Mina olen Eha Kard ja loen teile Tiia Toometi loo topeltnägemine. Vananemine toob kaasa igasuguseid püütusi. Ühel päeval šampooni ostes avastasin, et ma ei näe lugeda pudelil olevat pisikest kirja. Nii ma ei osanudki 10 saadaoleva pudeli vahel valida ja pidin poest tühjade kätega ära tulema ja läksin silmaarsti juurde ja lasin endale kirjutada prillid. Arst arvas, et võiksin võtta piip vokaalid, mis tähendab, et ülemise klaasipoolega näeksin kaugele ja alumise poolega lähedale. See külas hästi. Aga kui prillid kätte sain, kippus kõik segi minema. Vaatasin alumise klaasiga kaugele ja ülemisega lähedale, mistõttu pea hakkas ringi käima ja silmanägemine kadus üldse ära. Panin prillid kotti ja võtsin need edaspidi välja teatrisse, kosmeetikapoes, olles enne hoolega järele mõelnud, kumba klaasi poolt kasutada. Nägemisega oli viimasel ajal muidki probleeme millest marstil ei rääkinud. Nimelt olin hakanud nägema inimesi topelt, nii nagu nad praegu olid ja nii, nagu nad kunagi olid olnud. Alguses tundus see süütu ja isegi lõbus. Kuid kiilaspäisus, ele kalduv tüse härrasmees wind tänaval kõnetas. Nägin koos temaga ka üht lopsaka Lockilist kõhna tudengit. Pikapeale muutus aga selline kahestumine segavaks. Tudengi vinniline lõug häiris mind ega lasknud kontsentreeruda kiilaspäise ja tema probleemidele. Kõige hullem lugu oli inimestega, keda olin tundnud pikka aega näiteks oma lastega. Nägin neid vaheldumisi palja pepuliste titadena ja närvilist teismelisena. Raske võtta tõsiselt täis meest, kelle seest vaatas vastu viieaastane poriste pükstega poisikene jonnivõru suu ümber. Ikka tuli tahtmine lugeda talle moraali ja saata ta seejärel käsi pesema. Kuni asi puudutas veid. Elavaid sai kuidagi hakkama, aga pikapeale hakkasin nägema ka surnud inimesi. Nad liikusid samades kohtades, kus eluajalgi tegid samu toimetusi, rääkisid samu jutte. Sealjuures ei paistnud nad märkavadki, et elu oli vahepeal muutunud. Kuigi meil oli nüüd maal vesi majas ja automaatpesumasin, pesi minu ema voodilinu ikka veel kaevu kõrval pesukausis loputas plekkvannis, kuhu isa talle kaevust pangetäite kaupa vett vinnas. Ämm tuli hommikuse bussi pealt, mis oli juba 10 aastat tagasi käigust ära jäänud. Söögiaegadel võtsin nad endastmõistetavalt sisse, oma harjunud kohad pika köögilaua taga, tegemata väljagi, et nende toolidel istusid ammu teised. Kui isa meie mahapõlenud suitsusauna küttes mulle südamele pani vaadata säde palkide vahel ei lendaks. Tundsin, et minu mõõt on täis aga mul polnud nende üle mingit võimu. Pikapeale hakkasin kohu neid tube isegi maastikke nägema mitmekordselt. Praeguste tagant paistsid eelmised nende tagant veel varasemad, just nagu üksteise peale laotud fotokiled. Asjad kaotasid oma selguse ja ühesuse olid korraga olemas mitmel eri ajal ja kujul. Üha raskem oli aru saada, milline neist on õige, kui seda õiget, et üldse oligi. Ruum minu ümber sai järjest rohkem täis tühja kohta oli peaaegu võimatu leida, ikka toimetas kuskil keegi, kes seal juba varem oli olnud. Sain neid aru, miks vanad inimesed ära surevad, neil ei jagu lihtsalt enam elamisruumi. Oleksin võinud sellega ehk leppida, kui sel kõigel oleks olnud mingi mõte, oleksid need olnud minu või teiste elu kõige ilusamad hetked või olulisemad sõnad, mis mu mällu pidama olid jäänud. Aga ma ei mõistnud, miks pidin elu lõpuni nägema vanatädi, veenilaiendite jalasääri või ema minemas kempsu poole, katki lõigatud ajalehepakiga. Mu pea oli nagu kolikamber, mis oli säilitanud juhuslikke pilte ja jutukatkeid. Kui seal oligi midagi väärtuslikku, siis upusse lihtsalt muu kola sisse ära. Vanast õhtu lähenes lapselapsed, saabusid maale, vaatasin pojatütart, mis temal viga, ta silmad olid uued, teravad silmavalged, ilma ühegi vere Sooneta. Kõik pildid, mida ta nägi, ilmusid selgelt puhtale valgele taustale nagu ka teadmised tema ajju. Ruum tema ümber oli tühis, ta võis täita selle ükskõik millega. Ei mingit kolikambrit, segamas jalus. Järgmine aasta pidi lõppema kolme nulliga. Mõned arvasid, et aastavahetus tuleb seetõttu eriline. Teised jälle, et täiesti tavaline. Kaks asja olid siiski ebatavalised. Esiteks 100. aasta lõpul lumi maha, jäi sulanudki kohe ära. Teiseks tormas südaööl koos šampusepudelilt lendava korgiga meierei pas suur koer. Hiljem selgus, see oli naabrite peni. Naabrid olid paugutamisega juba varem alustanud ja koera ära ehmatanud. Meie sattus hirmunud tehninud vihma käest räästa alla, sest olime laste laste rõõmuks ka ise igat sorti tulevad, ehkki muretsenud. Kuni sädeme kuused, taeva, tõuside, tule, rattad, kaevu kogu küljes keerlesid lõdises peni rehetoas kirstu taga. Ka hiljem keeldus ta lahkumast, nii et mehed pidid vaibaga välja tõstma. Seejärel valasime soovijatele Köödis õnne ja läksime siis tasapisi magama. Kui hommikul aknast välja vaatasin, tulid meelde vanade kooliraamatute talvelood. Põõsaste oksad olid värske lumekoorma all lookas kuuskedele mändidel kohevad, lumemütsid peas. Taevast langes aeglaselt üksikuid lai räitsakaid. Kõige tipuks tuli veel päike välja ja panin kogu selle ilu hiilgama. Mõtlesin, et see on hea algus kolme nulliga aastale. Võib-olla jätkub sel aastal siiski veel ka minule puhast valget ruumi. Võtsin lapselapsed ja läksime kuuseheki taha mäele kelgutama. Kihutasime huilates nõlvakust alla kukkusime, ropsisime lumiseid, riideid, naersime. Siis see juhtuski. Just nagu fotoaparaadi klõpsatus. Pöörasin ringi, pojatütar seisis kelk käekõrval ja vaatas tähelepanelikult minu poole. Nad teadsid kunagi paljude aastate pärast võtab üks vana naine oma mälusopist selle pildi ja asetab tolleks ajaks juba hoopis teistsuguseks muutunud maastikule. Ja siis kihutan ma taas punasel plastikkelgul üle valgete lumeväljade pea kohal talvine kodu taevas kõrvus vihisemas tuul. Ja sõrmetes lumel.
