Tere õhtust. Täna võtsime nõuks rääkida ilmast sedapuhku mitte niivõrd ennustamisest, vaid sellest, kus tekib ilm ja missuguste protsesside tagajärjel ta tekib. Kutsusime stuudiosse Tallinna ilmajaamast lapikud pilvi Kirsi ja Helve ohaku. Esimene küsimus olekski, kui kaugel meist siis toimuvad need protsessid, mis meie näiteks homset ilma kujundavad. Kui võtta vertikaal ses suunas, siis ilm tekib troposfääris seal siis maapinnale kõige lähemas õhukihis, mille paksus on ekvaatoril kuni 17 ja pool kilomeetrit ja boonustel kuni kaheksa kilomeetrit kujaga horisontaal ses suunas siis, kui meile lääne poolt liigub meie suunas ilm siis olenevalt tuulekiirustest tavaliselt tekita umbes Inglismaa kohal ja jõuab siis järgmiseks päevaks meieni. Võib-olla nüüd natukene räägiksime sellest peamisest üsna lühidalt nähtavast tegema, sellepärast et selle kohta on pikki teooriaid kirjutatud, missugused protsessid troposfääris, et ilma kujundavad. No ilma kujundab kõigepealt muidugi päikeseenergia, päike on tõesti atmosfääris kõige aluseks, ta on põhiline ilma kujundav tegur. Asjata ei pööra päikeseuurimisele praegu nii suurt tähelepanu. Päikese aktiivsusest ei sõltu üksnes ilm, vaid ka rida teisi geofüüsikalisi nähtusi. Päike kiirgab maailmaruumi tohutul hulgal energiat. Maa saab sellest vaid õige väikese osa kuid isegi see osa on nii suur, et energeetikute andmetel võiks saadava päikeseenergiaga keema ajada pool Atlandi ookeani. Samuti ületav maapinnal vee aurumiseks kulutatava energia hulk ühe aasta jooksul kümnekordselt kõigis teadaolevates kivise lademetes peituva energia. Muide, kas see on energia, mis akumuleerub maapinnal või tähendab üldse energia, mis saabub päikeselt osasest tagasi, peegeldub? See on mõeldud just energia, mis saabub väikeselt, muidugi osa sellest energiast akumuleerub maapinnas osa antakse edasi lähedal asuvale õhukihile ja üsna suur osa kiiratakse tagasi maailmaruumi. Maakera ümbritseb atmosfäär ja seda atmosfääri tänapäeval jagatakse põhiliselt viieks kihiks. Kõige maapinna lähedasemat õhukihti nimetatakse troposfääriks. Järgmine atmosfääri kiht on stratosfäär. Kui troposfääris oli atmosfääri massist kolm neljandikku, siis edaspidi järgmised. Õhukihid on aga palju väiksema tähtsusega, kuna seal on õhu tihedus väga väike. Stratosfäär ulatub keskmiselt 50 55 kilomeetrini. Stratosfäärile järgneb mesosfäär, mis on siis 55-st kuni 80 kilomeetri kõrguseni. Mesosfääris. Meil tunneme õhutemperatuuri tugevat langust. Mesosfääri ülemisel piiril on õhutemperatuur kuni miinus 80 kraadi. Sellele järgneb aga termosfäär, kus õhutemperatuur hakkab uuesti tõusma ja tõuseb termosfääri kõige ülemisel piiril 2000 kraadini. Termosfääri ülemine piir arvestatakse keskmiselt 800 kilomeetri kõrgusel ja järgneb siis juba viimane õhukiht. Eksosfäär ja tema ülemine piir on siis juba kosmilises ruumis. Kõige tähtsamaks siis nendest sfääridest võime nimetada meile tänase saate jaoks nagu kõige maapinna lähedasemat, tihti seal siis troposfäär, milles siis toimuvad kõige tähtsamad ilmastikku muutused ja see ilm, mida meie siis iga päev tunneme. Troposfääris sisaldub 75 protsenti õhumassist ja ta paistab silma suurte horisontaalsete temperatuuri kontrastide poolest ja veeauru sisalduse poolest, mida võib leida ka troposfääri kõige ülemistes kihtides. Kuidas siis tekivad troposfääris horisontaalsed temperatuuri kontrastid? See oleneb aluspinnast. Päikeselt saadav energia tõstab maapinna temperatuuri olenevalt pinna iseloomust teatud kraadide võrra. Kaljusel pinnal näiteks temperatuur tõuseb tunduvalt rohkem samuti kõrbes, isegi ööpäevane temperatuuri amplituud ulatub 60 kuni 100 kraadini. Samal ajal tiheda taimkattega kaetud alad soojenevad tunduvalt vähem. Nii tekib temperatuuri vahe ka antud maa-alade kohal asuvas õhus. Tekivad soojad ja külmad õhumassid ja soe õhk. Kui tunduvalt kergem hakkab tõusma ülespoole ja soe õhk üles tõustes, siis ta peab asendama maapinnal teise õhumassiga, mis on siis oma omadustelt raskem ja tavaliselt külmem õhk on alati meil raskem, siis külmem õhk liigub selle kohale, kus meil oli siiani soe õhk, mis tõusis neid üles. Ja selliselt tekivad siis, kui üks õhumass liigub eest ära, teine järgneb, aga talle tekivad õhurõhuvahed ja sellest õhurõhuvahedest ja õhumasside asendamisest üksteisega tekib ka meil maapinnal. Tuul jaa, tuuleks nimetame ainult tõhulikumist horisontaalsuunas vertikaalsuunas liikuvat õhku nimetatakse vertikaalseks vooludeks ja inimene teda otseselt maapinnal ei tunneta. Tuult iseloomustab muidugi tema suund ja tugevus, missugused tuul õieti maailmas puhub. Maailmas on kahtlemata kohalik tähtsusega tuuli, mis tekivad lihtsalt kuskil merelahe ääres järve isegi jõgede suurte jõgede ääres ja on olemas ülemaailmseid, Tuuli on olemas taimedelt, globaalne tuultesüsteem. Muidugi kohalikud tuuled tekivad jällegi, nagu oli öeldud, lihtsalt kohalikest õhurõhkude vahest näiteks ilusal suvepäeval jahedama mere kohal on õhk tunduvalt raskem kui maa kohal, kus päike tugevasti soojendab ja õhk ülemistesse kihtidesse tõuseb. Seetõttu tekib alati suvel keskpäeval mere ääres tugev tuul ja ta võib isegi ulatuda mõnikord kuni viie-kuuepallini. Samuti nimetatakse veel kohalikeks suurteks mosoone. Need haaravad küll tunduvalt suurema ala, kui nad on iseloomulikult ka ainult teatud maailma jaole esinevad India ookeanis ja vaikse ookeani rannikul. Isegi kohalikest tuultest võiks märkida huvitava tuulena suurlinnades esinevat väikesi tuule puhanguid kuumadel suvepäevadel, kui äkki maja nurga tagant võib järsk külm tuuleil. Vastuse eestlase tekib sellest, et päikese käes lihtsalt suure kivimaja üks sein kuumeneb tunduvalt rohkem kui teine. Üldiselt atmosfäär liigub ümber. Ma ka teatud vöönditena, moodustades omaette süsteemi. Näiteks on ekvaatoril vaikusevöönd, mis haarab umbes 20 kraadilaiuse vööndi, 10 kraadi põhja- ja 10 kraadi lõuna poole termilisest ekvaatorist. See tekib sellest, et ekvaator saab päikesekiirgust kõige enam. Seal tekib tormilised vertikaalsed voolud, õhk tõuseb kõrgematesse kihtidesse. Kõrgemates kihtides tekib sisse huvitav nähtus, seal on õhku nagu ülearu ja see hakkab voolama kahele poole pooluste suunas nii põhja kui lõunasse. Muidugi teatud kaugusel ekvaatorist peaks õhku uuesti alla laskuma. Ja umbes 30. 35. laiuskraadi vahel see toimub. Nendel aladel esineb jällegi peaaegu absoluutne tuulevaikus. Meremeeste hulgas nimetatakse neid laiusi hobulaiusteks sest purjelaevade ajastul, kui laev sattus tuulevaikusevööndi, ei suudetud laevadele kaasa võetud hobuseid sööta ja nad hukkusid ning lisati merre. Kolmekümnendatel laiustelt hakkab tuul uuesti laiali voolama põhja ja lõuna poole. Siin peab ütlema, et õhk heli otse põhja või lõunasse vaid siin avaldab mõju maa pöörlemine. Pöörlemise mõjul pöörduvad tuuled põhja poolkeral paremale ja lõuna poolkeral vasakule, siis puhuvadki 30.-st laiuskraadist kuni 20.-ni umbes mitte põhjatuuled, vaid kirde ja isegi idatuuled lõuna poolkeral, siis vastavalt ida ja kagutuuled. Seda vööndit nimetatakse passaatide vööndiks ja see on meremeeste pääsemine pärast hobulaiusi. Seal puhub aasta ringi ühtlane. Kas võib öelda, et vaikuse tsoon hobulaiusatsioon ja teisest küljest siis passatud piirkond on suhteliselt püsiva ilmaga alad? Ja sest hobulaiused on pidevalt kõrgrõhkkonna mõju all, kuna õhk kõrgematest kihtidest allapoole laskub, siis seal on aasta ringi õhurõhk kõrgem kui ümbritsevatel aladel. Ja passaatide vöönd on samuti suhteliselt püsiva ilmaga ala. Kas peaksime nähtavast edasi minema niisugustel aladel, kaasa arvatud meie Eesti alatsin, kus ilm kuigi püsiv ei ole? Eesti jalad kuuluvate nõndanimetatud läänetuultevööndisse, läänetuulte vöönd, esineb ka lõuna poolkeral lõuna poolkeral nimetatakse seda mürgavateks 40.-teks laiusteks. Meremehed tunnevad seal alatasa suuri torme, kannatavad tormide all. Läänetuuled tekivad peaaegu analoogiliselt põhjusel, mis passaadiki nimelt 30.-test laiustes osa õhku suundus ka põhja poole ja kujutame nüüd ette, et õhk liigub lõunast põhja, siis nagu ikka põhja pool keraldab, pöördub paremale. Järelikult ei puhu seal mitte lõunatuul, vaid Edela ja läänetuul ja sean haarab enda alla vööndi umbes 40.-st kuni 60. põhja laiuseni vastavalt siis lõuna, poolkeral 40.-st 60. lõunalaiuskraadini. See ala on tavaliselt väga ebapüsiva ilmastikuga, sest läänetuuled meil eriti toovad niiskust, mis põhjustab meil sademeid ja pilvisuse teket. Oma osa mängib ka järgmine tuulte vöönd, mis asub 60.-test laiuskraadidest põhja pool. Seal kujuneb nimelt nõndanimetatud polaarmüts. Osa õhku, mis ekvaatoril tõusis kõrgematesse kihtidesse, laskus alla, nagu ma juba ütlesin, 30.-te laiuskraadide juures osa õhku aga liigub edasi põhjapooluse poole ja niimoodi toimub põhjapoolusel suur õhu kogunemine. Poolusel see õhk laskub seega tiheneb jõudes madalamates atmosfääri kihtidesse tiheneb, jahtub ja niimoodi tekib erakordselt püsiv külm õhumass. Pooluste kohal ja selle külma õhumassi mõju ulatub peaaegu siis kuni 60. laiuskraadini. Pooluselt hakkab muidugi õhk jällegi liikuma lõuna poole muutes omakorda maa pöörlemise mõjul suunda ja puhub seega veidi kirdest. Niimoodi kohtuvadki siis 50.-te laiuskraadide kohal umbes kirde tuuled lääne ja edelatuultega. Sellega ongi seotud väga suur õhumasside vaheldumine meie laiustes ja erakordselt muutlik ilm, mis on tunduvalt muutlikum kui mujal vööndites. Kui oli juba juttu õhumassidest õhumassid liiguvad siis nii põhja kui lõuna suunas siis õhumassidele avaldab veel väga suurt mõju aluspind, millist aluspinda mööda see õhumass liigub ja kui on vaikusetsoonid, ka meie kaladel on tihti tuulevaikusealad ja kui üks õhumass on teatud suure maa-ala kohal pikemat aega, siis ta omandab teatud omadused, mis on sellel aluspinnal näiteks Atlandi ookeani kohal, kui tekib kindel õhumass. Ja siis ta võtab sealt hästi palju niiskust kaasa ja nagu juba eelpool öeldi, et liigub seal tavaliselt läänetuultega, siis meie suunas üldiselt jagatakse õhumasse mitmel viisil ja teadlased jagavad neid väga erinevatesse rühmadesse. Nõukogude meteoroloogid jagavad põhiliselt neljaks peamiseks õhumassiks nimetavad neid siis nii ehk materiaalne, troopiline, polaarne ja arktiline. Ja siis need neli õhumassi veel omakorda jagavad siis nii-öelda pooleks kas siis mereline või kontinentaalne ja need õhumassid, ennem oli siin ka tuultest juttu. Tuultega pannakse siis need õhumassid liikuma, kui on meil soe õhk, mis liigub troopilistel aladelt põhja suunas, seda on palju kergem ümbritsevast polaarsest õhust ja see õhk suunatakse üles kõrgematesse õhukihtidesse, tekib jälle rõhu vahe, see asendub uue jahedama õhuga. Ja nii tekivadki siis keerised, mida nimetame juba madalrõhualadeks või tsükloniteks ja nendes tsüklonitest siis tuule suund on vastupidine kellaosuti liikumise suunale. Ja nagu siin ka eelpool Helle räägiti just nendest mõjudest, kuidas maakera pöörlemine mõjub ja kesktõrje tõmbetungid mõjuvad selle õhu liikumisele, siis kaldub see tuul tavaliselt tsükloni tsentrist väljaspoole. Tsüklon on juba võrdlemisi konkreetne mõiste, mida me tavaliselt ilmaennustusest tihti kuuleme. Tsüklon põhiline, mis meil siis neid ilmamuutusi põhjustab sest kui ka väga suurtel maa-aladel, eriti kontinentaalsetel aladel õhumass pikemat aega paikneb ühel kohal, siis tekivad sageli kõrgrõhualad, aga kõrgrõhu alad nagu ei muuda ilma nii kiiresti kui need madalrõhualad liikudes kindlale maa-alale ja sellepärast on nagu harjutudki rohkem kartma. Tsükloneid ja teine on muidugi see veel, et madalrõhualadega tavalised just kaasnevad väga tugevad ja kiired ilmastiku muutusega, tugevad tuuled, tugevad sajud ja sellepärast siis nagu kõik tähelepanu ilmade ennustamisel ja ilma kujundamisel on nagu madalrõhkkondade. Madalrõhualade lähenemisel kõigepealt see soe õhk tõuseb kõrgematesse, õhukihtidesse ja tõusmisega, siis veeaur kondenseerub, sest arvestatakse merepinnal keskmiseks õhurõhuks 1000 millibaari aga juba viie kilomeetri kõrgusel on rõhk vaid 500 millibaari sisse, õhk tõustes omab suuri võimalusi laiemale minna, sellega toimub koos õhumassi jahtumine ja teatud momendil omandab siis temperatuur sellise väärtuse, et veeaur kondenseerub ja veeauru kondenseerumise tagajärjel tekivadki siis pilved. Eriti intensiivselt tõuseb õhk just ülesse madalrõhkkondade lähenemisel ja sellised pilved annavad Meil tavaliselt kõige rohkem vihma, sest õhk tõuseb väga kiiresti ja juba väga kõrgele ja sellises pilves on siis nii veeauru, nii vee, tilgakese kui ka jääkristalle. Ja see veeaur Sublimeerub selle jääkristalli pinnal ja lõpuks ei, veetilgake on siis ühinenud oma naabritega nii palju, et tema raskusjõu mõjul hakkab juba maapinnale langema, ühesõnaga tõusvad õhuvoolud ei jõua teda enam seal pilves paigal hoida. Selliselt siis ongi kõige suuremad sajud prink pilvedest, kui aga õhuvoolud on väga nõrgad ja veeaur liigub vaid paarisaja meetri kõrgusele maapinnast. Mise pilvekiht on väga õhuke. Seal on ainult v piisakesed on niivõrd väikesed, et nad püsivad selles pilves nagu näiteks meil sel sügisel on olnud palju selliseid ilmu ja üldse. Sügisesed ilmad on väga pilvised, kuid mitte alati nendest pilvedest ei tule vihma ka väga kõrged pilved, mis on juba üle kuue kilomeetri, nimetatakse kiudpilvedeks veel. Need ei anna meile ka tavaliselt sademeid, sest seal on ainult jääkristallid ja need jääkristallid püsivad seal ka väga väikestele. Ja nii siis ongi meil sellised toredad ilusad pilved, kuid sademeid nad meile ei anna. Pilvi märkis, annavad rünkpilved väga tugevaid sademeid. See on tingitud just erakordselt tugevatest tõusudest õhuvooludest, kus tõusva õhuvoolu kiirus ulatub peaaegu 10 meetrini sekundis ja isegi rohkem. Sild peab veetilk või rahetera olema väga suured seda jõudu ületada. Näiteks saavutavad raheterad teinekord tähelepanuväärse suuruse. 1929. aastal 100. näiteks Indias rahet, kus ühe rahetera kaal ulatus peaaegu kilogrammini. Samuti võivad rünkpilved anda väga tugevaid vihmahoogusid kui paari tunni, võib-olla isegi teinekord poole tunni jooksul sajab sama palju vihma kui tavaliselt kuu aja jooksul. Pärast tänavust erakordselt suve tahaks nüüd küll küsida, millest on tingitud mõnikord ilm, nii kaua püsib ühtlane, kas siis kuiv või vihmane. Nagu tänavuaastane põud, siis seda põhjustasid kõrgrõhkkond, mis üksteise järel liikusid Gröönimaalt Skandinaavia suunas ja olgugi, et meile tundus ilm väga soojana ei olnudki õhutemperatuurid, kui arvestada öö ja päeva õhutemperatuuride keskmine, siis ei olnudki nad Meie tavalistest väärtustest kõrgemad. Kuid päike muidugi jälle tegi oma tööpäeval ja päevased temperatuurid olid tõesti väga. Kõrged aga mikspärast siis ikkagi need kõrgrõhkkonnad üksteise järel Gröönimaa poolt tulid. Eks tänavune ilmastikku anomaalia siiski tingitud teatud määral häirekest atmosfääri, tsirkulatsiooni ja selliseid häireid tavaliselt kutsuvad esile muudatused päikese aktiivsuses. Viimasel ajal on eriti hakatud otsima seoseid päikese, aktiivsuse ja ilmamuutuste vahel. Ja on välja selgitatud, et teatud külmad või erakordselt soojad aastad korduvad kindlate ajavahemike järel. Väiksem periood nendest on 10 kuni 11 aastat ja tavaliselt nad 11 aastased perioodid moodustavad kokku veel kahekümneaastase perioodi. Väga suured perioodid on 80 kuni üheksakümneaastased, näiteks on kindlaks tehtud, et Euroopas erakordselt külmad talved korduvad umbes 80 aasta järel. Kas tänavuse põuaga on ka leitud analoogiat mingisuguse väga pika ajavahemiku tagant? Viimane väga kuiv suvi, mis eelnes käesolevale, oli meil 1947. aasta kui samuti püsis kaua aega kõrgrõhkkond Ida-Euroopa lauskmaa kohal. Ja mitu kuud ei sadanud tilkagi vihma. Tol aastal oli teatavasti suur puud Ukrainas ja Olga maatika. Nii et peaaegu 11 aastase vahemiku Allase mahub 22 aastat on vahet ja enam-vähem ja kui me kord hakkasime rääkima erakordsetest ilmastikunähtustest, siis võib-olla peaks veel peatuma korraks sellel, millest õieti tekivad väga tugevad tuuled, orkaanid, taifuunid ja nii edasi. Väga tugevad tuuled, orkaanid tekivad tavaliselt ka sügisel, sest sügisel jõuab juba külm arktiline õhk kaugele lõunasse ja seal kohtub väga kuuma õhuga ja sellise hästi suurte temperatuuri kontrastide piiril tekivadki siis need võimsad madalrõhkkonnad, mida siis kutsutaksegi nendel aladel orkaanid, eks. Kui kiiresti tuul puhub, orgaanis? Tuulekiirused orkaanis arvestatakse kuni 400 kilomeetrini tunnis. Võrdluseks võib vast öelda meie augustitormi, see oli veidi üle 130 kilomeetri tunnis. Nii et peaaegu kolm korda, siis meie augustitorm, nii et siis võib ette kujutada, mida see orkaan endaga kaasa toob. Pele orkaane on veel terve rida teisi tuuli, võib-olla nendest paari sõnaga räägiksime ka. No mis siis veel, loetakse med tornaadod? Tornado on muidugi veidi teistmoodi tekkelt juba, sest Tornado, meie eesti keeles tunneme teda nii keeristormi kui ka vesipüksinime all. Ma tahan muidugi ka tohutult tugevama purustusjõuga kui meie aladel ja selleks on muidugi jälle suured temperatuuride vahed just lõuna poolsetel laiustel, kui ta tekib kõrgemates õhukihtides laskub alla nagu lehtrina ja siis ta purustav jõud just seisneb selles, et ta imeb enda sisse. Ta võib isegi terve asula tõsta korraga kohalt ülesse, hiljem ta niikuinii kukub sealt alla ja siis on juba kõik lagunenud ja purunenud. Et tema oli jällegi see otse enese horisontaalne tuul. Tal ei olegi peaaegu mõõdetav, aga temal on purustav jõud, on see tõstmine, ülestõstmine sisse imendumine nagu tõmbab nagu pumbaga. Teatavasti tornaadod orkaanid nõuavad inimohvreid tekitanud väga suurt materiaalset kahju. Ja teadlased nähtavasti väga hea meelega tahaksid ette ennustada, hoiatada inimesi, kui palju teatakse, et õieti niukse katastroofi lähenemist. Turnodosid on raskem ette ennustada kui orkaane, sest nagu juba eelpool mainisin, orkaan on tavalise tsükloni veidi võimsam väljaanne lihtsalt ja neid madalrõhkkonda, siit on võimalik kergemini ette ennustada ja nende liikumise suunda ja kiirust ja seda võib isegi ette ennustada, kuni ööpäevani ette tavalised, muidu rohkem siiski on juba raskustega seotud. Viimase nõukogude kosmoselaevade grupilennu ajal vaatlesid kosmonaudid mitut orkaani. Mismoodi orkaane õieti nii kõrgelt võiks välja näha? On nagu pööratud tirali ja sellised heledamad pilvede tipud on tal peal. Pildi järgi on väga lihtne Leida nende asukohta, kui meil on näiteks nendelt Tairostel saadud fotode järgi oleme meie neid näinud ja seal on väga ilusasti näha selle teke, koht. Eksimise võimalust ei ole seal jah, peaaegu et eksimise võimalust ei ole, mujal on ju atmosfäär nagu ühtlane ja seal on kohe näha nii sellised keerised, õhukeerised. Ja nüüd lõpuks ei olekski sünoptik, kui te ei ütleks ära, mismoodi kõikide nende tarkuste järgi, millest me täna osaliselt siin püüdsime rääkida, kujuneb välja meie novembrikuu ilm. Novembrikuu ilm tõotab olla kõige tavalisem kuu, keskmine õhutemperatuur on null kuni pluss nelja kraadi piires, mis vastab meie paljuaastastele keskmistele kõige soojem öösel, pluss kaks kuni pluss seitse päeval pluss seitse kuni pluss 12 on ilm teisel viispäevakul. Kõige külmemat ilma on oodata teise dekaadi lõpus. Siis on öösel seitse kuni 12 kraadi külma, päeval null kuni miinus viis, ülejäänud ajal on siis õhutemperatuur öösel miinus kahe pluss kolme kraadi piires, päeval null kuni pluss viie kraadi piires. Ja sellega täna lõpetasimegi meie stuudios olid Tallinna ilmajaama sünoptik kud pilvi Kirsi ja Helve ohak kuulmiseni.
