Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere me oleme nüüd asunud uutele rännakutele seal Boliivias, Lõuna-Ameerikas ja eelmises avasaates oli juttu sellest, et mis Maase Boliivia seal Lõuna-Ameerikas on, kus ta asub, kes on ta naabrid ja mikspärast, Boliivia peaks üldse rändajat enda juurde meelitama ja lühidalt oli juttu ka siis sellest, kus me Boliivias ise jõudsime ära käia. Aga sellest tänases saates siin ma tahaksin rääkida Boliivia põlisrahvaste ajaloost ja, ja usundist. Ja just põhilised nendest andide mägedes elavate indiaanirahvaste ajaloost ja usundist. Kui me seal ise ringi sõitsime, siis tundus niivõrd huvitav niivõrd salapärane, niivõrd eriline, et see hakkas mind ikka tõsiselt, et huvitama ja üht-teist sellest sain ma siis ka selgeks ja seda siis ta andma tänases saates teiega jagada. Siin kõlas nüüd ühe muusikaloo algus ja see lugu on pühendatud viracodžale, erakotson andide, indiaanlaste üks tähtsamaid jumalusi. Aga need pillid, Need on Boliivia andide indiaani muusikale väga tüüpilised, kõige alguses kuuldes sellist käristit, käristisem puust pill, teeb kärisevad häält. Eesti rahvamuusikas on ta ka täiesti kasutusel, kuigi teistsuguse ehitusega. Ja sina oled siis ka need kitarrid, flöödid, trummid täitsa klassikaline andide indiaanlaste rahvamuusika. Aga nüüd siis virac otsa, kellele see muusika oli pühendatud temast, ma pean rääkima pikemalt, sest ta on olnud tõesti üks kesksemaid jumalusi nendele antide rahvastele ja tänase päevani tegelikult mingil kombel on seal virac otsa ikka veel austatud ja tema auks korraldatakse igasuguseid rituaale ja tantse ja muusikat. Aga siis õige vanasti oli nii et see viracoodsa oli vast isegi kõige tähtsam kõikidest nendest vägevatest jumalatest, indiaanlastele ja teda peeti siis kosmost osa ja maaloojaks, aga lisaks ka kõigi jumalate loojaks, jaga inimese loojaks. Ja vot selle inimese loomisega selle kohta käib selline lugu. Ta algul lõi ta need esimesed inimesed ja lasin neil siis natukene siin elada ja, ja paljuneda ja siis ta vaatas, et täitsa viltu läks. Ta ei olnud üldse sellega rahule, sest need esimesed inimesed olid tema meelest liiga rumalad ja tekib kogu aeg mingeid valesid asju. Ja siis ühel päeval sai ta ikka lõplikult muud tähistab, vihastas, saatis sellele esimesele inimsoole kaela tohutu veeuputuse. No ikka sellise veeuputused, kõik uppusid ära ja mitte ühtegi hingeliste jäänud alles. Ja vot selle järel alles siis loonud uuesti inimsoo. Meie oleme nüüd selle teise inimsoo põlvkonna järglased. Ja ma ei tea, kui hästi nüüd see siis välja on kukkunud, kui praegusel ajal vahel mõtlen selle inimkonna ajaloo peale, mis hulle tükke inimesed on teinud kogu selle aja jooksul ja mis meil siin ümberringi parajasti käib, kui me vaatame, mis maailmas toimub, et kaugeltki kõik asjad ei kuku ilusti välja ja väga paljusid asju tehakse ikka väga valesti, siis ma olen natuke murelik, et et mine sa tea, et äkki see viraku otsa vihastab uuesti, et tal saab jälle mõõt täis ja järsku saadab meile jälle teist korda kaela, mingi veeuputuse või, või mingi muu hävingumis inimkonna maa pealt päris minema viib? Nojah, niimoodi selle virac otsa väge usuti muiste tõesti seal nende rahvaste poolt olevat. Aga kui ammune see viracotsia kultus landides on, selle kohta ütlevad siis ajaloolased, et see on vähemalt 1500 aastat vana ja võib-olla sai alguse diktikaaka järve lähistelt naase tykki, kakajärv on ju kuulus seal kõrgAndides asub pooleldi Boliivias, pooleldi Peruus. Ja kunagi, kui me kõnelesime siin saatesarjas Peruust, siis olid ikka hakkas päris põhjalikult ka juttu. Aga päris kindlad on ajaloolased siis selles, et seal kuskil 1500 aastat tagasi sai selle tykki kaka järve kaldal sellel poolel, kus praegu on Boliivia alguse üks linn ja selle linna nimi oli tiba nikku ja selle Divaniku linna ümber tekkis päris suur võimas riik, millel oli kah sama nimi. Ja see linn oli ikka määratult suur. Praegu on olemas tema varemed ja nende järgi on näha, et kunagi ta ulatus kuskil tervelt neljale ruutkilomeetrile, siis on ju pööraselt suur ala ja elanikke võis seal siis nendel hiilgeaegadel umbes 1000, et aastad tagasi olla isegi kuni 20000. Nii et tõesti mõelda 1000 aastat tagasi selline linn seal kusagil Titica haka järve ääres. Ja selle linnaarheoloogiauurijad on siis ka välja kaevanud sealt hulga varemeid ja nende järgi on siis nagu saadud selgeks. Põhiliselt koosnes ta väga suurejooneliste templitest ja pühanutest ja seal oli ka tänavaid, mingeid kanaleid, mida mööda sõitsid paadid ja seal käidi siis põhiliselt vist sellepärast seda Divaniku linna peeti pühaks linnaks. Ja just need viracodža austajad pidasid teda pühaks linnaks käisid seal palverännakutel pidevalt. Ja teine põhjus, miks nad siis sinna tulid, oli see, et see oli ka tähtis kauplemiskoht, see oli selline kaubateede ristumiskoht, seal käis vilgas kaubandus ja ka sellepärast vooris sinna väga palju inimesi. Aga selle linna lõpp on natukene salapärane. Igatahes on kindel, et kusagil üheksandat aastat tagasi jäeti ta suhteliselt lühikese ajaga maha ja miks täpselt ei teata. Oletatakse, et mingit loodusolude üsna järsud muutused. Et see madalik, mille keskel ta nüüd asus see muutus põuaseks, seal ei saanud enam harida põlde, inimesed ei saanud seal enam elada, läks mujale, linna kaubandus varises kokku kokku ja linn jäeti maha. Noh, igatahes inkade impeerium, mis on ju ka väga kuulus Lõuna Ameerika ajaloos kuse inkade impeerium, üks kord jõudis siia Divanniku linna ümbrusesse siis sealsed kroonikud, Ta on igatahes teatanud, et, et see oli juba ammu varemetes. See oli siis seal kuskil 15. sajandil. Noh, ja siis pärast tulid ju ka Hispaania vallutajad ja nemad nägid ka neid varemeid ja kui nemad neid varemeid nägid, siis sel ajal oli seal veel üks hiiglasuur ehitisel püsti. See oli selline tohututes kalju, kõikidest värav, mida nimetati päikeseväravaks. Tal oli küll suur pragu sees, aga ta oli püsti ja selle peal olid mingisugused salvapärased sümbolid ja märgid, millest mitte keegi aru ei saanud, et hispaanlastele jättis värav väga sellise salapärase mulje ja ja nad tegid sellest väravast nendest sümbolitest seal peal väga üksikasjalikke jooniseid. Ja tegelikult see Päikesevärav püsis ka seal veel järgmistel sajanditel, nii et isegi 20. sajandi algul oli seal maas midagi veel sellest järel. Aga siis praegune olukord on seal niimoodi, et arheoloogid on hästi palju neid muistsete templite alusmüürivaremeid välja kaevanud ja isegi taastanud osa Nendest müüridest. Ja nad on täiesti uuena üles ehitanud ka päikesevärava noh, selle järgi, nagu nendelt vanadelt Hispaania joonistelt see näha oli. Jaa, sellel väraval on nüüd seal keskel siis just seesama piraka otsa kuju. Ta on niisugune mingi nagu kandiline meesfiguur. Ja tema pea ümbert kiirgavad igas suunas välja just nagu päikesekiired. See võis olla ka sellega seotud, et inkad võtsid sellesama virac otsa kultuse omakorda üle ja nende jaoks muutus ta nagu rohkem niisuguseks päikesejumalaks. Aga praegusel ajal on see Divaniku kuulus muidugi turistide seas. Sest ta on kuulus ajalooline vaatamisväärsus ja voorib turiste aasta ringi kogu aeg. Ja huvitav on see, et see virace otsa kultus tegelikult on jätkunud. Ta on küll Viroc otsa tähendus on muutunud aegade jooksul, aga tema austamine on jätkunud tegelikult tänase päevani. Tincad mõtlesite oma jumaluste hulka digitest rohkem päikesejumalataolise tegelase. Aga siis, kui need hispaanlased tulid, noh algul nad olid ju veendunud, et see on paganlik. Jumal, see tuleb ära keelata, üleüldse keelata eriti rangelt kõik vanad kombetalitused ära ja hakati siis hoogsalt ja väevõimuga neid kohalikke indiaanlasi pöörama kristluses. Ja noh, kui nad neid niimoodi jõuga kirikutesse kokku ajasid, siis mis neil teha oli, eks nad siis käisid ka seal. Aga läks ikka väga palju aastakümneid mööda ja siis ükskord hakkasite hispaania misjonärid vaatama, et mida nad seal siis tegelikult usuvad või mida nad teevad ja ja siis sai selgeks, et nad käivad küll kirikus, aga tegelikult korraldavad oma neid endisi rituaale täiesti samamoodi edasi nagu varem teevad seda salaja. Ja tegelikult kristlus pole üldse külge hakanudki ja siis need misjonärid mõtlesid välja nagu teise taktika nad siis andsid õiguse nendele Indiaani rahvastele teatud oma rituaale ja tseremooniaid jätkata ja austada osaliselt neid oma endisi jumalusi. Aga nad siis nõudsid, et kõik see toimuks siis avalikult, mitte salaja. Ja teiseks püüdsid nad siis suunata seda nende indiaanlaste usku siis selles suunas, et need endised jumalused ja tseremooniad, tähtpäevad. Et need oleks kuidagi seotud siis kristlikke tähtpäevadega ja kristlike pühakute ka, nii et et kuidagi siduda selle kristlusega. Ja see tegelikult täitsa toimis ja need sajanditega ongi seal andides kujunenud selline väga omanäoline kristlus. Ametlikult on see niimoodi, et nad seal on kõik praktiliselt katoliiklased ja käivad kirikus ja nii edasi aga seal, nendes usukommetes ja tantsudes, rituaalides ja paljudes pisiasjades on hästi palju sulandunud siis sisse seda vana, seda eelkristlikku usundit ja nende hulgas täiesti kindel koht ka muidugi virac otsal, et tänase päevani lauldakse talle laule ja loetakse palveid. Aga nüüd kostis juba sellesama muusikaloo selline osa, kust olid ka kuulda laulu ja lauljateks Naimaarad üks suuremaid indiaanirahvaid seal Boliivia andides neid seal kokku tervelt kaks miljonit. Nad laulsid nagu te kuulsite ju hispaania keeles, aga samas jällegi need sõnad on ikka õige kummalised, algul ei saa kohe nagu hästi arugi. Nad kordavad laekajaltena uuesti, et oma südames. Me oleme vöölased. No mida see tähendab? Kõigepealt kesse vöölane üldse on see üks loom. Aga ta on üks väga kummalise välimusega loom seal andides. Ta näeb välja nagu oleks üleni kaetud soomusrüüga koguda pea ja keha on selliste luukilpidega ridadega kaitstud. Ja see, need, kes seal just nende aimaarade aladel andides elab, selle liiginimi on harjasvöölane ja selle pöörlase eripära see, et nende luukilpide peal on talvel sellised hõredad pruunid harjakesed. Kasvult on ta umbes sellise hästi suure roti suurune, nii et katsume siis kujutada looma, kes näeb välja nagu soomustatud. Ja kellele siis seal soomlaste peal veel üksikud harjased. No paras peletis ju, eks ole, ja ja mis tast siis austada. Aga ma olen lugenud marad pärimusi ja üks nendest minu meelest annab nagu selle võtme, kuidas sellest väljendist aru saada, et oma südames. Me oleme pöörlased ja ma räägin selle loo ära, see oli siis niimoodi, et kunagi oli vöölane olnud selline, kes kangesti igatses laulda ja väga ilusti laulda, kuigi ta nägi välja just selline, nagu praegusel ajal. Ja muuseasväelased on tummad, Nad ei tee praktiliselt ühtegi häält. Aga tema suur unistus oli, et ta saaks ilusti laulda, nii et kõik jäävad teda kuulama. Ja siis ta oli käinud seal seda laulu õppimaskel lindude juures ja küll konnade juures ja teiste loomade juures, kes häälitsesid ja mitte midagi ei tulnud välja, kõik naersid ta välja, ta oli väga õnnetu. Aga siis oli tulnud sinna kanti üks indiaani muusik. Ja otse muusika oli siis lubanud, et ükskord sa hakkad tegema väga kaunist muusikat. Aga see võtab aega. Kõigepealt sa pead kannatlikult ootama, sa pead elama hästi, Vano, kas siis sa pead ka veel ära surema. Ja vaat siis pärast seda, kui sa surnud oled, siis ma luban, et siis sa hakkad tegema ilusat muusikat, mis vöörlasel muud üle jäi. Ta uskus, indiaanlast, uskus, et ükskord ta ikkagi hakkab ilusat muusikat tegema ja oli siis elanud läbi sellise pika ja õnneliku elu ja viimaks ka siis surnud ja siis, kui ta siis suri, siis tuli see indiaani muusik tagasi ja meisterdas tema soomustest niisuguse imelise pilli, mille sarnast keegi polnud varem näinud. Selle pilli kõlakastiks olid siis selle vöölase soomused ja sinna peale tõmmatud keeled. Ja pill oli helisenud täiesti nõiduslikut ja siis oli hakanud indiaanlane käima maal ringi, mängima, seda pilli. Ja kõik seda kuulsid, olid väga võlutud ja tahtsid aina uuesti kuulda just sellist muusikat. Nii et sel moel olevad siis selle vana indiaani muistendi järgi Veenuse suur igatsus täitunud. Ja muide, see pill, kus on siis kasutatud tõesti kõla kastina, selle vöörlase luukilpe, saan seal nende laimaaradel täiesti olemas, selle nimi on Rango. Ta on umbes niisugune, noh, väikese kitarri mõõtu ja hästi tuntud rahvapill neelamaaradel. Nii et kui me mõtleme nende laulusõnade peale, kui öeldakse, et südames, Me oleme vöölased. Igatahes laulus on ka selline koht, et vöölasele seal muusika meeldib ja kui ta seda kuuleb, siis ta elustub. See on ka ju justkui seos selle vana muistendi. Aga muidu selle laulu sõnad ju hispaania keeles jutustavad põhiliselt ikka nagu pidutsemisest ja peomeeleolust ja seal on need sõnadutelagugi esta ja elagu rahvahulkade kirevus ja no midagi sellist. Nii et Boliivia rahvapidude muusika ja neid jestasid neid mitmepäevaseid pidustusi, tõesti nad väga armastavad ja õige sageli korraldavad ja seal on ka alati tohutu kirevad rahvahulgad. Sellest oli ka eelmises saates juttu, et Boliivias neid indiaanirahvaid elab ju juba üle 30, aga lisaks on seal siis Me stiitsid ja valged ja mustanahalised Aasiast pärit inimeste järglased. Nii et üks suur rahvaste paabel möll ja hea tuju ja kired möllavad. Ja nüüd see kõige kuulsam nendest kõikidest pidustustest, seal Boliivias on kindlasti karneval, noh, neid on seal ka mitmeid aasta jooksul, aga see üks kõige kuulsam ja see on siis Oruro karneval. Seda peetakse siis Oruro linnas ja see toimub igal aastal kindlal ajal, kusagil seal veebruari lõpus, märtsi algul. Ja see karneval kestab järjest 10 päeva vahetpidamata ja sinna kogunevat tohutu suured massid tantsijaid ja lauljat üksi on seal kümneid tuhandeid ja pealtvaatajaid on igal aastal nii umbes pool miljonit, nii et kui mõtleme meie oma üldlaulupeo peale, siis täitsa sama too rahvaüritus. Kuigi väliselt aga teistsugune. Ametlikult on see arukarneval ikkagi kristlik pidustus pühendatud Neitsi Maarjale ja tähistab siis suure paastu lõppu. Aga kõikne tseremooniad ja usud, tallitused ja tantsud ja pisiasjad. Seal on tohutu palju seda kristluse-eelse andide põlisrahvausundikilde ikka sees. Seal näiteks sellel samal Oruro karnevalil korraldatakse sihukesi väga omapäraseid palverännakuid, üks palverännak näiteks püha Gondori juurde, eks palverännak näiteks mao juurde. Kolmas palverännak püha kärnkonna juurde, neljas näiteks Pühade sipelgate juurde, noh, ei ole just väga kristliku kõlaga sellised palvekäigud. Aga kahtlemata on ta väga suurejooneline, väga kirev sündmus. Kus on siis nagu kuidagi ühtseks tervikuks põimunud hiigelhulk, kristlikke ja paganlike kombeid ja uskumusi ja laule ja tantse. Ta on kuulus üle terve Lõuna-Ameerika ja tegelikult isegi kogu maailmas. Nii et 2001. aastal, Unesco võttis selle uru karnevali siis, kui ainulaadse kultuurinähtuse ka oma rahvusvahelise vaimse pärandi nimekirja. No nüüd seesama muusikapala, mis ennegi, aga jälle üks teine osa sellest siin kuuldub just selliseid Nov tõelisi siesta kirglikke ja ohjeldamatut hõikeid vahele ja rõõmu ja ülevoolavust. Ja sealsamas Oruro karnevalil on sellist muusikat muidugi lõputult ja selle ur karnevali kõige tähtsam osa on paraad kõigi esinejate ühine paraad ja see paraad kestab järjest kolm päeva. Ja noh, sa neid kostüümide mitmekesisust ja nende rahvaste mitmekesisust ja nende helide ja tantsude mitmekesisust ma seda on lihtsalt lõputu. Ma pean ütlema, et meie sinna ruloo karnevalile ei sattunud, me olime ju teisel ajal, seda peetakse seal kuskil aasta alguses, aga meie olime oktoobrikuus. Aga päris ilma me sellest rula karnevalitundest ei jäänud, sellepärast et, et kui me olime ühes linnas, mille nimi on Sucre, siis korraldati meile seal ühel õhtul selline etendus, selline paaritunnine etendus, kus esinejad tantsisid samasuguseid tantse ja kandsite samasuguseid kostüüme, nagu on seal Oruro karnevalil. See oligi mõeldud turistide jaoks tutvustusel. Ja no sai seda vaadatud seal ja see tõesti võttis täitsa silmade ees kirjuks, kui palju erinevaid troppe sealt lavalt kõik läbi käis ja kui erinevad olid nende etteasted ja kostüümid. Aga üks asi, mis mulle nagu kuidagi eriti meelde jäi, et et väga palju oli saata, annaks kostümeeritud tantsijaid erinevad siis. Ma püüan kirjeldada, millised nad olid kirjeldada kolme nendest. Üks nendest oli näiteks selline valge ja pikakarvaline kostüüm. Nii et ta nägi välja umbes lihtsalt öeldes nagu kahel jalal kõndiv, väga suur jääkaru, aga peas oli tal mask, millel olid tumedad sarved ja sellised valged, vägevad kihvad. Ja mis kõige imelikum oli see, et tal oli niisugused kõrvad. No niisugused suured umbes nagu nahkhiirekõrvad ja need olid punase ja rohelisekirjud ja nende servadest tõusis ülesse punaseid leeke. Ikka päris fantastiline. Või siis teine saatan, kes seal ka üles astas, tema oli üleni punases niukses leegitsevas kostüümis tema mask, no see oli umbes nagu mingi kummituslik punaste sarvedega, väga suur härja pea ja, ja eriti veidrat olid selles kummitusest tema silmad. Need sätendasid seal kõigis vikerkaarevärvides ja nad olid nii pöörased, suured nagu suured praetaldrikud. Ja niimoodi punnis veel. Nii et täitsa niisugune tunne, et sealt kuskil mingis ulmetantsus ja et need silmad nii punnis, iga hetk võivad lõhkeda niuke. Väga imelik oli seda kõike vaadata. Ja siis kolmas saatanaks riietatud tüüp oli siis niisugune, temal lehvisid peas kõrgelt värvilised suled, need olid meetrikõrgused ja siis värvid olid punast, kollast, rohelist värvi, need suled siis täpselt samad, mis on Boliivia lipul saanudki pihta, millel siin nüüd siis täpselt vihjata taheti, aga ta mask oli siis selline hoopiski metallist ja selline süngelt musta värvi, seal olid tulipunased silmad ja suust tolknemas välja ilmatu pikk keel. See selle metallist maskiga, saatana kostüüm, sõda on peaaegu võimatu kirjeldada. No ta oli niisugune erkkollast värvi, koosnes nagu mingitest seelikutest mis on nagu ülestiku laotud suurte volangidega nisugune puhvis. Ja siis, kui ta hakkas niimoodi keerlema, siis need läksid laiali, korrustena laiali nagu mingit karussellil. Täitsa pöörane pilt igatahes, aga kui need etendused sealsest lõppesid, siis mulle ikkagi ei andnud rahu. Mispärast neid saatana, et seal nii palju siis lava peal käis ja siis ma küsisin giidi käest järgi, kas ta oskab seda seletada ja ta oskas küll ütles, et jah, et on kombeks, et seal Oruro karnevalil on neid ka ikka hästi palju saatanaks riietatud mitte ainult mehed, vaid ka naised väga tihti. Aga et kuidas seda seletada, sellel on kahte laadi seletusi, ühed on kristlikud ja teised on mittekristlikud kristlikud selleks tulevad siis muidugi sellest, et noh, ühel niisugusel kristlikul karnevalil peab olema headuse ja kurjuse. Ja sellepärast on seal ka siis hästi palju neid igasuguseid kuradi moodi tegelasi. Aga seal on ka väga palju selliseid inglite ja muude taevaste jõudude esindajad ja kõigil neil karnevalipäevadel nende vahel toimuvad siis seal mingisugused niukesed tantsuliselt võitlused ja siis muidugi karnevali lõpuks alati korjad, kiud jäävad alla ja head jõud võidavad. See on nüüd see kristlik, seletas aga nüüd see teine, see indiaanirahvastepoolne. No see on nüüd see, et et nende indiaanirahvaste endi silmis, kes nüüd sihukesele karnevalile tulevad ei olegi nad õieti tihti sellised saatanad kristlikus tähenduses vaid nad on pigem niuksed, üleloomulikud olendid, kes on pärit, et nende väga iidsest usundist. Ja kuigi nad näevad kristlase jaoks välja nagu mingisugused kurjuse kehastused, sõnad ei ole indiaanlaste jaoks, nad võivad olla sellised tegelased, kes kunagi on head, kunagi on halvad, kunagi ei tea. Ja neil on oma kindel nimi, oma kindel tagapõhi, oma kindel karakter. Ja väga tihti on just need niisugused kurivaimu moodi tegelased õieti kehastamas selliseid üleloomulikke olendeid indiaanlaste jaoks, kes asuvad maa all. Ja siis ta seletas kese kiita, et näiteks võtame need kaks viimast saatanat, kes seal lava peal need olid, et noh, et see esimene näiteks suurte peasulgedega ja metallist maskiga. Et see on siis niisugune tegelane, kes on algselt pärit sellise rahva folkloorist, keda nimetatakse suuruse rahvaks, kes ela siit kunagi, neid praegu ei ole seal titi kaka järve ääres ja isegi sealt on pärit teada tema nimi, tema nimi pidi olema div. Ja selle Divi kultuse võtsid Uurose rahvalt üle siis naaberrahvad ja selle kaudu on ta siis elanud kuni tänase päevani nendes indiaani pärimustes. Aga siis teine see leeki punasesse Se härja peaga, saatan, see on hoopiski Oruro indiaanlaste folkloorist pärit. Ja et seal ta oli siis ka selline tegelane, kes elas maa all ja valvas maalaseid varasid, vot see oligi, et paljud näen, maalased, deemonid indiaanlaste pärimustes olidki siis nagu selles mõttes nagu haldjad. Et nad pidid valvama, et inimesed ei võtaks maa seest midagi Endale meil kaitsma neid maavarasid seal maa sees. Ja kui me nüüd kujutame ette, et kui tulid hispaanlased pöörasid koguselentsi ühiskonna pea peale, nende suur kirg oli igalt poolt saada hästi palju kokku kulda ja hõbedat ja seal andide mägedes nad leidsid, et seal on kohti, kus on hõbedamaaki. Kohe hakkasid nad sinna rajama hõbedakaevandusi ja muidugi, kes töö jaoks läks, need olid siis kohalikud indiaanlased. Need lihtsalt orjadena sunniti sinna tööle, nad ei pidanud kaua astu aga surma ähvardusel neid ei olnud muud võimalust, nad pidid minema. Ja nüüd siis jälle mõelda, et need indiaanlased, kes nüüd pidid sinna maa alla minema ja nad teadsid, et seal on see deemon, kes valvab väga hoolega, et keegi siit midagi ei võtaks ja nemad peavad nüüd sealt võtma hõbedat, et nad ju igal juhul 1000 nagu tülli selle deemoniga seal. Ja siis oma uskumuste kohaselt nad siis püüdsid lepitada seda maavarade haldjat seal maa sees noh nagu mingit palveid, rituaale, ohvreid, et sõlmida temaga sõbralik suhe, et, et kui me siin maal oleme, et näed, meil ei ole midagi teha. Me teame, muidu mind tapetakse ära, aga et kaitse meid ära, karista meid trupist niimoodi, et meil siin maal ei juhtuks midagi halba. Ja tõepoolest on teada, et, et nendes kaevandustes, mida hispaanlased seal siis pidasid ja kus need indiaanlased tööl olid, seal olidki sellised erilised näiteks kujud, mille need indiaanlased kusagile sinna kaugele koobaste sügavustesse ehitasid ja seal ees nad korraldasid dusi ja palveid ja ohverdusi. Ja ikka selle nimel, et see neid ei karistaks, vaid neid hoopis kaitseks. Ja teistpidi läks selle selle ajaloo käigus kuidagi niimoodi, et aina rohkem indiaanlased ju said ka seda kristluse mõju endale. Ja siis lõpuks näiteks kuskil seal 19. sajandil oli juba niimoodi, indiaanlaste jaoks olid need maa-alused deemonid. Kaevurite kaitsepühakut eks väga huvitav muutus, kui nii võtta ja sellistena neid praegusel ajal teataksegi. Nii et väga keerulised lood nende igasuguste saatana moodi tegelastega, kes seal Boliivia karnevalidel nii tihti ringi tantsivad. Aga siinkohal lõpeb see meie tänane saade nüüd ära saade Boliivia andide indiaanirahvaste ajaloost, uskumustest ja sellest Oruro karnevalil Boliivia kõige suuremast, kõige uhkemast, kõige pikemast, aga järgmises saates läheme nüüd oma rännakutega seal Boliivias ikka edasi ja vaatame seal siis põhiliselt seda, et milline on olnud Boliivia riigi lähiminevik. Ja päris kindlasti tuleb seal juttu siis ka Boliivia kokapõldudest ja nüüdsest presidendist Evo Morales. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
