Täna õhtul loen sulle muinasjutu suur võisklus. Vanal heal ajal kui loomade vahel polnud veel vihavaenu, elasid kõik loomad maailmas sügavas sõpruses. Neil oli oma kuningaski. Lõvi. Nad moodustasid omaette riigi. Selle riigi kirjutamata seadus nõudis et ükski loomariigi kodanik ei tohtinud mingit viha kanda oma kaaskodanike vastu. Teise loomamurdmine ja söömine oli tollal surmapatuks. Toiduks võis kasutada ainult taimetoitu. Igal aastal korraldati loomariigis suured spordivõistlused kus siis iga loom oma võimeid näitas. Võisteldi väga mitmekesiste aladel, kusjuures iga loom valis selle ala, mis talle kõige paslikum oli. Karu nimel seisis maailmarekordmaadluses. Elevant oli kivi tõsterekordiomanikuks. Kala oli kiireim ujuja lendamise solivaledaim pääsuke. Igal alal olid välja kujunenud omad spordisuurused kellede nimel vastavad rekordid püsisid kaua aega. Nii korraldati neid võistlusi igal aastal sõbralikus vaimus. Aga siis ühel aastal andis spordivõistlus ootamatu üllatuse. Haavikuisand jänes võitis jooksimises koera. Kelle nimel vastav rekord oli püsinud juba aastaid? See asjaolu tekitas loomade peres suure elevuse. Jänes, kellest üleöö oli saanud päevakangelane hüppes uhkelt ringi rinde ees, pea kuklas, üleolev naeratus lõhkise mokaga suul. Koeraga kiskus koonu jalgade vahele. Ta ei suutnud taluda lüüasaamise häbi. Tekkis kaks leeri, ühed, kes pooldasid jänest ja teised, kes tundsid kaasa koerale oma sõprade pealekäimisel, kutsus koera Aaviku isanda tasu võistlusele. Jänesevõit oli puhtal kujul eksitus, ütles koer. Nõuan pük kõrvalt tasu võistlust. Olen nõus, kimp jalga uuesti võitma, teatas jänes. Mul pole midagi selle vastu, kui ta teist korda tahab kaotada. Võistlused otsustati pidada nädala pärast. Vaat siis alles puhkes elevus loomade peres, kui kõikjale löödi üles järgmised teadaanded. Tähelepanu nädala pärast peetakse ülemaailmse loomade spordiseltsi korraldusel taas suuvõistlus pikk-kõrv jänese ja Timpi jalg koera vahel. Võistlus toimub kuningas Lõvi isiklikul juures, istumisel. Sõlmiti kihlvedusid. Vaieldi võistluste oletatavate tulemuste üle ja mingi seejuures isegi niivõrd ägedaks et hüpati üksteisele karvu kinni. Jänes, see kehkutas uhkelt ringi, olles kindel oma võidus koera kasus usinale treeningule. Ta palkas endale treeneriks kirbu kelle nimel seisis rekordkõrgushüppes. Kirp oli väike loom, väikest treeneritega koer just vajaski, sest see sai olla alati temaga kaasas ja märgata nii iga väiksemat kui viga, mida ta jooksul tegi. Koera ja kirbuvahelise kokkuleppe järgi pidi kirp, kel polnud sooja karvakasukat seljas ja seetõttu külma suhtes tundlik, oli saama palgaks elamisvõimaluse koera karvadest. Nii asuski kirp koera karvadest elama. Kui koer võistlusteks treenis, siis oli kirbul võimalus asudes otse koera kõrva juures igal jooksul ilmnevalvjakesel kohe sellest koerale kõrva sosistada, et see teaks oma vigu parandada. Kohe esimesel harjutus jooksul märkas kirp, et koera jooksustiil on vale. Ütles. Hoia jooksul puusi kangetena. Pinguta vaid, lase lihased vabaks. Täna on, ütles koer. Püüan seda meeles pidada. Koer tegi kõik, mis kirp temalt nõudis ja nii võis kirp talle enne võistluste algust öelda. Hiilgevormis lend, auh-auh kui ainult jooksuajal meeles pead oma puusade hoiakut siis on sul võid surmkindel. Saabus võistluspäev ligidalt kaugelt vooris kõiksugu loomi võistlusplatsile kokku. Kui võistlejad saabusid võistlusrajale, puhkes pealtvaatajate hulgas pöörane kiiduavalduste torm. Kära oli kõrvulukustav. Maa hakkas kohe vabisema, kui kõik loomad, igaüks omal häälel röökima pistsid. Pea meeles, puusade töö, sosistas koerale kõrvakilp kes istus tema kõrvades ka jooksu ajal, kuna ta oli ju nii kerge, et jooksvat koera kuidagi ei koormanud. Lõõtsutades tormasid koer ja jänes teineteise kõrval edasi. Koer pidas hoolega meeles kirbuõpetusi ja jõudis peagi jänesest mõne meetri ette. Aga jänes võttis kogu oma jõu kokku ja jõudis, kui kolmveerand jooksumaast oli läbitud. Uuesti koera kõrvale. Hur, kiunus, koer, haavakoore nõrgad. Aga ega sa veel võitnud pole. Ja koer pani oma viimase jõuraasu mängu. Keel pikalt suust rippenemas kihutas ta võistlusrajal noolena edasi. Saber auh-auh, kas päkajuba tulised, liigutas aga ikka otse koera kõrval oma pikki kõrvu jänes endal lõhkine mokk naerule kistud. Oota soo ja koer pingutas oma lihaseid. Nii et need olid pingul kui viiulikeeled. Kirp kohkus, kuule auh-auh, mis sa teed karjuste koerale kõrva, sest selles põrgu lärmis, mida tegid pealtvaatajad, poleks sosistamist isegi ta ise enam kuulda suutnud. Koeraga ei kuulnud isegi karjumist. Ja kui kõvasti jõuabki, siis karjuda üks pisike kirp. Jäi joosta veel vaid paarkümmend meetrit. Jänes nihkus koerast juba pea võrra ettepoole. Puu saad kuuleta, puusad kisendas kirpu, nüüd juba koera kõrvas, kuhu ta oli roninud, et sel viisil koer teda paremini kuuleks. Ooh ooh ütles koer mis pidi tähendama, et ta kirbust oli aru saanud. Kuid tema tagajalad olid pingutusest ikka nagu krampis. Liikusid ebakorrapäraselt puusad, puusad vabaks. Karjus kirp kogu aeg koera kõrvas. Nähes aga, et karjumisel pole mõtet, hüppas ta koerale pähe, kust avanes hea ülevaade võistlusplatsile. Jää nees jäänees juurde, karjusid jänese poolehoidjad oma lemmikule. Ja jänes tegigi võimsa hüppe, mis teda koerast poole keha võrra ette viis. Nüüd, mil oli joosta ainult veel viis meetrit kaotas kirp selge mõistuse. Mattus meeleheitesse. Tal oli kahju sellest, et koer pidi võistluse kaotama. Eriti kahju oli tal veel sellest, et koera kaotusega pidi ta ise ilma jääma soojast eluasemest koera kasukas. Suures meeleheites surus ta oma hambakoera ihusse Koernjuutsatas ja pistis kisades viimse jõuga ettepoole. Samas puudutas aga ka juba koera rindlinti, mis jooksu lõpp-punktis üle võistlusraja oli tõmmatud. Hurraa. Elagu maailmameister, auh-auh, karjusid pealtvaatajad. Isegi kuningas Lõvi oli sattunud vaimustusse koera hiilgavast võidust. Valju möirgamisega andis ta oma imetlusest teada. Ta laskis võitja enda ette kutsuda koerlonkiski kuninga loosi ette. Minu lugupidamine, sul, hau-hau Oler, loomade pere, au ja uhkus. Tänasel peol, mille ma korraldan sinu võidu auks pead sa istuma mu paremal käel. Seal hüppas kirp koera kasukest esile ja hüüdis täis rõõmu. Armulide kuningas, meie võitsime, ilma minuta poleks koer üldse võitu suutnud. Oo, möirgas kuningas, naerda vaata, kirpu ennast pole ollagi, aga temaga asjamees. Kuidas siis koeral võita aitasid? Auline kuningas ärgu pahandagu kirbusõnade üle, kes on ju vaid üks suur kelk ja keksi ja tema oli mulle treeneriks, arvab nüüd, et ma ilma temata poleks üldse võita suutnud. Kirp tahtis hakata seletama, et ainult tema hammustus koerale võidu toonud, kuid kuningas lõvi ei võtnud vaevaks tema sõnu kuulama hakata. Kuningas lõi käpaga öeldes koerale lasta kellelgi. On ta ju nii väike teda ilmakeksimata ime ärkakski. Häbelikult puges kirp koera karvadest tagasi, kus tal kokkuleppe kohaselt nüüd, kus elada. Jänesega nutuvõru ümber lõhkise suu lonkis nukralt võistlusplatsilt minema. Ta oli väga õnnetu, et nii ruttu juba maailmameistritiitli oli kaotanud. Kirp jäigi elama koera karvadesse kuigi koer teda silmaotsaski ei salli. Muinasjutt kuulatud sulen silmad ja.
