Kuidas puhastada must toonekure toidulauda saab ise käed  külge panna, aidata Eestis ohustatud kaitsealuseid liike  ja pärast on endal hea tunne, et said abiks olla. Teadlasi ründab Antarktika tippkiskja. Meie oleme põhimõtteliselt tema hommikusöök,  kui ta seda soovib. Lind, keda tunneme, uhke kübara sule järgi. Must toonekurg on meie põlismetsade üks ilmekamaid liike,  kelle arvukus on pidevas langustrendis. Eestimaa looduse fond korraldab selle Pelgiku linnu  elutingimuste parandamiseks, talguid, kuhu mina  ka täna käed külge löön. Jõudsime siis kohale Alopi Ojale, kus siis. Ühe ühes otsas on korraste suurjärv ja siin teises otsas,  mida me teeme, on siis teetamm koos paisuga,  siit kalad enam edasi ei pääse, kes tulevad järvest,  tahavad ülesvoolu minna, jäävad siia pidama,  aga Karl on selle koha üles leidnud, tema kõva kalamees  ja kalamehed käivad seal ju, kus kala on? Saime, et lähevad ees ja siis enamus tööd on see,  et tuleb see võsa lihtsalt vedada kaugemale,  aga ärge pange seda hunnikutesse, pange ta laiali võimalikult,  siis ta kõduneb kiiresti ära ja teda paari aasta pärast ei  ole enam märgata. Miks neid talguid siin oja peal praegu tehakse? Meie must toonekurg, Karl, kellel on saatja seljas,  keda me jälgime juba neljandat aastat praegu. Et tema on siis käinud siin suvel korduvalt toitumas,  aga oleme ka näinud tema andmetest, et ta käib teatud  kohtades ainult näiteks konkreetselt siin kohas on ta käinud  ja päris tee ääres, kus on teetruup. Nagu avatud, et ta ei saa päris tihedas metsas käia,  ta ei saa seal lihtsalt kõndida, kui see koht oleks nagu  looduslik selles mõttes, et siin ei oleks majandatud üldse  inimese poolt siis ta pikapeale kujuneb niisuguseks nagu  Kurele vaja, et suured puud on ümber. Mitmekesisus. Oja lookleb kuskil kala on sees ja kuna suured puud on,  siis ei kasva ka võsa. Oja äärde, aga kui sa võtad suured puud maha,  siis hakkab kohe võsa kasvama ja loomulikult kurg enam ju  siia juurde ei pääse. Et see tavaliselt see probleem kaasneb nagu lageraietega,  kus siis pärast lageraiet võib-olla viis-kuuskümmend aastat  ei ole see absoluutselt sobilik enam kurela. Must toonekured teavad häid kalastuskohti kuni 40 kilomeetri  raadiuses ning Alopi oja juurde on Carli pesast 30 kilomeetrit. GPSi andmetest on hästi näha, kuidas Karl on käinud sellel  ojal korduvalt kala otsimas kuid saanud ligi ainult teatud kohtadesse. Kurele meeldib, ta on pikad jalad, ta on kohastunud kõndima,  pikka aega kõndima, siis ta lihtsalt ühes kohas tuleb,  hoia maha ja kõnnib mööda oja, senikaua kui kõht täis on  või noh, pugu täis on, viib poegadele. Järgmine kord tuleb tagasi või läheb mõnda teise kohta,  ega neid sobivaid ojasid, kindlasti on tal pesapaigal rohkem  kui üks. Kala on musttoonekure põhitoidus. Kui paisud on jõgedel ees ja kalad liikuda ei saa,  väheneb. Kurel ka toidulaud. Muresid on neil veelgi. Emalind meie Eesti populatsioonis on oluliselt vähem kui  isaseid mustanekorgi ja see on üks niisugune. Keeruline küsimus, et miks, miks see nii on,  sest kui me poegade hulgas vaatame, kes palju tütreid  ja poegi on, siis seal on neid võrdselt,  aga hiljem millegipärast tütred kaovad ära. Eesti linnuatlase järgi, mille välitööd toimusid 70.-te  lõpus ja viimati kahe tuhandete keskel võib näha,  et 30 aastase vahega on musttoonekurgede leiuruutude arv  Eestis vähenenud lausa kolm korda. Praeguseks on alles musttoonekurgi vaid 40 kuni 60. Paari. Peale muude faktorite mõjutavad liigi levikut  ka meie metsade aina intensiivsem majandamine. Kurg on aastatuhandeid. Võib-olla isegi sadu tuhandeid aastaid elanud inimesest  võimalikult kaugel ta on kohastunud niimoodi,  et saab kuskil sügavas, kauges laanes kõige paremini hakkama  siis nüüd viimase paarisaja 300 aasta jooksul ta on pidanud  nagu ümber orienteeruma. See 300 aastat tema evolutsioonis on nii lühike lõiguke,  et lihtsalt. Kes hakkama ei saa, need surevad välja ja ma kardan,  et must hoonega kuraga kipub sinnapoole minema. Me oleme väga palju teinud tema heaks, aga ometi arvukus langeb. Teeme nüüd lihtsalt siin natukene juurde. Et vähemalt ühel paaril siin oleks toitu rohkem  ja kindla peale kindla peale toidu järgi tulek. Vaadake, kui mõnus ja vaba on nüüd must toonekurg Karlil  siin kalastada. Pool tööd on talgulistel tehtud, kuid pool tööd on veel jäänud. Miks Elf selliseid talguid? Talgud on hea võimalus tuua sellist. Mitte looduskaitsealal töötavat inimest looduskaitse juurde  et saab ise käed külge panna, aidata Eestis ohustatud. Kaitsealuseid liike või mingeid kaitsealuseid elukohti nagu puisniidud,  rannaniidud ja pärast on endal hea tunne,  et said abiks olla. Musttoonekure talgud ongi tegelikult kõige ehedam,  kõige parem talgu näide Elfi looduskaitse talgutest,  sest siin reaalselt meil on olemas musttoonekure,  kellele seljas need satelliidisaated tead,  me teame, mis, kus nad liiguvad ja me näeme. Et nad reaalselt käivad siin ja et kui siin tehakse puhtaks,  et siis nad käivad siin rohkem selles mõttes,  et kindlasti kasu on olemas ja loodame, et see  siis tulevikus kajastub ka siis võib-olla arvukuse tõusus. Kas olete uhke ka, et must toonekurg just teie küla Oja on  valinud endale toitumist? Uhke ikka, et ega sa tunnekurge, ma olen kogu aeg näinud kevade,  et kui istusime Reinuga Vaba järve kalda peal  ja siis ta lendas üle vaba järve, see on kaks järve siit edasi. Ja siis me kogu aeg mõtlesime, et kuhu ta läheb,  et aga ma ei uskunud, et ta siinsamas väikse oja jupi peal,  mis on järves ja tee vahel 100 meetrit, et ta siin söömas käib. Siin võib rohkem neid musti toomine käia kui üks. Siis ma ajasin just naabrimees siit piiri talus käis vaatamas,  mis siin toimub. Ja ta, ta on tihti näinud seda musta toonekurg,  kui ta läheb siit. Et ragin taga, kui võsast välja tuleb, et ma arvan,  et nüüd on tal lihtsam lennata. No teie olete tõeline talguhunt, ma kuulsin,  et palju teie olete talgutel käinud. Ma arvuliselt täpselt ei tea, aga seitsmes hooaeg on  ja no kusagil niimoodi viis-kuus-seitse talgut suve jooksul  ja sügise jooksul hooaja sees, aga miks te seda teete? No kõigepealt on minu eesmärk ka olla nii-öelda füüsiliselt  veel vormis. Siis kindlasti on tore seltskond saab loodusesse,  kuna minu põhitöö on põhiliselt majas sees  ja siis just see vaheldus nädalavahetuse  ja looduses. Kindlasti rohkem olen hakanud teadvuse. Ma üldse näiteks looduses käimisele kui ma varasemal ajal  käisin looduses ja prahti ma sinna maha ei jätnud. Aga nüüd ma olen tänu talgulistele jõudnud sinnamaale,  et ma võtan ka kaasa midagi, mis sina on teiste poolt jäetud  ja ma ei pea seda nagu raskeks enam. Kati ja Karl, need kured, kelle jaoks te seda tööd siin teete,  on ju tegelikult väga kuulsad. Must hoonekured üle maailma, et neid on jälgitud aastaid,  neil on lausa pesakaamera, eks. No täpselt nii, aga kui mõni mõni Lind juba nagu kellegi omaseks saab, siis järjest rohkem  tahetakse tema kohta teada. Ja vähe sellest, et must toonekur Karli ja Kati pesa on nüüd  pesakaamera olnud. Kolm aastat. Juba neli vaatlejad üle maailma, kes nagu jälgisid terve  pesitsusaja alates siis nende musta hoonekorgide saabumisest  rändelt kuni poegade väljaminekuni välja lendamiseni  jälgisid siis ja need pojad nagu muutsid nende oma lasteks justkui,  mis seal näiteks toimunud on. Mis, mis võib-olla seni oli ilma nende pesakaamerateta must  toonekure puhul nagu ei olnud eriti teada oli see,  et, et kui ikkagi toitu ei ole väga palju,  nagu sellel konkreetsel aastal siis on tõenäoliselt teda  ka ei tule suve peale rohkem, kui kevadel vähe on,  siis nad küll munevad näiteks neli muna ja sealt võib  ka neli poega kooruda, aga nad näiteks neljanda poja  kõrvaldavad ära. Siis kõrvaldavad tähendab seda, et kas, kui ta on piisavalt  väike üks vanematest sööb ta lihtsalt ära. Või kui ta on liiga suur söömiseks, siis visatakse välja  sealt või, või midagi taolist. Ühesõnaga, et aga, aga see on, tundub jõhker,  aga, aga samas arvestades sellega, et toidu hulk on piiratud,  siis need, kes alles jäävad, nemad jälle on  selle võrra tugevamad. Must hoonekurg on oma asurkonna piirialal siin Eestis,  et äkki tal peabki siin minema niimoodi heitlikult. Jah, tõenäoliselt see nii on, sest kui me tahame,  et ta hakkaks pesitsema hoopis teistes metsades,  mitte põlismetsades siis see ei ole nagu õige tee,  et me raiume põlismetsad maha ja küll ta  siis leiab mingisuguse teise koha, pigem ikkagi niimoodi,  et me peame tasapisi vaatama, et tal oleks  ka neid põlismetsakohti, et ta tasapisi saaks kohaneda  näiteks uute oludega. Me peaksime hoidma kõiki liike, kes meil on,  sest meil on välja kujunenud siin mingisugune tasakaal  ja kõik need liigid, kes meil looduslikult siin olemas on,  need on selle tasakaalu osa. Ja me kunagi ei tea, missuguse liigi kadumisega see tasakaal  nagu täie looduslik lootusetult paigast ära läheb. Ja no siis meil pole enam midagi teha, sest Inglismaalt me  võime näiteks võtta või võrdluseks võtta,  kus omal ajal lihtsalt kadusid kõik ära,  sest vaja oli põllumajanduse arendada, metsad kadusid ära. Nüüd nad näevad suurt vaeva, tahavad tagasi saada neid liike,  no see ei lähe nii kergelt enam. Alope Oja on nüüd must hoonekure jaoks puhastatud  ja mul on hea meel, et ma sain ka käed külge lüüa. No kuidas sinul kure uurija tunne on, kas see meeldib talle,  kui ta tuleb lõunamaalt? No kui mina oleks Karl, ma tuleks juba praegu Tulema sealt Sudaanist kuuma käest. Ma usun, et kevadel kindlasti, tal on hea meel siit leida  seda puhastatud oja eest, et ei pea võsa karta. Võtma enam, et saab manööverdada ilusti kohale  ja muudkui hakata kala püüdma. Loodetavasti ei tule ta üksi, ta tuleb siia kellegagi koos. No igatahes nüüd algab talgulõuna ja siis algab juba töö. Järgmisel oja. Teadlased teevad süvenenult oma tööd. Nad ei aimagi, milline oht neid vee all varitseb. Tema on Merileopard agressiivne tippkiskja,  kellest on Antarktika vetes võimsam vaid mõõkvaal. Siis ikkagi juhtus. No tegime teadustööd, läksime vee all, et. Vaadelda, kuidas erinevad kunstsust substraadid. Koguvad enda peale erinevaid loomi ja taimi. Ja, ja siis äkki äkki ilmus seesama merileopard tegelikult  selles piirkonnas merileopardi ei ole, nad ei tohiks olla,  nad on alati liustike juures ja tegemist oli tõenäoliselt  noore kutsikaga, kes sattus oma karjast eemale kas  siis uudishimust või mingil muul põhjusel. Ja, aga me kunagi ei tea, see uudishimu võib muutuda  ka agressiooniks. Ehk siis ka sellises suuruses meriloogvard on tegelikult  inimesele väga-väga ohtlik, nad on väga targad ja,  ja, ja tuleb käituda väga-väga ettevaatlikult,  meri. Leopordi strateegia ongi see, et ta üritab ohvrile  ligi pääseda selja tagant. Ja, ja, ja selleks, et seda ei juhtu ongi vee all vajalik  viibida vähemalt kolmekesi ja, ja me tegime nii,  nagu protokoll ette näeb. Ehk siis selja vastamisi. Ja kõik sukeldujad olid alati näoga kõiki ilmakaarte suunas,  ehk siis vahet pole, kus see merileopard välja ilmus. Me alati nägime, mis see loom tegi ja, ja oskasime vastavalt käituda,  mis need võtted on, kuidas merileopard eemale hirmutada? Ei ole tegelikult, sest tema on topkiskja  ja meie oleme põhimõtteliselt tema hommikusöök,  kui ta seda soovib. Kasutasime sukeldus nuga natukene mingisugust müra tekitada,  võib-olla see natuke häirib teda lihtsalt kolistasid samaga  vastu ballooni just nimelt, aga tegelikult hoopis tähtsam  see selle, selle heli eesmärk oli anda teada üles paadile et  meil on väike probleem. Otsustav tegutsemine ja Antarktika sukeldumistööde  ohutuseeskirja järgimine võimaldas teadlastel pinnale tõusta  ja õnnelikult evakueerida. Hullem jäi ära. Inimese kõrval tundub kuni kolme ja poole meetriseks  ning 600 kilogrammiliseks kasvav merileopard lausa hiiglane. Aga ta pole sugugi Antarktika kõige suurem hüljes. Siin elab kogu maakera suurim hülglane lõuna-lonthüljes  ehk merielevant, kes võib kasvada pea kuuemeetriseks  ning kaaluda ligi viis tonni. Seal baasist mitte väga kaugel, võib-olla seal 500 600  meetrit oli nende suur lesila. Aga need loomad on ka nüüd ikkagi sedavõrd ohtlikud,  et sinna lesilajate juurde jalutama minnes seda tuleb  kindlasti jälle teha mitmekesi ja olla ääretult ettevaatlik. Ta on küll suur loom, maailma kõige suurem hülgeline aga ta  ei paista üldse välja, ta on täpselt samasugune nagu need  kivid ja rohulilled, mis seal ümber nagu  siis on. Ja kui me kohutava teda või satume tema  territooriumile liiga lähedale, siis ta tõuseb püsti. Ja kui ta tõuseb püsti, siis tema eesmärk on lihtsalt kukkuda,  sinu peale lömastab ära ja kolm-neli tonni rasva  ja liha kukub, kukub peale. Vaatajale jätab sellise mulje, et jube mõnusad,  suured armsad tegelased. Ta ongi suured ja armsad tegelased, aga nad on kisked,  mitte sellised nagu meie mõistes nagu agressiivsed kisked,  ega nad inimest ikkagi naljalt ründama ei tule,  kui, siis ainult territooriumi kaitsmise nimel. Toituvad sellistest suurematest selgrootutest võib-olla  väiksematest kaladest ja elavadki rahulikult nii-öelda  kooskõlas selle Antarktika loodusega. Aga probleem siin on see, et inimene on ikkagi seda planeeti  niivõrd kiiresti ümber kujundamas selle samase kliimamuutuse kontekstis. Ja loodus muutub, ja kuna tegemist on suurkisketega,  siis on oht, et võib olla neid samu mereelevant enam ei ole kauaks,  kuna neil lihtsalt ei ole piisavalt seda toitu,  milles nad on harjunud toituma. 19. sajandil ähvardas uhke hülgeliigi maailmakaardilt  pühkida ohjeldamatu küttimine. 2000.-te aastate alguseks oli lõuna lonthüljeste arvukus taastunud. Nüüd on kolmest suurest populatsioonist kahes taas märgata  isendite arvu langust. Kuigi täpsed põhjused pole veel selged. Arvatakse, et selle taga on hüljeste peamiste toiduobjektide  leviku muutus ja vähenemine. Kuna noh, me oleme Antarktikas ainult suveperioodil  ja väga lühikest aega ja, ja kõik need vaatlused on ju  nii keerulised teha, siis teadlased on välja nuputanud vahva meetodi,  kus kasutatakse stabiilsed mida siis uuritakse imetajate  luudest surnud imetajatest ja, ja nende põhjal on võimalik  tagasiulatuvalt aru saada, millest üks või teine loom on toitunud. Peamine probleem on jah, see, et toiduahelad kujunevad  täiesti ümber, et kui meil varem oli teatud tüüpi kalu  või siis teatud tüüpi selgrootuid, siis nüüd kas osad on  üldse täitsa ära kadunud või, või asendumas uute  ja ka võõra Antarktika puutumatu elustik on ülemaailmse  kliimasoojenemise ees habras ja võimetu. Maailmajao eraldatus siinset loodust ei päästa,  aga samas on isoleeritus ja karm kliima loonud ainulaadsed  tingimused sealse elu arenguks. Antarktika elustik ongi väga unikaalne, tegelikult suur osa  seal elavatest mitte ainult loomadest, aga  ka taimedest ongi iseloomulikud ainult Antarktikale. Et kõik suuremad imetajad, keda me nägime enamasti nad ongi  seal mõned üksikud küll liiguvad ka natukene välja,  võib-olla seal saarte peal eemale. Teinekord neid võib kohata ka Lõuna-Ameerika lõunatippudes. Aga suurem osa, kõik need linnud, loomad,  taimed on kohalikud. Kohalike lindude seas on kõigile hästi tuntud Antarktika sümbol. Lennuvõimetu tiivuline pingviin. Kõige rohkem adeelia pingviini on ikka igal pool kohe ja,  ja siis seal baasi lähedal jalutasid ka paljas pingviinid  ringi mõlemad sellised väiksemat sorti, aga nende tähtsus on  Antarktika ökosüsteemis muidugi tohutu. Nii nagu ka kõikide teiste ökosüsteemi komponentide tähtsus. Osa teie tööst oli ka koguda Antarktika liustiku. Jää tükke, miks. Liustikud sulavad ja sulavad päris kiiresti  ja see sulamine toob enesega kaasa merevee soolsuse vähenemise. Ja nüüd, et kui kiiresti see protsess juhtub  ja mis tüüpi jää sealt alla tuleb ja mida see sisaldab. Kuidas liustike sulamine mõjutab Antarktika loomastiku  sümboleid ehk siis pingviine ja erinevaid suuri hülgeid? Mõjutab väga suuresti ehk siis liustike sulamine on seotud sellega,  et Antarktika meresoolsus väheneb ja mitte vähe. Lisaks sellele see liustikuvesi, mis merre jõuab,  ei ole mitte päris puhas, vaid ta sisaldab orgaanilist ainet. Nii üllatav kui see ka ei ole liustikel ja  selle peal oleval lumesa väga palju pisivetikaid  ja need toodavad suures koguses orgaanilist ainet,  mis siis lumesulamis ja liustiku sulamise veega jõuavad  lõpuks meresse põhjustavad seal õitsenguid,  mille tagajärjel valgus enam ei jõua merepõhja  ja kui valguse ei jõua merepõhja, siis kaovad ära kõik meie  need suured vetikad, mis on alustalaks kogu Antarktika  ökosüsteemile ja tagajärjeks, noh, mida teevad  siis suurimetajad, kaovad ära, neil pole süüa. Kas see tähendab seda, et kliima soojenemine  ja jää sulamine tähendabki nende ajastu lõppu? Jah täpselt nii ongi, et suur osa Antarktika liikidest,  kuna see kooslus on sinna kujunenud nii miljonite aastate  jooksul ja nii rahulikus tempos nad ei oskagi teistmoodi,  Nad ongi pelgalt külma ja pimeduse riigis elanud miljoneid  aastaid ja nüüd kus toimub vee soojenemine  ja teiselt poolt ka vee läbipaistvuse vähenemine  siis nad ei saa hakkama, neil ei ole selleks. Vahendeid. Kiivitaja on meie avamaastikke tavalisem pesitseja. Seda uhket suletuti ja veelet rohekalt veiklevat musta saba  kuube kandvat hakist pisut väiksemat lindu on kellegi  teisega raske segamini ajada. Eestis pesitseb 40 kuni 60000 audepaari. Pesitsemiseks sobivale maastikule on vaid mõned tingimused. Peab olema suur lage ala, taimerinne võimalikult madal,  ilma suuremate puude ja põõsasteta. Nii sobivadki kiivitajale pesitsemiseks looduslikud lagerabad,  aga ka freesturbaväljad, kananiidud, vanad karjäärid,  jäätmaad ja loomulikult põllud. Ka külmadel ja lumerohketel talvedel on kiivitajad  rändlindudest ühed esimesed saabujad. Soojematel talvedel leidub aga üksikuid isendeid,  kes jäävadki Lääne-Eesti saarte randadesse talvituma. Privaatse pesa territooriumi võitlevad omavahel välja isalinnud. Pealtnäha kaelamurdvad vigurlennud on kiivitajale iga vargipäev. Eemal põlluroheluses on aga hoopis tähtsad asjad käsil. Isalinnust märksa tuhmima peasulestiku ja lühema kuklatutiga. Emalind võtab haudumiskorra üle. Mõlemad vanalinnud panustavad haudumisse võrdselt. Haudumine kestab umbes kolm nädalat. Samal ajal kui emalind salamisi pesal istub,  jalutab ja toitub isa lind läheduses, teatades häälekalt  igast sissetungijast. Kiivitaja pesa on üks lihtne lohk, millest tavaliselt neli  pruunikirjut muna. Äsja koorunud tibud on märjad, aga kuivavad paari tunniga  ja juba järgmisel päeval võib neid näha iseseisvalt ringi lippamas. See on tibude jaoks ohtlik. Aeg taeva poolt ohustavad röövlinnud ning maa pealt kährikud  ja rebased. Ohu korral heidab kiivitaja tibu esimesse ette juhtuvasse  kohta maha ning tardub liikumatuks. Tänu suurepärasele varjevärvusele see taktika  ka enamasti toimib. Vanalindude valvsa pilgu all kosuvad tibud ruttu. Kuigi nende udusulis kehakate tundub igati soe,  vajavad nad aeg-ajalt lisaks vanalinnu kehasooja. Peale koorumist tegeleb tibudega rohkem emalind kuid  ka isalind viibib veel lähedal, et anda teada igast  lähenevast ohust. Tibud peavad kohe esimesest päevast ise toitu otsima,  õppima vanalinnud neid ei toida. Kiivitajate toiduks on kõik maismaa selgrootud,  kellest jõud üle käib. Suve teises pooles kogunevad kiivitajad rändeparvedesse. Vanalinnud varem noorlinnud, hiljem alustavad rännakut Lõuna poole. Meil pesitsevate lindude talvitusalad jäävad Kesk-Euroopast  kuni Vahemereni põhjapoolsetelt aladelt pärit suuremaid  rändeparvi võib meie põldudel kohata veel oktoobrikuuski  kuid juba märtsikuu esimeste soojade ilmadega on nad siin tagasi.
