Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Puust ja punaseks. Tere eetris on raadio kaks ning alanud saade kannab pealkirja puust ja punaseks. Saade, kus me teile head kuulajad, tutvustame igal nädalal erinevaid uuemaid ja põnevamaid teadusuudiseid laiast maailmast ega meie Eestist igal nädalal on meil ees erinev teema, erinev asjatundja, kes aitab neid teemasid lahti, seda mina olen, saatejuht Arko Olesk ja tänaseks teemaks on elusloodus ning nagu ikka selle teema puhul on meil stuudiosse appi kutsutud Tartu ülikoolist randal Kreitzberg. Tere, Randel. Trier, Arko. Oleme teie jaoks välja otsinud rea põnevaid teemasid ja tuleb tunnistada, et tänastele teemadele otsa vaadates teinekord tuleb üsna selline äng peale, ehk siis nende teemade puhul ikka ja jälle jõuame tagasi selle juurde, et on selliseid rida globaalseid muutusi käimas, mis kõik ei ole sugugi mitte väga head ja positiivsed elusloodusele, sealtkaudu ka inimesele. Aga mitte ainult sellist masendust ei külvame täna meil on ikkagi paar muud uudist ka ja võib-olla alustaksimegi kõige kodulähedasem Ast ja võib-olla sellise ikkagi positiivse potentsiaaliga uudisest. Ehk siis sellest, kuidas kalakajakad suudavad elada vanaks ehk siis mis võib tulevikus anda ka mõtteid või lootusi sellele, et kuidas meie enda vananemist hästi korraldada. Ja need eesti kalakajakad, need on vist juba mõnda aega olnud, et nii-öelda meie või noh, selles eluslooduse uurimise superstaarid, keda nagu ikkagi uuritud, kust tuleb väga põnevaid ja rekordilisi tulemusi Ja hiljuti oli osooni saade, kus kalakajakaid pikalt uurinud Kalev ratiste ütles, et noh, nad on samasugused nagu inimesedki ja, ja pika ja õnneliku elu ja kooselu saladus peitub selles, et tuleb üle elada esimene kooseluaasta ja olla pidevalt üksteisele toeks. Et lihtne, aga jah, kalakajakad ja inimesed pidavat olema üllatavalt sarnased. Nii, aga ütleme, kui võrrelda nagu eluiga, siis nad nii väga sarnased ei ole, et eks ole, inimesed elavad ikkagi kusagil 80 pluss aastaseks keskmise Elujaga katel on see nagu mõnevõrra vähem. Tõsi, et see meie kuulus maailma vanim kalakajakas, kelle nimi oli Marta elas ja 30 nelja-aastaseks. Aga kuna suur osa kajakatest saab väga noores eas hukka kas siis tibuna või, või munana või siis noorlinnuna, siis keskmine kalakajaka vanus on isegi ainult kaks kuud, sest tõesti noh, suurem osa nendest noortest lihtsalt saabuka. Aga need, kes siis nii-öelda saavad need esimesed rasked perioodid üle elatud, nendel on kõik eeldused elada suhteliselt pika ja õnneliku elu. Ja kui need kajakaid on uuritud noh, nii-öelda nagu füsioloogiliselt, et võetud igasuguseid proove vaadatud, mis toimub nende geenides, vaadata, mis toimub nende organismis, siis on nagu huvitav alt nagu tähele pandud sellised asjad. Et, et nagu nagu ei panekski. Et see on selline pidev loomal ette tulev sisemine konflikt või vastasseis, milles oma igapäevane energia siis panustada, kas sellesse, et võimalikult palju järglasi anda või sellesse, et ise ilus ja seksikas ja, ja tugev olla ja välja näha. Ja galakkajakatel kuidagi on see nagu hästi sätitud, et nad oskavad. Selles suhtes nad on tõesti üsna erinevad ka päris paljudest teistest loomadest, eks ole, noh inimesel me teame, see ka naiste viljakas periood lõpeb kesk-eas meestel ka see jõudlus ilmselt mõnevõrra väheneb ja siis homseni pik organismi sellise kohtumise periood, mis lõpeb erinevate haigustega ja üldiselt lõpp võib olla nagu väga. Aga nagu ma aru saan, siis disloomadel on tegelikult niimoodi Gerdil kalaga aegadel eriti, et, et põhimõtteliselt nagu viimase elupäevani võivad olla niimoodi krapsakad ja. Ki sigida ja täpselt meil on erinevaid variante, teab erinevaid selliseid skeeme või lahendusi, kuidas, kuidas seda tekitada, et noh, üks asi on, toiduga tulevad sellised kvaliteetsed molekulid, karotenoidid, kala on võimalik valida, et kas ta kasutab neid enda jaoks karotenoide või siukseid nagu vitamiinide sarnaseid molekule selleks, et olla terve tugev tugeva immuunsüsteemiga või ta kasutab meid karotenoide, mis on kollast või siukest punakat värvi, selleks, et reklaamida ennast, et, et on ok ja jalad oleksid võimalikult värvilised ja vastassugupoole vaadatakse, et oh küll on alles uhke, uhke isend. Et tal on võimalik varieerida oma sellist panust, oma ressursside kasutamist ja ta teeb seda väga sarnaselt inimesele, et selline pikk ja stabiilselt ja targalt elatud elu annab hea tulemuse. Ja miks me sellest räägime, ongi see, et, et siin nüüd üsna äsja Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöö Jane kurvikesest uuriski just sedasama, et kuidas kalakajakad vananevad, võttis erinevaid proove, vaatas erinevaid aspekte ja kui see, mida sa kirjeldasid, ongi see tulemus, kuhu ta jõudis, et nad tegelikult investeerivad päris palju sellesse, et. Terve, ja, ja et nad nad vaatasid ja kajakate veres olevaid kromosoome ja siis linnu nahka, et ühte konkreetset sellist nii-öelda biomarkerid, mis on seotud nahavalkudega. Et noh, me teame, et vananedes vanemate inimeste nahk muutub selliseks nagu hapraks ja pehmeks, et lindudel sama moodi, et see on tulnud nii-öelda ajaga nahk ja nahas olevad rakud ja koed on pidanud väga palju stressi üle elama elu jooksul. Ja siis see nii-öelda mingis mõttes näitab seda seda linnu vanust kajakatel samamoodi nagu ka inimesel, et nad siis vaatasid selliseid füsioloogilisi, muutusin endale ka eakatel ja, ja tõepoolest, et avastasidki seda kajakad on suutnud oma selle eluga kaasneva stressi ära hajutada ja, ja peaaegu et võib öelda, et füsioloogiliselt nadi vananegi. Et selline selline suurepärane tulemus Nagu mainisite põhimõtteliselt nagu kaks valikut loomariigis, kas sa hoiad ennast nagu heas vormis ja tervena lisa panustad nii-öelda järglaste saamisesse ja nende üleskasvatamisse, et kas see, et kui need kalakajakad on kõik nagunii heas vormis, tähendab seda, et nad kuidagi noh, siis nii palju ei tegelenud järglaste saamisega? No kindlasti nad ei tee seda, et nad paneksid kogu oma energia ja ressursi ühte suurde sigimispingutuse. Nendele kajakatele vastand on näiteks lõhekala. On ju teada näiteks Vaikse ookeani lõhet, kes seal Kamtšatka all või seal Alaskal tungivad oma sünnijõgedesse kudema. Nende, see nii-öelda sigimispingutus selle ühe kudumise tulemusena on niivõrd suur, et nad hukkuvad pärast seda kudemist ja see on nende elustrateegia, et põhimõtteliselt võib öelda, kajakad on siis selle absoluutsed vastandid. Aga mõlematel on koht on ju ka süsteemis ongi, et kas kiirelt ja palju järglasi või nagu pika aja jooksul ja rahulikult, kas tulemus on kokkuvõttes nagu säi ellu jääda võib järglasi sama palju? Jaa, täpselt täpselt, aga see ongi, et ökosüsteemis isegi sealsamas laskalon, need kajakad ja, ja lõhed ja meil Eestis samamoodi on ju mõlemad siin keskkonnas olemas. Et see ongi selle liigi strateegia, tema elukäik põhimõtteliselt nagu sihuke evolutsiooniline otsus, kuidas on ta välja kujunenud noh, jutumärkides otsustanud ja ühes olukorras ühel liigil ühtepidi ja teisel liigil sealsamas kõrval teistpidi, et ega inimesed ja teised primaadid võivad ka väga erinevad olla näiteks nii vanuse poolest kui, kui ka nii-öelda füsioloogiliselt, et rakusiseselt kromosoomid ja, ja igasugused sellised tunnused. Aga kuidas sulle tundub, et kas nagu on meil nagu midagi siiski õppida nendest kajakatest või leiutada mingisugune strateegia et ka nagu inimese vananemine toimuks tervemat ja paremini. Ühema tsiteeriks tsiteeriks klassikuid taaskord, et esimesest abieluaastast tuleb üle saada ja, ja, ja siis 11 pidevalt ja püsivalt aidata. Aga noh, tõsi on see, et inimene on pigem ka füsioloogiliselt selline pikaajaline liik ja selline lühiajaline rapsimine kasu ei too. Ja me võime püüda mingisuguste meditsiiniliste viina, geeniteraapia või ravimite või igasuguste erinevate võimalustega seda evolutsiooni natukene nihutada ühes või teises suunas, aga me jääme ikkagi selliseks pigem pikaealiseks rahulikuks liigiks. Muidugi on see siis ka vastavalt, eks ole, et rahulikult mitte rapsides, et vaadates ka enda ümber siin praeguses maailmas tundub, et see on päris hea nõuanne igas olukorras. Kuulame siia vahele pisut muusikat ning loodusuudiseid on meil teie jaoks varus veelgi. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks täna loodusuudiste teemal siin stuudios saatejuht Arko Olesk ja Tartu ülikoolist Randel Kreitzberg. Üsna äsja siini ilmus taaskordne punane, seda ei nimetata enam punaseks raamatuks seal nii-öelda punane nimekiri, ehk siis rahvusvahelise looduskaitseorganisatsiooni siin iga-aastane raport, milline on olukord maailmas ohustatud liikidega ja igal aastal nad siis toovad välja siis et olulisemad muutused, et mis on vahepeal toimunud ohustatud liikide osas. Ja seekord nad on rõhutanud, et asjad mingil määral lähevad paremaks. Mõned liigid, kes on olnud nagu väga väljasuremise ääre peal, on hakanud kosuma ja, ja nende populatsioon on taas kasvanud. Kaks näidet, keda nad, et kasutavad, on heeringavaal ja mägigorillad. Randil, kui sina lugesid seda ülevaadet, siis noh, kas oli nagu lootus tegelikult, kas sa nagu tunne, et me oleme nagu suutnud mingisuguse keerulisema olukorra nagu tagasi pöörata või et asjad hakkavad liikuma paremuse suunas? Tead, natukene isegi oli, aga mägigorillade steering vaalades räägime, mul tuli praegu selle sinu sissejuhatava teksti juures meelde üks, üks mälestus lapsepõlvest, ma ei tea, kas sa oled 100 protsenti korrektne on, aga aga minu arust oli kunagi kormoran eesti punases raamatus. Ja ma mäletan, kuidas ma lapsena ostsin seda ja vaatasin, et oh küla näge lind ja meelde ka ei ole. Ja siis, kui esimesed kormoranid meile nii-öelda taas rannikumerre tulid, siis kõigile oli jube hea meel, et nii vahva, suur lind on meil nüüd tagasi ja vaatame kormoranid praeguseks saanud on täielik nuhtlus, eks ole. Noh, kui ühe ligi kohta võib nii öelda, siis põhimõtteliselt küll jah. Aga, aga jah, ma kahtlen, et mägigorillade või heering vaaladel see oht on, et nendest kunagi nuhtlus võib saada. Aga ausalt öelda oli küll tegelikult hea meel hea meel lugeda. Ja hea meel oli selles mõttes, et oli see arvukuse taastamine toimunud just tänu looduskaitselistel pingutustele sest igasugused need looduskaitseaktsioonid ja nii-öelda loomade päästmise aktsioonid saavad tihtipeale väga palju jutumärkides praktilist kriitikat. Et noh, et, et me võime ju siin kaitsta ja panna mingisuguseid keeldusid ja asju, aga tegelikult see ei aita mitte midagi. Ja mulle selliste edulugude üle alati hea meel. Sest see näitab, et kui vaalapüük on keelustatud, siis tõepoolest ering vaala populatsioon tõusis siin 70.-te aastate keskpaigast siin kahekordistus ja nüüd on neid 100000. Et mõned inimesed kindlasti kuskil meie Hiinas, Jaapanis või siinsamas Eestiski mõtlevad, et oh, mis nüüd ikkagi nii väga aitab, et kui ma selle vaala mingisuguse liha söömata jätan, et mina üksinda ja teised ikka söövad ja, ja nii edasi. Aga, aga on tore näha, kui, kui mingisugused looduskaitselised tegevused ka kasu kannavad. Ja gorillade tegelikult sama moodi, et, et neid on ikka läbi aegade kütitud, nende moodi asuala on kahanenud, aga, aga tegevustega on suudetud nagu see teistpidi pöörata. Ja et seal piirati nendel korilladel seda vähendati, seda kokkupuudet inimesega, et igasuguseid haiguseid ei leviks nii väga neile ja loomulikult, sest see, kui kaitstakse neid, gorillasid reaalselt salakütjate eest ja, ja kui vaja, siis ka nii-öelda veterinaaride poolt kohapeal pakutakse mingisugust helda tervist, edendavate abi. Ja mis siin oli veel kirjas, et täitsa sellised nii-öelda gorillade jaoks üles pandud mingid püünislõksud kuhu nad võivad sisse kukkuda, et nende kõrvaldamine, et sellised tegelikult samamoodi pisikesed asjad, et seal on kohapeal pargivalvurid, kes käivadki relvadega ringi, valvavad reaalselt neid gorillasid. Ja ma kujutan ette, et kohalikud võib-olla naeravad, et oh, ahaa, sa oled seal gorilla valvur on ju. Aga kui on näha, et siin mingisuguse paarikümne aasta jooksul on see, sa arvukus sealt 600 pealt 1000-ni tõusnud ja sellega nagu ikka suurelt protsendilt. Ta on kasvanud ühe liigi säilimine meil planeedil. Mul on selle üle väga hea meel. Ilmselt neid edulugusid looduskaitses on nagu veelgi, need kaks olid nagu konkreetselt välja toodud, selles raportis aga ilmselt ei ole siiski nagu see põhjused endale vastu rindu taguda ja öelda, et nüüd on lõpuks kõik hästi, et tegelikult sellised üldised numbrid, üldised trendid ikkagi näitavad, et asi läheb aina hullemaks. Kui saab nii öelda. Ja, ja seal oli ju nimekirjas, mis on 96951 taime- ja loomaliiki ja neist siis veerand on hävimisohus. Et siin väga paljud sellised liigid, et siin on toodud näiteks Aafrika suurte järvede kalaliigid, näiteks Malawi järvede kalaliigid, kes, kes elavad niimoodi Emmdeemselt ühes mingisuguses kitsalt piiritletud paigas või söövad mingisugust ühte konkreetset nishi, taime või, või mingit muud nishi, looma või mis iganes, kes on nagu hästi spetsialiseerunud. Vot nendega on olukord äärmiselt keeruline, sest oma mingisuguse tegevuse laienemisega inimesed lihtsalt tõrjuvad nad seal sobivast elupaigast välja või, või kaotavad ära nende toiduobjekti ja sellest piisab, et see üks liik välja sureks. Nendel liikidel, kes on sellised nagu nii-öelda natukene, võib öelda ka, et umbrohtliigid või noh, kes on plastilised, kes saavad erinevates oludes hakkama nendega nii hull ei ole. Seesama raport, eks ole, on see rahvusvahelise looduskaitseliidu punane nimekiri rõhutab ka, et noh, see on vist nagu rohkem seeneliigipõhine vaade, et millised on ohustatud liigid, vähem ohustatud liigid ka nüüd hiljuti tuli välja ka teise suure looduskaitseorganisatsiooni nimelt maailma looduse fondi raport, kes siis vaatas rohkem nagu sellist liiki või noh, ütleme loomaliikide arvukust ja nende sõnum on see, et, et nüüd viimase 50 aasta jooksul alates aastast üheksa, 70 on siis loomaliikide arvukus ehk siis imetajate, lindude, loomade ja kahepaiksete arvukus kahanenud 60 protsenti, see on ikkagi üsna tohutu number. Ja see on isegi natukene nii öelda hirmutavam number kui, kui see, et noh, jah raske on sellist, sellist võrdlust siin niimoodi meelevaldselt teha, aga mul tuleb meelde üks Aveliina Helm, Tartu Ülikooli botaanik kirjeldas ühte ühe sellise näite, mis illustreerib seda arvukuse muutust kõige paremini. Et lihtne uurimustöö, mida oli tehtud vist Saksamaa teedel aastakümneid oli see alati, kui palju autoga sõites mingisugusele tuuleklaasile või numbrimärgile või mingisugusele piiritletud alale neid nii-öelda sääse ja putuka laipasid jäi. Ja lihtsalt massiliselt oli toimunud selle putukate arvukuse või nende putukalaipade arvukuse kahanemine nende aastakümnetega. Et mõnes mõttes on ju tore, kui sa suveõhtul istuvad ja ei ole nii suurt hulka sääskesid seal kõrva ääres pinnisemas. Aga ma olen kindel, et kui need sääsed tõesti meie veekogudest ja õhust kaoksid, siis, siis me tunneksime nagu neist kibedalt puudust. Ja lisaks putukatele noh, see uuring vaatles selgroogsed, ehk siis ütleme, kõikide eluslooduserühmade raames või lõikes on toimunud selline noh, ka seda päris väljasuremiseks saab nimetada, nad liigid on enamjaolt ikkagi alles, aga liikide sees arvukus on kahanenud tohutult, et siin isegi tuuakse see võrdlus, eks ole, et me kindlasti märkaksime, kui nagu inimkond kahaneks 60 protsendi võrra eest. Et ma siin tegin kiire arvutuse, et kui meil on praegu maakeral 7,7 miljardit inimest, siis 60 protsenti sellest on 4,6 miljardit ehk siis alla alla kolme miljardi jääks nagu alles ja ilmselt tooks kaasa noh, ongi, et meil ei oleks neid suurlinnasid enam ja üsna üsna hõre olemine. Tuntav, ja, ja selle kohta on öeldud, et, et kui kunagi kauges tulevikus tehakse väljakaevamisi ja, ja siis vaadatakse meie praeguse ajastu mingeid kivimeid settekivimeid, näiteks kivistisi, siis nemad ilmselt vaatavad ja ütlevad, et oi, näed, et see oli selline periood mis on võrreldav dinosauruste väljasuremusega. Et väga lühikese ajaperioodi jooksul on surnud välja arvestatav osa planeedi populatsioonidest ehk siis nagu nii-öelda arvukuse poolest nagu mitteliikide arvu poolest Öeldakse isegi seda, et noh, et, et kui nüüd hakati tema, paneme hetkel siis selle protsessi seisma ja jääme ootama, et see taastaks, et siis see võtab siin üle viie miljoni aasta aega viis kuni seitse miljonit aastat, et see, et see nii-öelda inimmõjueelsele ütleme tööstusrevolutsiooni eelse perioodi tasemeni, taastuks. Ja ilmselt see ei ole ka probleem, mida me saaksime lahendada sellega, et me loome võib-olla mõned uued rahvuspargid või merekaitsealad juurde, et siin tegelikult kuna tuuakse välja, et selle kahanemise põhiline põhjus on muutused maakasutuses ehk siis järjest rohkem maad võetakse põllumajandusalla järjest rohkem, eks ole, see kassa, inimkond vajab süüa, ehk siis ka ookeanit püütakse tühjaks, et ikka see, meie enda arvukus on tegelikult selle kõige kurja juur. Ja ja, ja üheks võtmekohaks on kindlasti sellised nii-öelda nutikad ja uudsed viisid toidu kasvatamiseks ja üldse rahva toitmiseks ja olemasoleva toidu kasutamiseks mitte seda raisata. Sest tegelikult ei ole ju vaja seda maad toidu tootmiseks nii suures koguses nagu praegu ja, ja suur osa toidust läheb meil ka igapäevaselt raisku, et see sellised nii-öelda ühiskonnast tulevad. Igapäevased küsimused võivad olla nii-öelda võtmeks nende olukordade lahendamisele. No tõepoolest, et kui ka me ei mõtle nende tegevuste juures, et see võib kuidagi mägigorillasid või, või mingisuguseid ookeani kalasid aidata, siis sa tegelikult suudab seda me peaksimegi sellele mõtlema. Kuulame siia vahele taas pisut muusikat ning jätkame võib-olla pisut helgemate teemadega, mõne aja pärast Puust ja punaseks. Jätkab saade puust ja punaseks täna loodusuudisteteemadel ja kui eelmises saade oli, kus me rääkisime sellisest suurest liikide arvukuse kahanemist ja läbi käis jutust ka see, et putukate arvukus on kahanenud mis võib nagu meie eluolule mõju avaldada mitte ainult seeläbi, et nad võib-olla neid tüütuid sääski on vähem maika, neid kasulikke tolmeldajaid, putukaid on vähem, kes siis sõltub väga palju ka meie selline nii-öelda põllumajandus- ja toidulaud siis siin on teadlastel noh kas öelda mingisugune toimiv lahendus välja pakkuda igal juhul nagu mõtted liiguvad, mida selles suunas ette võtta, aga võib-olla kõigepealt Randel natuke kaardistame ikkagi nagu seda olukorda nende putukate tolmendajatega, et kas seal, eks ole, on ka, me oleme ka siin saates rääkinud muredest nendega seoses. Et kui tõsine see olukord ikkagi olla. Olukord on suhteliselt tõsine ja noh, inimesed on pragmaatilised ja, ja suuresti ollakse mures nende tolmeldajate pärast. Ja just nimelt mesilaste pärast eksin, mesilaste suremine on ju ka Eestis olnud aktuaalne siin eelnevatel suvedel ja ma ei tea, kas ka sellel suvel midagi oli ja ja tänu kurb on öelda, et tänu mesilaste suremisele on mingisugused toksilised ained meil keelustatud, aga paraku see ikkagi vastab tõele. On ju, on üks selline suur probleem, millele ei suudeta lahendust leida. Eesti keeles öeldakse sellele mesilasperede kollapsi sündroom. Et keegi ei tea, mis põhjusel mingit tehes olukordades mesilasperet lihtsalt lahkuvad taludest, jätavad tarud maha ja kaovad, kuhu nad lähevad, kas nad surevad? Mis see põhjus on, keegi täpselt ei tea. Mõnikord on niimoodi, et, et need, kes nagu tarusse alles on jäänud, et nende seas tuvastatakse palju ohtlikke seen ja viirus ja bakter jalhaigusi ja siin on väga palju erinevaid selliseid hüpoteese siin alates erinevatest antibiootikumidest, elektromagnetilist kiirgusest kuni kuni toksiliste ainete kasutamise ja, ja haiguste inimesepoolse levitamiseni välja, et, et keegi ei teata, aga fakt on see mesilastel on olukord kriitiline. Sest noh, mesilasi on meil ju tegelikult ju sadu liike Eestiski 200 liiki, suurem osa nendest looduslikud, mitte ainult need, kes meil tarudes elavad. Ja tekibki küsimused, et kui need meil on mingisugused tundmatud haigused arvukus langeb nii mesilastel kui, kui nendel samadel sääskedel ja ja lõppkokkuvõttes mingi hetk ei ole meil enam lepatriinu, kes lehetäisid äraseks roosipõõsastelt ja et mida me siis teeme, et millega ma neid asendame. Teadlased pakuvad välja, et järsku paneks siis robotid tööle. Kas see, kas see kõlab väga hullumõttena? Natukene kõlab küll, et ma saan aru, et roboteid ehitada ja tulevikus võivad nad mingisuguseid rolle täita nagu tegelikult vaata vaata teadvuses said ja tegelikult kunagi mis sellest reaalselt tulevikus kasu hakkab olema. On vaja lihtsalt pidevalt nagu lükata edasi seda teadmiste piiri, jälle saad mingi uue oskuse või, või saad mingi uue teadmise, kuidas süsteem toimib ja lõpuks tont teab, milleni see viib kunagi, kui elekter avastati ka teatud, mida sellega peale hakata. Ja praegu on siis robootika ja sellised uued materjalid. Ja nii-öelda tehisintelligents on siis see valdkond, mida nagu hästi tormiliselt arendatakse. Ja kuigi me võime praegu mõelda nii, et okei, ta hakkasite mingit kiilikujulist 30 sentimeetrist robotit ehitama ega ta reaalselt ju meie põldusid tolmeldama ei hakka, siis see võib olla nagu samm millegi asjalikuma ja vajalikum suunas, millest on tulevikus kasu. Ja tõepoolest, siis Hollandi teadlased on valmis meisterdanud sellise tehis hukka, mille puhul nad ütlevad, et et selle nagu suutlikkus lennata, manööverdada ja asjadest aru saada, on juba selline, et heal juhul võiks seda isegi kasutada taimede tolmeldamisel ja pakuvadki välja, et nad teevad või natukene töötavad selle pisema, kaks osavamaks. Et näiteks vabalt võib tuleviku kasvuhoonetes üks selline või isegi robotite parv ringi lennata ja kõik seal nagu taimed ära tolmendada. Aga ega see, mis nagu loodusliku probleemi ikkagi nagu, väga ei lahenda. Ma ei kujuta hästi ette, et meil nagu miljardeid selliseid pisikesi trooniga kesi ringi lendaks ja tolmendaks kõike südames tegelikult olnud. Toledamister see kõlab ikka utoopilised tõesti, et et pigem on ta selline nagu põllumajanduslik tehnika või noh, uus tehnoloogia. Et meil ju on selline asi nagu rändmesindus, et sõidab auto kohale, võetakse mesilased kastist välja ja pannakse mingit põldu tolmandama sellistes olukordades võib-olla mingites piirides, need robotid võivad selle töö ära teha või tõesti olukorras, kus suur osa toidust tuleb kasvuhoonetes kontrollitud tingimused, mingisugused sensorid, asi on lihtsaks tehtud sellele troonile. Ja võib-olla tõesti ka putukad on ikkagi ökosüsteemi oluline, mis nende, nende tähtsust ei ole võimalik alahinnata. Ükski asi, mis ma ütlen nende nii-öelda kiitmiseks putukarühma kiitmiseks ei ole piisavalt hea ja, ja seda ei ole võimalik asendada inimene ei suuda nullist üles ehitada töötavat ökosüsteemi või asendada selle mingisuguseid osasid niimoodi, et, et kõik funktsioonid jääksid samasuguseks. Just et ärme praegu veel panustas sellele lahendusele, aga noh, mingil määral on vist ilmselt hea teada, et selline päka või tagavara plaan on olemas, kuigi palju tõhusam on tõesti nii-öelda looduslikud lähenemised tagada see, et need putukad üldse ei surekski välja. Ja, ja samas noh, robotite arendamine, kes teab, milleks tulevikus võib kasulik olla, et põhimõtteliselt teadmiste hulga suurenemine pigem ma usun, toob kasu, kui kahju. Meil on teie jaoks veel varuks üks uudis, samamoodi selline lugu võimalikust päästeplaanist keskkonnaprobleemide vastu, aga enne kui selleni jõuame, kuulan veel ühe pala muusikat. Ja meie tänase saate viimane uudis alustaski juttu selle uudise osas hoopis hiljutistest sündmustest Ameerikas, kes on uudiseid jälginud, seal, märganud, et Californias möllasid päris hirmsad metsatulekahjud, kümned inimesed hukkusid, päris paljud on veel kadunud, terved linnad põlesid maha ja loomulikult selliseid tulekahju puhul lekkis ka alati arutelu, et mida siis oleks võib-olla saanud teha, et selliseid asju ennetada ja vältida kõike, tegid nalja Donald Trumpi ütlemise peale, et näed, soomlased käivad oma metsi riisumas, et me peaksime sama tegema, et neid, et neid tulekahjusid ennetada. Aga selles suhtes nagu mingisugune mõte oli selles ettepanekus sees, et et ikkagi sellise tuleohtliku materjali vähendamine aitab tõesti piirata tulekahjude levikut. Ja noh, riisumine on selleks nagu üsna mehhaaniline, nüri tegevus. Aga tegelikult ajalooliselt nende ökosüsteemides on seda rolli täitnud sellised suured rohusööjad, loomad Ameerikas siis ilmselt valdavalt piisonid. Ja täpselt, et kui ma ise mõtlen Eestis siin Loode-Eesti piirkonna peale eks seal Nõva ja sealkandis on sellised männimetsad tuleohtlikud, siis minu arust ma mäletan õigesti, seal olid teeservades olid sellised nagu oli nagu küntud, kahe meetri laiune, selline nagu viirg metsa ääres kus oli siis pinnas üles küntud, liivali paljandunud ja minu arust eemaldatud, sellised nii-öelda pinnasega olidki seal metsaservas just nimelt selleks, et metsatulekahjude puhul siis seda tule levikut piirata. Ja siin teadusuudis kirjeldas samasugust olukorda, kus selliseid nii-öelda viirud vähese taimestikuga viirud olid siis loomad, käiguteed, mis, kus oli see pinnas paljandunud rohi ära söödud muda välja trambitud ja ka üleüldse, nagu siis kirjeldati seda, et see, kui suured rohusööjad vähendavad seda biomassi siin metsaalust, noort võsa ja kõike sellist, siis see aitab kaasa tule leviku tõkestamisele. Jah. Nii et. Eks ole nendest sellistest suurte rohus õied, taasasutamisest on juba mõnda aega räägitud, noh, erinevates Euroopa piirkondadesse või tundras Visteppidesse isegi pakutud, eks ole, võiks ma ei tea, elevandid viia Ameerikasse või, või Tuua, mainin mingit ninasarvikud Rumeeniasse, et peaasi, et on sul selline suur rohusööja ökosüsteemis olemas, kes siis nägu reguleerib seda, aga neid niimoodi konkreetseid kasusid kliimale ja nüüd näiteks konkreetselt metsatulekahjude piiramiseks, seda senimaani ei olnud väga palju tehtud. Ja nüüd siis ütleme rida värskeid uuringuid ongi nagu analüüsinud, et mis kõik need kasud on, kui, kui me neid rahus hoiaid tooksime tagasi, et ja mis häda ongi selles, et need on nagu valdavalt nendest ökosüsteemidest nii-öelda kaduma läinud, nad ei ole enam siis suutnud vastu pidada sellele surve inimsurvele nende ümber. Et oleks meil ninasarvikuid nii palju, et neid Rumeeniasse saab, siis võiks neid sinna vedada. Aga miks ka mitte, paneme nende ninasarvikud tasemel siis suured traktorid koos niidukiga äkki töötab ka või, või kas kas meie puisniitude niitmine näiteks võib olla samasugune looduse eest hoolitsemine olukorras, kus kus sobivaid rohusööjaid loomasid enam ei ole? No eks ole, selleks on ka toodud rannaniitutele kõik need mägiveised, kes seal tegi, hooldavad seda, seda ökosüsteemi. Paistab, et teda siin mõte, mis tundub olevat nagu üsna vastuvõetav inimeste, nagu levinud, et siin muidugi doktorite vastu räägib, on pigem see, et nemad paiskavad neid kasvuhoonegaase välja. Nende ringisõitmiseks on vaja kütust, et loomad selle töö ära nagu natukene keskkonnasõbralikumalt. Aga tehnika põhimõtteliselt eesmärk on, on saada, et oleks mingisugused käiguteed, oleks taimestik natukene kontrollitud. Ja siin lisaks nendele metsatulekahjudele, sellest samast teadusinfos, uudises oli kirjas juga Lapimaa ja, ja arktilise tundra alade kohta. Et seal samuti see, kui on meil rohkem neid põhjapõdra, karjusid näiteks Lapimaal ja kes hoolitsevad selle eest, et tundra ei kasva, täis kaskesid ja puid ja võsa, eriti veel nüüd, kus, kus kliimamuutused natukene seal temperatuuri tõstavad siis nemad aitavad vastupidi hoida seda tundrapiirkonda, süües seda noort võsa, külmem ära sellepärast et maastikud, lagedamad, lumi tuiskab üle, muidu selline võsa ja kohevad puud, mis koguvad selle lume enda külge, see kik hoiab seda maasoojust endas sees ja, ja siis igikelts või see pinnas on üles sulanud. Et see, kui, kui põhjapõdrad saavad vabalt ringi liikuda ja need põhjapõtra, Sid, saame meil ikkagi piisavalt on, siis see on ka natukene nagu nii-öelda kindlustus selle eest, et meil need arktilise tundrapiirkonnad nende muutuva kliimaga oludes ikkagi säilivad. No kui me siin räägime, et tegelikult, kui palju kasu sellest tegevusest oleks, siis tekib küsimus, aga miks me sedasi senimaani siis teinud ei ole, mis, mis takistab seda, et tõesti viieni suuri rohusööjaid loomi ökosüsteemidesse tagasi, et kas probleem on selles, et meil lihtsalt ei ole neid loomi enam kusagilt võtta? Ta või, või on see nagu muud probleemid ka taga? Teadmist selle kohta, sest loomi saaks ju selles mõttes nagu meilgi, meil on mägiveised. Et, et ei pea olema kunagi meil oli tarvas, kes meil siin sõi. Neid Jõelamme luhtusid ja, ja hoolitses Eesti looduse eest nüüd toomemägi teised sisse. Et kui tegemist on niivõrd suurte kriitiliste protsessidega nagu kliimamuutused siis tõepoolest ta traktorit, mitte aga aga mingil määral selline liikidega kui võib öelda ökosüsteemi manipuleerimine, ehk ta aitab suuremale eesmärgile kaasa. Aga seal ikkagi noh, ma ei tea, kas, kas me võime nagu väga kindlad olla, et, et me, et me sellega Midagi teistmoodi jälle väga nässu ei keeranud, no ongi, et kui me toome täiesti uue liigi mingisse ökosüsteemi, kus, kus varem ütleme sama nishitäitjana olemas. Piltlikult öeldes, et kui, kui meil ei ole enam põtru ja me toome selle asemel sisse kaamelid siis kas see tegelikult sellega kaasneb mingisugused pikaajalisemat riskideta muudab ökosüsteemi nagu mingisugusel moel, mida ma ei oska ette näha. Kindlasti võib ja see oht on kindlasti olemas ja, ja see jääb, et et selles mõttes on sul täiesti õigus. Me, nagu ma ka enne mainisin, et me ei suuda kogu ökosüsteemi kontrollida ja hallata ja võtta arvesse kõiki selle osasid ja, ja seal olevaid seoseid, sest me lihtsalt ei tunne seda. Me ei tea neid kõiki. Et see on see oht ja see on tõestus selleks, miks, miks teadlased peavad endiselt, et tööd edasi tegema ja neid süsteeme protsessi tundma õppima. Aga tundub, et siiski igas ökosüsteemis On olemas seal nii-öelda olnud oma liig, kes seda tööd teeb ja praegu nende arvukus on küll vähenenud, aga kui õnnestuks peale tõsta, siis siis ehk tõepoolest oleks meil rohkem pääsu nendest metsatulekahjudest erinevates erinevates maailma otstes ja muud kasu ka ökosüsteemidele, kõigest sellest. Looduskaitselised tegevused kindlasti aitaks kaasa üheselt just kaitseväe otseselt selline oligi meie tänane saade. Me rääkisime päris palju sellistest suurtest globaalsetest probleemidest, mõningatest võimalikest lahendustest. Nendele. Ehk sai siit kaasa võtta nii mõnegi hea nõuande, kuidas oma käitumist kujundada või ka millele tähelepanu pöörata. Siin stuudios saatejuht Arko Olesk ja Tartu Ülikooli teadlane randal Kreitzberg, tänavad teid ja saade on taas eetris nädala pärast, siis juba täiesti uute teemadega, suur tänu ja kuulmiseni. See on raadio kaks.
