Küllap olete Eestimaal viimastel aastatel ringi liikudes kogenud vaatepilti, kus seltskond inimesi kaunis metsatukas või Haljala aasal kindla eesmärgiga ketast loobib. Ainult et tegemist pole mitte olümpiavõitja Gerd Kanteri imiteerimise, vaid spordialaga, mille nimeks discgolf. Disc-golf ehk kettagolf ehk taldrikugolf naudib praegu nii Eestis kui maailmas kiiret populaarsuse tõusu. Seda mängitakse rohkem kui 40. riigis. Mängule on tugevaid sarnasusi klassikalise golfiga, nimelt tuleb discgolfi ketas võimalikult väheste visetega spetsiaalsesse korvi saata. Kindlasti on inimeste jaoks spordiala juures ligitõmbav see, et lihtsate reeglitega mängu harrastatakse vabas looduses ja sellega saab tegeleda oma vanusest ning füüsilisest vormist hoolimata. Võime öelda, et discgolf on harrastus, mis toonud liikumise juurde palju inimesi, kes muidu loodusse ei satuks. Kuid aeg-ajalt kuuldub discgolfiga seoses ka tugevalt negatiivseid arvamusi. Nimelt ei pea mitmed loodusest hoolivad inimesed õigeks, et discgolfiradu pannakse üles kaunitesse paikadesse, mis mänguraja kasutajate tegevuse läbi kahjustada saavad. Lisaks esineb juhtumeid, kus discgolfiradade lähedal elavad kogukonnad heidavad ette suurt kära, mis nende kodurahu segab. Järgnevalt uurime, miks need probleemid tekivad ja kuidas erimeelsusi lahendada. Selleks on meil abiks spordiala ja loodust tundvad inimesed. Üritame esmalt veel kord selgeks teha, kui levinud discgolf Eestis tänasel päeval on ning kus seda harrastada saab, räägib Eesti Discgolfi Liidu spordi tehnilise komisjoni esimees Ergo Leibak. Eestis on Tiskre radasid umbes 125, et see number võiks öelda pea iga nädalaga suureneb ühe, ühe võrra, mõnikord kahe võrra isegi kindlasti on neid väikseid parke veel, mida noh, saab lugeda nelja-viie-kuue korilisteks. Siukseid üheksa ja kaheksa on umbes 125 kindlasti alakasv on seoses ka harrastada kasuga. Populaarsusega discgolfis on selline äpp nagu disco sümmeetriks com. Et seal on 20000 unikaalset kasutajat. Aga Ma ise pakun, et siukseid, väga püsivaid mängijaid selle äpi kaudu on umbes pool. Aga kindlasti ses 20-st 1000-st on veel teine pool, kes üldse mingeid äppe kasutajad, kes ongi nii-öelda pühapäevamängijad, et noh, ma arvan, mõne muu spordialaga paralleeli tuues. Et on kindlasti, kes käib hästi paljudel ris rahvajooksudel, aga käivad ka niisama jooks, et neid samamoodi kuskil registreeritud ei ole, et ma arvan, suht sarnane olukord. Tundub kuidagi kõrvaltvaatajale niimoodi, et discgolf on väga järsult ikkagi kehtestanud ennast Eestis. Jah, see tõhusaks kindlasti toimuma suuresti 2014 viimase kolme aastaga, no umbes poole võrra tõusnud aasta kaupa. Et jah, raja ülesehitamine tõesti väga keeruline ei ole, et on vaja korve ja viskealasid põhimõtteliselt viskalada hästi erinevad, et kasutatakse siukseid, lihtsaid, looduslikke kui ka tehisviskalasid tõesti ühe raha ülespanek, võib-olla mõne inimese tööga ka ühe, kahe päeva töö, et selles mõttes on sera üleseid ülespanek on seotud hästi palju praegu valdadega kohalike omavalitsustega linnadega. Et ennem peab igasugused kooskõlastades saama, et kas, kas sinna tohib, kas seal on mingi takistavad faktoreid mis nõuded, kes on teised kasutajad ja nii edasi. Et hästi traditsioon ja olukord on praegu, et Raatuse discgolfi parki ka tervishoiualadele, et siis väga oluline nii diskol seisukohalt kui muude alade seisukohalt, et kogu liikumine toimuks ühes suunas. Tuleb märkida, et kümnetest tuhandetest inimestest, kes Eestis discgolfiga tegelevad, on paljud geograafilises mõttes väga aktiivsed. Vähemalt üks, üheksa korviga rada leidub igas maakonnas. Kuna mängijad soovivad ennast proovile panna erinevatel radadel, siis võib näiteks pealinna discgolf leida tee Valga või Hiiumaale. Huviliste suur hulk on ühtepidi õnnistus, kuid teistpidi õnnetus. Nimelt tekib radadel seeläbi kergesti ülekoormus, mis mõjutab mängupaikade loodust ning tekitab ebamugavust ka mängijatele. Populaarsete radade puhul pole harv see, et nädalavahetuseti leidub raja ühe korvi kohta üks seltskond mängijaid mis tähendab paratamatult väga suurt liiklust. Omamoodi nokk kinni, saba lahti. Olukord. Ergo Leibak. Suuremad probleemid ja üldiselt on ikka nendel radadel, mis asuvad suurte keskuste lähedal, eriti hea näide, võib-olla ka kurepalu. Kui kunagisi loodi samuti igalt poolt siis keegi arvanud, et see ala kasvav populaarsus nii suur tuleb. Samamoodi pidi ka kura põlu maha võtma, aga selle lahenduses oligi see vidi rada, vooremäe tervisesse üle mängimas käiakse nagu igal pool, aga kindlasti see kontsentratsioon on suurem just asulate lähedal, et noh, paljud inimesed ei ole võimalik autoga igal juhul minna, et saab rattaga jalgsi. Diskrib rada nõuab päris palju maa-ala ja ega linna keskel seda leida väga lihtne ei ole jälle võib-olla hea näide tuua, on Tallinn, et kus alguses oli Pirita, mis pandi kinni samamoodi hästi suure koormuse tõttu. Peaaegu sama saatust ootab Nõmme, Tallinna linn küll tegeleb aktiivselt uute kohtade leidmisega, aga ega see linnasüdames väga lihtne ei ole. Ja noh, uus koht tuleb, see paratamatult saab seesamamoodi suure koormuseta. Kas Eestis need disc-golfi rajad, mis meil siin on, mida on siis tugevalt üle 100 et on need kõik ütlesime metsaala peal on mõni lagedama ala peal missuguse iseloomuga need rajad on ja kas, kas nad on tegelikult erinevad? Radade ja hulk on küll täiesti erinev, et nii lagedamatel aladel kui metsaradadel, et kindlasti kõige paremad ajad on niisugused, mis on mõlemat. Et päris lagedal on kindlasti inimestele, tühjeneb see rada kiiresti ära ja väga metsastele puistel aladel, samamoodi on see võib-olla liiga keerukas. Räägime nüüd lähemalt nendest probleemidest, mida suurt kasutust leidev discgolfi rada endaga kaasa tuua võib. Looduskeskkonna seisukohast vaadatuna on vahest kõige olulisemaks mureks diskualiforite poolt alustaimestikule tekitatav kahju. Arvestades spordiala iseloomu, ei ole võimalik vältida seda, et rajal ja selle lähedal paikneval alustaimestiku tallutakse omajagu. Alustaimestiku kahjustamine oli peamiseks põhjuseks, miks näiteks 2015. aastal suleti Pirita kloostrimetsa discgolfirada. Just pinnasekahjustuste. Suure hulga toob oma 2016. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud discgolfi keskkondliku mõju analüüsivates magistritöös välja Argo Ingver. Sama meelt on Eesti maaülikooli metsakasvatuse osakonna vanemteadur Katri Ots, kellega loo ettevalmistamisel suhtlesin. Loodust mõjutavad ka plastikust valmistatud discgolfi kettad, mis spordiala harrastamise käigus tabavad üsna paratamatult kas maapinda või ümbritsevate puude tüvesid. Vanemteadur Katri Ots pidas ohtlikumaks just seda kahju mida lendavad kettad võivad põhjustada noortele lehtpuudele. Argo ingveri magistritööst selgub, et raskeid tüve kahjustusi esineb siiski oluliselt vähem kui võiks arvata antud problemaatika ehk discgolfi loodus. Keskkondliku mõju lähemaks avamiseks on mõistlik pöörduda praktikute poole. Umbes paarkümmend Eesti discgolfirada on rajatud riigimetsa majandamise keskuse hallatavate aladele. Ühtset discgolfialade rajamist käsitlevat reeglistikku RMK-l kogu Eestimaa kohta pole, sest siinne loodus on selleks liialt mitmekesine. Uurisin riigimetsa majandamise keskuse Lääne-Harjumaa metsaülemalt Jürgen, kus Minnilt, millega RMK discgolfiparkide rajamisel arvestab ja kuidas spordiala keskkonnamõju reaalses elus ikkagi avaldub. Jürgen Kusmin. Noh, kogemus on ikkagi väga juhtumipõhine, me peame vaatama, see tegevus ei kahjustaks puid metsa, sellepärast kõne alla tuleb ainult männikud piisavalt hõredad peavad nüüd puistud olemas, seal mahuks seda ketast noppimas, selle ketta kahjustused on päris päris karmilt. Teine on aluspinnas. Ta ei saa olla liiga märg, sest seal lihtsalt on ebamugav käia ja ta ei ole aastaringselt kasutatav ja ta sai, ei saa olla ka liiga kuiv, sest seal on sambliku männikus on linnas tallamiseks liiga õrn. Ja, ja kolmas on siis inimeste ohutus. Et kui tegemist on alaga, kus on hästi palju puhkajaid, jalutajaid, niisama looduses liikujaid, siis me peame vaatama, et kuidas inimesi suunata nii, et nende teed omavahel väga eristuks ja ketas kedagi tabaks ja seeläbi õnnetusi ei tekiks. Et me oleme vägagi looduses liikumise ja tervisespordi poolt ja, ja püüame alati neid neid lahendusi leida. Aga ta ei ole jah, lihtne protsess. Ma saan aru, et kui nendest keskkonnamõjudest rääkida, siis kuna discgolf on nii populaarseks osutunud siis kõige enam tuuaksegi vist välja, et just see alustaimestik võib päris lihtsasti saada olulisi kahjustusi. Just just just et sellepärast ma tõingi näitena selle sambliku või luite luitemetsad, mis on hästi õrna aluspinnasega ja mõningane tallamine toob seal juba liiva lahti ja, ja siis hakkab rosiooniga veel võimendama. Talutav on see tegevus sellistes palumetsades, mis, mis on meil ka peamiselt sellised puhkepuhkemetsad ja puhkeala ja seda liikujad tuleb seal suunata, et kõnniks ikkagi valdavalt ühte rada. Noh, nüüd siis sellest viskekohast viskekohani ja siis jälgida neid neid kahjustusi, et ja ka ja ka kahjustusi puudele, kui neid tekkima hakkab tüvedele, siis tuleb neid, kuid kaitsta. Aga puude osas üldjoontes on need ohud väiksemad, ma eeldan, et ohud on suured siis, kui tegemist on selliste nooremate lehtpuudega ehk aga võib-olla okaspuude puhul, nagu te rääkisite, et männimetsad siis, siis need kahjustus, ohud ka ketaste puhul ehk nii suured ei ole. Pude erinevast iseloomust või bioloogiast lähtuvalt, et mänd talub seda kõige paremini erinevalt kuusest, mis on väga vastuvõtlik sellistele kahjustustele, aga noh, nii ehk naa, me ei tohi looduselega ega metsale liiga teha ja ka männikute puhul, et kui sellised kahjustused hakkavad ilmnema, siis, siis tuleb neid, neid tüvesid kaitsta. Et sellised erinevad kaitsed on, on praktikas täitsa kujunenud välja tunned siis lihtsalt lauad või, või mingid muud võrredmistega ümber paigutatakse. Aga pigem on see siis niimoodi, et kõigepealt jälgitakse olukorda, et kas kahjustasid, hakkab tekkima ja siis võetakse need abinõud tarvitusele, mitte niipidi, et RMK näiteks lubad rada teha ja kohe paneb paika, et selle raja puhul vot nendel puudel kindlasti peavad kaitsed olema. Jah, reeglina ei, ei suuda seda ette ette prognoosida, samamoodi ka mängijate liikumistrajektoore tuleb anda mõningane aeg uuel alal rajal nii-öelda välja kujuneda ja seda tegevust seal seal seilata ja siis võtta, võtta meetmed tarvitusele, et see on kõige-kõige otstarbekam üks nahk või, või võimalus mida me ka väga soodustame, on neid radu rajada siis terviseradadele, mis talvel on suusarada täna kasutusele, kus on selline laiem, aga samas käänuline koridori juba looduses olemas ja, ja siis on ta selle diskursuse raja haldamine ja hooldamine lihtsam. Millist mõju avaldab discgolfiraja olemasolu kohaliku kogukonna elus? Inimesed on teadupärast erinevad ja nende soovid erinevad. Samuti. Kui discgolfiharrastaja tunneb kodukoha kõrval paikneva raja üle tõenäoliselt heameelt siis mõne teise samas piirkonnas elava isiku jaoks võib see tähendada ebameeldivusi. Ei ole väga harvad juhud, kus kohalike seas tekib grupp, kes asub võitlema discgolfiraja sulgemise eest. Ehkki argumentidena tuuakse välja ka neid samu loodus, keskkondlike mõjusid, millest juba rääkisime, on suuremaks probleemiks siiski see, et tuntakse minu kodurahu, on harrastajate tegevuse tõttu häiritud. Tõrvandi discgolfi pargi üks loojaid Silver Saks on probleemiga üksjagu kokku puutunud ning jagas oma kogemusi ka spordipühapäeva saatele. Silversaks discgolfist turvandis. Teised said alguse, ma arvan, 2014, siis kui mina selle disko juurde tulin, ehk siis neli aastat tagasi. Esialgu tegelikult tehti see rada üldse terve Tõrvandi parkmetsa ulatuses, ehk siis kasutati seda kõike poolt, selles osas mina nagu kaasa ei löönud, selle jaoks on eraldi hange. Rada saivas sellisel kujul figureerinud on, ma arvan, umbes kaks aastat. Kui tulid ümberkaudsetelt inimestelt pretensioonid, et soovivad teatud korve kuhugile poole liigutada. Sellega seoses siis tehtigi väikseid ümberkorraldused sealt, kui nad ümberkorralduste tegemiseks läks, siis oli salaminule juba väga tähtis ja südamelähedane ja mina tahtsin oma panuse sinna anda, seal ma siis nagu ümberkorraldustega seotud küsimustes ja nii-öelda korvide ümberpaigutamisest seal mina osalesin. Kas sa sellest ajast mäletate, et mis nõudeid siis tuli täita või oli see nii, et kui inimesed olid vastu, siis kas lähtuti ainult sellest, et mida nemad arvavad või ikkagi olid teil mingid reeglid ees, et need tingimused tuleb täita ja siis on rada nii-öelda korrektselt üles pandud? Ega põhimõtteliselt need olidki need ümberkaudsed inimesed, seadsid need kriteeriumid nii-öelda ja siis noh, mina peab paar nii-öelda aktivisti veel minuga koos, koosseis nagu vallavalitsusega. Istusime ühe laua taga, vald vestles, valla esindajad vestlesid ümberkaudsete elanikega ja meie siis nii-öelda tegime seda, mida seal tuli teha, et kõik oleksid rahul nii-öelda kaks aastat tagasi. Mis need põhjused olid, miks inimesed vastu olid tegelikult? Väidetavalt liiga lärmakas rahvas liiga vali keti kõlin vahetus läheduses, seal tõesti olid, võib-olla osad korvid olid tollel hetkel esialgse planeeringu järgi pandigi noh, elamute vahetus läheduses, noh räägime siin suurusjärgus, niisugune 50 100 meetrit olid need umbes eramutest siis, kui meil see vaktsioon niikuinii-öelda meie vastu tuli, et et see asi ei ole hea ja mingi teatud kogukond selle asjaga nagu rahul ei olnud, siis ma Läksin ise personaalselt inimeste käest niikuinii-öelda poolt allkirju koguma ja uurima, et mis nagu ütlesid kohalikud inimesed, võtsime tegelikult sihtgrupiks ainult nii-öelda kohalikud inimesed vahetus läheduses, sealt ka nappuckem käisime ka Ülenurmes. Sest ka sealt ma tean, et väga suur huvi, kutt, kes sõidab sinna tõrvandisse mängima, tegelikult nüüd on see suur Kambja vald piisavalt suur, et kui meil terve Kambja valla peale on üks ainukene park hetkel jah, no see on Tõrvandi park parkmets, kus asub siis discgolfi park. Et siis võib-olla see on natuke vähe, aga see huvigrupp oli hämmastavalt suur minu jaoks ja seal oli pereisasid vanuses 45 kuni 60, kes olid täiesti tagajalgadele aetud, kui nad kuulsid, et seda asja tahetakse kinni panna ja need olid sealsamas vahetus läheduses pargis niisugune 150 200 meetrit koguse soinaste küla ja see, mis asub seal niukene 200 meetri läheduses, umbes et sealt samane huvigrupp sealt on, ma arvan, suurusjärk 50 60 inimest, kes seal võib-olla isegi igapäevaselt iga nädalavahetuselt mängijad. Ehk siis nemad kuigi elavad ka väga lähedal sellele rajale, siis ometigi nemad ei tunneta, et kuidagi nende elukeskkond oleks häiritud. Sellest. Nende jaoks on see absoluutselt lisaväärtus, et selline asi on olemas, kuhu minna oma lastega naistega peredega vanaisad, vanaemad, et me oleme siin näinud ka mängimas meil endalgi üks kõige üks Eesti aktiivsemalt vanema mängija Anton Letner 70 pluss aastat käibe mängib, ei ole mitte mingit probleemi. Samamoodi endal mul väiksed noored lapsed, ma olen ise tõrvandis elanud 27 aastat. Näinud mismoodi see park on tegelikult, milline ta oli seal realset seitse, kaheksa aastat tagasi, kui seal üks Ülo nimeline meesterahvas selle asja üldse käsile võttis selle pargiga kaks korda tegija inimestel nagu jalutamiseks esmamulje jalutamiseks koolilastele jooksmiseks. Siis tuli siia discgolf, arvati, et see suure lisaväärtusena siin on ja ongi endiselt suur lisaväärtus kõigile. Ja samamoodi ka koolilapsed endiselt kasutavad seda kehalise kasvatuse tundides viiakse nad sinna kord nädalas mängima. Aga kui sa oled ise seal kohapeal ja asjaga kursis, siis kui palju leidub olukordi, kus discgolfirajale satuvad siis võib-olla mingid peo seltskonnad, et see oleks justkui üks variant, kuidas kohalikud võiksid oma oma seisukohta põhjendada, et satuvad sellised inimesed, lõbusad seltskonnad, võib-olla õhtuhämaruses ja nii edasi, et kas selliseid asju juhtunud. Mõnikord selliseid asju on kindlasti ette tulnud, ma olen ka nende oma silmaga näinud, ma olen ka neile oma oma arvamuse sellest avaldanud, mismoodi peaks ühes avalikus kohas käituma eriti veel, kui ta discgolfi mängida. Täpselt kurb ongi see, et kui 100 inimest on normaalsed, mängivad seal harrastavad, piisab tegelikult ühest väiksest nii-öelda tõrvatilgast sinna meepotti. Ja siis jälle see samane kuvand on nii-öelda tehtud. Teeme kokkuvõtte viimased aastad näitavad, et discgolfi kui spordiala läheb Eestis korda väga paljudele inimestele. Harrastajate arvu osas kasv ilmselt jätkub ning praeguse seisuga oleks nii keskkonna kui ka spordihuviliste enda jaoks kasulik see kui kasvaks ka radade arv. Nii langeks olemasolevatele väiksem koormus, mis tooks eeldatavasti omajagu leevendust. Paljudel juhtudel ei ole aga kogu stsenaarium ette prognoositav mistõttu tuleb leppida sellega, et praegu, kui discgolfikultuur on Eestis veel suhteliselt noor jääb esinema juhtumeid, kus üles pandud rada tuleb põhjusel või teisel millalgi pärast avamist sulgeda. Ilmselt pole see aga traagiline, vaid täiesti loomulik. Jäägu käsitluse lõpetuseks kõlama veel üks mõte, discgolfiaktivistilt Silver saksilt. Ma arvan, et lihtsam kui inimesed juba mõtleks niipidi, et mitte ainult nagu eestlasele kombeks, et ainult mina, mina, mina vaid, kui me mõtleksime, et mis on nagu meile kui kogukonnale, et kõigile inimestele kasulik. Et kasulik ongi see, et kui naabrinaabri Ülo käib ja kui ta on ikkagi piisavalt niisugune pereisa, et noh, kas ta joob kodus teleka ees õlut või ta lähedki, võtad sõbrad, kaasa läheb, liigub kaks tundi õhtul pargis, mina leian, et see on igati positiivne ja niisugune nähtus on täiesti täiesti normaalne, see peakski olema nii.
