Maaülikooli loomakliiniku tähtsaim aparaat on kohviaparaat. Sünnipäevalaps arstiabiline Agnes meenutab hea sõnaga  eelmist kohvimasinat. Jah. See. Imemaitsev sünnipäevatort annab piisavalt energiat,  et tööle asuda. Ja pikalt ei saagi kolleegidega end mõnusalt tunda. Loomad vajavad päästmist ja ravi. Meil on siis selline paariaastane. Tõugu minikoer. Ja tal on põlvekedrad, siis ei püsi paigalist  ja see põhjustab meile häda hästi. Tavaline tänapäeval probleem, kuna need minikoeri on hästi palju,  inimesed elavad hästi palju linnas, nagu kuskil neid suuri  koeri pidada, seda väikest loomakest on natukene lihtsam pidada. Seda saab kaasas kanda igal pool. Ja selle tõttu on ka seda probleemi palju. Lõikust palju. Tervist. Nii kuidas läheb? Ei ole viga, aga katsume need jalad üle siis ka. Et. Äkki te saate natuke toetada ta eest, et. No see on nagu nutt Ja see parem jalg on nagu haigem. See teata teist nagu ühte hoia. Kordagi pannud tähele, et, et see hoiaks seda Siis lõikame seda paremat, praegu. Ma kardan, tõenäoliselt küll, jah. Siis me laseme teid praegu koju. Ja ma arvan, et võiks arvestada, et kuskil kahe paiku talle  järgi tulla. Sobib niimoodi. Kuhu on läinud ka sinna suunda, et nad tihtipeale nagu ise  väga ei liigu enam, nad liiguvad selles kutsikotis,  vabandust, ütleme poisi. Aga nii on, et nad on selles kandekotis ja nad ei ole jah,  väga sellised sportloomad, just enamus neist See on veel selline. Pigem nagu suurem Seda tõugu koer, et selles mõttes, et meie elu natuke  lihtsam Sa võtad. Just parem põlv, eks. Tedit ootab ees põlvelõikus. Metsloomaarst Madisele tuuakse aga patsient,  kellesuguseid jõuab tema juurde väga harva. Saabus siis üks metsise kukk. Kellel oleks nüüd vaja teha rohkem pilti,  et vaadata, kas kõik asjad ta sisemuses on  ka korras ja aga üritame võtta siis tilgakene verd reiti  Simuna kandist ja ja selline huvitav lugu. Ta lendas korvtõstuki korvi vastu ennast  ja siis oli selline loid. Ei tahtnud enam edasi liikuda ega tagasi. Ja nüüd üritamegi selgeks teha, mis tal häda võiks olla. Ta jääb magama, näeb ilusaid unenägusid,  seniks kuni me siis teeme ilusasti pildid ja,  ja muud vajalikud protseduurid metsis on. Põhimõtteliselt. Kui väga lihtsalt öelda, siis ta on metsakanaline. Nii tahaks loota, et ta on juba piisavalt hea  ja rahulik. Madis teeb metsise kukest röntgen fotod ja võtab verd. Tegelikult me vaikselt mõnest ees ja kaasi maha keerata. Seega on korras. Jookseme aga kaalu peale sest see on hea hetk,  kus me saame tegelikult ilma tema ilma, et tema väga palju  rabist aks. Käia kaalul. 2,9 kilo metsise puhul kõige klassikalisem häda on ikka see,  et ikkagi kuhugi millegi vastu lennanud. Ja noh, näiteks ka kevade, kui mõni kana tuleb,  siis on kaks korda juhtum, kus. On kanad munenud puuriga metsise muna, nii et paistab suht  sarnane kanamunale, aga ainuke vahe vast ongi selles,  et ta on natukene piklikum. Nüüd aga valmisid metsise röntgen pildid  ja tundub, et siin midagi head ei paista. Nüüd on meil pilt. Käes ja. Ja. Tegelikult on juba päris eemalt näha, et midagi on siin pildid,  mida tegelikult ei peaks olema. Millist õõvastavat saladust peidab metsise röntgen sellest  juba hiljem? Sätime ennast kaasa veisearstidega, kes sõidavad veisefarmi. Täna peab seal tegema standardprotseduure. Sündmustik võtab aga ootamatu pöörde. Alar Herta Andres ja grupp tudengeid kutsuti lihaveisekarja,  et muude tegevuste hulgas kastreerida ka noored pullvasikad. Ilm on südasuviselt palav. Ja kõigepealt tulevad, siis ta kutsub siia need loomad  paneme siia kinni, siis selle grupi ajame lauta laudast  ühekaupa hakkame siis välja võtma. Alar on Liivimaa lihaveiste farmi juhi Airi veterinaar olnud  nii ammusest ajast, et nad võivad end juba sõpradeks pidada. Alar hakkas siin käima siis, kui ta oli tudeng ja,  ja ma ise arvan, et noh, natukene on nagu see  ka minu suunatud või minu või mõne teise lihaveisefarmi  suunatud Alaril on endal ka nüüd lihaveised. Et ta on üks nii-öelda tõsiselt praktiseeriv meisearst  ja ta ostis minu käest oma esimese Kodu kodu, kodu, kodu. Kokku on mul. Sildiseid iga aasta kuskil aasta keskmisel 100 ringis,  et talvitumale vähem, kuna ma müün kogu aeg,  kas siis lihaks või tõuloomadeks teistele farmidele. Ruttu kinni, Kertu kinni, kinni. Kohe tuleb järgmine, vaata. Mis meil sellega üle võtta ja mina panen kõrvamärk,  okei. Ilmselt nüüd hakkame kastreerima neid osasid? Jah, et me ennem rahustame ära. Meeskond hakkab ühte noort pulli kastreerima. Keegi võib aidata panna näiteks munandi. Munandikoti. Ja katsu ise ka, kus see seemne väetan. Võimalikult kõhu lähedale. Emad on nüüd väga mures oma laste pärast,  kes on sinna kinni pandud ja neid kinni hoitakse,  et põhimõtteliselt see ammumine, mis praegu käib,  on see nende ammede mure oma pojakeste pärast,  sest nad ei saa aru, mis nendega tehakse. Küllap just kontrollina ära. Natuke otsa poole, väga hästi alguses kergelt  ja neid kõvasti. Üks kaks. Järsku avastavad arstid, et kastreerimisel olev vasikas,  kellele tehti anesteesia, on liiga loid. Liiga sügavale stis. Pole sellist asja varem veel juhtunud, aga näed,  ikka juhtub kaamera ja selliseid asju hingata. Õhku või? Kasutavad leidlikult telefoni. Kui vasikas iseseisvalt hingab, peaks telefoniekraan. Uueks minema. Mingit sondi ei ole või. Vaata pore pare. Minu arust ma ei tunne südant enam. Kastreerimine ei ole kulgenud plaanipäraselt,  vasikat hakatakse elustama. Ei, lihtsalt pane vajuta, hakkab ka. Vaatamata arstide elustamiskatsetele ei õnnestunud noort  pulli päästa. Ei ole varem surnud. See on esimene esimene, kes on läinud tõesti,  ei ole varem olnud. Mõtlen, et statistika ju. Kadunud vasikat ei olnud see aasta ja sajaprotsendiline poegimine. Ei saa jääda niimoodi. Ja jah, et tule järgmisi teha. Ei pane ta. Muidugi alati, kui me kastreerime, siis sinna läheb. Anesteesia, ja see tähendab siis seda, et me paneme neid magama,  et nad ei tunneks ja ei reageeri ks ja teeme  ka siis tuimestuse pärast. Ja selle anesteesiaga, et me arvutame nagu looma kaalu järgi,  kas teame täpset kaalu või ütleme, nii-öelda umbes kaalu. Aga vahepeal muidugi on siis see, et osad Lihavesetõud on näiteks natuke tundlikumad,  noh, seda ette ei tea ja muidugi ka osad indiviidid nagu  inimestel ka, et nad on natuke tundlikumad nende toimeainete suhtes,  et nad võivad üle reageerida see keha nagu sellele  anesteetikumile ja, ja praegu on ka päris palav ilm,  et ma arvan, et et üks siis natuke üle reageeris sellele ok,  nagu anesteesiale, et tal jäi süda seisku ja,  ja siis me ei suutnud teda enam pärast elustada. Aga noh, see on üks riskidest alati kõikide loomade puhul  see anesteesia siiamaani tõesti õnneks ei ole varem seda  juhtunud ühelegi meie arstidest, aga, aga täna lihtsalt oli  see päev kahjuks. Aga noh, vaatame, et praegu praegu jälgime  siis hoolikalt neid teisi, et midagi ei juhtuks,  see ongi loomarsti elu, et me peame iga hetkega kohanema  siis sellega, et mis toimub, et ei tohi lihtsalt jätta pooleli,  et kogu aeg aju töötab, et mis ma nüüd teen sellega,  mis ma selle teisega teen, kes praegu näiteks oli juba  anestees kolleegid hakkasid kohe teda siis kastreerima,  et ta ei tohiks jääda lihtsalt lihtsalt sinna selleks ajaks,  kui me nagu mõtleme, mida me teisega teeme,  et see ongi see peab, peab olema kogu aeg niisugune valvas  ja ärkvel. Jõuame tagasi terjer tedi juurde, keda vaevab tagumise jala põlv. Tedi veel ei tea ega ilmselt saa ka aru,  et tal on täna lisaks operatsioonide teine tähtis ülesanne. Ta on kuuenda kursuse. Arstiteaduskonnaline. Me uurime kahe erineva an esteetilise nii-öelda režiimi mõju silma,  siserõhule tuleb kaks gruppi. Saavad metatooni üks grupp saab siis teksmeteomidiini,  teine saab siis mida salaami ja pärast veel propofoli  siis me mõõdame peale igat siis ravimit,  silma, siserõhku ja pärast tuleb siis statistiline analüüs  kas need muudavad midagi või mitte. Kui on nii, et nad ei muuda silma siserõhku,  need ravimid saab kasutada neid näiteks silmaoperatsioonidel,  kus on oluline see, et silma siserõhk ei muutu. Lätist pärit anest esialoog Richard on oma töö teinud  ja tedi näeb mõnusat und. Rainer asub tedit lõikama. Enne jäi aga vastamata küsimus, millise avastuse tegi Madis  Metsis röntgeni vaadates. Kaks valget täppi, kui luud on sellised Heledad õhk on tumerönken pildi peal ehk  siis mida tihedam kude? Või objekt, seda heledam jääb röngeni peal. Siis valge on tavaliselt metall. Ja siin on kaks sellist võõrkeha, mida. Ei tohiks neil olla, et ja need on koledasti õhupussikuuli moodi. Ja. Neid ei tohiks olla kindlasti linnu sees  ehk siis keegi on seda lindu lasknud, tegemist on  kaitsealuse liigiga, siis seda ei tohiks kindlasti teha,  õhupüssikuulid ei ole nagu väga sügaval. Ehk siis noh, kuulil otseselt ei ole jõudu,  et seda lindu võib-olla tappa. Aga ta kindlasti tekitab haava sellest august võivad pääseda  sisse mõned bakterid, kes sellise süsteemse haigestumise  võivad ette esile kutsuda. See niisugune poisikese temp ütleme, et metsist õhupüssi ga lasta,  et. Miks peaks, et sellega sa nagu otseselt,  et ei tapata, tekitab kannatusi, et see on põhimõtteliselt  ikkagi päris nõme. Üks oli siin jala peal. Täpselt tegelikult sääre külje peal. Siin. Ja teine ta asub. See kuul ise asub, ma arvan, ma tunnen, kui ma siia hästi  sirme alla ajan. Aga? Väga hästi ei jää. Siin ei leia seda auku täpselt üles. Tõmba silm hakkab lahti minema. Metsise vereproovidega läheb aega madis,  viib linnu tagasi puuri ja nuputab samal ajal,  mida temaga pihta hakata. Kliiniku hoovis jooksutab Soomest pärit veisearst herta aga  kaht koera mitte niisama. Ta treenib, neid. Herta on nimelt jahikoerte kasvataja ja lisaks  ka jahimees või õigemini jahinaine. Okei tuntakse anne. Et see on mu noor koer, kahe aastane. Et temaga on, harjutame veel. Lähel luma tan lähel. Oleme alles. Temaga nii-öelda teekonna alguseks jahi alguses jahikoeraks treenimisel,  et see vanem koer on mul juba päris niisugune osav jahikoer. Esimene kord, kui ma Eestis olin selle oma esimese koeraga  ja siis üks mu sõbranna helistas, et et jahimehed lasid  põdravasikat ja ta sai vigastada, aga ei saanud,  nad ei saanud teda kätte, et sul on ju mingisugune jahikoer,  et tule, püüa ta kinni. Ja siis me läksime selle esimese koeraga  ja hakkasime nagu jälge ajama, mida ma ei olnud temaga  trenninud kunagi ja siis ma põhimõtteliselt leidsime need  jäljed ülesse ja, ja viisime jahimehed sinna. Ma olin, läksin ka täiesti kodus, tulin kooli siit koju  ja olin tossudes ja kuidagi mitte üldse jahimeheks riietunud  ja siis ei olnud, see oli 2007 äkki või kaheksa. Ja siis võib-olla polnud ka nii tavapärane,  et naised käivad jahil ja siis nad olid üsna vaimustatud  ja tuleb mingi noor tüdruk väikse kollase koeraga ja,  ja otsivad selle põdravasika ülesse ja ja  siis need kutsusid mind jahile ja sealt hakkaski pihta,  nagu see Eestis jahil käimine ja. Ja see on mu hobi praegu. Et pigem siis mulle meeldib, et ma tegelen siis. Lehmadega, ja siis lõõgastun, kui ma tegelen koertega kodus  ja käin jahil ja nende edasi, et, et siis on see tasakaal olemas. Aga ma tegelen muidugi noh, Soomes, kui ma käin tööl,  et siis ma ravi seal koeri ka vajadusel,  et et selles suhtes seal on need vallaarstid nii-öelda tegelevad. Kõikide loomadega, et kassid ja merisead  ja koerad, hobused ja lehmad, kõikvõimalikud mu isa käis  ja hiljem siis ma väiksest peale olen temaga koos käinud  ja õppinud nii-öelda selle kultuuri, et eks see on praegu  pigem see jahipidamine, ongi selline nii-öelda looduse  tasakaalu hoidmine, et kui me oleme juba sekkunud,  siis me peame ka seda jätkama mõnes mõttes,  eriti põtrade puhul, et ei oleks nii palju neid. Taimestiku probleeme või, ja niisuguseid õnnetusjuhtumeid,  kus nad näiteks jooksevad autole ette, et et seda nii-öelda  arvukust peab kontrollima ja mõnes mõttes selline et nad on  vabas looduses elanud ja, ja siis tekib niisugune kiire surm,  et noh, iseenesest see on üsna eetiline liha minu arvates. Et alati see saagi saamine polegi kõige tähtsam. Et õppidki tundma loodust ja vaatad, kuidas erinevad loomad  elavad ja kuidas nad käituvad. Et see on väga-väga huvitav. Tulemast su. Tedi ei ole jahikoer, aga arvestades, kui reipalt ta end  pärast operatsiooni tunneb, siis on tubli temagi. Rainer näitab meile mulaaži peal, mida ta tegi tagumise,  parema jalaga täpselt tegi. Kui see põlvekeder nihkub, siis tagajala sirutaja mehhanism  läheb selles mõttes eesti keeles öeldes nässu et see muutub  loomale keeruliseks. Jalg võib täiesti kõverduda ja see liikumine võib muutuda valulikuks. Mis me selle parandamiseks teeme, on see,  et kuna nendel koerakestel väikestel ei ole tihtipeale seda vagu,  kus see põlvekeder siis mis on organismi kõige suurem  seesamluu sees liigub? Seda vagu eriti ei ole, sest me teeme selle sügavamaks niimoodi,  et siin on. Põhimõtteliselt me lõikame siit sellise väikese kiilu  või klotsi välja, võtame selle korraks siit ära. Paneme korraks laua peale, raspeldame selle vao sügavamaks  ja paneme tagasi. Vao süvendamisest nagu piisas, et see väga ilusti  stabiilselt paika loodame, et see paranemine läheb kenasti. Noh, me lõikame luud, see liigesekapslit,  see võiks olla sisugune paar kuud paranemist. Teist jalga ilmselt sellel korral tuleb tõenäoliselt  ka lõigata esijalgade probleeme. Nendel minikoertel on vähem, nendel on nende minikoerte  esijalgade põhiprobleem on see, et need lähevad hästi  lihtsalt katki. Et nad ei kannata koormust, näiteks. Hästi sage. Miks need loomad satuvad operatsioonil, see,  et nad näiteks hüppavad sülest maha, murravad oma esiala,  siis küünarluu ja kodarluu kuskilt randme lähedalt tihtipeale. Nende luud on hästi haprad, kuidagi on seal aretuse käigus  läinud niimoodi, et nende luustruktuur on niimoodi muutunud,  et nad lähevad hästi lihtsalt. Poktor Heim ütles, et, et see on üsna suur tõenäosus,  et see teine jalg tuleb ka ära teha, aga et noh,  peame vaatama, et et kuidas, kui see jalg ära paraneb,  et ma arvan, et enne, kui ta nii kaua, kui ta toetab sellele  ja ei hakka seda hoidma, et nii kaua nagu võib,  võib olla ja siis muidugi, kui ta hakkab jälle  siis seda teist jalga niiviisi üleval hoidma,  et eks siis peame uuesti reikuse, tuleme,  me võtsime ta umbes kolm aastat tagasi. Ja iseloomult on ta muidugi imeline, et ta on hästi selline  rahulik koer, et lastega väga hästi saab läbi. Ja nagu väga suur sõber meie perekonnas suve alguses. Hakkasime märkama, et hoiab nagu jalga üleval väga palju,  et ei toeta sellele jalale enam. Ja just et nagu koormuse järgselt läks see nagu eriti halvaks,  et siis õhtuti ta, kui ta oli päev otsa ringi jooksnud,  ta hüppas kolme jalaga põhiliselt ringi ja  siis me tulime gi arsti juurde siia. Ja doktor hõim ütles, et see on nagu sellele tõule selline  tüüpiline probleem, et see põlve kedraluksatsioon  ja et see ravi on ainult kirurgiline. Mis saab aga metsisest? Praeguseks hetkeks oleme siis võtnud tal  selle ääre peal, see. Õhu püssikuuli välja, et see oli suht lihtne,  aga see, mis siin kõhu seinas asetseb, et to tundub,  et ta on sügavamale. Nüüd ongi küsimus, et kas hakata seda torkima,  see tähendab, et me peame ikkagi talle väikse operatsiooni tegema. Kuivõrd siis jätta see sisse, lasta see ära kapsuleeruda ja,  ja ja vabastada ta võib-olla natukene peatsemalt kui me  saaksime seda teha, kui me talle teda opereeriksime,  nii et praegu on selline Mõttekoht, et kuidas pidi edasi minna, et põhimõtteliselt. Muud häda tal ei ole, kuivõrd häda võib tekkida mõnele  teisele elukale, kui ta selle metsise nahka pistab,  et et mõtted on pigem sellises pikemas perspektiivis. Praegu mul sellist veel kindlat plaani veel ei ole. Tort peaaegu otsas, nagu ka meie tänane saade jäänud vaid vaadata,  mis juhtub järgmises loomaarstides. Järgmises osas kliinikusse jõuab krampides koer. Pikus sai hapnik ja ka nüüd. Veisearst Andrest ei kohuta ükski lõhn et igasugust  lõvedavatest haisudest on ükskõik, juba paneme laboris  pisikesed lehmad kasvama. Ja see siin on tänane saak.
