Antarktika uuringud prognoosivad planeet maa tulevikku. Siin on meile appi tulnud satelliidid, mis just tänasel ilmal,  kus pilvkate praktiliselt puudub, pildistavad üle kogu  Antarktika rannikumere. Hämarad teod meie liblikatega, kuule, oi näed sa. Meil on üks öölane siin agrohola. Eesti rahvuslinnu lärmakas sugulane Kliimamuutuste teema on kogu maailmas äärmiselt aktuaalne. See puudutab ühtviisi nii pisikest Eestit kui  ka kauget kontinenti Antarktikat. Antarktika on inimestele võib öelda küllaltki avastamata paik. Kuidas me saame jälgida, mis ja kuidas seal muutub. Antarktika tõesti pakub meile väga ägedaid võimalusi uurimiseks. Et see on kui aja rännak ühelt poolt minevikku,  kuna me näeme loodust sellisena, nagu see oli,  ilma inimeseta. Ja teiselt poolt see on ka rännak tulevikku,  kuna Arktika loodus muutub kliimatingimustes oluliselt  kiiremini kui suvaline muu koht maakeral. Ja me saame sealt vihjeid, milline saab olema meie tuleviku planeet,  maa. Tuleviku adekvaatsemaks prognoosimiseks koguvad teadlased  hulgaliselt algandmeid, mille põhjal kujuneb Antarktika  looduse käitumisest selgem pilt. Tšiili teadus programm on hästi laiapõhine  ehk siis uuritakse üldises mõistes siis kogu toiduahelat  alates lumes elavatest mikroorganismidest kuni suur  imetajateni välja ja sinna vahepeale jäävad  siis suurvetikad, kirpvähid, kalad, pingviinid. Ehkki suurvetikaid on Antarktikas väga palju,  ei teata nendest liikidest ja liikide levikus tänapäeval  suurt mitte midagi ja seda seetõttu, et Antarktika on väga  raskesti ligipääsetav. Nii ka enamikul päevadel aastast valitsevad siin sellised ilmastikutingimused,  et teaduste tegemine lihtsalt ei ole võimalik. Aga siin on meil appi tulnud satelliidid,  mis just tänasel ilmal, kus pilvkate praktiliselt puudub,  pildistavad üle kogu Antarktika rannikumere,  mida me välitööde käigus katsume ka kaardistada,  et tõlkida satelliitide signaali nii-öelda merevetikate keelde. Antarktika kohal liikuvad satelliidid pildistavad  aastaringselt iga kolme päeva tagant teadlaste uuritavat ala. Kui kohapeal elupaigad üle vaadata ja kirjeldada,  saab taevas tehtud fotole anda uue tähenduse,  mis pinna või põhjaga on tegemist ja kes seal kasvab  või elab. Mida me nüüd sellel katselapil siis näha võime? Aluskivimiks on kalju ja sellel kasvab pruumvetika adenud,  süstis, keda ongi Antarktika tõusumuna piirkondades vaata et  kõige rohkem ja siin lapil on selle kasvus võib-olla kuskil  20 25 protsenti aga lisaks on siin ka üks rohevetikaliik Monostrooma,  keda kasvab ka Läänemeres ja mis on tüüpiline kliimast  tulenevate muutuste indikaator, ehk mida rohkem seda liiki  siin kasvab, seda soojem on vesi Antarktika rannikumeres. Ja see tõusupunalomp on hoopis iseäralik,  siin vetikad sisuliselt puuduvad. Aga nende koha on üle võtnud sellised teod,  kes siis käivad mööda põhja ringi ja puhastavad seda siin  kasvavatest mikrovetikatest. Sellest tõusust. Munalombis on meil siis siin umbes 70 protsenti makrovetikaid,  enamik sellest on nüüd seesama adenad süstis kuid natukene  20 protsendi ulatuses on ka sellist lehtjat,  punavetikat ning vetikate vahel on väga-väga palju väikseid kirvähilisi,  kes kasutavad siis seda elupaika toitumiseks. Miks panevad teadlased nii suure rõhu just taimestiku  ja pisikeste elukate uurimustele? Inimesed üldjuhul ületähtsustavad suurust,  me teame seda ju kõik. Ja, ja tegelikult pisielukad võivad olla ökosüsteemi mõistes  hoopis tähtsamad ja Antarktika loodus ongi üldjuhul üles  ehitatud selliselt, et nii palju, kui altpoolt toodetakse,  nii palju saab ka ülevalt poolt tarbida. Ehk siis, kui neid suurvetikaid ja väikseid kirpvähilisi ei  oleks sellises koguses, siis ei oleks ka pingviinidel  ja suurimetajatel Antarktikas mitte midagi teha. Kas uute liikide, nagu näiteks roheliste niitjate vetikate  jõudmine Antarktika ranniku ökosüsteemi toob muutusi  kohaliku toiduahelasse seda peavad näitama katsed. Meil on merevetikad, suurvetikad, kes on juba mingitest  piirkondades kadumas, kuna vee läbipaistvas muutub jube kehvaks. Ja siis on meil seal suur hulk kirpvähilisi,  kes toituvad nendest merevetikatest ja me peame teada saama  nüüd seda, et kui suur on see, see hulk merevetikat,  paljud need vähilised ära söövad, ehk siis kui palju see  merevetikas veel suudab taluda. Lisaks vee läbipaistvuse vähenemisele ka muid stressareid,  et ennustada seda, mis sellest merevetikast saab ja,  ja kuidas oleks võimalik seda merevetikat siiski päästa. Antarktika looduse uuringud viivad ka vee alla. Tema on selgrootu loom, kakandiline, kes sööb kirpvähke  ja karpe ning meenutab välimuselt ka meil Läänemeres elavat merikilki. Üldiselt paistab siinne selgrootute, loomade  ja pisivetikate liigirikkus sõltuvad taimeliikide rohkusest. Merepõhja kaardistamisel on selgunud, et elustiku liigiline  mitmekesisus on Antarktikas suurem kui sarnaste  klimaatiliste tingimustega Lõuna-Ameerika aladel. Põhjuseks seni püsinud stabiilsem keskkond. Kuid Antarktika on muutumises ja uurida tuleb  ka seda, kuidas kauge ja külm maailmajagu areneb. Teadlaste huviorbiidis on elukooslused, mis tekivad  liustikelt murdunud jääpankade poolt merepõhja küntud vagudesse. Õhutemperatuuri tõusuga kiireneb liustike sulamine seega  võib eeldada, et üha rohkem jääpanku jõuab merepõhja  ja künnab sinna vagusid. Mida on võimalik teha, et Antarktikat hoida  ja kuidas üldse see kauge maa võiks meile siin Eestis korda minna. Kui meil on olemas teadmised, kuidas see loodussüsteem seal  toimib siis me oskame vastu võtta ka mõistlikke otsuseid. Et, et see süsteem jääks sellisena, nagu ta miljoneid  aastaid meil olnud on ja oluline Eesti jaoks. Loomulikult, kui me oleme suutnud teha midagi,  et seda unikaalset loodust säilitada, siis see on juba  esimene töövõit. Ja teine töövõit selle juures on ju see,  et kui see muutus, mis seal Antarktikas praegu toimub seda,  kui seda saaks natukenegi vähendada, siis sellega me  vähendame ka neid kliimamuutusest tulenevaid riske Eestile. Millega tegelevad need salapärased mehed pimedas öös  valguseks vaid üksiklamp? See on lepidoptereloogide ehk liblika uurijate täiesti  tavaline töö osa, mis viib neid looduse saladusi avastada  üle maailma. Sel sügisel kogunesid Eestile epiopteroloogide seltsi  liikmed 20. sünnipäeva konverentsile Pärnumaale puhtu laialehisesse,  metsa. No meil on pidulik sündmus. 26 september 1998 toimus seltsi asutamiskoosolek Tallinnas  lepido restoranis ja nimi oli ka sümboolne. Lepido on siis nagu sõnast lepitoptera, liblikas  ja asutajaliikmeteks olid soomlased, eestlased,  lätlased ja siiamaani meil on niimoodi, et meil on nelja maa liikmed,  seltsi liikmed, aktiivsed liikmed, kõik,  kes uurivad või aitavad Eestis Eesti liblikate uurimisele kaasa. Nii läks põlema tegelikult see ülemine lamp,  mis on siis väga tugeva ultravilett kiirgusega. See tõmbab liblikad kaugemalt. Ja nüüd eriti kui on need suurte rännete ajad,  nagu tänavu sügisel, oli siin kuskil kümmekond päeva tagasi. Eestile tuli muuseas kolm uut pisiliblika liiki. Väga edukas selles mõttes, eks ole. Nüüd me oleme ühe telgi sarnase püünise juures,  mis on hoopis teistsugune kui Urmas, selline lina. Mis asi see nüüd on, kuidas see töötab ja  ja kuidas sa selle oled välja mõelnud? Ma saan aru, et see on sinu leiutis. Idee ongi see, et me reisime palju, et me,  me ei püüa ainult nagu näiteks Eestis või Soomes,  et me käime ümber, me käime Lõuna-Ameerikas,  Lõuna-Aafrikas, Venemaal, Kesk-Aasias igal poolel  ja see, et sa saad nagu Nagu pakitud, nii? Täpselt nagu tik Ja ja sul ei ole vaja otsida neid puid mingisugused pulgad? Laudist, et sa lihtsalt võtad seda sealt pagendist ära ja. Vaatad sellise koha ja. Ja ja. Paned laiale? No sina oled veel kaval, et sul ei ole ainult selline uhke püünis,  vaid sa oled toonud kaasa ka oma taimed. Miks, miks nii? Ja need on, need lõhnavad ronivad kuslapuud  ja see lõhn läheb väga kaugele ja nüüd sügisel meil on tuule  kaasa tulnud, need suured surud Nad nuusutavad,  tundevad mingid lõhnad ja tulevad peale. Kui tõsised ja head tegijad Eesti liblika uurijad on? No ma usun, et väga head tegijad, sest väga paljud on praegu  ka professionaali noori professionaali tulnud juurde. Doktorid ja meil on üks professor ja ka amatöörid on päris  tugeva töö ära teinud ja mitte ainult Eestis. Me ju käime väga palju ka väljaspool Eestit  ekspeditsioonidel üle maailma ja kirjeldame  ka sealt uusi liike, nii et ma ütlen, see kompetents on  palju suurem kui Eesti tegelikult. Eestis on liblikaid uuritud ammu enne seltsi loomist  selle ala legend, lepidopteroloogide grand old ma Jaan  Viidalepp oli juba nõukogude ajal rahvusvaheliselt hinnatud  suurliblikate spetsialist. Niimoodi tiivad laiali püüab liblikas päikese soojust  ja sätib ennast lennu valmis. Aga see on ühtlasi ka peegmehe ootamise koos. Tiivad laiali, päikese käes ta valge. Ühtegi noormeest telekast ei olnud, arendas minema. Ehk kuskil mara? Kas te olete ka veel Libika uurimisega tegelses,  et te olete 78 aastane? Nojah. Aga ega hullud ei ka oma bet. Käite väljas ka? Põhi põhiliselt istun ühe koha peal, kus on üks monitooringu punkt. Tühjendan seda kirjutan üles igal hommikul,  mis sinna tulnud on. Ja tuleb midagi huvitavat ka. Möödunud aastal tuli üks Eestile uus öölane,  ilusa nimega loom aga lootis puta. Maailmas on ikka ju väga uhkeid. Maid ja riike, kus on tohutult põnevad ja kirjud liblikad  kui rikas ja, ja põnev, on tegelikult Eesti liblika. Ka Eesti auna noor umbes 12000 aastat vana. Taastunud pärast. Jääaega ja seetõttu on ta ühtepidi noh, kui ida poole vaadata,  kuni uraanideni või uraanidest Läänemere ni on üks fono. Ja siit lõunas kuni tatramägedeni on kah jälle üsna  ühetaoline fauna. Aga lõuna pool tuleb soojalembeseid liike juurde  ja kuna kliima soojeneb siis nende Levimisvõimalused. Ka suurenevad ja nii nad meile ilmuvadki aeg-ajalt. See on mingisugune eriskummaline valgus,  sinul siin, mis, mis asi see on? See on selline natuke tänapäevasem tehnoloogia  ehk leedid, need on jõudnud ka liika uurijate juurde on  jõudnud juba mõned aastad ja leedi peamiseks eeliseks on see,  et tema voolutarve on väiksem, ta ise on väiksem,  ta on kerge, ei ole nii õrn, ei karda katkiminekut. Et kui tavaliselt käiakse kas pikendusjuhtmega kuskilt maja  küljest või võetakse generaator kaasa, et et oleks,  oleks voolus, leediga on lihtne, võtad väikese aku ja,  ja saad nagu otse rahulikult püüda nüüd natuke siitpoolt vaadata,  siis siin paistab ka rohelist valgust. On ju. Ja need erinevad elemendid on valitud nüüd erinevat värvi  või erineva spektri osaga, et sellepärast,  et liblikad on erinevad, liblikad on tundlikud erinevatele  nagu spektri osadele. Ja, ja pooled nendest elementidest palja silmaga tegelikult  hästi ei paista, aga ainult hõõguvad vaevaliselt. Need on ultraviolettkiirguse spektris, siis liblikatele  eriti hästi meeldib, aga inimene ei näe teda väga hästi. Kuigi juba 19. sajandi lõpus arvati, et Euroopa liblikate  fauna on teada, tuleb ka tänapäeval liblikate kohta aina  uusi avastusi. Ülikoolides tehakse tänapäeval liikide määramiseks lausa DNA  põhiseid uuringuid. Miks on vaja ühe putukaseltsi liigirikkust  nii täpselt teada? Kultuurne rahvas peaks teadma, kellega ta oma maa peal koos elab. Liblikad reageerivad väga kiiresti keskkonnamuutustele. Üheks. Selliseks on paraku kliima soojenemine ja,  ja meil on viimastel viimase paarikümne aastaga on tulnud  Eestisse elama umbes 40 uut liblika liiki lõuna poolt. Nii taimedega me näeme selliseid muutusi palju aeglasemalt  liblikad reageerivad kiiresti ja see peaks olema selge  ja alarmeeriv signaal, et midagi on pahasti. Siia puu peale on pandud siis liblika söödad,  et siin on tõesti juba keegi peal, kes need on siis? Nii see on suur rohuöölane, see on hele sügisöölane  ja see on tavaline taliöölane, siin see kõige alumine  ja mis see nipp on? Nipp on, et see on selline veini ja meesegu ja,  ja mis lõhnab hästi ja nad tulevad seda sööma. Sugugi ei ole siit need liblikad kadunud,  need on metsas olemas, ainult meelita kohale  ja on ja. Vahepeal on aega mööda läinud ja tuul on tõusnud siin metsa vahel. Loodetavasti on mõni liblikas nüüd lõksu jäänud,  lähme, Urmas ga, vaatame. Kuule, oi näed sa, meil on tegelikult üks öölane siin,  see on agrohola elvola, mul nendele sellistele väiksematele. Öölastele, mul ei tule praegu meelde need eestikeelsed nimed,  see on, on agrohola matsilenta, see on selles mõttes huvitav liik,  et see on viimastel kümnenditel Eestis laiemalt levinud. Ta on ka selline lõunapoolse levik. Ja, ja puhtu oli algselt üks, üks esimesi kohti,  kus see liblikas üldse avastati puuleega ikka täpselt ühte  värvi ja sügisel liblikad hoolitsevad selle eest,  et nad looduses ei oleks kergesti märgatav. Vaata Urmas, see viblikas turi põlve peale tundis,  leidsime satelliit töölas üles, kelle me ära kaotasime  ja tal on mingisugused kolmnurgad siin ja see on väga hea,  tundub, see on lihtsalt äratuntav liblikas. Satelliitöölane on siis tegelikult valmikuna talvituv liik. Ja, ja hilissügisel ta poeb siiasama selle kuskil nende  puulehtede vahele või puukoore pragudesse  ja seal ta elab talve üle. Ja varakevadel esimeste soojadega tuleb ta  siis uuesti välja, nii et ta on siis, võib öelda üks esimesi  kevadliblikaid jälle. Nii et tali või satelliittöölane on siis see,  kes, Võib hakata lendama veel märksa varem kui need,  kes siis esimesed nagu päris nukust kooruvad liblikad on. Liblika uurijate selts premeeris Urmast ja tema abikaasat  sel aastal oma tähtsaima autasu Hans Remmi-nimelise medaliga  sest oma aastatepikkuse pühendumisega on ta saanud Eesti  üheks hinnatumaks lepidopterloogiks. Liblikate uurimiseks on kohandatud nii tema kodu kui aed  ja uusi liike. Eriti vähe uuritud pisilibikaid avastab Urmas igal hooajal. Kahjuks me oleme kaotanud või siis kaotamas terve hulga  selliseid põhjapoolse levikuga liike kelle  elupaigaeelistused on sood ja rabad, võib-olla  siis sellised sügavad. Suured vanad laaned, kuusikud, neid me oleme praegusel  hetkel kaotamas ja noh, see on kurb, paratamatu. Aga me ei saa nende liikide kaitsmiseks päästmiseks paraku  mitte midagi teha. Aga liblikad näitavad, et ökosüsteem on igapidi muutumas. Süsteem on muutumas. See on, see on tõsiasi. Kas ta on pikemaajalise, kaua ta kestab,  seda me praegusel hetkel ei tea. Aga see protsess praegu käib. Meie satelliit töölane on siit ära läinud  ja ilmselt lähevad liblikad kõik talvituma,  nagu ka meie täna õhtul. Vana lubja kivi karjääri kohal taevas käib vastu õhtut,  vilgas tegevus. Pääsukesed püüavad enne öö saabumist oma viimaseid putukaid Eestis pesitseb kolm liiki pääsukesi. Peale meie rahvuslinnu suitsupääsukese elavad meil veel  räästapääsukesed ja õige omapärase ning salapärase  eluviisiga kaldapääsukesed. Meie mail on kaldapääsuke peale jäälinnu ainus lind,  kes endale maa sisse pesauru kaevab. Pesapaigaks sobivad veekogude järsud kaldad,  karjäärid ja järsu servaga mullahunnikud. Kaldapääsuke on Põhja-Euroopa ainus pruuni selja sulestikuga pääsuke. Loomulikult on parimaks määramist unnuseks tema hääl Pole  vaja lindu nähagi, et aru saada, kellega tegu. Väga lärmakas linnurahvas. Järsaku ülaserva kaevavad kaldapääsukesed jalgadega  kraapides ja noka vahel kivikesi välja tassides umbes 70  sentimeetri pikkuse käigu, mille lõpus pisut avaram pesakamber. Kaldapääsukesed suudavad käike uuristada  ka kõvemasse, pinnasesse, liivakivi paljandisse  või näiteks vanasse kustutatud lubjahunnikusse. Koloonia sisesed suhted on põgusal vaatlemisel  nii segased, et esialgu on täiesti lootusetu aru saada,  kes kellega käib ja kes millise pesauru tegelik omanik on. Tuleb ette nii pesade ülelöömist kui ka vägivalda. Sellise koloonia suhtevõrgustiku lahtiharutamiseks tuleks  läbi viia tõsine teadustöö. Oma sugulaste, suitsu ja räästapääsukestega seltsitakse hästi. Koos ööbitakse roostikes ja püütakse üpris sarnast toitu,  lendavaid putukaid ja ämblikke. Rändele asuvad kaldapääsukesed enamasti augusti esimeses  pooles rände sihtkohaks ekvatoriaal-Aafrika. Tagasi pesitsuspaikadesse jõutakse mai keskpaigaks.
