Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere, head raadiokuulajad. Suur tänu, et kuulata rännusaadet reispass. Mina olen nimatused tõlkil. Kui kuulasite meie eelmise nädala saadet, siis teate, et teemaks on meie saates täna USA metsik lääs ning külas hea sõber fotograaf Kaupo Kikkas, kelle jalajälgi on USA-le läänerannikul sama palju kui Winnetou omi. Seega jätkame täna jutuna just noist kaunitest paikadest, kandionitest ja metsadest ja mägedest. Ja kel huvi, saate hiljem. Meie meie saate esimest osa kenasti raadio kahe kodulehelt raadio kahe äppist või oma taskusest podcasti programmist kenasti järele kuulata. Kõlgutasime Grand Canyoni serval jalgu, praadisime Def kalliskivi peal muna. Panime paar pakki Las Vegases vanas neoonkasiinos 14 punasele ja sõitsime ruutsiks disyksi ilusti loojangusse. Täna aga jätkame sõitu istumise all näiteks suur Ševida hõu suuria, vihane maastur. Sest mis parata, retrostiilis jalgrattaga juba surmaorgu, nii lihtsalt elusana läbi. Tere kaupa Drea selja taga, meil on ilmselt mitu ööd filmilikest klišee hotellides kuhu me teel oleme. No nagu sa mainisid, väli on meil selja taga Grand Canyon ja Rootsist isik, samamoodi siis nüüd võiks suunduda juudas Juuda, mis on siis kuulus osariik seetõttu sinna on koondunud suurem osa kõikidest maailmahormoonidest. Ja tõepoolest oli uta natuke teistmoodi ja võib-olla on seetõttu Utaga natuke selliselt tavainimesel radarilt kõrval. Aga Uta pakub ka väga suurel hulgal imelisi vaadata teid imelisi kogemusi, palju matkamise võimalusi ja, ja jälle taaskord metsikut loodust, nii et keelame selt Arizona piiri, ületades oma kella tund aega uue osariigiajale ja hakkame vaatama ringi, mis seal utas, toimub? Esimese esimese peatus punktina või see ei ole õigupoolest peatus, vaid see on just üks mõnus pikk kulgemine. On grand, kerkis eskalante rahvusmonument, millest eelmise saate alguses hästi põgusalt räägitud, kuna kuna president trump nii-öelda natukene seda monumenti lammutanud mitte nüüd päris otseses mõttes oma kätega, küll aga oma oma seadusepügalat, ega, ja see, see suur suur metsik 7600 ruutkilomeetrine ala tegelikult on praegu natuke lagunemas. Aga sellegipoolest, kui Grand Canyon oli koht, kuhu jõuab maailmas väga-väga palju turiste, siis seesama Sven Sester, kes on koht, kuhu jõuab väga vähe turiste. Sest kogu seda 7600 kilomeetrist ala sisuliselt läbivad paar kruusateed, nii et esiteks, et sinna sisse üldse minna, pead sa olema julgema sõita sellisel väga niuksed ikkagi eestlasele muidugi, kes Lõuna-Eestis vanaemal külas käib, ei ole see kruusatee midagi, midagi nii erilist, aga, aga siiski korralikku mägist kruusateed. Ja pluss siis loomulikult selleks, et kogeda ja näha enamat pead sa kas siis sõitma päris offroadi või olema kõva matkasell ja tegelikult sedasamast Grans their case'ist pärinev ka minu elu kõige ägedam offroad kogemus. Ja see kõik sai alguse natuke juhuslikult, sest et oli soov pääseda nahk kuna levi ei olnud ja GPS-i kaarti korralikult alla laetud ja paberkaarti detailne selle ala kohta, siis oli soov pääseda ikkagi läbi selle kogu selle monumendi nii-öelda sõita läbi sealt üle 100 kilomeetri pikk teelõik, et päästa sealt teiselt poolt välja sest ringi sõites oleks see tähendanud sisuliselt kolme neljasadat kilomeetrit, et ekstra ekstrasõitu. Ja ühel hetkel lihtsalt juhtus see, et oli märk, et siit edasi läheb ainult offroad nii-öelda siis neli kord neli sõidukitele mõeldud. D ehk siis mittemaasturitele vaid igasugustele pagi ATV ja sellistele erinevatele noh nii-öelda maastiku läbimise sõidukitele mõeldud. D. Ja no sellise natukene siis, kuidas öelda, vabalt seadust tõlgendama eestlasena ikkagi koos sõbraga läksime mööda, sa teed vaikselt teele, mõtlesime, et kohtlikus läheb küll siis ümber pöörama, aga ei läinud nii pikalt ohtlikuks. Veetsime kõigepealt esimese öö selle tee peal ja ei kohanud mitte ühtegi inimest ja saime absoluutselt erilisi maastikuvaateid. Tee kulges vahepeal mööda sellist mäeseljandikul, kus kahel pool oli kuristik ja, ja tee oli täpselt nii lai kui auto, nii et vahepeal tuli sõita niimoodi, et jätsite korraks seal mäes neljandiku peal auto seisma ja vaatasid 10 sentimeetri täpsusega, et mõlemalt poolt rattad peale mahukesed. Tegelikult see nii-öelda rataste jälg oli mõeldud siis kitsamale sellise pagilaadsele autole. No see oli tõesti väga vinge kogemus, vahepeal kulges tee mööda jõesängi, et me sõitsime kuiva kuivanud jõe põhjas, näha oli, et tegelikult vihma samal ajal siis voolab seal tõepoolest jõgi, aga, aga praegu oli, tollel hetkel oli seal võimalik sõita. Ja lõpuks tõdedes küll nii-öelda siis ära selle lõppstsenaariumid oli siiski ümber pöörata ja kõik see maa tagasi sõita. Sest et ühel hetkel oli tee lihtsalt tulvavee poolt täielikult ära uhutud ja sinna oli sõidetud kõrvale küll üks selline nii-öelda möödapääsutee kust ilmselt mootorrattad ja võib-olla ka selline väga karm maastiku põgisaid läbi. Täitsime seal üle tunni aja seda kraavi kividega käisime, tõime, kive, täitsime, täitsime, täitsime, aga lõpuks ikkagi see meie auto kliirens ei olnud piisavalt kõrge, me ei julgenud sinna sinna oleks võinud väga kapitaalselt kinni jääda. Ja sõitsime kõik selle tagasi ja, ja see kõik oli nagu seda väärt ja see oli tõeliselt ilus kogemus ilma ilma loodust lõhkumata. Ta vaid, vaid täiesti kulgedes üksinda selleks mõeldud teel ja nautides igat minutit ja vaadates hästi palju ümberringi. Nii et see oli minu jaoks midagi tõesti sellises kui see mahus midagi sellist, mida, mida võib-olla ei olegi nii lihtne tänapäeval enam kogeda, sest et ikkagi need metsikud alad kuivavad kokku ja nad on aina väiksemad ja väiksemad, nii et kindlasti Aafrikas saab sellist offroadi veel teha ja siin-seal võib olla Boliivia seal uni kõrbe Tšiili nurgas ja aga, aga, ega Ameerikas neid kohti võib-olla nii palju polegi. Nii et see oli üks natuke teistmoodi, tõeliselt äge kogemus. Aga Kaupo, me oleme rääkinud erinevatest kanalitest mägedest, loodusvaadetest. Sa mainisid Utah'i hormoone, et mina antropoloogiline alati jälle huvitun inimestest erinevatest inim inimkooslustest keskkondadest, et räägi natuke sellest ka. See muudab tõepoolest uda päris ainulaadseks Ameerika kontekstis. Ja kui ma nüüd, mis ma, mis ma oskan öelda, et andmata hinnanguid kellelegi religioossetel veendumustele siis mul oli väga raske mõista esimest korda Utah'sse minnes ja lugedes nii palju siis selliseid selgitavat kirjandust mormoonide usuliste vaadete kohta. Ta on väga raske ausalt öelda tegelikult aru saada sellest sellest siis usulisest kreedosteta ja arvamus natuke nagu ütlebki, et see on tegelikult selline ühe natuke hullu mehe poolt ümberkirjutatud kristlus Ameerika konteksti, ehk siis et kui, kui ameeriklaste probleemiks on olnud tihtipeale see, et kõik neile armas ja nii oluline religioon religiooniga seotud nende siis nii-öelda hingeline taust, kõik see saab alguse teiselt kontinendilt, et nemad nagu kogu aeg on hiljaks jäänud, eks ju, et nad peavad justkui nad on nii-öelda küll kõige usklikumad, aga, aga millegipärast ei valinud see, see, see jumal välja just nimelt nende kontinendi ja see on neile nagu kergelt probleemiks olnud ja ja niisiis tõepoolest siis mormoonid nii-öelda pisut kirjutavad ümber sedasama kristlik kogu sellise kreedo ja taustafooni ja sinna liitub muidugi terve hulk väga-väga veidraid mõttevälgatusi, nagu näiteks siis surmajärgselt õndsaks saamise planeedid, kuhu siis hinged rändavad ja, ja, ja üks mu sõber tegi nalja, et, et mitte kuskil maailmas sa ei näe nii palju batuut Ta hoovis kui Utah's, sest nad tahavad kõik natukene vahepeal jumalale lähemale hüpata. Et tõepoolest sellist sellist veidrust ja omalaadsust on seal kindlasti, aga mida ma pean ütlema väga nii-öelda tugevaks toetuseks jätmata kommenteerimata need nii-öelda religioossed veendumused need pikemalt. Et see on väga kokkuhoidev seltskond, kes on teineteist toetav seltskond, ehk siis näiteks ka mis väljendub, nii naljakas kui see ka ei ole, aga nende poliitilistes valikutes tegelikult mormoonid lepivad omavahel kokku, kui keda nad toetavad siis sisuliselt kogu osariik toetab teatud poliitilist nii-öelda valikut. Nii et samamoodi võetakse mingisugused sotsiaalsed probleemid käsile ja tehakse korda, näiteks olgu see mingi tekkinud narkoprobleeme, mis iganes, Uta linnad, linnakese-külakese on väga puhtad, väga korras. Ja, ja noh, väga organiseeritud. Ja muideks nende jaoks rist on sümbolina hoopis siis siis jumalat tõotav. Et samamoodi nende pühakojad ja teenistused ei ole mitte hormoonidele nii-öelda sisenetavad, et seal on terve rida selliseid, selliseid veidikene teistmoodi, teistmoodi veendumusi. Aga ja see annab tegelikult ka nagu tõesti kogu selle osariigile natukene oma näo ja jätab ka ta tihtipeale selliselt turismimarsruudilt kõrvale, kuna seal ei ole selliseid, siis selliseid ei ole seal Grand Canyoni, eks ju, või ei ole seal seda, seda mingisugust oma New Yorki, et seal aga samas tegelikult Don koguse osariik väga põnev, väga põnev vaatamisväärsus ja muidugi soolt Leic ehk siis soolajärv, suur soolajärv ise, mis küll väga suures osas on tegelikult sinna soola sooja soolaväli on ka oma otsatus avaruses noh täiesti oma, et jälle siin tunda, maastik, ma ütleks, et kui sa seal lihtsalt seisad ja seda vaatad, siis on tore ja, ja kõik, aga et kui sa nagu Mõtakad natuke mõtlema, mis see siis kõik on ja see sool ja see vesi ja sa avarus ja see, see kuumus, Teatavad nii-öelda viraažis, mis seal tekivad ja kuidas see sool on söönud ära puid ja kõik see väga põnev. Nii et. Ja me tegelikult oleme käinud ju alustanud Nevadas tehk Vegasest. Eelmisel nädalal jõudsime Californiasse, sealt sõitsime mööda ruutsekstisiksi Arizonas, nüüd oleme utas ja kui veel ühte sellist loodus monumenti Utast esile tõsta, mis tegelikult on seal õige lähedal Nevadale ja nendele samadele teistelegi paikadele siis võib-olla võiks öelda sajoon, visioon, tsiooni, kanjon, mis oli ka ühtlasi sisi Uta esimene nii-öelda siis selline kaitse alla võetud rahvusmonument ja rahvuspark hiljem. Ja seal on üks, mida ma tahaks lihtsalt mainida. Ja see on üks nagu sellistest ikkagi eepiliste matest, Ameerika ka matkadest üldse selle nimi, Einseln, ländinge, inglite laskumine, noh, ameeriklased oskavad selliseid poeetilise ja uhkeid pealkirju asjadele panna. Ja tegelikult on siis tegu sellise 500 meetri kõrguse kivimoodustisi, aga võiks öelda, et kivitorniga keset kanjonit ja sinna tippu läheb selline suhteliselt järske karm matkarada hakkab pihta selliste treppidega ja muudkui kruvida krutib, krutib, krutib üsna järsult ja viimane lõpp tuleb ikka käppadega ennast aidata ja suruda vastu kaljuserva et sinna tippu jõuda. Ja selline selline kerge ikka, kellel väga suurt kõrguse kogemust ei ole, siis ikka selline mõnus jõnks käib seest läbi, kui sa seal korraks üle õla vaatade, näed seal 300 meetrit vabalangemist sugugi nii-öelda neljakäpukil mööda ronitavad Kaljo Sõrve seal kohe kõrval. Aga sinna tippu jõudes seal tõeliselt ülev tunne, et ma ei tea, kas see vaade minu jaoks see tunne, et sa ronisid selle tornini poja esse, uhke nimi, see inglite laskumine, et tõepoolest on justkui nagu mingi platvorm keset seda kanjonit 500 meetri kõrgusel, kuhu sissegi pisike suhteliselt pisike platvorm, kuhu siis tõesti nii-öelda võiks keegi laskuda, maanduda, kui ta sedax peaks soovi olema. Niiet sedasama sajoon, kanjon seal ümbruses on ka veel mõned üsna autentsed, kunagised mormoonide uusasukate külad ja mõned vanad sellised talumajad. Mormoonide puhul on see hästi huvitav, et nende selline koloniaalkoloniseerimise tegevus oli väga-väga organiseeritud, sest et ikkagi nad olid üks usuline liikumine ja kui statistiliselt vaadata, siis kõige rohkem algasulatest üldse Ameerikas nii-öelda koloniseerimisel jäi pidama mormoonide asulaid, sest et nad olid võtnud seisukoha ja otsusekindlalt vastu ja nad ei kahelnud selles, et nad ei läinud õnne otsima, kulda otsima või nadi pööranud tagasi, kui läks raskeks või tuli mõni haigus või, või isegi ütleme ikkagi alguses olid ka seal väga karmid indiaanlaste rüüsteretked ja, ja isegi siis pärast seda, kui oli seal mormooni nii-öelda asunike seal seal pooled maha tapetud indiaanlaste poolt, siis nad siiski jätkasid ja olid veendunud oma nii-öelda oma tegevuses, nii et, et see vea, see usk on, neid on neid alati liitnud ja liidab neid siiani. Ja igal juhul oleme me roadtripil ja mis road trip see ilma muusikata on. Paneme siinkohal mängima laulu, mille oled kaasa toonud. Bluus, Springsteen Raymond Fair. Oskad paar sõna teele kaasa öelda? No võib-olla selline tumedam pool Ameerika Ameerika probleemidest, aga lugu on, on sellegipoolest ilus. Kallis raadio kahe kuulaja me oleme koos Kaupo Kikkase ka USA metsikus läänes istumise all vihane neljaveoline suurte ratastega Ševida hõu. Ma ennem küsisin nende ööbimiste kohta, et ilmselt on meil selja taga mitu ööd mingites hotellides ja ja ergaxeys passi Facebooki lehele oleme ka pannud mõned mõned sinu sealselt matkal tehtud pildid. Vaatan siin, eks on selline väga autentico stele hoon, tulede, yks mingite värvidega, mingi Rõudsaid motell, väga romantiline, näeb välja, millised need kohad on, kus ööd veeta, sellisel sellisel roadtripil? Ameerika on ja mööda teid kulgemise riik, nagu me oleme juba pikalt rääkinud, siis kulgemise juurde kuulub kindlasti ka vahepeal puhkamine ja magamine. Ja Ameerika on oma siis nii-öelda sellest samast tee võrgustikust ja geograafiast ja, ja suurtest vahemaadest ja suurtest avarustest tingitud tuna välja kujundanud sellise täiesti omapärase ööbimisvõimaluse ehk siis tellide võrgustiku ja neid on seal tõesti tuhandeid ja tuhandeid ja tuhandeid. Ja täna me elame sellisel standardiseerimise ajastul, kus siis noh, enamus nendest modellidest kuulub lõpututesse kettidesse igas ketis sadu mõnedes hotellides mõnedes kettides üle 1000 motelli sama nimega. Aga oli aeg, kus siis nii-öelda tõesti nii rõõmsaid motell, eks ju, peremehed perenaised pidasid selliseid filmidest tuttavaidtuttavaid modelle, aga see komme ja see traditsioon ja isegi see arhitektuur, see nii-öelda avatud koridoridega, galerii koridoridega arhitektuur on tegelikult, et siiamaani säilinud. Ja noh, ütleme nii, et patt oleks, kui ma ütleks, et need on mingisugused, tohutult väärtuslikud ja põnevad ööbimispaigad, et pigem pigem on see lõputu standardiseerime nagu, nagu nagu Ameerikas väga paljude asjadega. Aga samas siiski seal Rõudsaid ekse teeäärne motell tundub mulle ikka ainuvõimalik ainuõige koht, kus ameeriklased oma pead. Ja nii kaua, kui on olnud seal seda teede võrgustiku, nii kaua on olnud hotell ja, ja teed ju kestavad ja kestavad ka modellid lähvad küll aina aina ühe ühetaolisemaks ja aina puhtamaks korralikumaks ja, ja, ja ka mugavamaks, aga aga see, see ööbimise stiil on alles, nii et ütleme mina tavaliselt valin sellised, kuidas ma ütlen sellised nagu keskklassi motellid, et nende nende kalliste eest maksta, sa saad lihtsalt suurema toa noh, natuke pehmem, parem voodi, natuke, võib-olla parem õhk ja, ja muud jutud, aga noh, sama nii-öelda mõtet. On ta olemuslikult sellegipoolest. Ja mõnikord nii-öelda tahaks natuke seda karakterit tunnetada. See kõige odavam ots on ikka nagu natuke selline, et ma ütlen ausalt, et näiteks ükskord ärkasin öösel selle peale üles, et sealsamas hotellis nagu paar tuba, edasi lasti keegi maha ja politsei tuli kohale. Nii et et ka see selles mõttes ka sellised asjad on, on mitte nüüd just tavalise taga seda nagu juhtub, et igal juhul see, see ei ole kõige meeldivam. Mis sealt siis edasi jätkub ja, ja selles suhtes, et see odavam ots on tõesti natuke nagu, nagu kipub ohtlik olema. Et neid ma neil Me igaks juhuks päris ei, tavaliselt ei vali. Aga, aga jaa on põnev see, see, see motelli kontseptsioon sama moodi, et ei ole ausalt öelda, ega ma ei ole veel nii paljudes maailma riikides ka reisinud, aga, aga ei ole ka kuskil mujal sellist sellist motellindust kunagi kohanud, nagu seda Ameerikas. Mina ma ise ka nüüd oma viimasel osatripil just tegelikult üle piiri Mehhikos mõni oli selline või selline päriselt veel nende vanade tähtedega kirjutatud. Ma tea vetsu. Meil on see mingisugune telliskivi kaasas, et raha sai viiksega ja konditsioneer undab nagu niimoodi, et sa ilmselt ei kuulega seda, kui su kõrval keegi maha lastakse. Aga kas need sellised kohad, kus nad on tavaliselt lihtsalt nagu nii-öelda bensukat tee ääres või on seal mingisugune väike küla ka ja mingi saad õhtul kuskile jalutama minna või on see tõesti lihtsalt ära? Magamise koht jalutamine on üks mida Ameerikas ei tehta, ehk siis põhimõtteliselt vahet ei ole, kas külas või kas see on teeservas või kuskil kolmandas kohas, siis nagu jalakäivaid inimesi Ameerikas ei näe. Võtke kõrvalmajja nii-öelda bensukas pitsat tooma minnakse autoga ja, ja see kuulub nende, selle nii-öelda auto. Autokultuur on vist natuke palju öeldud, aga traditsiooni juurde, et seal ei ole isegi mitte kõnniteid. Nii et modellid paiknevad nii siin kui seal, aga üldiselt modelli nimi juba tähendab pigem seda nii-öelda soodsat ja teeäärsed ööbimiskohta, mis tähendab seda väärikamates kohtades ja kuskil kesklinnadesse tegelikult nagu naljalt modelle üldse ei, ei leiagi, vaid on ikkagi nagu hotellid. Aga samas jällegi nii kui kuskil läheduses on mingisugune selline turismihaiglaid. Nii, need hinnad kerkivad väga kosmiliseks, nii et näiteks kui me ennem rääkisime joon kanjonist, siis sa joon, kandidaadi sees on ainult üks hotell ja näiteks 300 400 dollarit. Täiesti tavaline, et see hind seal on, et nagu tavatsevad öelda, tavaliselt kõrbes asi maksab. Kui sa tahad selle eilsel sandingu kõrval magada, siis ole valmis ka selle eest 300 või 400 dollarit, et välja käima. Ja samas noh, see alumine ots on, ütleme, siukest sihuke traditsiooniline alumine ots on 29 dollarit, aga see on tõesti kõige-kõige alumine. Okei kuule, aga lõpetame nüüd hetkeks need kõrbed ja kanjonid ja vaatame, kuhu rattad meil veel neid veel viivad, et Läksid meil varuks olema veel metsad ja mäed. Et mis sellel sinu kas umbes siis paarinädalasel raudtripil ja võiks mulle veel varuks olla? No nagu ma ütlesin, et Ameerikas saab neid õud trip kokku panna väga-väga erineval moel ja kõik oleneb, kui pikalt sa tahad olla, kui palju sa tahad sõita, eks ole, mõni inimene, vot mina ei ole seda tüüpi inimene, kellele nagu ainult see kulgemine ise juba pakub väga suurt rahuldust, et ma ikkagi tahan nagu näha, ma tahan tajuda, tunda, näha, kohti, matkata, nii et ma pigem paneks selle nagu selle autor areaali nagu natuke väiksema ja lühema, et mul ei jääks ka seda jalakäimisareaali. Aga selleks, et leida nüüd üles sellised suured ja ilusad metsad, soovitaks ma linnulennult lennata sealt seon kanjonist üle terve Nevada osariigi, mis on üks suur kõrb kuni lendaks linnuna, siis nokaga Sierra Nevada mäeaheliku kinni, leiaksin sealt USA nii-öelda kontinentaal osa kõige kõrgema mäe Mount Whitney, sest teatavasti usage kõrgemad tipud paiknevad Alaskal ja, ja muud fitnessi ongi siis siis seal sealsamas Sierra Nevada mäestikus ja 4421 meetrit kõrgust. Ja kui ma nüüd sellest muud võtmist üle lähen, siis ma jõuan kohe imelistesse sekvoia metsadesse. Kui ma üle ei saa mingil põhjusel minna, siis ring võib talvel olla isegi 1000 kilomeetrit. Et sinnasamasse kohta pääseda, kus sa muidu võiksid minna üle ühe mäe, millest see sõltub, siis sealt läheb kogu José Yosemiti rahvuspargist. Kus need metsad siis osa nendest metsadest paikneb, osa nendest paiknevad sekvoia ja Kings Canyoni rahvuspargis läheb läbi üks tee ja kui lumi, esimene lumi sajab maha, pannakse tee kinni ja see tee avatakse alles maikuus, kui siis nii-öelda see viimane lumi sealt ära räägitakse. Nii et see on tõesti tõesti ainult üks ja ainult ainumas tee, mille sõitmine muideks on ka üks tõeliselt äge elamus ja, ja loomulikult siis sellel hetkel, kui see lumi maha sajab, on sellega kõik. Nii et ma olen ise ka sellisel ajal sinna juhtunud, kui täpselt on teada, et kohe tuleb ja on olnud korra, kui 100., mõni päev enne maha ja ma ei saanud sealt läbi ja korra, kui 100. paar päeva hiljem maha ja me saime sealt läbi ja isegi niimoodi, et selle tee peal olles me saime juba sellist jääd ja lörtsi, nii et et see oli tõesti peaaegu et tundide küsimus, et tavaliselt, kui see esimene lumi tuleb, tuleb tormiga. Ja siis saadetakse konkreetsed autod järgi kõikidele nendele autodele, kes seal tee peal on, sest et on täiesti tavaline, et sa jäädki lumetormi kinni ja spetsiaalsed saha autod tulevad sind välja aitama ja loomulikult sinna tagantpoolt enam uusi autosid siis peale ei lubata. Nii et kui ma üle Seralevada suudan, suudan ennast vinnata. Ta siis ootavad mind maailma suurimad puud-ehk, hiidsekvoiaad ja hiidse kojad on nagu mingid müstilised eelajaloolised elukad ja see on lihtsalt niivõrd vägev kogemus nende kõrval seista. Ja kui ma ütlesin eelmisel nädalal, et grand kanjonis see on nagu looduse kirik, siis vot see on järgmine looduse kirik. Et et minu jaoks ka nii-öelda loodus, loodus suurel määral on, on seotud selle nii-öelda religiooni või jumala kujundiga ja, ja minu jaoks on see nii ülev ja nii suur ja nii tähtis. Et ma väga-väga austan neid neid hetki ja, ja ja tunnen, kuidas mind paremaks inimese loomaks teeb, aga tõepoolest siis näiteks olla selle hiidsekvoia kõrval mille nii-öelda pinnase maapinna pealt ümbermõõt on näiteks 30 meetrit, mis on selle koha peal seisnud kolm või 4000 aastat, et kui me mõtleme nagu, millest koosnevad meie probleemid, meie üürikese inimelukese probleemid, eks ju, meie enda elu lõikes või siis vaatame tagasi, vaatame sedasama religiooni peale, vaatame 2018 aastat tagasi me seda aega arvestame, eks ole, ja mõtleme, et siis kõndis üks, üks mees maa peal, need puud olid siis juba suured, need puud olid siis juba ammu täiskasvanud, kui meie siin tegelesime nende asjadega ja nad on meid kõiki niivõrd võimsalt ja suurelt üle elanud aastate poolest. Nii et see on tõeliselt võimas kogemus nende puude vahel olla taaskord. Ega neid puid ei ole, palju neid suuri puid järgi, sest et neljakümnendatel ja viiekümnendatel tegeleti natuke ka nende nende raiumisega intensiivselt, kuigi noh, eks need on raiutud ka ennem, aga tegelikult sekvoia puit ei ole väga kvaliteetne, kuna ta on selline nagu pinnuline või selline, kuidas ma ütlen, selline mitte tugev tantsuline puruneb materjal, sest tegelikult ei ole mitte mingit pointi saagida seda mingisugust 30 meetrise ümbermõõduga puud maha, näha ära meeletut vaeva ja saada sealt suhteliselt keskmise kehvema kvaliteediga nii-öelda lauamaterjali. Ja miks need puud seal on ja miks mitte kuskil mujal? Ega tegelikult ei tea seda siiani mitte keegi päris täpselt, aga üldiselt Ühes on kokku lepitud, et ikkagi hoovus, mis kannab seda toitvat niiskust üle nende California tasandike niiskus jääb siis sinna Sierra Nevada mäestiku kinni on andnud selle võimaluse just nimelt selles kliimas Nendel puudel kasvada teed siis selle kliima ja niiskuse tasakaal selles kõrguses selles kohas ja tänu hoovuste poolt kantavale nii-öelda niiskusele annab siis võimaluse on andnud võimaluse aastatuhandete jooksul nendel puudel selliseks kasvada. Ja tegelikult Ma ei tea, ega ei julge mitte keegi öelda, et kas 1000 aasta pärast 2000 3000 aasta pärast on puud seal alles ja kas järgmised sekvoiad on kasvanud suureks ja vanaks sest et ega kliimamuutused on ju selgemast selgem, et aset leiavad ja, ja, ja kui tundlikud täpselt need puud sellel on, seda me tegelikult ju teada ei saagi. Et loodame parimat, loodame, et see täiesti eriline looduskooslus jääb sinna kogemiseks vaatamiseks veel veel veel lugematu teks aastateks sadadeks, tuhandeteks, aga, aga sellegipoolest noh see on koht, kus saab ennast väikse ja tähtsusetu na tunda. Kogemata lähebki täpselt sellesse teemasse kaupa sinu poolt kaasa toodud järgmine lugu. Tim hardin, Carpenter kui ma oleksin puussepp, kuulame seda ja mõtleme siis samal ajal nende majesteetlik puude peale. Kaupo, me oleme sinuga Yosemiti looduspargis USA-s. Ma tean, selle kohta anti ainult nii palju, et see on üks kuulsamaid loodusmaastikke või loodusparke USA-s, sest alati, kui USA looduspargist juttu tuleb, miskipärast see miskipärast kerkib esile. Kui kaua sa arvad, et seal oleks mõnus olla ja mida seal peale nendes hoiade veel näha on? No ma arvan, et seal võiks olla isegi võib-olla terve elu, et et selles suhtes see on tõesti väga eriline looduskeskkond ja ja kes on õnnelik, õnnelik, kes saab seal elada, kes, kellel on, on põhjustel elada enamus tänaseks, kes seal kandis elavad, on pigem looduseuurijad või siis turismiga ga seotud inimesed, et ega sinna väga palju neid nii-öelda põliselanikke pole alles jäänud ja ega seal pole aga lihtne elada, sest kliima on seal karm. Lumi ja torm ja külm tulevad väga äkitselt, nagu mägedes ikka võib juhtuda, inimesed on tihti seal ka lumevangis ja nii edasi, nii et ainult ütleme selline turistide jaoks tehtud, et maantee seda hoitakse aasta läbi kogu aeg lahti. Aga, aga kõik muu, mis seal on, ikkagi elab sellises täitsa looduse rütmis. Miks Joseemiti võib-olla siis nii kuulus on, et, et tegelikult sellest on saanud ameeriklaste jaoks üks väga-väga tähtis sümbol? Ütleme, mis seal tegelikult lausa võiks öelda kogu maailma mõistes suhteliselt ainulaadne. Kuidas juba 1800.-te keskel või 1800.-te, ütleme teises pooles ja lõpus muutus väga populaarseks loodusturismiobjektiks loodusturismikohaks. Et see hakkas pihta esinema esimeste nii-öelda rändkunstnikega, aga siis hakkasid Josamiti imesid, millest varsti räägin, piltidesse maalima, siis tulid esimesed fotograafid ja, ja tõepoolest, kui sinna juba raudtee lähedal läks, siis algas ka nii-öelda massiturism. Ja, ja kui ma olen maininud seda nii-öelda ameeriklaste uhkust või eneseuhkust, et nagu samase relva kandmine lõputud avarused ja suured teed ja autode kummardamine ja see nii-öelda see, kuidas öelda selline hull tra religioossus samal hetkel, mida võiks tegelikult nagu mõnes mõttes kahtluse alla panna, et kui siiras või, või mis seal siis nagu täpselt ikkagi on. Aga, aga tõepoolest see José emiti, kus oli ka üks võiks öelda ameeriklaste rahvuslik eneseuhkuse, selline uue laine algataja, nad äkki said aru, et neil on midagi, mida tegelikult Euroopasse enam sama hästi kui ei ole. Sest Euroopa oli ikkagi juba nii tsiviliseeritud, nii koloniseeritud igas mõttes, et sellist metsikut koskede, hiidsekvoia tega, teravate määdi pudega, suurte metsadega vahutavate jõgedega lilleväljadega suurt metsikut ala tegelikult ei leidugi. Nii et, et äkki oli neil midagi, mida kellelgi teisel justkui ei olnud. Nii et see seda mõtet või seda mõtteviisi ei saa alahinnata, et see on tegelikult selline ikkagi see noh, kui meil on mingisugune teatavad sellised rahvusliku ärkamisaja nii-öelda sellised tõusu jooned olnud küll koos laulupidude sünniga või, või, või, või keele arenguga ja, või kalevipoja kirjutamisega, mis iganes, nagu sellised nagu sellised tundepuhangud, et me oleme kuidagimoodi tähtsad, eks ju, siis samamoodi Joseemiti nii-öelda turism tähendas midagi palju enamat kui lihtsalt see, et inimesed said kuhugi ilusasse loodusesse minna. Ja Roseemiti minu jaoks tähendab tegelikult, et ennekõike sedasama Ansele Aadamsoo, kellest ma eelmisel nädalal väga põgusalt rääkisin, sest et just nimelt need, need ikoonilised vaated sealtsamast Joseemitist, enne kui need turistide teed sinna tehti, kui ta seal eesliga matkas suur plaatkaamera eesli seljas. Tegelikult tegid temast ühe sellise looduse, saadiku ja looduse hoidmise saadiku ja looduse väärtustamise ja looduse ilu hindamise saadiku. Et minu jaoks sinna minek oli ikkagi nagu täiesti ma võin öelda, kui nagu selline aegadeülene kohtumine oma oma teatavas mõttes sellisement toriga või, või sellise mõtteviisiga. Nii et et seesama on seal ja seesama Joseemiti kindlasti andsid minu järgmisel aastal valmiva näituse projektile, mille nimi on ka siis nii tagasivaatavalt on seal, aga mis ei ürita kuidagimoodi olla, on seal vaid üritab olla olla mina ise sellise tõuke selle loomiseks, nii et ma arvan, et igal kunstnikul, kes nagu tunnetab seda mingisugust konkreetset tõukehetke või, või seda, seda loomise nihukest noh, sellist pöördepunkti siis, siis see on väga-väga tugev ja väga-väga jõuline. Aga nende koskede kõrval siis on, seal on seal tõesti terve rida selliseid kuulsaid mägesid või mindi tegelikult graniitkaljusid ja nendest siis kõige kuulsama kapitan või kapteni kalju, kus on siis kilomeetri kõrgune sirge graniitsein ja see on tõenäoliselt ka üks kuulsamaid siis ronimisseinu nii kaljuronijate Vabaronijatele, vägi ronijatele, mis iganes, kes kuidas seda ronib, kes köite abiga, kes ilma, kes öösiti, kes päeval, kes kiiruse peale raskuse peale, nii et see on üks selline müstiline sein, mida sa võid kiikriga kaugelt vaadata, sa näed, et seal tegelikult ka täis, kes on siis erinevate kõrguste peal olevad ronijad. Nii et noh, ütleme nii, et see mõjub ikkagi täiesti hullumeelsena, kui sa vaatad seda, seda valget, sirgjoonelist kilomeetri kõrguse graniitseina ja mõtled, et näiteks praegu on 60 inimest siin seina peal, kes siis ronivad kõik soolo seda seda seda seina üles. Ja, ja teine, teine siis nagu, nagu selline noh, samamoodi koonilise näo andev graniit, Kaljo haal Stoum ehk siis poolik kuppel, mis on siis kunagi ka seal tektoonilise nihetatud nagu poolitunud hiiglaslik graniitmägi või kalju ja millest me nüüd siis järgi jäänud sinna ära hammustatud pooli ja kui sa matkad õigesse punkti ja siis sa saad tegelikult aru, kus see vastus ka on, ehk siis see on ka hästi põnev, et see avaneb vaade ainult teatud õige nurga alt õigest kõrgusest, kui sa näed, et sellelt ära hammustatud hiiglaslikud kaljujuraka teine pool on tegelikkuses pool nii-öelda seda orgu samamoodi mäe küljes olemas väga, väga vinge koht matkamiseks, sest et nii nagu ma olen ka eelnevalt maininud, on kõikidel maailma turistidel mitte ainult ameeriklastelt kõikidel maailma turistidel kombeks minna sinna, kuhu neile öeldakse, et nad peavad minema. Ja see on nüüd küll praegu tänase päeva nagu nõuanne, mida ma kõikidele ütlen, et et kui teile öeldakse, kuhu te peate minema, siis minge just teise poole. Et võib-olla te ei näe seda kuulsat vaadet, mida Instagramis juba 600 miljonit korda postitatud ja võib olla Ta ei näe veel midagi, aga võib-olla te näete midagi hoopis ägedamat hoopis privaatsemal, hoopis vähem tuntud ja saate täiesti teistsuguse kogemuse osaliseks. Nii et täpselt samamoodi on Joseemitiga USA rahvusparkides eriti Joseemitisem kombeks nimetada selliseid kaugemaid matkaalasid päkk Gandhi ehk siis nii-öelda sellised taga taga tagametsad või tagamaastikud, kuhu sa pead isegi võtma rahvuspargi kontoriste keskusest loa, et sinna minna. Aga kui sa selle loa võtad, sa ei maksa mitte midagi ja siis sa saad minna matkama nendesse samadesse, kohtadesse, samadesse metsadesse lihtsalt palju sügavamale, palju kaugemale ja ilma nende lõputute hordide. Ta käis seal turisti sihtpunktides murravad nii et tõesti, Joseemitis on tegelikult väga palju väga ilusaid matku, mis ei ole absoluutselt rahvastatud, noh enamasti need kõige erilisemad tahavad ka ööbimist saada ja tahavad sellist pikemat pikemat, et matka, aga mitte sugugi mitte kõik sugugi mitte kõik. Ja, ja täpselt samamoodi see back kantri, ehk siis need nii-öelda rahvuspargi tagumised alad, kuhu ei lähe ühtegi teed, võimalik siseneda hoopis sellistest punktidest, kus ei ole üldse mingit isegi parklat ei ole. Et saate võtta selle radade kaardi ja, ja minna seda loodust. Näiteks ma ütlen ausalt, et Joseemit, siit tuleb ka nuusutada Diosemiti nuusutamine, midagi täiesti erilist, sest sa tunned seda erinevatel okaspuude vaigu ja käbide ja koore ja nende eeterlike õlide lõhna, siis sa tunned 15 aastat tagasi toimunut kahjulõhna ja sa tunned seda jäise veesulamise, kose lõhna ja ja see on võimas, see on kõik väga võimas. Ja märksõna on ikkagi see kogemise oskus ja see nii-öelda oma nurga ja nurgataguse leidmise oskus. Ja ma olen ise ka alati öelnud ja rõhutanud, et reisime kõikide meeltega ja, ja need lõhnad, mida sa kirjeldad, need kindlasti sobituvad hästi sellesse konteksti ja mis see kindlasti ei, ei kostu sinuni või ei või ei auru ja auru ei jõua sinuni, kui sa vaatad seda maailma ainult läbi läbi bussi või kasvõi sedasama Šeurolee akna, et tuleb sukelduda, tuleb hingata, sisse-välja, tuleb istuda veidi kauem kohapeal. Aga kaupa ma küsin. Äkki räägid paari sõnaga, kes on see hansa Lädalus, kelle jälgedes sina neid maastikke läbid? On selle nimi on tõesti kerkinud jutus mitmel korral esile, sest paratamatult nagu paratamatult, nagu ma ütlesin, oli ta minu üks väga suur inspiratsioon ja, ja armastus ja tänaseks on ta ka minu järgmisel aastal valmiv näituseks siis sisuliselt võib öelda, et nii mitmel tasandil okupeerib sansel minu elust väga-väga-väga tähtsad, et osa ja väga suurt osa. Ma ma arvan, et vist kaks asja, mis on sellised nagu faktid, mis seal tegelikult sellised kõrvalised alternatiiv, faktid, mis nagu justkui ei oma üldse tegelikult nagu laiema avalikkuse jaoks tähtsust, aga minu jaoks omavad väga suurt tähtsust, et et võib-olla esimene nendest on see, et et on, selle jaoks oli armastus looduse ja fotograafia vastu ja austus nende mõlema vastu võib-olla kogu elu teatud kreedo. Ja, ja näiteks, kui tekkisid vaidlused teemal tollel ajal olid väga populaarsed vaidlus, et kas fotograafia on kunst, kas fotograafia saab olla kunst, kas looduse, fotograafe üldse siis veel kord veel keerulisem saaks olla kunst edasi siis on seal kirjutas väga pikk kidra, staate esseesid, arvamuslugusid, ta kaitses oma vaateid ja, ja oli alati valmis nii-öelda loodusefotograafia kaitseks lahingusse minema. Ja, ja, ja võib-olla see on midagi, mis mind väga inspireeris ja mida ma proovi püüan omal moel ka ise teha. Ja, ja teine asi on see Danzerali tegelikult tausta poolest muusik samamoodi nagu minagi olen oma tausta poolest muusik. Jaa jaa, mingil veidral moel jõudis ta sealt muusikast fotograafia, nii, aga muusika ja alati tema ellu ja, ja no muusika tähtsust on minu jaoks võimatu üle hinnata, sest et muusika kui, kui, kui saatja kui rõõmustaja, kui see, see on, see on midagi väga-väga-väga jõulist, jaga inspiratsioon. Et, et tõepoolest need mõningad sellised alternatiivsed liinid, et seda näiteks Ameerikas teavad ikkagi Hansel Adams nime peaaegu kõik inimesed, et Tarmo looduskaitse agendaga ja, ja vaatse sellise vanahärra või vana niukse vana papina lõpuks Papansel teda kutsutigi jõudis ikkagi väga paljude inimeste teadvusesse, aga, aga just nimelt see, milline ta teekond oli, et see teekond on, on mul olnud väga eriline. Kuulame vahepeale siia viimase kaupa sinu poolt kaasa toodud laulu Glen Campbell, juuston kammitusse Hiiu. Ja siis võtame tasapisiotsad kokku. Ma võib-olla ütleme ainult nii palju selle muusika saateks, et kui ma neid lugusid valisin, siis siis see kulgemine ja teelolek olid minu minu inspiratsiooniks enda mõleva. Nii eelmise nädala kui selle nädala saate lugude valimisel puhaseutrit. Mina kauba saateaega pole veel palju jäänud, et USA metsikule läänele tiir peale teha. Räägime siis võib-olla lõpetuseks lihtsalt teelolekust kulgemisest USA-s, tegelikult on need vahemaad meenutada pikad. Me oleme rääkinud siin kandjatest orgudest kohtadest, aga, aga hästi palju, suure osa sellest on ju lihtsalt kulgemine lihtsalt kaugusse. Kas siis ussina looklevad või nöörina sirge, et maanteed, päikeseloojangud, kilomeeterite miilide või sadade miilide kaupa tühjust. Et milliseid mõtteid selline kulgemine sinus tekitab? Ma arvan, et, Üks niisugune, et see kulgemine on üks tegelikult üks sellise rahu ja tasakaalutekitaja, kui asjad on õigesti ja, ja et leida üles nagu see tunne, et, et see teekond on ka teekonna vääriline, aga et see see samas nagu, et see teekond ei ole ainuke eesmärk, et kuidagi kuidagi balansseerida ära need kaks nagu pisut vastastikust isegi vastandlikku mõtet, et Leida sellest kulgemisest ja tühjusest ja vaikusest tuule vihinast ka nagu üks väärtus, mida sa tee sulle pakub aga teisest küljest kihutada läbi elu või mitte kihutada läbi läbi minu poolest Ameerika või, või mille iganes, et eks see ikka taandub jälle sellele siin ja praegu või sellele, sellele kohaloleku retoorikale ja mõttele. Ja tegelikult ju noh, mis siin salata, et seesama teelolek oli üks, üks ütlemata suur metafoor, et kus, mida me siin elus siis ikka muud teeme, oleme terve aeg, teatavas mõttes teel kuskilt nagu, kui minu poolest, kui metafoori soovida, siis oleme teel nagu noorusest vanadusse ja ja mulle minule needsamad sellised privaatsed hetked minu peas sel teel tühjusega olles on, on hinnalised hinnalised hetked ja loomulikult, et vastukaaluks seda romantikat natukene maha tampida, et et eelolek kuskil kiirde ummikusse olla nagu äärmiselt äärmiselt stressirikas, kui sa tead, et sind ootab ees midagi ägedat või, või kuskil mingis ebamugavas lennukis või, või lennujaamas aega parajaks tehes, et et eks see on, see on, see on üks põnev ja keeruline mõte, mängija mõttemuster. Ja kui rääkida teedest USA-s ja seal on tõesti on neid tühja täide need kiirmaanteed mingeid kuuerealisi, siis siis just need esimesed nimetatud on ju need, mis annavad sulle selle võimaluse selleks meditatsiooniks. Ta on suhteliselt head, heas korras, seal ei pea nagu silmakullipilguna hoidma, et, et sulle iga iga mingi 100 meetri tagant või 500 meetri rant võib-olla mingisugune poolemeetrine, lamav politseinik keset maanteed, nii nagu, nagu sa tead Peruus kuskil seal. Ja just roolis olla. Mulle meeldib ka sellistel puhkudel nagu, et sa saad nüüd kulgeda, mõelda ja noh, need tunnid lihtsalt lihtsalt lendavad. Ja muideks seesama muusika jälle taaskord on ka nendel hetkedel nagu võimsaks saatjaks, sest et ta annab su mõtetele tiivad ja võtab okupeerib su tähelepanust täpselt sellise väikse spektri, mis võimaldab su mõtetel seal silmadel endiselt ringi lennata. Et et ja ma, ma arvan, et võiks, võiks selle, selle mõttega tõmmatagi otsad kokku, et tegelikult me ju käisime nende kahe saatega ära geograafiliselt või nii-öelda mõõtsime tuhandeid miile maantee teed. Ja ometigi ma mõtlen, et see ühest kohast teise jõudmine on täpselt samamoodi hinnaline väärtus, sest et kui isegi saaks teleporteeruda ühest kohast teise siis see on nagu ka selline settimise hetk, et sa ei ahmiks ahnitseks kõiki neid asju korraga. Sest et see on ka üks viga, mida minu meelest tihti tehakse, et ma tahan kõike näha, ma tahan hästi, palju, ma ei taha, ma ei taha millestki ilma jääda, sest inglise keeles öeldakse sesseeruv fluusingi, see keerab missing ja just täpselt missing out, serv, luusing, et hirm nagu, nagu kaotada, ilma jääda. Et seda ei peaks ka olema, et see, see aeg nagu annab jälle millelegi teisele väärtuse. Aitäh kaupa. Aitäh, Ivo tulid, tulid ja jagasid kahe saate jooksul oma oma mõtteid, muljeid ja kogemusi USA metsikust läänest. Aitäh, kallis kuulaja. Et olid ka täna seal rännutunnil meiega. Ma tuletan meelde ja nii me eelmine saade, Kaupo Kikkas, aga kui ka kui ka kõik varasemad rännakud on ilusasti järelkuulatavad, nii raadio kahe kodulehel raadioga hätist kui ka teie oma vabalt valitud podcasti programmist. Mõned Kaupo Kikkase pildid sellelt retkelt leiate Facebooki lehelt ergaxeys pass. Ja kellel on suurem huvi nende paikade vastu või soovib, soovib koos kaubaga nendesse kohtadesse heegeldasis, otsige Kaupo üles Facebooki avarustest või või küsige tema kontakti minu käest. Saade oli reispass, mina olen, juhatasin Herkel, värske vaban, raadio kaks. Ja kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.
