Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No kuigi kohe-kohe saabub märtsi keskpaik, on meie kliima ja pildikesed loodusest jätkuvalt vist üsna sarnaselt sellele, mida võib näha ja tunda Antarktikas. Nii naljakas, kui see ka pole, aga täna saab siis üht-teist teada, kuidas on käinud aegade jooksul sealset hülge ja vaalapüüdjate käsi? Hüljeste ja vaalade käsi ilmselt hästi ei ole käinud. Jah, see on üks suur ja võrdlemisi kummaline lõik Antarktika ajaloost. Ma olengi Hamm sinnellil laaden uuesti. Reham. Äärenastivirookia, Smeene lillaska, scale ja meedia ei. Tiisüüdi Ansu. Seeglaplenud poo sepsis Ilja Esson diktaadi from riik all ja ennak restor. Sluge Ee düüs Bransi oski. Nii kõlas üks vana rootsikeelne laul, meremees Georg ja see viis tundub üsna muretu, aga selle laulu sisu pole üldse muretu. See kõneleb ühest noorest vaalapüüdjast, kes kaugetel meredel sai palju vintsutusi toda ja viimaks hukkus seal kaugetel lõunameredel ja ja toore Anderson, kes siin laulis. Tema ise õppis selle laulu ühelt vanalt valla püüdjalt, kes oli käinud vaalu püüdmas kuskil 100 aastat tagasi Antarktika vetes ja see, kuidas neid vaalu seal kütiti ja mitte ainult vaalu, vaid ka hülgeid. See on tegelikult üks suur pikk lõik Antarktika ajaloost ja ja see ongi see tänane teema õieti. Ja kui mõelda, et kui praegusel ajal sai seal Antarktikas ringi seilata, et mida oma silmaga sellest ajastust näha oli siis olid põhiliselt väga paljudel saartel mingisugused jäänused mingisugusest tegevusest, mingisugused märgid kunagisest vaala ja hülgepüügist ühes meie saates me ju rääkisime lõunatsiootsias arst ja seal oli see krütwicken, mis oli üks vaalapüügikeskusi tegelikult Antarktikas, sellest rääkisime pikalt ja umbes samasugused. Äkki ta on ka paljudel teistel saartel ümber Antarktise mandri need on põhiliselt sa näed mingeid varemeid ja siis sa näed niisugusi, hiigelsuuri roostes tsistern. Noh muidugi, kogu Antarktika avaruste peal on neid kohutavalt vähe, aga niimoodi kaardi pealt vaadatuna, kui nad oleksid kõik punaste punktidega märgitud, siis tegelikult kogu Artise manner on ümbritsetud niisuguste paikadega, kus olid vanad sadamakohad. Mingitel aegadel. Need tsistern ei saa kuidagimoodi ära hävitada, et nad seal ikka ilutsevad jutumärkides edasi, seal on kogu see elu kulgeb hästi ekstensiivse rütmis ja, ja ikkagi inimesi liigub niivõrd vähe, et keegi selle teemaga enam omaette tegelasest. Nende paikade vahemaad on sadu kilomeetreid tuhandeid kilomeetreid. Ja need ei jää ka otseselt turismireisidele tee peale ette, et turiste viiakse ikka mujale ja neist kohtadest mööda. Ja need turistile, kui ta satubki näiteks sinna lähistele, et sealt siis näidatakse eemalt, et vot siin on siis tükike Antarktika ajaloost seal kaugel, et, et noh, see ta on. Ja iseenesest on muidugi see mõneti sihukene võrdlemisi otiline lugu, see, kuidas hülge ja vaalapüük seal algas, kuidas ta kasvas ja õitses ja lõpuks kõik kokku varises. Nii et see on omamoodi sihuke värvikas osa Antarktika ajaloost. Ja kui mõelda üldse vaalapüügi peale, siis põhjapoolkeral on vaalapüük olnud ikka väga põline inimtegevus ja aastatuhandeid on arktilise trahvat sellega tegelenud. Ja Maal on teadagi, ta on väga suur ja mingi juba kiviajast peale mõnikord eriti vaprad tegelased, siis püüdsid sinna artilistes vetes ikkagi seda suurt elukat merest kätte saada. See oli meeletult ohtlik, tihti nad kaotasid oma elu oma haprust paadis, eks ole, niukseid pisikesi arbuuniga niukse suure eluka kallale minna. Aga jälle, kui kätte said, siis oli liha kauaks ajaks ja rasva arktilist rahvastel oli just see kalorite vajadus väga suur ja ja vaalasse palju rasva samuti seda valarasse sai põletada. Ta ta sealkandis, kus üldse puud ei kasva. Ja vaala luudki kasutati ära. Nii et nendel kaugetel aegadel muinasajal see vaalapüük oli niisugune noh, kuidas öelda, osa loodusest võib ütelda, ta ei mõjuta, seal on lootust eriti tugevalt. Ja vaala sai kasutada. Paljudes eluvaldkondades just nimelt seda, mis temast sai. Ja nendes piirkondades, kus elu oli karm ja, ja toit oli vä et mitte ainult toiduks, vaid ka kõigeks ja see tegi ta eriti ahvatlevaks vaalaluud näiteks tohutu tarbematerjal, isegi nendel põlisrahvastel siin eski modeleinüütidel, noh meil oli lausa ikka, nad ehitasid isegi onne nendest vaala roiete, sest ja noh, kõike kasutati ära täielikult. Aga tasapisikoguse inimkond arenes ja neid laevu sai rohkem, rahvas sai rohkem ja avastada Kemaid aina juurde ja kusagil tasapisi see vaalapüük muudkui kasvas ja kassas. Ja võib-olla niisugune oluline aega oli kuskil 300 aastat tagasi, kui siis need vaalapüüdjad oli juba nii palju ja vaalasaaduste järele tekkis juba kogu maailmas niisugune tõsine nõudmine, neid osati tol ajal kasutada, noh näiteks vaala rasv oli väga tähtis, ütleme, kütteaine ta andis nimelt lambiõli kvaliteetset lambiõli siis näiteks vala rasva, tehti küünlaid, mis olid ka väga hinnalised, rääkimata muidugi, vala näiteks spermat, seedist sisse, kašelot, telgedel, seal pea sees on see aine, mis oli ikka tohutu kallis. See oli niisugune kosmeetiline meditsiiniline vahend, seda selle hind oli meeletult kõrge või siis Gazelati kuskilt soolestikus saadi ambra imelist halli ainet, välimus on tal täiesti hall ja ilmetu, nihukesed hallid käkid, aga nende hind oli kulla hind, nad olid ka jälle kosmeetikas väga hinnatud siis näiteks vaala kiused, need on siis need noh, nii-öelda hambad või need pikad nihukesed tiigid, mis tal suusad nendest tehti. Daamidele seitsmeteistkümnendal sajandil, Koržets, aitäh. Ja see oli ainus materjal, leiti, millest saab õige korseti teha. Nii et, et ühesõnaga tarbimiselt oli palju sellel alal ja sellepärast oli ka püüdjaid palju. Ja nüüd juhtus niimoodi, et noh, me rääkisime kahes eelmises saates, et alles kuskil seitsmeteistkümnendal sajandil hakati esimest korda tartikat tõsiselt avastama. James Cook oli see pri inglise meremees, kes tegi tiiru peaaegu ümber mandri ilma seda avastamata. Aga ta tõi teate sealt. Kubisevad hüljestest ja vaaladest ja mõnikord on öeldud see, mis kukk oli kõige suurem Antarktika kahjustaja selle teatega. Sest siis läks alles lahti, siis läks lahti sees siiamaani olid nagu põhjapoolkeral kõik tiirelnud vaala ja hülgekütid. Nüüd nad järsku said sõnumi, et seal lõuna pool on palju rohkem. Algas torni jaoks algas tormijooks sinna peale ja tegelikult, et esimene niisugune laine, kes sinna läks, kes läksid, siis ainult ütleme, sisuliselt rikastuma raha hankima, eks ole ta kõigeks valmis. Need olid siis just hülgekütid. Aga see ei olnud mitte see hüljes, kes siin Läänemeres elab vaid need on need teised hülged, noh, neid nimetatakse kõrvuk, hülged ja just nende hulgas siis seal on üks eriti levinud hülgeliik merikarud ja merikaru nahk. Karusnahk on tõesti väga eriline. Meie hülgel nii ei ole, aga sellel hülgel on, on nii-öelda kahekordne karva. Kas tal on pealmised, pikemad karvad? Need on tal tegelikult kaitseks selle eest, et kui ta nüüd mõnikord ronib sinna kalju nukile ja tormilainele taastu kaljut sisse nagu kaitseb teda igast kivide ja klibu eest. Ja selle all on eriti tihe ja madal järgmine karvakiht mis on tema jaoks hülge jaoks tähtis, sellepärast et ta sisaldab õhumulle ja ei lase nagu niiskust ja samuti ka külma nagu hülgekehale ligi. Aga selle tõttu on see karusnahk väga väärtuslik. Kui üldse mingi kasukas sooja peab, siis on selline kasukas ja sel ajal kuskil seal seitsmeteistkümnendal sajandil, 18. sajandil oli selline kasukas kohu tavalt kõrge hinnaga, sest seda oli väga raske hankida. Ja nüüd järsku selgus, et kusagil on tohutu hulk selliseid hülgeid olemas. Ja need hülgekütid läksid siis kuskil seal 1700.-te lõpus sinna Lõuna meredel. Nad olid kõigeks valmis ja nad tegid kohutavat laastamistööd, sellepärast et hülged ju elavad kolooniat täna ja on väga täpselt teada, kuhu nad igal aastal tulevad. Ja täpselt selle koha peale lihtsalt mindi ja löödi kõik hülged maha viimseni. Ja kui järgmisel aastal veel kedagi järel oli, siis järgmisel aastal tuli samasse kohta Te. Olete nüüd viimased maha. Nii et see hüljeste hulk, keda sel ajal seal tapeti, just need merikarud, ehk siis kõrvu külged. Et selle kohta on üks niisugune olemas, oli üks niisugune meresõitja ja maadeuurija tol ajal, kelle nimi oli vedel, see oli tuntud maadeuurija, tema järgi on nimetatud üks suur meri Antarktika kas aga tema andmetest on näiteks lugeda, et sel ajal, kui ta sellel aastal, kui ta ühel aastal ainult oli lõunat George'i s siis sellel aastal sõjal tapeti kokku 1,5 miljonit merikaru. Nii et, et see oli, see oli niisugune tohutu suurejooneline töö ja tulemus oli see, et mõnekümne aastaga olid hülged praktiliselt kadunud, just need kõrvu külged nendest kolooniatest. Ja siis muidugi hülgepüüdjad vaatasid, et nüüd nagu ei olegi enam midagi teha. Hülged olid lihtsalt mujale läinud, kes seal olid olemas? Ja no ühesõnaga need kolooniad olid hävitatud, eks kõrvu küljest alad on kusagilt ka laiemalt, aga need kõige suuremad paigad, kus need kõige rohkem oli. Sest need kolooniad olid täielikult rüüstatud, kusagil äärealadel oli neid veel alles natukene. Loomariigis käivad ju signaalid sinna kohta enam mitte minna. Nojah, ja teine asi. On ikkagi see, et mingid tagumised kaugemad nurgad, kolkad kuskil keset laia Lõuna-Jäämerd, no sinna lihtsalt ei jõutud iga nurga taha ei jõutud lihtsalt. Aga igal juhul see äri lõppes otsa ja just samal ajal oli jällegi vaalasaaduste hind tohutu kõrge nõudmine oli suur ja nüüd pöörati nagu pilgud siis vaalade peal ja siis algas see ajastu vaalapüügiajastus oli kuskil 1000 kaheksasajandatel aastatel ja teistpidi on kummaline, et need valaja hülgepüüdjad, need olid, nende elu oli karm, nende laevad olid tihti väga viletsad, aga nad olid täiesti kartmatud ja hulljulged. Ja nad läksid, sel ajal polnud ju Antarktika ümbruse kohtadesse korralikke kaarte, nemad lihtsalt tiirutasid seal ringi, keegi ei tea, kui paljud neist otsa said. Aga mõned nendest tõite siis ka noh, nii-öelda maade avastuslikult tähtsaid vaid selle tundmatu ümbruse kohta, Antarktise manner ja ümbritsevad saared. Et üks tähelepanu väärne hetk näiteks Bellingshausen, kellest me rääkisime jällegi Saaremaa mees, kes oli ka oluline Antarktika uurija, Saaremaal sündinud mees, just tema ju tegelikult oli niimoodi, et kui ta juba hakkas sealt ära pöörduma sealt rannik kult, siis ta sattus kokku laevaga ja see oli hülgepüügilaev ja seal oli üks Nathaniel Palmer, üks noor ameerika kapten ja tema oli juba kaua aega tiirutanud sealkandis ja, ja süvenenud nendesse igasuguste nurgatagustesse. Ja tema kirjeldas, et jah, et seal taga seal on üks maa olemas, et me oleme seal olnud hülgeid püüdnud. Ja Bellingshausen panin lihtsalt kirja, et noh, niisugune mees oli tegija niisugusi tegelasi võis seal väga palju ringi liikuda. Ja noh, kui me rääkisime näiteks üldse Antarktikas avastamisest, siis väga tihti oli niimoodi, et nende maadeuurijate ja ekspeditsioonide seal oli igasuguseid niisugusi, pisikesi tegelasi, kellelt oleme saanud mõned killud, ainult kes olid just hülge või vaalapüüdjad. Näiteks üks noh, me rääkisime sellest, et, et nüüd ikkagi kogu maailmas põhiliselt nagu tunnistatakse, et Edward prantsvilt ameeriklane oli esimene, kes kaardistas ühed Antarktise mandrist, esimene tõeline mandri avastaja, mille vastu keegi ei vaidle Bellingshauseni suhtes. Mõned vaidlevad vastu. Aga ainult aasta hiljem on olemas dokument, reaalsed andmed selle kohta, et see oli üks siis vaalapüügilaev, seda juhtis Ameerika kapten John teislaeval siis siil ja, ja tema oli mees, kes esimesena tõstis oma jala Antarktise mandrile prantsilt tema kaardistas seda mandrit laeva pealt. Ta ei läinud üldse maale. Aga see mees John Davis, tema ikkagi pani laeva ankrusse, Nad läksid paatidega maale ja ta on ka seda dokumentaalset kirjeldanud, nii et selle kohta on täpsed andmed. Nii et näiteks esimene inimene, kes on tõestatult tõstnud oma jala Antarktise mandrile, see oli just vaalapüüdja. Umbes nii see käis ja on huvitav, et nende noh, enamik nendest valaja hülge püüdjatest olid ikkagi noh, puhtalt äri raha peal väljas. Aga nende hulgas oli kummalisi kujusid, kes tegelikult kasutasid ära seda võimalust, et keegi rahastab nende laeva, rahastab nende sõitu ja nad olid rohkem huvitatud selle Antarktika ikka avastamisest kui nende hüljeste ja vaalade püüdmisest. See on kummaline, üks selline oli üks Briti kapten, tema nimi oli John pisko ja tema sai siis kaks laeva meeskonna täie varustusega, et nüüd hästi palju hülgeid. Aga tegelikult teda huvitas palju rohkem see, et misasja see tika endast kujutab ja ta sõitis kolm aastat nendel meredel järjest tegi sisuliselt tiiru ümber Antarktise mandri ja kirjeldas üksikasjalikult kõiki loomi, taimi ja kõike, mida ta üldse nägi. Et oli suhteliselt ohutu hüljestele või tema saak kolme aasta peale oli 70 hülgena, aga kolme aasta peale päris ohuta ikka ei olnud. Sisuliselt ikka oli kolm aastat ja 70 nahka sisuliselt null. Samal ajal oli see kohutavalt ohtlik, väga räsitav riista, kaotas seal ligi kümmekond meest, lihtsalt kusid sellel reisil kahe laevaga. Ja imekombel ta üldse ise jäi ellu. Aga need, tema täpsed uurimisandmed on siiamaani nagu väga väärtuslikud just maadeuurijad seisukohalt. Ta pigem uuris kui püüdis täpselt nii, et ta kasutas seda pigem nagu niisuguse kattevarjuna seda püüdmist, aga tegelikult olid hoopis teised huvid. Nii, ja samal ajal siis see see vaalapüük kõik muudkui laienes seal Antarktika kandis. Ja üldiselt see ei olnud veel katastroofiline vaalade jaoks. Sest see püügiviis oli suhteliselt algeline ikka tol ajal. Aga üks niisugune vaalade jaoks. Katastroofi algus oli ühe Rootsi kapteni Svend foini leiutis 19. sajandi keskel ja see oli niisugune harpuun, millel on lõhkepea otsas. Jube, ta mõtles ainult, kuidas olla tõhus ja loomulikult selline harpuun, kui see tabab vaala keha ja lõhkeb seal sees, siis väga kindlalt see maal seda üle ei ela. Ja samal ajal olid laevad täiustunud, nii et selle Svend foini leiutatud laev oli niisugune, et suli aurulaev seal oli seitse harpuuni peal. Ja ta sai juba esimese hooajaga 30 vaala ühe hooajaga, mis tol ajal tundus täiesti võimatu. Täiesti uskumatu. Loomulikult sai ta tohutult palju raha selle eest tohutult teenistus ja loomulikult hakkasid teised selle pealt malli võtma. Ja juba kuskil, ütleme, 20. sajandi algul oli Antarktika meredes niisugusi vaalapüügilaevu, kus olid need lõhkepeaga, Harbuunid, neid oli, neid oli väga palju ja tegelikult sellest ajast algab see noh, võiks öelda, et tragöödia näiteks 20. sajandi esimesest poolest on teada Antarktika vetes ainult ühel aastal, siis 1930 kuni 31 tapeti tee 29410 sinivaala. Need on maailma kõige suuremat elusolendid. Neid varem oli võimatu, keda üldse, aga nüüd sihukeste vahenditega hakati neid kätte saama ja sinivaalade hulk maakeral on alati väike andnud ja ühe aastaga nii palju sinivaalu hävitatud. Tol ajal oli see nagu kogu maailmale rõõmusõnum, et inimkond on jõudnud uuele tasemele, ta nii võimekamaks muuta tulnud me saame nii palju igasugust toorainet, et igasuguste tarvete tootmiseks ja vaalatööstus arenes tohutu hooga. Tegelikult oli see muidugi noh, oleks pidanud olema häirekell selle kohta, et, et nii ei saa see kaua jätkuda. Loodus läheb tasakaalust välja. Noh, see oli ainult, et 20 aasta pärast oli siis niimoodi, et aastal 1955 56, kui vaalu oli jäänud tohutu kiirusega tohutult palju vähemaks, siis sealsamas Antarktika vetes ühe aasta jooksul ühendatud vaala laevastikud, kes olid ülihästi varustatud, suutsid ühe hooajaga püüda kokku ühe sinivaalal. See oli lõpp. Krütrice, millest me rääkisime seal lõuna George, seal see pandi kinni. Lihtsalt pole enam midagi teha nende uhkete laevade ja lõhkepeadega härra puunidega. Nii nagu omal ajal merikarud otsa said ja mõnest kohast, kus neile lausa klaperjahti peeti, siis nüüd juhtus see samamoodi vaaladega. Just ja sisuliselt, ütleme praegu tagantjärgi on öeldud, et 60 aasta ka siis praktiliselt 20. sajandi esimesel poolel tapeti kuu-poolteist miljonit vaala põhiliselt Antarktika vetes ja, ja tegelikult needsamad vaalapüüdjad noh, sisuliselt nad saaksid täie hooga oksa, mille peal nad ise istusid. Aga nad olid pimestatud sellest kasuahnusest, kõiges see endaga kaasa toob hunnikute viisi raha. See oli mingi niisugune asi, et, et isegi nagu mingisugused kaugemale mõtlevad tegelased, seal hakkasid juba mõtlema, et tegelikult peaks ikkagi piirama seda küttimist. Neid vaalu ikka jätkuks ka edaspidi, et me üldse saaksime tegutseda. Ja kuskil 1946 tegelikult juba mõned niuksed põhilised vaalapüügiriigid leppisid omavahel kokku, et me püüame piiratud arvul aga teised leppinud kokku ja need püüdsid täie hooga edasi. Ja siis kuskil ütleme, seitsmekümnendatel 1000, eks seitsmekümnendatel tuli siis see aeg, kui juba hakati suure hulga riikide poolt arutama seda asja, et, et vaalade surmamine tuleb täielikult lõpetada. Ja kaheksakümnendatel aastatel jõuti rahvusvaheliselt suure hulga riikide poolt siis lõplikult kokkuleppele, et vahalu me enam ei püüa ja see oli murdeline aeg, tegelikult, kus siis toimus nagu kogu ütleme maakeral ühtsena mõtlemise murrang suhtumises vaaladesse. Ja nüüd praegune põlvkond ja meie oleme loomulikult juba aastakümneid harjunud sellega, et vaalu tuleb kaitsta igal viisil, et, et nad on väga haruldased ja neid tuleb hoida. Praegusel ajal on loomulikult selles mõttes sedasorti vaala püüdmine hüljeste püüdmisest rääkimata, minevik, mis ei tule enam mitte kunagi tagasi. Et see on nüüd küll kindel, kahju on tehtud ja ja, ja kummaline veel üks huvitav õppetund sellest ajast, et kui siis selgus, et vot valu enam pole vaalatooteid enam ei saa Kuda tarbijale siis järsku selgus, et tegelikult on mingitest teistest asjadest saab samasuguseid materjale teha näiteks sama vaala õli, vaala, rasv, mida kasutada tiga masinate määrdeainena, mida peeti väga heaks määrdeaineks. Nüüd järsku avastati, et tegelikult naftast saab teha mineraalõlisid ja see toimib samamoodi, eks ole, aga enneli vaja miljoneid vaalad noh, lõpuks selle järelduseni bitisi otsa saama see vaal siis hakkas nagu peas nagu teistmoodi mõtteid liikuma või, või näiteks spermat see, et mille pärast kas Lotte armutult hävitati, kui seda enam ei olnud võimalik pakkuda, siis avastati, et on üks puu, jojoba puu, see kasvab Kesk-Ameerikas. Et selle seemnetest saab pressida õli, millel on täpselt samasugused näitajad, mida saab täpselt samamoodi kasutada nagu seda spermat. Ja praegusel ajal ongi nii, et see jojoba puuistandustes saadakse sedasama ainet, millega saab rahuldada just neid vajadusi. Et, et see on üks kummaline õppetund nagu kogu inimkonna ajaloos just nimelt, et, et kuidas see siis käib. Et kõigepealt avastatakse, et mingit loodussaadust saab kasutada omada tarbimisvajaduste rahuldamiseks tehnoloogia areneb ja seda saadust saadakse aina vägevamat kätte, aina tõhusamalt suudetakse välja pumbata looduse käest seda ja kõik on tohutult rahul. Kõik tarbivad suurima mõnuga ja siis see teine pool, et kuidas see mõjub loodusele või kas sellel, et samasugusel tegevusel on ta siis tulevikku, et kuidas looduse pool sel ajal kannatanud mida see endaga kaasa toob, see on jäänud varju. Ja siis mingil hetkel see tuleb nagu kummipaelast niimoodi tagasi see hoop, eks ole. Ja siis nagu jõutakse, uh mis nüüd teha ja siis hakkab nagu mõte liikuma mingit teist rada. See on huvitav, see minu meelest sedasorti süžeed on inimkonna ajaloos aga tihti kordunud kõikvõimalike jahtide puhul ja näiteks kassa ja, ja selles mõttes see vaala ja, ja hülge juhtimise ajalugu on ere näide just selle kohtunike klassikaline näide selle kohta, et saab küll ilma vaalu tapmata, pole häda midagi. Aga enne oli vaja need vaalad sisuliselt hävitada just ja selle alguses kõlapsega eriti küüniliselt, et saab küll just. Aga noh, igal juhul võiks seal õppetunniks tulevastele põlvedele, aga kas on, seda me ei tea. Ja igatahes on see vaala ja hülgepüük tikas praeguseks ajaks saanud ajalooks. On muidugi üksikuid riike, kes praegu ikkagi püüavad vaalu ja, aga nad on rangete kvootidega, neid kontrollitakse kõvasti. Noh, see on Jaapan, Norra ja kui võrrelda näiteks noh, veel paljud teised rahvad ja maad põhiliselt on niimoodi, et jaapanlased ja norralased on ainsad riigid, kes noh, nii-öelda maailma ulatuses on saanud endale jätnud endale siiamaani õiguse püüda vaalu, aga teised näiteks siin jutid Arktikas või kasvõi Fääri saarte põlisrahvas siinsamas, Atlandi ookeanis. Nendel on olnud põhjendus vaalade püügiks, et, et nad on aastatuhandeid vaalu püüdnud ja nad püüavad ainult oma kodu ümbrusest väga piiratud hulgal neid vaalu. Et see on natuke teine asi, aga niisugused suured niuksed, rahvusvahelised püüdjad on, on põhiliselt ikka ehkki Jaapan ja Norra ja natuke ka Venemaa. Aga noh, see ei ole üldse võrrelda, et noh, et näiteks jaapanlased praegusel ajal ühel aastal statasin seisuga näiteks 2009 nad võisid kogu maakera ulatuses püüda siis oma suurte laevadega 1000 vaala ja need on valita ainult et üks kõige väiksemaid vaalaliik üldse maakeral, keda ei ähvarda väljasuremine. Mitte mingeid muid vaalu ei tohi püüda ja norralaste enam-vähem samamoodi, nemad püüdsid 2008 näiteks 500 vaala üldse kogu maakeralt kokku. Nii et see on praegu ikkagi kontrolli all, seda jälgitakse selle vastu protestitakse tohutult praegusel ajal, eks ole, et kui on, siis need Jaapani vaalapüügilaevad, kui nad Antarktikas liiguvad. Eelmisel suvel oli suur skandaal, kui üks nendest nii-öelda protestijatest sõitis paadiga selle üle või alalaevale lähedale ja uppus, ära inimesed paadis sõita, need protestijad jäid kõik ellu. Aga see oli tohutu meediakära üle maakera ja noh, kõik mõistsid täielikult hukka seda jaapanlaste vaalapüüki. Nii et suhtumine on väga ühene praegu maailmas sellesse asjasse ja selles mõttes see kindlasti jääb ajalooks, nii nagu kõik selle vaalapüügiga seostuv lõpetades sellega, kuidas vanasti vaalapüüdjad elasid, millised olid nende elutingimused, millistesse uskumatu desse oludesse nad sattusid nendel karmidel aladel ja selle üks mälestusi on ka seesama vana rootsikeelne laul vaalapüüdjast Giorgist. Ma olen siin lillaaden uuesti reha ääre Nastyvirookia Smeene lillaska, et seal ja meedia ei tee Sürgi Ansu. Seeglaplenud poo sepsis Ilja Esson diktaadi from riiktil all ja enna restor. Sluge redek, Ee düüs, Franzi oski, Tallegg, tee koorile, Ella täiere värl, mänhommijassenüüdjansi some härl vihaadee vatel enneinud rööde Vii arvemas Fansu vorsistan teie traavers Tuude Regjastaste ning ollu. Tooblee vannelleetsen, hammetrolli Roo, Leo soojen, samm hõre, nagu näen ma sind. Nii utro ker. Jana revolvenru abtieenenzi ta Roscottes möll, koodi, jorfui, lam, täkked, allandi kärul, hambliirid, liigtee, Andra raasari iidol, hani. Me hõmneriflemm Tammdeegaguunamfae hobu nom nii chill abis, thereloo käshooldi Langlemendas no Adžiotetava A n q, Sandra. RO rentnik ja somi jändoste muud haalset plikke arm, uner, soliidsem onu Vils toob rüüd märgi. Lam, Haneerid, ö. Seesugune oli siis tänane saade valaja hülge püüdjatest ja nende vaestest ohvritest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
