Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tervist kõigile raadio kahes on taas alanud saadet puust ja punaseks. Järgmise tunni aja sees võtame siin ette. Nagu ikka igal reedel ühe teadusvaldkonna viimased uudised ja uurimused ja vaatame, et mis vahepeal põnevat toimunud on. Täna on selleks valdkonnaks, millest me räägime arheoloogia ja stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma tervist. Marge. Suurem teema viib meid siis ajas nii kaugele tagasi, kui seda on 801 aastat sügisesse 801 aastat tagasi. Ja see on meil siis otseselt meie enda kodus Eestiga seotud, puudutab siis serva pidi madisepäeva lahingut, see oligi ju aastal 1217 septembris. Aga tegelikult asi ise küündib sealt kaugemale, sellepärast et üks selle aasta olulisemaid leida on siis hõbeaare mis leiti juhuslikult siis, kui detektoristid hakkasid just nimelt madisepäeva lahingu. Seda taplus Tammert otsima, selle asemel leidsid nad midagi palju põnevamat. Ja, ja no tegelikult muidugi, kui oleks leitud madisepäeva lahingupaik, siis ka see oleks olnud väga, väga põnev, et noh, et ei saa nagu öelda, et noh, üks oleks teise üles kaalunud, aga kuna madisepäeva lahingupaika seekord ei leitud, siis loomulikult saartel. Leid oli boonuseks. Aga madisepäeva lahingupaik otsimine sellel aastal ei olnud esimest korda, et seda on juba mitmeid kordi üritatud üles leida. Kui palju see Marge enam-vähem teada on, et kus see lahing ikkagi siis toimus, mingisugune teatav piirkond on ju kahtlemata arheoloogide poolt aastakümnete jooksul ikkagi paika pandud missugusest täpsusest me räägime praegu. Ainukesed allikad selle lahingu toimumise kohta, et sellele lahingu üldse toimus ja kus umbes võis olla, on ikkagi ainult kirjalikes allikates tähendab arheoloogilised, meil ei ole mitte mingisugust kinnitus praegu sellele et on Henriku Liivimaa kroonika, kus on tegelikult üsna pikalt kirjeldatud kogu seda madisepäeva lahingu sündmustikku ja ka selle eellugu. Aga seal ei ole täpselt öeldud, kuskohas see toimus. Seal saab aru, et tegevus toimub Sakalas sest Sakalas kogunesid Eesti väed, keda Hendriku väitel oli kokku 6000 ringi ja on teada seda, et siis ordurüütlite ristisõdijate väed, et nemad olid jõudnud Viljandisse ja on teada, et see sündmus toimus madisepäeval 21. septembril 1200 seitsmeteistkümnendal aastal. Ristirüütlid hakkasid Viljandist minema ja eestlaste väed olid hakanud siis põhja Sagalast nagu vastu minema. Ja siis on selline lihtsalt maining. Et ristirüütlid leidsid, et eestlased olid pööranud teelt kõrvale. Ja siis nad järgnesid neile ja siis tulid eestlased metsast välja. Et teada andis põhimõtteliselt ainult see, et Põhja-Sakala mingisugune teed ja mingisugune Ja siis on veel üks kirjalik allikas, see on natukene Henriku Liivimaa kroonika kohta, nagu arvatakse, et Henrik võiks isegi võib-olla seal lahingusõja käigus kaasas olla või noh, ta põhimõtteliselt kui ta ka ei olnud, siis ta pani kirja enam-vähem samal ajal, kui need sündmused toimusid, või väga väikese ajalise nihkega. Aga siis on olemas veel üks allikas, mis on Liivimaa vanem riimkroonika seal kirjutatud natukene hiljem, 1200 üheksakümnendatel, eks ole, et seal seal on selline ajaline nihe, aga seal huvitaval kombel on nüüd räägitud nagu geograafiliselt natuke täpsemalt, et seal on öeldud, et see lahing toimus Viljandi linnusest pooleteist miili kaugusel. 11 kilomeetrit oleme me välja arvutanud ja, aga seal ei ole öeldud, mis suunas. Nii et ühesõnaga ühesõnaga linnuse keskpunktist nagu kogu selle raadiuse võib, siis võib siis läbi võtta läbi juurde. No vahepeal kusagil muidugi järv, seal see ilmselgelt ei toimunud. Ja siis sa ajaloolased ja arheoloogid on tegelikult juba eelmise sajandi algusest 20. sajandi alguses siis välja pakkunud erinevaid kohti ja siis jäänud Pärsti mõisa vana mõisakant nagu üheks kõige potentsiaalse maks ja seda kanti on juba siis alates 2013.-st aastast tegelikult arheoloogid, detektoristid oleme seal uurinud. Aga seekord ja me oleme juba mõned põllud nii-öelda välistan, me ei ole seda lahingupaika leidnud, aga me oleme siis põldudele risti peale tõmmanud, et seal seda kindlasti ei toimunud. Aga nüüd siis seekordne ettevõtmine oli väga grandioosne, Triste oli ligi 50 ja arheolooge oli seitse. Nii et see oli noh, väga niisugune võimas ettevõtmine. Et me saime päris suured maa-alad läbi käidud. Ei leidnud, lahingupaika ei leidnud, aga noh, samas tegelikult noh, me saime sealt natukene teistsugust arheoloogiat. Näiteks. Me arheoloogidega korjasime sealt natukene tulekivi, et seal on teada, et seal läheduses on olnud kiviajal asustus. Et, et me saime nagu selle kohta täiendavat infot, et siis me saime natukene ka kesk- ja uusaegset materjali, mis siis annab noh, valguskülaelu kohta. Aga noh, muidugi me me oleks nagu ootanud seda lahingupaika. Aga probleem on ka selles, ega me täpselt ei tea, mis seal lahingupaigal leiduma peaks. No ikkagi mingisuguseid, ma ei tea, väga peened mõõgad ilmselgelt. Vald on olemas niisugune suund tegelikult, mida nimetatakse lahingu arheoloogiaks, aga see ei ole olnud nagu nii kohutavalt edukas, mis puudutab nagu muinas-ja keskaegseid lahingupaiku. See lahingupaikade arheoloogia saab, on edukalt leitud seal uusaegseid, noh näiteks Vooterlo lahingupaik on üles leitud ja, ja uuritakse esimese maailmasõja ja teise maailmasõja lahingupaiku. Aga seal keskaegsetes lahingutest on siin kolm, neli terve euroop peale, kus on nagu konkreetsed ajaloolised lahingupaigad on ka üles leitud. Ja nendes lahingupaikades noh, üks näiteks on seal 14. sajandil toimunud lahing Gotlandil Visby lähedal. Seal on siis massihaud, kus, kus oli siis üle 1000 inimese luustiku ja nemad olid täisrelvastuses. Et aga nüüd madisepäeva lahingupaiga kohta on kroonikas öeldud, et eestlastelt tapetud eestlastelt võeti ära kõik sõjavarustus ja, ja, ja riided Et selles mõttes seal ei pruugi, siis kui see kroonika teated vastavad tõele, et midagi sellist siis olla. Et noh, ma ise mõtlesime, et võib-olla seal on mingi näiteks nooleotsi või siukseid, väiksemaid mõõganiite või naasta või riietuse osasid või midagi sellest. Me tegelikult ei tea päris täpselt, mida me otsime. Aga huvitav on see, no see ei olnud esimest korda, kui detektoristid nagu suuri lahingupaika otsivad, et et Virumaal on kamraad, on detektoristide klubi, et nemad mõned aastad tagasi otsisid Rakvere lahingupaika, mis oleks peaks olema kuskil Kunda jõe ääres ja see lahing toimus 13. sajandil 268 ja sellest oli meil ka tookord ühes saates juttu, et tookord nad leidsid hoopis väga võimsa Rooma, eks aarde puhtme haarde. Aga lahingupaika ei leidnud. Nii et see tundub, et hakkab Ta saama juba traditsiooniks, et me läheme otsima, lahingupaikasid, aga leiame midagi noh, mingi aarde, mis, mis on ka nagu hästi põnev. Jah, sest et nüüd me jõuame lõpuks ometi selleni, mille ikkagi nagu peaasi, et me oleme praegu rääkinud juba päris pikalt sellest, kuidas madisepäeva lahingupaikade ei leidnud ja sellest, kuidas te ei tea, eks ole, arheoloogid detektoristid, aga mida üldiselt otsida. Aga ometi leidsite te ju aasta suurima hõbe? No just noh, me olime siis hommikul hakkasime otsima, käisime seal paar tundi ühe põllu peal ja teise põllu peal ja siis hakkas vihma sadama ja noh, nagu ikka, vaatad, meeleolu läheb juba alla, inimestel on kõht tühi ja tekivad mõtted, et ei tea, peaks kama ära minema. Ja siis Ja et see hõbeaare on, siis koosneb 174-st mündist mündikatkest, et tegemist on viikingiaegsete hõbemüntidega, et enamus on seal araabia päritolu hõbemündid, aga on ka Lääne-Euroopas kas seal Inglismaa ja Saksamaa hõbemünte ja päris mitmed rahad on seal pooleks raiutud, veerandiks raiutud, et noh, et tal oli nagu niisugune kaalu hõbe. Aga no päris selle kogu selle aarde täpset koosseisu, et mis mündid täpselt seal ligi noh ära määratud, et kus nad vermitud on, et seda hetkel ei saa öelda, sest nad on just praegu on rätiku käes, kes neid läbi töötab. Kui nüüd võrrelda teda teiste Vikingi aktsiate Aaretega, noh ta sellel aastal on kõige suurem Viking aga Aare, aga noh, tegelikult Eestis Eesti kontekstis ta pigem on selline väiksemat sorti peale, et meil siin kõige suurem aare, mis 2010. aastal leiti Harjumaalt, seal oli üle 1300 mindi. Minu arust tal on nagu oluline tähtsus, sellepärast et meile, Viljandimaalt on väga vähe aardeid üldse teada, et tegelikult me kutselise pilt, et milline see Viljandimaal, kus need inimesed täpselt seal elasid ja kuivõrd nad tegelesid kaubandusega või kus, mis, milliste veeteede kaudu nad täpselt suhtlesid, et et kas nad suhtlesid pigem läänega pigem nagu idaga, et, et kõik, see on nagu lahtine, et meil on nagu informatsiooni eriti just nende aarete kohta tunduvalt vähem kui võrreldes näiteks Põhja-Eestiga on ju, kus meil juba see pilt on nagu viikingiajal üsna selge või näiteks Peipsiääre, eks ole, et kus seal nagu Peipsi veetee oli. Et selles mõttes on väga hästi tore see aare jah, et annab siukest uut informatsiooni. Araabia ja Lääne-Euroopa mündid see just nagu viitaks sellele, et need suhtlusmustrid kaugema maailmaga olid ikkagi ülejäänud Eestile kaunikesti sarnased. Seda küll jah, aga noh, meil on ka tegelikult praegu siin võib-olla väikesed eriarvamused arheoloogid vahel, et kuidas Viljandimaa, et millise piirkonnaga Ta suhtles, et osad arheoloogid arvavad, et oli olemas Pärnu, Viljandi, Tartu v, et ja teised arvavad, et sellist veeteed ikkagi ei olnud. Aga minu arvates praeguse are see tuli sellise, mis on praegu väike jõgi, lenn jõgi selle äärest tegelikult omal ajal oli ta kindlasti v rohkem ta, ta on olnud nagu ürgorus suke kunagi esmaselt nagu korralik jõgi mille kaudu tegelikult teiste jõgede kaudu Raudna kaudu ta läheb Pärnu lahte jõuab välja. Et, et selles mõttes praegu ta minu arvates viitaks ikkagi pigem nagu sellele, et seal võiks olla selline läänepoolne. Äkki neid mööda neid jõgesid niisugune ühendus olnud, muidugi Viljandi oli sellel ajal viikingiajal oli Viljandisse linnus ja, ja asula sealjuures. Nii et noh, tegelikult Viljandis ta ei jää ka üldse kaugele, nii et noh et siin võib muidugi olla see, et, et see põhiline kaubanduskeskus oli Viljandis, onju ja siis need lähiümberkaudsetes külades jõud jõudis ka siis seda jõukust natukene siis anti maapinda tallele. Madisepäeva lahingu kohtame siin juba mainisime, et see oli tõesti siis see lahing toimus 801 aastat tagasi septembris ehk siis 21. septembril 1217. Ma tahan öelda nüüd selle aarde, neil on selgunud ka selle täpne vanus. Selle kohta ma tahtsingi küsida, et kui me madisepäeva lahingu nagu see aeg on teada, siis, kui kaua enne seda see aare sinna maapõue See aare selgus on täpselt 1000 aastat vana, see on jäänud maapinda 1019. aastal. Numismaatik tähendab ta põhimõtteliselt numismaatikud, tegelikult ei saa öelda, et ta täpselt sellel aastal jäi, aga ta ei ole saanud jääda varem enne seda. Aga noh, tõenäoliselt ta enam-vähem sellel ajal jäi. Päris põnev, eks ole, et, et ühesõnaga kõigepealt 1000 aastat, täpselt 1000 aastat tagasi, et maapõue Aare 200 aastat pärast seda või 199 aastat pärast seda toimub madisepäeva lahing ja meie nüüd siin siis selle aardemaapõuejäämisest 1000 aastat hiljem me räägime sellest, kuidas te otsisite lahingutega leidsite hoopis aarde, mis põhimõtteliselt siis tähistab praegu väga sellist ümmargust juubelit. Jajah, just. Seesugused lood kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks. Täna räägime arheoloogiast ja uuematest leidudest stuudios Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ja Madis Aesma. Puust ja punaseks. On nii nagu peab kuid üksinda. Ütle, et mind köige köige Ede saamastaja, kui. Praegu eksinud see kui viise, otsust no. Teele kui tuul Viiks veel? Keerutaja keenud nii näed neidu. Kui eelmisi sädemeid mulle ei leidu Ausus ei pea olema valutu. Ta tulles viige. See pull arvad, et olen paarindi sukk pealinn? Mis ta siis jälle silmapiiril, kui väeks seegi, mis piileedumusest imeedust. Ei. Keevitaja liine neidu. Või silmist sädemeid mulle ei leidu. Ausus ei p ääri-jale, elame lootu. Üle poole. Henna mu süda purunes, siis tuli lenne, ma ütlesin. Laulda seal, et meil on umbes kolmandik laulja ja 45. neiu, kes on Eestis tuntud laager ei loe, sest mul läks lugemine, unts jätsin koju, mulle meeldib lihtsalt hängida. Mängumeestele meeldib lihtsalt mängida hoiaid, nulin. Lähme, maikrahvi, mesi, jäta minu hooleks, sina oled minu pooleks jabur nimi, meest ei riku, mul on mitu rauda tules, sest ma ütlesin mind. Kuulavad raadio kahte saade on puust ja punaseks, meie tänaseks teemaks on arheoloogia ja ajalugu. Ja kui saate esimeses lõigus rääkisime sellest, kuidas arheoloogid otsisid ja on tegelikult juba tükk aega otsinud madisepäeva lahingupaika, aga leidsid hoopis 200 aastat, paneme hõbeaarde siis ka meie, tänane teine teema on selline sõja arheoloogiaga seotud teema, aga mitte otseselt nüüd nii palju lahingu arheoloogiaga kuivõrd võib-olla just siis vallutus arheoloogiga. Ma ei tea, kas muidugi selline ala jahutus olemas on, aga igatahes, ja sellest me nüüd räägime, täpsemalt siis sellest, kuidas Rooma impeeriumi ikkagi laienes. Ja sellest, kuidas roomlased jõudsid siis ühte Euroopa kaugemasse nurka ka, kust kaugemale neil enam minna võimalik, ei olnud. See piirkond siis on Galiitsia, mis asub Pürenee poolsaare. Mis ta siis on loodenurga? Jah, seal Portugalist põhja pool selle kohta kuidasmoodi roomlased sinna jõudsid, varem väga palju teavet ei olnud, aga nüüd on siis sealt värskelt leitud relvilt leitud münte, mis samuti aitavad hästi erinevaid perioode paika panna ja on leitud siis ka sandaalid, need ning lugu selle kohta, kuidas siis roomlased Põhja-Portugali Galiitsia endale allutasid, hakkab tasapisi selginema. Tegelikult see Pürenee poolsaare vallutamine ise on, on niisugune väga pikk lugu. Et seal juba kuuendal sajandil seal Kartaago Foniiklased panid oma jala maha ja siis, kui Kartaago ja Rooma hakkasid omavahel sõdima, ma arvan, inimesed on kuulnud koolist võib-olla meelde jäänud Puunia sõjad. Et siis üks osa neid jõukatsumise toimus ka seal Pürenee poolsaarel, kolmandal sajandil. Ja siis, kui roomlased võtsid kartaagalasi, siis nad rajasid sinna Hispaaniasse provintsid. Nii et põhiosas oli Hispaania tegelikult roomlaste poolt ära vallutatud juba teisel sajandil enne Kristust enne Kristust, aga kõige põhjapoolsem ots põhimõtteliselt Hispaania põhjaosa, kus on kanta paaria ja stuur ja, ja siis lood otsal Galiitsia. See osa jäi vallutamata põhimõtteliselt logo ainsa osana, aga tegelikult ega ka ülejäänud Hispaania kohalikud põliselanikud seda rooma võimu üldiselt ei sallinud. Nii et seal olid läbi seal teise ja esimese sajandeid pidevalt olid ülestõusud. Nii et see oli selline roomanud murekoht. Et eks need teisedki Rooma provintsid, eks nendega ju kogu aeg tuli sõdida, et see oligi nagu rooma roomlaste põhitegevus. Aga noh, siis olukord muutus, kui võimule tuli Augustus. Enne seda oli siis olnud Rooma vabariik ja, ja pärast see sari surma siis toimus Roomast kodusõjad, võimuvõitlus, tseesar suri 44 enne Kristust ja siis c sari vennapoeg, kelle tseesar lapsendas ja kelle nimi oli alguses Octavianus. Tema siis võitis neid teisi kandidaate, sest temast sai, kuulutas ennast keisriks sisuliselt ja siis sai keisriks kustuse nime all. Ehk siis 27 enne Kristust. Ta sai Rooma keisriks ja siis sellel ajal hakkavad siis need uuesti Hispaania siis juba põhjaosa sõjad. Et neid nimetatakse siis kantaat, Astoria sõjad ja siis lähevad sinna Rooma leegionid. Aga yldiselt, kui Rooma militaartegevuse kohta on igasuguseid kirjalikke allikaid, aga nii nagu sa ka ütlesid siis selle Põhja-Hispaania loode Hispaania vallutuskäigu kohta, mis nüüd siis augustuse ajal toimus? 27 kuni 19 enne Kristust selle kohta on väga vähe kirjalikes allikates teada. See nagu viitaks mingis mõttes sellele, et need sõjakäigud ei olnud kuigi edukad, eks ole, sest et sageli on ju nii, et vallutajad neid ettevõtmisi, mis väga hästi ei läinud kusagile kirja panna väga palju ei taha. Nüüd on loodud siis eraldi uurimis projekt, mille nimi on Roman armi, millel on ka oma kodulehekülg. Kui panna internetiotsing rooman armi u, siis tuleb nende kodulehekülg ette, kus on igasugust huvitavat materjali ja videosid. Ja nemad ongi võtnud see uurimisprojekti eesmärgiks välja selgitada, siis kuidas roomlaste vallutuskäik käis. Ja selleks nad uurivad Rooma sõjaväelaagreid mis on väga hea uurimisallikas, sellepärast et Rooma sõjaväelaagreid olid mastaapsed, ehitised. Et isegi siis, kui roomlased jäid sõja vägijaid paigale ainult mõneks ööpäevaks ka siis kaevata vallikraav ümber laagri ja tehti Valli kraavist võetud materjalist tehti vallid. Kui aeti lähemaks seal paariks nädalaks või kuuks ajaks, siis võib isegi ka kivist valja teha ja sina peal valli peale veel puidust palis saade. Niiviisi, et need korrapärased, nelinurksed, rooma sõjaväelaagreid, mida kutsutakse kastrumiteks. Et need on tegelikult maastikul näha ja eriti hästi on näha, kui vaadata seda õhust lennukiga lennates, tehes aera arheoloogiat või siis Lidariga laser, laser mõõdistustega tehtud kaartide pealt on samamoodi, tulevad need väga hästi kolme võimelisena välja. Nii et see uurimisrühm siis nemad peamiselt just tegelevadki sellega, et nad siis kaartide pealt otsivad neid reeglipäraseid. Roomalaagreid mõõdistavad, neid, vaatavad, kui suured need olid, üritavad välja arvutada, kui palju mehi seal võis olla. Ja nad on ka selgeks saanud, et need laagrid olid täiesti erinevat tüüpi, osad olidki sellised, mida need nimetavad nagu läbi Marsi laagrit, eks ja osad olid sellised, kus siis nagu peatati end lühikest aega ja osad olid sellised, mis olid siis nagu suuremate tugipunktid. Ja siis niiviisi neid kaardi peale pannes neid neid erinevaid laagreid, nad on raku taastanud selle vallutuskäigu. Et kuidas, kuidas Rooma sõjavägi vallutas selle piirkonna. Rõõm army punkt, uue on siis see lehekülg, kus kogu nende materjalidega tutvuda saab, see konkreetne sõjaväelaager siis asub sellises kohas nagu päine toodus loobus. Ja nagu üks selle uurimuse eestvedajaid, eksiteri, ülikooli teadlane doktorifonte ütleb siis et selles konkreetses laagris elas kusagil 800 kuni 1000 meest ja tema nimetab seda pigem siis selliseks väikeseks. Kunsti, miks see oligi väike, et kui me võtame, et ühes leegionis rooma leegionis oli 6000 Ta jalameest ja seal üle 700 ratsaniku ja mõnikord on need laagrid ka sellised, kus on mitu leegioni koos ja need võivad hõlmata seal 40 hektarit isegi rohkem siis nemad, et seal Hispaania Põhja-Hispaanias ja Loode-Hispaanias ongi näinud seda, et seal on, pigem ongi sellised väiksemad laagreid. Ja tundub, et mitmed on seal sellised, kas nad on siis olnud luuresalgad või sellised, kes üritavad siis ressursside asukohtasid kindlaks teha. Või noh, nagu ette ettevalmistavad, sellised väesalgad. Suuremaks innovatsiooniks suuremaks ülevõtmiseks ja need inimesed, kes seal kohapeal elasid enne seda, kui roomlased sinna sisse marssisid. Nemad olid keldid, eks ole? Seal olid neid erinevaid rahvusi väga palju. Et nii need, kes seal Põhja-Hispaanias Ühed olidki need kantaabrit ja need, kes seal kaliidses elasid. Nemad rääkisid ka leegikeeli. Ja siis seal natukene kantaabrast veel minna ida poole, seal on juba baskid, tegelikult. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, täna räägime arheoloogiast. Mõne hetke pärast läheme tänase saate kolmanda teemani. Ja see viib meid siis ühe paljude. Ma eeldan, et paljude raadiokuulajate lemmiktoiduaine või siis õigemini maiuse juurde. Puust ja punaseks. Raadiojaama Raadio kaks täna on üheksas november 2018 ja saates puust ja punaseks on teemaks arheoloogia. Stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ja Madis Aesma. Ja kui me siin septembris kahekesi arheoloogia teemadel rääkisime, siis, kui mul nüüd õigesti meelde jäänud, oli meil niisugune asi käsitlemisel, nagu siis ürgjuust. Ka täna on üks toiduteema ja see puudutab siis šokolaadi ja šokolaadi kasutuselevõtu aeg. Nüüd on selgunud, et see toimus siis palju varem, kui siiamaani on arvatud. Praeguseni on hinnatud seda hetke, millal siis hakati šokolaadi tarvitama kusagile 4000 aasta taha. Aga nüüd üks uus uurimus viitab sellele, et tegelikult võisid inimesed shokolaadiga maiustada juba 1500 aastat varem ehk siis kusagil umbes 5450 aastat tagasi. Ja see toimus siis paigast, mida siiani on peetud šokolaadi kasutuselevõtu selliseks esmakohaks sellest paigast oluliselt kaugemal lõuna pool. Siiani on siis arvatud, et 4000 aastat tagasi alustasid šokolaaditarvitamisega keskameeriklased. Nüüd selgub, et juba 5450 aastat tagasi söödi šokolaadi kaugemal lõuna pool Ecuadoris. Tegelikult botaanikud olid juba varem tähele pannud, et just Ecuadoris on kakaopuu eriliik kõige rohkem. Et sealt on teada koguni 22 kakaopuuliiki ja siis veel 17 kakaopuu metsikut sugulasliiki. Ja nüüd siis saadi kinnitus sellele, et tõepoolest, et kakaopuu kodustamine toimus just Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas see levis Lõuna-Ameerika ja siis sealt Kolumbia panama kaudu. Huvitaval moel, kusjuures tuvastati need Need kakaojäägid siis nõudest tegelikult arheoloogid taas kord otsisid hoopis midagi muud, otsisid siis erinevaid tärklisejälgi, aga siis üks uurimisrühma liige ütles, et vaadake igaks juhuks seda säklejate kusagil mingisuguseid märkega kaost ja bingo leitigi. Ja no tegelikult nad uurisid Ühte muistset asulat või sellist kultuskohta, mis kuulub Mayo siin sipe arheoloogilise kultuuri ja mis on see Santana on siis selle majja otsintsipe kultuuri kõige tuntum koht. Et seal olid templid, mitmesugused ehitised Seal üle 20 hoone ja seal olid ka hauapanused, nii et ja, ja ka elupaigad ja selle kultuuri uurimisega või selle paiga uurimisega Narheoloogid noh, nagu pikemalt tegelenud ja siis üks, mida nad teevad, nad uurivad milles siis inimesed toitusid ja tänapäeval kasutatakse selleks sageli jäägi analüüse, uuritakse, savinõusid, savinõud on poorsed ja kui seal selline savinõus on toitu tehtud, siis nende Savinu kylge jäävad siis toidujäägid või, või siis noh, ütleme kas otseselt kägi tagant, siis mingisugused molekulid nendest toitude toiduainetest biomolekulid ja siis neid uurides on siis põhimõtteliselt keemilise analüüsiga võimalik kindlaks teha, mis, milliseid erinevaid toiduaineid on kasutatud. Aga no põhimõtteliselt selleks, et seda keemilist analüüsi nagu teha saab, peab olema uurimisküsimus, et sa pead teadma, mida sa otsid. Ja nad ei olnud selle peale tulnud seal varem, et tassida šokolaadi otsida ja ja siis tõesti, see oli nagu selline juhus, et keegi, kuid seda ka vaatame, kas seal on šokolaadist kaia jälgi. Sest enne nad olid leidnud seal maisist ja ubadest ja tšilli piprast ja teistest nagu toiduainetest jälgi. Ja tõepoolest siis selgus, et mitte ainult keraamikal, vaid ka kivinõudest ja kivinõudes. Sest mida on kasutatud siis millegi purustamiseks, nendel kõikidel oli siis kakao kasutamisele viitavaid jälgi. Nii et tänu siis nendele leidudele läks siis nagu kakao kodustamine ja tarvitamine et 500 aastat varasemaks. Ja väga huvitav on ka see, et nüüd nad on analüüsinud ka seda, et milline see kakao roll võis olla ja nad on kindlaks teinud, et kakaokasutus Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas erines. Et Kesk-Ameerikas on tegelikult kakao kasutamisest. Ka kirjalikud jäljed ja kirjalikes allikates on on kirjeldatud, mida sellega Kaaga kõik tehti ja, ja siis on olemas ka joonistused ja maalingud. Nii, aga mida nad siis sellega seal tegid? Ja Kesk-Ameerikas oli kakao, oli üli ülioluline tali, nii majanduselt kui poliitiliselt tähtis, et seda kasutati ka seemneid, kasutati näiteks maksevahendina, onju ja loomulikult teda tarvitati joogina, aga ta pigem oli selline elitaarne jook, mida tarvitati pidustuste ajal ja maalides ja seal olid eraldi spetsiaalsed nõud, mida kasutati kakao ettevalmistamiseks ja siis serveerimiseks. Ja, ja sellega kaal oli oluline roll ka siis müütides ja uskumustes ja ta oli nagu selline möödume nagu staar, tuss, jook. Jaa, jaa. Ja saatuse sümbol. Aga nüüd Lõuna-Ameerikasse minna siis seal mitte midagi sellist sellist ei teata. Seal muidugi ka asi selles, et noh, Kesk-Ameerikas, kas oli seal maiade ja asteekide kultuur, kui eurooplased sinna saabusid, et seal on ka eurooplaste kirjalikke allikaid, tema on ju, aga Lõuna-Ameerikas sellised kirjalikud allikad puuduvad ja seal ei ole ka kirjalikke allikaid eurooplaste eelsest ajast. Aga igal juhul, kui eurooplaste kontakti ajal Lõuna-Ameerikas kakaal nagu sellist rolli ei andnud, selle kohta ei ole nagu märkmeid. Et siis samas on olemas nagu etnograafilised allikad või rahvapärimus. Ja seal hoopis tuuakse välja seda, et kakaoseemneid viljaliha kasutati ravimiteks ja arstimiseks, viljalihas tehti ka alkoholi. Kuigi nüüd, kui nad seda Santana templeid ja neid nõusid sealt leitud nõusid on analüüsinud, kakaojälgi leidnud, siis on muidugi ka selge, et kakaod kasutati usutseremooniatel, aga nad leidsid kakaod ka täiesti tavalistest asulates. Nii et tundub, et seal Lõuna-Ameerikas, Ecuadoris, et see kakao. Ta ei olnud nii eriline, et ta pigem pigem nagu tänapäeval ja pigem oli selline joon distimulant, eks ole, arstil et tal oli palju erinevaid rolle ja, ja kasutati sellest kakaopuust, et ka rohkem ära, et lisaks sellega ka seemnetele kasutati siis sellega ka viljaliha ja kasutati kakaopuukoort ja kakaopuulehti. Ja kes ei tea kuidasmoodi, siis kakao oad üldse saadakse, siis? Põhimõtteliselt on see jah, tõesti, siis tavalise kakaovõi harilikuga kao puuviljade seest, seal on siis neid seemneid kusagil paarkümmend kuni 40 tükki, mis siis niimoodi ridades asuvad vili on ise selline. No see on päris suurt punast värvi, kui ma ei eksi, eks ole. Ja pruunikaspunane osad võivad olla ka heledamad. Aga mis nüüd sellega ka uurimuse ja Ecuadori puhul oluline on veel ära märkida, on see, et kuigi nüüd praegusel hetkel nihutati see kakao kasutuselevõtt 1500 aastat varasemasse aega ehk siis 5450 aasta taha, ei pruugi see siiski olla veel selline noh, kõik nii-öelda maa märg, sellepärast et nagu siin teadlased ütlevad, siis ei saa sugugi välistada, et kuivõrd see taim oli dollastele inimestele sedavõrd lihtsalt ligipääsetav ja kättesaadav võib juhtuda ka see, et mingil hetkel leitakse arheoloogilisi tõendeid selle kohta, et kakaod on kasutatud veelgi varem. Ja see pole üldse välistatud, aga ma arvan, et, et see, et, et Ecuador on kakao kodustamise algkodu. Ma arvan, et see väga ei muutuses selle uuringu käigus nad analüüsisid ka kakaotaime-DNAd. Ja see analüüs ka nagu kinnitas seda. Aga noh, et see kodustamine võib ajaliselt varasemaks nihkuda, see võib küll olla. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks stuudios Marge Konsa ja Madis Aesma. Tänaseks teemaks on arheoloogia. Täna on neljas ja viimane teema viib meid kõige kaugemale minevikku ja me räägime neandertallasest, täpsemalt siis lausa kahest huvitavast uudisest. Esimene neist siis puudutab seda, et nüüd tehti huvitav võrdlus, võrreldi siis nüandertali lapsi ja umbes 5400 aastat tagasi elanud lapsi vaadata, et kuidas selle nüüdisinimese ja neandertallasi lapse elu siis omavahel erineda võis. Mõlemad siis keda võrrelda pärit Prantsusmaalt tänase Prantsusmaalt rooni orust ja kaks neandertallasi last, keda uuriti, olid siis elanud seal umbes 250000 aastat tagasi ja teadlased analüüsisid siis nende neandertallaste väikeste neandertallaste hambaemaili. Ja võrdlesid seda nagu öeldud, tänapäevase lapse omaga, aga noh, mitte siis päris tänapäevase, vaid 5400 aastat tagasi elanud homo sapiens lapse oma ka. Ilmnes, et need lapsed olid tihti haiged ja nende elu oli suhteliselt raske. Mulle selle uurimuse juures pakkus väga palju põnevust see viis, kuidas nad üldse need tulemused saavutasid. Et tegemist on siis võrdlemisi uue meetodiga, et nad uurimiseks võtsid siis hambaemailil üliõhukesed kihid ja uurisid neid polariseeriv mikroskoobi all. Ja kui hammaste email tekib mineraliseerub siis sellele tekivad salvestuvad päevased kasvujooned, noh, need on nagu põhimõtteliselt puude aastaringid on ju? Jaa, jaa. Analüüsides neid kasvujooni on võimalik saada infot siis inimese tervisliku seisundi kohta ja, ja nagu konstrueerida sündmuste käik, mis siis oli selle aja jooksul, kui see hambaemail mineraliseerunud Praktiliselt nagu päev-päevalt inimese elu on võimalik või noh, see, kui kui hästi del bioloogilises plaanis igapäevaselt läks Just et kui tal on häired näiteks toitumises või, või ta on haige, tähendab, et ta näiteks ei saanud toitaineid kätte või, või ta oli väga haige, siis tekivad stressijooned. Ja kuna on teada, eks ole, see aeg, nii on näha, eks ole, sa täpselt välja arvutada, mis ajal täpselt, nii kui vana ta oli, kui tal see nii-öelda see häiring või see stress kasvus oli ja niiviisi nad tegelikult selles uurimuse käigus ongi väga detailselt konstrueerinud siis nende kahe lapse elukäigu põhimõtteliselt sünnist kuni, siis kahe ja poole aastaseks saamiseni. Ja lisaks nad analüüsisid ka hammastes, tegid hammaste keemilisi analüüsid vaatasid seal paariumi sisaldust ja, ja pliisisaldust ja hapniku isotoop ja siis nad nende kaudu said veel lisainfot. Et selgus siis niiviisi, et et emad olid neid lapsi imetanud kuni kahe ja poole aastaseks saamiseni, mis on enam-vähem sama pikkus nagu teatakse, et oli nüüdisinimese küttidel kori lastel. Et, et see on nagu üsna üsna pikk aeg. Et selles suhtes, kas on kõik hästi, et emad hoolitsesid laste eest. Vähemalt niiviisi tõlgendavad seda artikli autoreid, kuigi siin võib ka öelda, et kui näiteks emadel oli toiduga raskusi, siis võib-olla oli nendel lihtsam lihtsalt lapsi edasi imetada. Et siis hapniku isotoobianalüüs näitas, et et lastel oli, olid seal, et seal olid külmemad talved ja suurem kliima varieeruvus oli kui nüüdisinimese lapsel, et neandertallaste lapsed olid kahe talvel mõlemal talvel olid haiged selle kahe poole aasta jooksul, talved olid nende jaoks rasked. Ja siis väga huvitav oli ka see, et mõlemal neandertallaste lapsel oli pliimürgistuse nähud. Ja mis on veel, eriti huvitav on see, et siin selles artiklis on märgitud, et see pliimürgistus võis tulla suitsust tulest, mis olid siis pärit omakorda paarist lähedal asuvast pliikaevandusest või. Sellel ajal Nende taanlased ilmselt pliid ei kaevandanud, aga lihtsalt, et seal olid pliid, leiukohad ja see plii võis sattuda siis kas lõkkesse või, või või siis nad võisid seda tarbida toidu või veega. Tegelikult selles suhtes artikli autorid ütle noh, selgelt nagu seisukohta, et või noh, see, et seda ei olnud võimalik tuvastada. Ja miks ma seda ütlesin, on see, et noh, inglise keeles on Joe nii Bail LED mainis, mis nagu viitaks sellele, et tõepoolest tegu oli kaevandustega, kuigi jah, loomulikult on selge, et midagi sellist, nagu kaevandamine on tavaliselt 250000 aastat tagasi, ilmselgelt ette ei võtnud. Ja siis kogu selle uurimuse tulemusena natsis konstrueerisid need sündmused lapse elus, isetu hamba, roni kõige ülemine osa, mis siis moodustas kõige varem. Selle põhjal nad siis said öelda, et laps sündis kevadel üheksa kuuselt, talvel oli tal esimene pliimürgistus kaheaastaselt, teisel talvel oli ta siis oli ta haige või oli tal toitainete puudusest tekkinud stress sama aasta hilistalvel saida veel teise pliimürgituse. Ja sügisel, kui ta oli kahe ja poole aastane, võõrutati ta rinnast. Meil on ka üks teine nüandritaallastega seotud uudis mis on ka vähemasti sama põnev. Nüüd on siis rekonstrueeritud kolm tees virtuaalselt esimest korda neandertallasi rinnakorv ja see on taas üks selline uurimus, mis natukene jälle lihutab, lükkab ümber seda pilti, missugune on neandertallaste viimase 150 200 aasta jooksul tekkinud, no mida rohkem arheoloogia ajaloos tagasi läheme, seda jubedam pilt neandertallasest tegelikult oli, alguses arvati, et nad olid praktiliselt sellised monstrumid täielikult, eks ole, suured tünnijate keredega kühmus koletised aga aina rohkem ja rohkem uuringuid viitab ikkagi sellele, et nende eluviisid olid, eks ole, keerukad, nende sotsiaalne, selline läbikäimine üksteisega oli samamoodi keerukas ja üha enam tuleb siis ka kõikvõimalikke tõendeid selle kohta, et nad tegelikult ikkagi ei olnud sellised kollid, nagu alguses ette kujutati. Kolm tee rekonstruktsioon tehti ühe, 60000 aasta taguse skeleti põhjal. Selle skeleti ametlik nimetus on siis kebara kaks ja see on pärit Põhja-Iisraelist ja sellest ilmneb, et nende tollane, see 60000 aastane taanlane vähemalt oli siis oluliselt sirgema seljaga, kui kui tänapäeva inimene. Ja ühest küljest uurimus, suund on läinud neandertallaste puhul selles suunda, et nad on muutunud nüüdisinimesele üha sarnasemaks aga teisest suunast on jälle huvid. Ta on ka teada seda, et mille poolest ta siis ikkagi erines. Ja, ja tegelikult see on, see on tõepoolest, see uurimus toob hoopis välja selle. Ta oli sirge seljaga kui, kui, kui tänapäeva inimene. Aga tema, see rinnakorv oli nagu tema ala linna korvi alaosa oli suurem, mis näitas, et, et see, nagu see hingamismehhanism siis oli, oli tiba teistsugune. Jällegi minu arust väga huvitav on ka siinse meetodi rakendamine, et C3 de rekonstruktsioon ei ole arheoloogias enam selline lihtsalt nagu visualiseerimise vahend. Et, et kuidas teha nagu ilusaid kolmdee pilt muististest või teha neid inimeste rekonstruktsioone, vaid ta on omandanud nüüd sellise meetodi staatuse, ta hakkab andma ka uut teaduslikku informatsiooni, et nad kõigepealt skaneerisid modelleerisid iga üksiku luua eraldi ja siis need luud pandi nagu kokku kolm rekonstruktsiooniks ja siis tänu sellele nad said siis anatoomia kohta uut informatsiooni. Tänavu mõned kuud tagasi, kui kevadel oli tegelikult veel üks uudis, kus Me andar tihti neandertallaste ajukolde talleering mis andis mõneti nagu sarnase tulemuse selles mõttes, et saadi teada nõnda, taanlaste aju oli üldiselt suurem kui nüüdisinimestel seda teati, aga väga huvitav oli see tulemus, et neandertallaste väike aju oli väiksem kui nüüdisinimestel. Et kas see tulemus näitab, et ikkagi seal neandertallased ja nüüdisinimestel on teatavad füsioloogilised erinevused, väike ajukontrollid, keha tasakaalu liikumist, aga. Ta on seotud ka kõne ja õppimisvõimega, nii et et võib-olla just ikkagist see kõnelemine on, on midagi sellist, mis mis oli nüüdisinimesel paremini käpas see ja üldse niisugune nagu inimeste omavaheline kommunikatsioon, kui kui neandertallased on, sest meil on ikkagi jätkuvalt on õhus küsimus kas neandertallased välja surid ja nüüdisinimesed ellu jäid. Ja täiesti võimalik, et seda saab siduda siis ikkagi sotsiaalse võimekuse või siis selle puudumisega. Seesugune sai tänane saade puust ja punaseks, rääkisime arheoloogiast. Stuudios olid Marge Konsa ning Madis Aesma järgmisel nädalal siin juba sootuks uued teemad. Kõike mõnusat ja head nädalavahetust.
