-taime- ja muude elus eluvormide ja kadumise põhjusi on, on elupaiga hävitamine ja sellest üks olulisemaid omakorda on maakasutus siis põllumajanduseks. Ja, ja kolmas teema on on v. Kasutusveeressursside kulud kulu ja tegelikult jah, ma olin natukene ennatlik, on ka neljas teema, mis on siis toitainet lämmastik, fosfor, mille ütleme, liigne kasutamine põllumajanduses põhjustab veekogude ummuksile jäämist, ehk siis põhiline, üks tähtsamaid veekogude reoaineid. Mikroorganismid hakkavad vohama peamiselt et mitte mitte nii väga mikroorganismid, aga, aga need on taimetoitainete ehk siis lihtsalt veekogud kasvavat taimi täis, muutuvad selliseks seisvateks haiglateks. Lompideks, ja mis on, mis on äärmiselt eba ebameeldiv ja ja, ja mitte jätkusuutlik. Nii ühesõnaga neli sellist suuremat põhjustamises, millel on oma selles loos välja toonud ja kui me nüüd nende vastu midagi ette ei võta, kuni aastani 2050 siis toiduainetööstuse mõju planeedile kasvab 50 kuni 90 protsenti, eks ole. No need ei olnud nüüd siis põhjused, vaid need olid need ütleme tagajärjed just nimelt, et, et need on need aspektid, mida mida kõigepealt vaadata ja siis nendest nendest aspektidest on kolm suurt, et lahendust üks üksi nendest ükski ei ei töötaks, need kolm tuleb ära teha ja, ja need, need on kõigepealt liha söömist tuleb vähendada ehk liha tootmiseks läheb, et läheb ebaproportsionaalselt palju. Kõikidest nendest ressurssidest siis et siin selleks ei ole sugugi vaja need täitsa taimed taimetoidule üle üle minna piisab, piisab sellest, kui lihtsalt paar paar-kolm korda vähendada lihatarbimist ja juba juba on, on suur osa lahendusest olemas. Kasvuhoonegaase ka muidugi jääb siis vähemaks, sellepärast et suur osa kasvuhoonegaasidest ikkagi tuleb ju ka karja kasvatada otseselt. Jah täpselt osa siin on kasvuhoonegaaside veel eriti pandud rõhku, jah siis sellele metaanile, mis osalt tuleb seate seedeelundkonna, st aga suure osa kultuuridest läheb tegelikult me ikkagi liha tootmiseks, millest ütleme, suure osaga taimede kasvatusest läheb selleks, et kohe kui me, kui me seal üks efektiivsemaid viise siis on, kui me saame paar korda vähendada oma lihatarbimist võrreldes taimedega, siis ühe kilogrammi ütleme, liha valgu tootmiseks läheb neid erinevaid ressursse umbes paar suurusjärku rohkem kui ühe ühe kilogrammi taimevalgu tootmiseks. Ja teine nendest kolmest suurest lahendusest oleks siis siis lihtsalt olemasoleva põllumajandustehnoloogiate muutmine lihtsalt tõhusamalt, eks ehk siis hästi palju on ikkagi ikkagi sellist ebatäpsust üle üle üleväetamist. Ebaefektiivsust ütleme, õigete viljelusvõtetega on võimalik ühelt hektarilt võtta, võtta kuni noh, kordades rohkem saaki ehk siis siis lihtsalt tehnoloogiat tegelikult juba lubavad ikka väga täpset jälgimist ja, ja ütleme kui panna juba ütleme kasvõi GPS-i peale, näiteks külvimasinatele, et mis, mis ja kui neil on ka info näiteks mulla täpne mullakaart või eelmise aasta saak siis kust on, kust on rohkem saadud, kus vähem siis selle sellele vastavalt on võimalik hästi täpselt väetada ja ja külvata ja nii edasi. Ja kolmas, viimane lahendus on, mõtleksid isegi meile tavatarbijale võib-olla seile hoomamatu või käega, katsu katsutamatega täiesti uskumatu. Kombel, kolmandik toidust visatakse ära, ei visata isegi ära, see on meil, see on ka teema, aga veel veel hullem, nad ei jõua isegi isegi poodi või turule ütleme kusagil seal selles tarne tarneahelas ütleme alates siis nii-öelda lõikusest või, või no ma ei tea, loomade puhul siis ka ütleme, tapale viimisest see juba juba seal on kaod millegipärast ma isegi täpselt ei tea, sellest võiks rääkida juba juba keegi ütleme, toiduaine, tehnoloogia või põllu, põllumajandusteadlane, agronoom, aga kuhu täpselt sealt seal vahel aga aga põlv põllult või, või, või farmist. Turuni jõuab umbes kaks kolmandikku siis sealt põllult või kogu farmist sinnapoole nii-öelda teele asuma hakanud toiduainest. See on päris kummaline küll, sellepärast et toidu ära viskamisest on ju väga palju räägitud, aga see, et väga suur hulk toitu kasvatatakse või toodetakse lihtsalt tühja see on nagu hoopis omaette teema tõesti. Jah, no ma ei tea, ma kujutan ette, et seal võib olla osa sellest, et mida mida nii-öelda nõudlikum on, on turg seda ja kui on, ütleme, sellise väga spetsiifilise osa, no ütleme näiteks, kui kui me sööme ainult fileeminiooni mis on siis ütleme, sisefilee kõige see, see otsmine osa, noh, siis on ettekujutatav, et et põhimõtteliselt noh, kui talu või farm on, ongi spetsialiseerunud selle tootmiseks, siis ülejäänud lihakeha jäetakse sealt minema, kuna see, see talu konkreetselt ei tegele sellega ei, ei pea seda majanduslikult nagu ventaabliks näiteks midagi, midagi sellist. Kujutage, kujutame ette, et no mis, võib-olla siis tähendab meile kui, kui tavatarbijale seda, et kahjuks tuleb rohkem ka ikkagi sellist ebakvaliteetsemad või no ütleme nii-öelda võib-olla vähem Apediidsetega võib olla toiduainete poolest või toitainete poolest võrdväärset. Toorainet rohkem rohkem tarbida. Eriti siis jah, liha osas, millest sai räägitud, mis on nagu eriti keskkonnamahukas Päris põnevad mõtted, ühesõnaga ajakirjast näitše, selles osas kuidasmoodi võiks me siis vähendada seda jälge, mida me toiduainetööstuse ja toidu tarbimise abiga planeedile jätame. Kuulad raadio, kahte saade on puust ja punaseks ja maateadusest täna siin rääkimas. Madis Aesma Jaanberg. Puust ja punaseks. Kuulavad raadio kahte saade on puust ja punaseks, täna on siin stuudios maateadusest, ehkki majandus Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ja Madis Aesma Taali kahest ajakirjast imeline teadus. Ja meie järgmine teema on natukene isegi eelmisega seos ja see puudutab siis inimeste mõju loodusele. No see on tegelikult selline asi, millest me siin üheski saates üle ega ümber ei saa. Aga täpsemalt on siis Michigani ülikooli teadlased nüüd uurinud loodusparke ja seda kuidasmoodi inimesed neid looduspark külastavad ja millest see loodusparkide külastatavus sõltub ja sellest kuidasmoodi on loodusparkide külastatavus seotud bioloogilise mitmekesisusega ja nad leidsid siis oma uurimuses, et mida mitmekesisem on looduspargi elu, mida rohkem on seal igasuguseid erinevaid loomi, siis erinevaid huvitavaid taimi, ma kujutan ette ka, et mida kirjumas looduspark, seda parema meelega inimesed sinna tulevad. Päris huvitav. Jah, see mõnes mõttes ju nagu on ka loogiline, loogiline teiselt poolt võib-olla võib-olla nagu otseselt me ei mõtle, kui me läheme kusagile looduskaitsealale või või rahvusparki, et, et kui suur see meie ju ei mõõda või me ei otsi netist mingisugust edetabelit, et kui suur see noh, mai tea, ruutkilomeetri kohta linnuliikide arv seal täpselt on. Aga, aga samas no ühelt poolt on nagu, nagu selge oleneb muidugi mis, mis tüüpi turismiga turismist Me räägime mõnes mõttes. Kui on selline, kus minnakse ainult randa lesima, siis on muidugi võtab mõtlema, et kuidas, kuidas rannas rannas käimine võiks otseselt seotud olla selle selle bioloogilise mitmekesisusega. Noh, üks asi muidugi siin tasub arvestada, et üldiselt suureneb bioloogiline mitmekesisuses ekvaatori suunas maailma kõige mitmekesisemalt või, või vähemalt selliste ainulaadsete liikide poolest. Et rikkad piirkonnad on, on just need nii troopilise vihmametsa loomulikult suured massiivid, aga ka huvitaval kombel teised ekvaatoril paiknevad alad nagu näiteks Andid, mis isenesest kliima poolest enam ei ole need kuigi pala palavat, kuid oma oma ja loodusliku mitmekesisusega paistavad ega väga silma. Ja mõnes mõttes meil see turism ju kipub ka rohkem suunduma, ikka sinna sinna lõuna poole, et sinna põhja poole või, või no võib-olla natukene on meilt Eestist lääne poole turismi, aga üldiselt, et ütleme Lääne-Euroopast selgelt vaesemat lääne lääneeurooplased või näiteks inglased sõidavad, siis on ju Hispaaniasse ja rikkamad juba kusagile kusagile Lõuna-Ameerikasse või et siin võib, võib mõelda nende põhjuste üle, aga aga see see igatahes ütleme, et tekitab mõningast optimismi küll see, et et siin on siis leitud, et, et iga igaüks protsent suurenemist bioloogilises mitmekesisuses annab juurde 0,87 protsenti rohkem külastajaid. Probleem, mis siin nüüd muidugi tekib, ühest küljest on tõesti tore, kui inimesed käivad looduses, eks ole, ja selle uurimuse põhjal siis selgub, et mida mitmekesisem looduspark, seda rohkem inimesi tuleb, aga aga inimesel on ju omane, nagu me oleme siin varem rääkinud selle mitmekesisuse kahandamine oma oma tegevuse läbi. Et see tähendab ikkagi seda, et kui on rohkem inimesi looduspargis, siis see, mida seal säilitatakse, satub ka suuremasse ohtu. Jah, see on ilmselgelt kahe teraga mõõk. Et ühelt poolt siis annab, annab turism sellise ja ütleme siis antud juhul nagu tuli välja bioloogiline mitmekesisus, annab siis sellise majandusliku stiimuli stiimuli, et miks seda seda mitmekesisust kaitsta, kuna see ilmselgelt seostub sissetulekuga, mis ju mis turism ilmselgelt majanduslikult on, aga teiselt poolt, siis see näitab ka, et et, et seda, seda väärtuslikku ressurssi ehk mitmekesisust tuleb ka sellesama kasutamise eest kaitsta ja aga noh, ma arvan, et optimismiks ikkagi on, on põhjust, et see on kõik sellise planeerimise küsimus, et vastavalt tuleb lihtsalt arvestada. Et kõik kõike seda tuleb lihtsalt ütleme siis eriti jah, loodusturismi konkreetselt, et siis nendesamade haruldaste liikide elu, elupaikade külastamist, seda tuleb vastavalt nende nende liikide nõuetele siis reguleerida ja suunata. Ja tegelikult üks asi, mis selle uurimuse puhul veel silma torkab või mis, nagu selliseid mõtteid tekitab, on see, et kas see asi ei ole iseenesest nii, nii iseenesestmõistetav, et, et selle tõestamiseks oli tarvis siis spetsiaalne uurimust ja inimesed lähevad ikka sinna, kus on põnevam. Jah, ja ei, ega see looduslik mitmekesisus ehk siis liigid ega see ei ole kaugeltki ainuke asi, mida aga iseenesest vaato ma minnakse, on ju ka geoloogilisi vaatamisväärsusi igasugused veega seotud joad, allikad. Et ma arvan, et ikkagi on üllatav-üllatav tulemus vähemalt oma oma. Selgus, et siin näiteks ju on, on saadud isegi tulemused. Et nendel nendel looduskaitsealadel, kus mida kaitstakse ainult bioloogilise mitmekesisuse eesmärgil, nendel on keskmiselt rohkem külastajaid kui neil, mida kaitstakse erinevatel eesmärkidel, kus looduskaitse, loodus või ütleme, liigid, bioloogiline mitmekesisus on ainult üks looduskaitseväärtustest, eks, ehk see on? See on nagu täitsa vastupidine, mida niimoodi intuitiivselt võiks mõelda. Puust ja punaseks. Kuulavad raadio kahte saade on puust ja punaseks, me räägime täna maateadusest ja oleme nüüd jõudnud tegelikult sellisesse valdkonda, nagu seda on täpsemalt siis geoloogia. Ja üks omapärane uudis on jõudnud Meieni Austraalias, täpsemalt siis Tasmaania saarelt. Üks teadlane avastas seal Tasmaania lääne või siis jah, tegelikult vist isegi võib öelda selle kohta looderannik, et avastas sealt mõned ebatavalised kivid ja leidis, et need meenutavad talle ühtesid, teisi, mida ta on näinud Tasmaanias kaugel, kaugel, kaugel täpsemalt siis Ameerika Ühendriikides suure kanjoni ääres. Ta hakkas siis neid leida võrdlema suure kanjoni kividega ja selgus, et tõepoolest tegemist on. Praktiliselt siis võib nii öelda osaga suurest kanjonist mis on jõudnud kunagi väga ammu toimunud geoloogiliste protsesside tulemusena. Nüüd siis Austraalia lääneossa. Jah ja alguse sai ilmselt see tõepoolest lihtsalt sellisel vaatlusel ehk siis need, need tundusid talle talle sarnased. Need kauged kaks teenindasid kauget kanti ja siis erinevad del iseseisvatel meetoditel ta siis hakkas seda hüpoteesi kontrollima, et kas kas neil võib olla sarnane vanus tekke seda me ju ju teame juba. Noh, võib öelda, ümmarguselt 100 aastat, et mandrid triivivad. Et midagi sellist ühesõnaga seletatav see see oleks. Aga noh, muidugi muidugi üks asi on kohe, et, et need on väga-väga vanad setted ehk siis vähemalt eeldus oleks siis selles ja selles mõttes eeldus nagu üldiselt sobib, ehk siis ei olnud üldse rumal uurimisküsimus samast kohast jah. Ja, ja noh, kui me vaatame, nojah, ütleme, kui räägime lõpuni selle, et mis, mis meetodeid siis rakendasite Melbourne'is asuva ülikooli geoloogid, et siis siis esimene on, on, kutsutakse statigraafia ehk siis võrreldakse kihte, et vaadatakse, kas, kas kihid on enam-vähem vähem sarnasele, sarnase koosseisuga. Tundub, et olid. Ja viimane on siis kõige keerulisem meetod on siis keemiline. Täpsemalt siis ütleme erinevate elementide nagu NAGU Dirkooni. Seatina või plii järgi ja muude erinevate isotoopide sisalduse järgi ja, ja tõepoolest ka seal oli sarnasus olemas, nii et tõepoolest uskumatu lugu, et tulebki vaadata, kas, kas, kuidas siis millal täpselt siis siis murdus lahti Tasmaanias see, mis seal tänapäeval Tasmaania põhimõtteliselt suure kanjoni küljest ja see aeg läheb tagasi enam kui 750 miljonit, et aastat kui eksisteeris selline ülimanner või võõrkeeles, siis superkontinent nagu Rodiinia seal saanud nime muide meie naaberkeelest vene keelest, kus tähendabki ju teadupoolest kodumaad ja ülim andri kese võib. Laias laastus oligi lõunapoolkeral või keset lõuna lõunapoolkera enam-vähem isegi isegi pooluse lõunapooluse lähistel. Ja, ja see siis umbes 750 miljonit aastat tagasi hakkas, hakkas lagunema ja nähtavasti siis see Põhja-Ameerika manner triivis siis jah, kaugele sinna, kus ta tänapäeval on. Üks, teine uudis, mis nüüd on ka natukene sellega sarnane samast kandist ja juttu on samast asjast, räägib siis sellest kuidasmoodi, nüüd töödeldi, vaadeldi, uuriti, puuriti satelliidiandmeid, millega oli siis eiratud siin mõned aastad tagasi Antarktise manner Antarktika piirkonda ka laiemalt ja vaadata siis tõenäosuse satelliit oli uurinud seda, et mis täpselt seal jääkilbi all ikkagi on. Antarktise mandrina on ikkagi meile vaieldamatult kõige vähem tuntud just nimelt selle jää pärast ja leiti siis, et Ida-Antarktika ja Lääne-Antarktika Se pinnas või siis või siis aluspõhi kuidas seda nüüd nimetadagi selle maakoor ja siis või noh, ütleme siis niimoodi litosfäär, Lääne- ja Ida-Antarktikas erines teineteisest ikkagi sootuks, kas see tähendab siis seda, et need on kunagi olnud kaks erinevat maailmajagu lausa vä? Ei no maailma jaotamine on siis puhtalt inimese nüüd pärusmaa, aga aga ütleme, et kaks erinevat mandrit, et võib küll öelda jah, et et ütleme siis aeg, mil mil lagunes selline ütleme, hilisem hiidmanner nagu nagu Konduana. Et sõltum jahte jah. Et siis ilmselt mida, mida siiani. Jah, võib-olla väga hästi ei ole teada olnud, on oletatud küll varem, et äkki ida ja Lääne-Antarktika või altartisson siis täpne Antarktika on, see maailmajagu on kontaktis, on, on manner, et kuigi nad praegu on, on üks manner. Et tol ajal nad võisid olla kaks erinevat ja nüüd siis on, on satelliidiandmed seda hüpoteesi kinnitanud. Seisused lood kuulad raadio kahte stuudios Jaan Pärn ja Madis Aesma ja räägime täna maateadusest. Viimane teema viib meid Californiasse, kus on praegusel hetkel käimas siis kõigi aegade kõige õudsam metsatulekahjude hooaeg. Puust ja punaseks. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks stuudios Jaan Pärn ja Madis Aesma ja me räägime täna maateadusest, viimane teema viib meid siis Californiasse, seal on praegusel hetkel möllamas või siis käimas või tegelikult tervet aastat võib vist niimoodi nimetada, et 2018 on California kõige jubedam loodustulekahjude aasta ja see tendents on üha üha aina rohkem oleviku suunas tulemas ses mõttes, et need kõige hullemad aastad tulevad kogu aeg järjest ja on siin just kas praegu siis või siis või siis lähiminevikus olnud, sest kui 2018 on juba kõige hullem, siis eelmine kõige hullem oli 2017, enne seda 2016 ja nii edasi, siin on mitmeid erinevaid põhjusi välja toodud, miks need tulekahjud siis nii hullud on, noh, see, et seal on sügisel tulekahjud, see on just nagu selline geograafiline paratamatus, aga see, et nad nii hulluks lähevad. See on ikkagi jah, aasta-aastalt muutumas järjest jubedamat poole. Üks näiteks selline otsene põhjus, mida on siis välja toodud, on see, et tublisti rohkem on juurde tulnud osariiki surnud puid, mis on siis tulele väga heaks kütuseks või siis toiduks ja eelmise aasta detsembris oli siis rekordiline number 129 miljonit surnud puud terve osariigi peale ka atmosfääritingimusi on välja toodud ja arvatakse siis nende järgi prognooside järgi, et need tulekahjud lähevad tulevikus veel hullemaks. Ja on ka, on ka muid selliseid põhjusi. Ja nüüd võibki siis öelda, et olud on väga täbaras, praegusel hetkel on siis käimas veel tulekahju puhkes eelmisel nädalal, ehk siis kaheksandal novembril. See on siis Fayer, mis tähendaks muidugi sellist laagri lõkkatega kämphaieron konkreetselt siis selle tulekahju hooaja kõige halvem tulekahju, mis on juba põhjustanud 56 inimese, hukkus kumise ja vigastanud kolme tuletõrjujat. Jaan, kas, kas me võime nende põhjuste juurde lisada siis ka vana hea kliima soojenemise, kliimamuutuse? Ikka ikka kliima selle selle kõige taga, mis sa välja välja tõid, seal selle taga ongi kliimamuutus, võib olla kliima soojenemine kaudselt, sest et noh, ütleme kui keskmine temperatuur suureneb, noh, olgu ta siis 40 50. Ega see otseselt ei süüta midagi, küll aga kuivatab. Ja, ja see, see põud, süvend süvenenud põud ongi, see ongi see võti. Need puud kuivavad seal sellesama kliimamuutuse, no osalt ka selle sellepärast, et vastavalt inimesed tahavad ikkagi jätkata oma endist tegevust, nad kasutavad nii pinna- kui, kui põhjavee ära põhjavee tase muudkui muudkui langeb ja need vähesedki märjad alad, ütleme soostunud alad, mis seal nende kuivade põõsastike ja kidur metsade vahel on, need kuivavad ära, et, et sellel, see on, kutsutakse jah, posid selline positiivne tagasiside. Et mida ja mida, mida hullem, seda, seda, seda hullem on ka reaktsioon. Ma lugesin, et üks selline oluline tegur veel, mis otseselt neid tulekahjusid põhjustab, on siis seda tüüpi tuur, mida kutsutakse fööniks, eks ole, eesti keeles ja see on siis selline tuul, mis tõuseb, tõuseb ühelt poolt mäge, kaotab väga suure hulga niiskust selle selle mäe tippu tõusmise ajal ja ka selle õhutemperatuur langeb ja kui see hästi ära kuivatatud tuul, siis teiselt poolt mäge nii-öelda alla tuleb, siis ta soojeneb väga kiiresti, kuna niiskus on väga madal ja seetõttu on see föön võimeline ka õhutemperatuuri ülikiiresti tõstma, kasvõi seal mõne minutiga kuni 20 kraadi. Jah, seda, mida ütleme, fööniks kutsutakse seda just Vahemere ääres, aga noh, see kliimatüüp ongi Californias vahemereline, aga seal koha peal tuntakse seda tuult kui džinuk. Sellesama päriselt või põliselanike hõimu järgi, aga, aga jah, see sisu või või nähtus iseenesest jääb, jääb samaks, et just nende, nende džinuk tüüpi tuulte osakaal on suurenenud juba jällegi sellepärast, et on seoses siis globaalse kliima soojenemisega on, on süsteemis eeskätt siis siis atmosfääris rohkem energiat, mida kõrgem on õhutemperatuur, seda rohkem seda kuivemaks iseenesest juba juba õhk läheb, kuna kuna paisub ja seal isegi sama veehulga juures on, on sellel ikkagi väiksem osakaal. Õhk suudab hoida seda, seda veeauru endas rohkem seda sademete näol üldse mitte maha lastaski sadada ja, ja, ja niimoodi see, see põud siis muudkui muudkui tekib ja süveneb. Ja aasta-aastalt lähevad siis need metsatulekahjud hullemaks. Ma ei kujuta ette, kuidas neid siis nagu ikkagi pidurdada saaks. Kas seal, kas see protsess on tagasipööratav ka või see on ainult selline, mille puhul me saame tegeleda tagajärgedega. No ma alustaksin sellest, et see vahemereline põõsastik ja kidur mets iseenesest juba juba looduslikult on, on põleb ka ise on tuleohtlik ja ta 30 iga iga 30 kuni kuni 100 aasta tagant ka ka, isegi kui inimest üldse Ühtegi inimest planeedil ei elaks ka siis ta põleks täiesti lagedaks ja ja hakkaks nullist peale noh, meie oleme siis selle eeskätt jah, kliimamuutuse ja ka kohaliku kuivendamis ja muu veekasutustegevusega seda nüüd mitme kordistanud seda sagedust siis siis eeskätt, aga ka neid neid, neid alasid ütleme üks üks asi on ka see, et et need niiskemad alad siis soostunud alad on ära kuivendatud paljuski nende kuivade kõrgemate metsade ja põõsastik vahel. Ehk siis siis võib-olla kui, kui neid ütleme, soostunud alasid taastada selliseid, selliseid ütleme, mitte nii tuleohtlikke alasid, kui, kui vähegi reljeef lubab, siis see oleks näiteks üks maakasutus ja planeerimisvõte. Noh, üks asi muidugi iseenesest on väga hästi teada ka rohkem ja vähem tuleohtlikud piirkonnad ja, ja vastavalt sellele tuleks California elanikel oma oma elan elamisi planeerida, et üks probleem seal ongi. Ja see, et need äärmiselt kallid kinnisvarad, majad ja muud muud varad, et nende planeerimise juures ei arvestatud Ta absoluutselt tuleohtlikkusega, et et noh, võib-olla seal ongi siis see, et mida kuivem ja mõnusam põndaks, seda, seda parem sinna ehitada ehitada ongi ja, ja noh, mõnes mõttes on muidugi, et asukoht, kaugus siis vastavalt kas Los Angelesest või, või muust. Mega mega linnastust c ainukesena määrab ja ja see siis nüüd on mõnes mõttes karistus sellise sellise hooletuse eest, ehk siis kindlasti arvestades neid kohalikke olusid, on iseenesest võimalik meetmeid, et rakendada selle selle peatamiseks, aga, aga laias laastus ega see muidugi päriselt lõpmatult ka põleda ei saa, et ühel hetkel see, see selline kõige ohtlikum põõsastik peaks ka iseenesest otsa saama, et päris noh, ütleme, et kui ta juba fragmenteerub nii-öelda, kui alles jäävad ainult üksikud alad, mis on juba juba ütleme sellisest põlevast tuleohtlikust kui kuivast puitmaterjalist või võsast juba eraldatud, siis tegelikult ühel hetkel peaks, peaks see piir ka juba juba puht geograafiliselt ette tulema. Seesugused lood niisugused jutud olid täna saates puust ja punaseks. Me rääkisime meie koduplaneedist ja kõigest sellega seonduvast. Saates olid Jaan Pärn ja Madis Aesma järgmisel nädalal puust ja punaseks jälle raadio kahes tund aega vähem kui nädala pärast, siis kõike head.
