Droonide mäng merikotkaste kaitse, see oli näha. Näha, et on nike heledam koht. Eesti teadlane Antarktikas. See siin on Antarktika paljude rändurite jaoks kauge,  müstiline, külm ja kõle piirkond. Meile hästi tuttav mullatööde arhitekt See on õige koht. Kaugel see pesa on siit. 400 umbes, ma arvan, 400, see on väga tipp-top. No me hakkame nüüd merikotkast seirama, aga me ei tee seda  praegu kuidagi niimoodi, et me läheme ta juurde,  vaid algab droonide mäng. Ehk siis droon läheb merikotka juurde. Seesama see külgoksa, see pesa paistab jah,  siin näha. Ja. Näha, et on niuke heledam koht, kõrgem puu. Nüüd Aarne läheb lähemale, ohoh, näed, siit tuleb hea uudis,  poeg on pesas. No kust te näete poega? Tume? On poeg. Suled on ilusti selles Siin väga tihti poeg ei ole jah, pesitsemine on õnnestunud. 2007 või 2008 on see pesa leitud ja huvitavaks teeb  selle jälgimise see, et et ta on nüüd täiesti tavalises  Eesti majandusmetsa piirkonnas, kus ümberringi toimub ikkagi  viimasel ajal väga intensiivne raie ja ta on noorendikus,  säilik puul või seemnemännil ja, ja selles mõttes hästi  avatud ja huvitav on jälgida, et et kuidas tal  siis pesitsemine üldse õnnestub siin ja noh,  ega ülearu kiita tegelikult ei ole, et, et kui nüüd  kümmekond aastat on teada see pesa, et enam-vähem on nii,  et üks aasta on õnnestunud nagu näiteks sel aastal  ja siis läheb paar-kolm aastat, kus tal jälle poegi ei ole,  mis need põhjused täpselt on, ega me ei tea,  aga aga jah, kui iga aasta niiviisi seire alal ja,  ja pesa jälgimise all on, saame teada seda,  et kuidas pikemas aegreastal läheb siin. Praegu ma olen 50 meetri kõrgusel, paistab ilusti poeg pesas ära,  et, et see on kindlasti niisugune mõnusalt ohutu kõrgus,  et vanalinde siin hetkel pildis ka näha ei ole. Meri kotkas pigem droonile külge ei tule,  vaatab ehk eemalt ja, ja ongi ilma häiringuta asi tehtud,  et. Drooniga vaatamine annab meile väga mitu eelist. Esiteks lindude häirimine on oluliselt väiksem. Mul endal on just selline värske kogemus,  kus emalind ei läinudki üldse pesalt ära. Ta kuulis, et mingi heli on, vaatas üle pesa ääre alla,  ma nägin seda ülevalt drooni nii-öelda laipildist  ja ja uurisid, kust see heli tuleb. Samal ajal oli juba näha, mitu poega on,  kui suured nad on. Ja, ja droon lahkus jälle üles taevasse ja ei saanud kotkas arugi,  mis toimus. Ja juba pesa on kontrollitud. Ja teine veel lähevad. Me läheneme praegu ühele merikotka pesale,  kus loodetavasti on pesitsus samuti õnnestunud,  just vanalinnud lendasid ära ja seal me loodame  ka poegasid rõngastada. Nonii. Üks vana ilma rõngasteta. Ja teine ka siin oli varem üks rõngaga isaslind,  ma arvan, nüüd on siis ilma, et mis see tähendab siis,  järelikult on isendi vahetus toimunud siin. Alati käib siis selline foto tegemine enne kui lähenete  ja teeme pilti ka, et siis on. Mitu tulemust saame korraga erinevaid infokilde,  et lindude päritolu ja pesitsustulemus ka. Nad patrullivad niimoodi siin pesa ümber,  mis see võib tähendada? See, et linnud on pesa juures ja jäävad meie kohale tiilema,  tähendab seda, et pesas peavad olema pojad. Et muidu nad lendaksid minema ja siis ei tuleks tagasi,  tõenäoliselt üldse. Loodame, nad on väga pingsalt siin, igatahes pesa ümber  ja pesa on siinsamas, eks, ja meie selja taga,  et nüüd läheme pessa, lähme vaatame. Teatud hulga pesi ronime et noh, vähemalt mingi paarkümmend  30 poega aastas rõngastatud saaks. Et jälgida populatsiooniseisundit põhimõtteliselt,  et kui hea elumus on ja kui vanaks nad elavad  ja kuhu nad lähevad. Et nii palju käime, aga enamikes pesades enam ei käi. Et vanasti 20 aastat tagasi rõngastasid Eestis enamik poegi Nüüd me rõngastame, ma arvan, umbes ma ei tea. Kaks protsenti võib-olla või. See poeg ei ole üldse nii suur. Üsna väike veel, aga aga rõngastamiseks ideaalne. Ideaalse vanusega ei ole liiga suureks kasvanud veel. Aa mädamuna on ka. Ja saak on ka huvitav, luts on vist pesas? Et see pesas käimine siin pesale midagi ei tee,  sest need Merikotkapesa on väga-väga suured. Et, et püsivad hästi Kui on tugevad oksad all, siin on vanalinnusulg,  neid ikka jääb pesa peale ja alla ka. Siin on sabaalune kattesulg. Et need, me võtame kaasa Et teha geenianalüüse? Millest merikotka seire üldse koosneb? Seire põhiosa on pesade kontrollimine, aga seda me teeme  ainult mais ja juunis. Ja muul ajal me otsime pesi, ehk siis selliseid pesi,  mis on asustamata või üldse sellistest kohtadest,  kus me kotkapesi ei teagi veel. Et tegelikult me teame ainult parimal juhul pooli Eestis  pesitsevaid merikotkaid, nende pesistus paiku. Aga poja vanus on jah praeguse selle hooaja kohta pigem väike. Et tavaliselt nad on palju suuremad, juba ikka peaaegu pruunid. Et eelmises pesas oli, oli täis pruunsulestik,  et sellel poisil siin alles hakkavad suled kasvama. Nii siis mõõdamegi tiiva pikkuse kõigepealt. Tuleb siia tiivanukini. Noh, täpselt 20 sentimeetrit. Et selline poeg on Natuke üle kuu aja vana, umbes 35 päeva pakuks  ja lisaks me möödame veel nihikuga jooksme jämeduse ja,  ja selle jämeduse järgi me saame sugu määrata. 139. Ehk siis 13,9 millimeetrit. On jooksmejämedus, mis tähendab, tõenäoliselt on emaslinnuga tegemist. Merikotkas oli väljasuremise äärel eelmise sajandi keskpaiku,  et oli kaks suurt mõjutegurit. 20. sajandi alguses oli vaenamine hästi tugev,  tegelikult juba 19. sajandil ka tõenäoliselt läbivalt 19.  sajandil ja, ja kullisõda või kullisõja röövlindude vastu  lõppesid alles eelmise sajandi keskpaiku. Ja, ja siis lisaks tuli 30.-test hakati siis kloororganis  ühendeid kasutama mis mõjusid nii merikotkele kui  ka hüljestele ja teistele mere tippkiskjatele ikkagi väga laastavalt,  et merikotkas peaaegu suri Eesti alal välja. Et miinimum ajal oli ainult kümmekond pesitsevat paari,  meil. Kolmekümnendatel madalseisus olev merikotka populatsioon  pööras kasvule alles seitsmekümnendatel,  kui keskkonnale ohtlikud taimekaitsevahendid keelustati  ja pesapaigad võeti kaitse alla. Tänaseks on merikotkaste saanud looduskaitse edulugu. Praegu pesitseb meil umbes 300 paari ja kasv jätkub. Et merikotkaste käekäigust veelgi rohkem infot koguda,  pannakse neile külge ka GPS saatjad ja paigaldatakse pesakaamerad. Nii võib näha intiimseid kaadreid elu algusest  ja vihaseid võitlusi pesade omandi õigus. Kui see pärast kaamerapildilt tuleb välja  ka rõngastemistegevuse ajaline mõju pärast inimese  külaskäiku Naasevad vanalinnud pessa alles 15 tunni pärast. Seepärast kasutatakse aina enam kaugseire meetodeid. Kolmanda pesa juures, mis sul paistab praegu midagi? Siit, jah, läbi okste on ähmaselt näha pesa,  et lähme lähemale, vaatame, vaatame, mis seal on. Jah, et vanalindi juures ei ole, mis on noh,  esimene tugev vihje tõenäoliselt poega pesas ei ole. Aga kahjuks kõik edukad ei ole täna kolmas pesa  ja esimene tõenäoliselt tühipesa, aga aga vaatame lähemalt. Pesa on korralik, aga midagi sees pole. On küll, on, et siin on ilusti näha, et sees on serva peal  on oksad. Igasugu peenikest oksa, kulu. See tähendab seda, et sinna on midagi juurde toodud,  aga kas see on nüüd tänavune? See on pigem eelmise aasta. Kuna ei olnud edukat pesitsest, eks ole,  siis hakkas see kasvama seal et see on eelmise aasta seal  pesas kasvanud hein. Kas tulevikus loodusuurija, siis põhimõtteliselt ei pea enam  kabinetis lahkuma, et laseb drooni välja ja,  või jääb ikka see ise loodusesse minemine sinna alles? Ma väga loodan, et ikkagi saab kabinetist välja,  et droon ja kõik muud tulevased vidinad on ikkagi abivahendid,  mitte eesmärk omaette. Ja mitte miski ei asenda seda. Kui lähed puu alla, leiad sealt sulgi, leiad sealt  tegevusjälgi pildistada vanalinde ja mis kõige põhilisem  kabinetist suure juhtima nupuga need pesad ära käia drooniga,  mis lendab sadu kilomeetrit, sellel ei ole emotsiooni. Aga kotkapesade otsimine, kotkapesade külastamine,  see on väga emotsionaalne tegevus ja ma loodan,  et see õigus ja võimalus jääb meil ikka alles. Detsembris on meie televaatajatel haruldane võimalus saada  lähemalt tuttavaks kauge kontinendi Antarktikaga  sest seal käis Eesti oma merebioloog, Jonne Kotta. Mis sind sinna viis, miks sa seal käisid? Loomulikult uudishimu. Kontinendil ma pole veel varem viibinud,  aga teisalt koguda suur hulk teaduslikku materjali  ökosüsteemide kohta, mille kohta teadlased tänapäeval ei tea  veel mitte kui midagi. Kas sinu ettekujutus Antarktikast vastas tegelikkusele? Ei üldse mitte. See reaalsus oli palju kihvtim, kui, kui see ettekujutus  Antarktika pakub, sedavõrd palju vahet pole,  kas siis tegemist on merebioloogiaga kultuurihuvilisega  või või siis lihtsalt keegi, kes soovib minna kuhugi,  kus ei levi telefon ega internet. Osooni Antarktika saatelõikudeks tuleb gloobust julgelt pöörata. Nii jõuame lõuna poolkera alumisse ossa. See on meie saate jaoks uus avastamata maa. Antarktika on maailmajagu, mille moodustavad Antarktise  manner ja seda ümbritsevad saared. Lõunapoolkera jäiseim ala on umbes üheksa protsenti kogu  sinise planeedi maismaast. See on maailma kõige külmem tuulisem ja arvatavasti  ka kõige eraldatum paik. Rahvusvaheline Antarktika leping seab inimtegevusele kindlad reeglid. Merebioloog Jonne Kotta käis ekspeditsioonil Lõuna-Setlandi  saarestikus ja töötas Tšiili Antarktika Instituudi baasis. See asub kuningas George'i saarel Tallinnast linnulennul  15274 kilomeetri kaugusel. Antarktikasse saab sõita erinevat moodi aga loomulikult  kõige mugavam on sinna sõita lennukiga ja Tšiili valitsusel  ehk siis sõjaväel ongi selleks loodud lennurajad. Et põhimõtteliselt on võimalik. Lennukiga maanduda Antarktikasse, jalutada sealt 500 meetrit  ja ollagi juba uurimiskaasas. See siin on Tšiili valitsusele kuuluv Huli Eskodero nimeline  Antarktika uurimise jaam. Muuhulgas teiste teadusteemade seas vaadeldakse siin,  kuidas kliimamuutused avaldavad mõju Antarktika elustikule. Lähmegi uurime tšiili teadlaste käes, mida siin täpselt tehakse. Miks kutsusid Tšiili teadlased endaga kaasa hoopis teisest  maailma otsast eestlase? No tegelikult selleni viis minu huvi Hispaania keele  kultuuri vastu. Minu esimene reis, Tšiili juhtus juba mitu aastat tagasi  ja sellel reisil mõõtsin ma Tšiili rannikumere taimede kasvukiirust. Nii läkski. Külastasin Tšiili erinevaid teadusasutusi  ja sain tuttavaks kohalike uurijatega ja nemad olid sellel  ajal kirjutamas mitte projekti, vaid taotlust uue instituudi  algatamiseks ja see instituut oligi Antarktika  teadusuurimise instituut. Ja kuna ma aitasin neil sellises mahus seda projekti valmis kirjutada,  siis nad lihtsalt ei saanud mind kroneerida ja,  ja nad olid meelitatud, et nad saavad mind  ka kaasa kutsuda. Antarktika ekspeditsioonidel. See siin on Antarktika paljude rändurite jaoks kauge müstiline,  külm ja kõle piirkond, kuid see ei pruugi  nii enam kauaks siin jääda. Sellepärast et kliimamuutused on tabanud seda kontinenti  valusamalt kui ühtegi teist piirkonda maakeral. Nii ka täna. Päike paistab eredalt, õhutemperatuur on vaatajat kuni 15  kraadi ning pingviinid on natukene murelikud,  mis neist saab? Ülemaailmse kliimamuutusega on kaasnenud järsk  õhutemperatuuride tõus. Eriti drastilised on muutused põhja poolkeral Arktikas,  kus 50 aastaga on keskmine õhutemperatuur kerkinud lausa  üheksa kraadi. Antarktikas nii suuri muutusi veel pole,  küll aga on liustike sulamine märk kliima soojenemisest  ka selles maailmajaos. Miks on Antarktika looduskeskkond niivõrd haavatav  ja kuidas see seal kaugel võiks meile, eestlastele üldse  korda minna? Antarktika looduskeskkond pole miljonite aastate jooksul  praktiliselt üldse muutunud ja, ja elustik on harjunud sellega,  et, et kõik toimub nii-öelda rahulikus tempos. Aga praegusel ajal, kus me oleme nii-öelda kliimamuutuste  tormituultes kõik muutub liiga kiiresti ja kohalikud liigid  hakkavad seal lausa välja surema. Ja, ja Eestile mõjub see selliselt, et need kiired muutused,  mis Antarktikas toimuvad, avaldavad mõju tegelikult kogu  planeet maa kliimale. Me tegelikult ei tea, mis muutuma hakkab,  aga see, need võivad olla veelgi suuremad tormid veelgi  suuremad põuad Eesti jaoks võib-olla üleujutused,  suured vihmad. Ja seda kõike tuleks a. Mikrovetikate toodetud orgaaniline aine on siinse  eluslooduse toiduahela alustala. Kui kliima soojenemine põhjustab suuri muutusi toiduahela  vundamendis rapub kõvasti kogu üksteisest sõltuv Antarktika elustik. Kui me ei saa aru, kuidas süsteem toimib  siis me ei näe ka tulevikku. Ehk kui me kogume informatsiooni selle kohta,  kuidas erinevad loomad-taimed omavahel suhtestuvad  Antarktika looduses ja teame, mis neid mõjutavad  siis tulevikus mingite majandamismeetmetega me võime  vähendada neid eriti ohtlikke mõjusid, et hoida  ja säilitada seda mitmekesist loodust, mis meil Antarktikas  tänapäeval on. Venelaste kohalolus Tšiili kogukonna naabruses annab märku  nende baasi juurde rajatud kirik. See on ainus vene õigeusu kirik Antarktika  ja lõunapoolseim kogu maailmas. Siberi männist ehitis pole kuigi suur, siia mahub kuni 30 inimest. Erilisust lisab kirikule ajalooline fakt,  et 2007. aastal sõlmiti siin Antarktika esimene kiriklik abielu. Venelastel on väga pikk polaaralade uurimise traditsioon  ja see kirik ning välibaas, mis meil on,  kannab Bellinghauseni nime, ehk kui nüüd ajaloos tagasi  minna meie oma mees. Saarlane, kes kunagi avastas sellise kontinendi nagu  Antarktika ja, ja, ja selle inimese auk,  see, see välibaas ongi sinna loodud ja, ja venelased  peamiselt uurivad lund ja liustike kujunemist  ja seda on seal tehtud juba kolm-nelikümmend aastat ja,  ja, ja tööde kvaliteet on väga hea. Miks sa pidasid oluliseks Antarktikas kogetu üles filmida  ja seda eestlastele näidata? Teadlasel on tegelikult kaks missiooni ilus suur sõna. Üks on see, et me mõtleme välja midagi uut  ja teine, samavõrd tähtis on see, et sellest rääkida. Ehk siis ka teised inimesed, kes neid keerulisi  teadusajakirju ei loe, saaksid teada, mis üldse  teadusmaailmas toimub. Järgmisel nädalal näeme, kuidas teadlastel tuleb sukelduda  Antarktika rannikumerre. Saame kinnitust, et sealne keskkond võib olla ettearvamatu  ja ohtlik. Iga aiapidaja jaoks on tema peenramaa ja muruplats tema kuningriik. Ja nagu ühele õigele kuningriigile omane,  leidub alati sinna mõni sissetungija, kel kuninga projektide  suhtes omad plaanid. Tean omast käest, millist juba ette kaotatud võitlust peab  muruplatsi omanik mutimullahunnikutega. Kuid kes ta siis on? See mullatööde maailmameister? Euroopa mutt on putuktoiduliste seltsi ja mutlaste sugukonda  kuuluv imetaja. Samasse seltsi kuuluvad veel näiteks siilid  ja karihiired. Täiskasvanud mutt on 10 kuni 15 sentimeetrit pikk  ja kaalub umbes 100 grammi. Mutid elavad sõna otseses mõttes maa sees  ja väljuvad sealt ainult väga eriliste olukordade puhul. Näiteks pika põua või ootamatu üleujutuse korral. Mutil on käikude kaevamise jaoks võimsad,  väljapoole suunatud küünistega esikäpad mullas tuhnimiseks kärsataoline,  liikuv nina ja suus 44 nõelteravat hammast. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli mutt jahiloom,  keda püüti töönduslikult lõksudega ja seda muidugi  väärtusliku karusnaha pärast. 2018. aasta erakordselt põuane suvi ja sügis olid muttide  jaoks rasked. Noor mutt on hüljanud läbi kuivanud maapinnas olevad käigud  ja valinud toidu leidmiseks uue, aga väga ohtliku taktika. Põuaga puudelt varisenud õuntega maiustavad putukad  ja ussid aitasid sellel mutinoorukil raske suve üle elada. Mutilooduslikeks vaenlasteks rebased, kährikud,  kärplased röövlinnud ja viimastel aastatel meie aladel  jõudsalt kasvanud arvukusega valge toonekurg. Pikale põuale leevendust toonud sajud on letargiast äratanud  mutipõhitoidu vihmaussid ja noormutt ei pea enam eluga  riskides oma käikudest väljuma. Nüüd peavad hoopis vihmaussid suure hirmuga maapinnale põgenema,  kui tunnevad, et hirmus kiskja end läbi niiske mulla nende  poole kaevab. Oma keerulist käikude süsteemi kaevabki mutt just  vihmausside püüdmiseks käiku sattunud vihmauss ei saa sealt  enam nii kiiresti välja, et pääseda uskumatult väledalt  liikuva muti eest. Mutiainevahetuse on väga kiire, seepärast peab ta mitu korda  ööpäevas jahti ja vajab peaaegu oma kehakaalujagu toitu. Rikkaliku saagi korral kogub ta varusid paralüseerides  vihmausse kergete hammustustega, mis muudavad need liikumisvõimetuks. Elupaigaks sobivad mutile aiad, pargid, heinamaad  ja metsad. Kõik paigad, kus elavad tema saakloomad,  vihmaussid. Igal mutil on oma territoorium vaid sama kevade pojad võivad  sügiseni emasega ühel territooriumil elada. Isasloomad elavad eraldi ja on liigikaaslaste suhtes eriti agressiivsed. Alles linnulennult vaadeldes saame aru nende mullade meistrite,  rajatiste tõelisest mastaapsusest. See siin on Antarktika paljude rändurite jaoks kauge  ja unistuste maa.
