Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere tänase saatega jõuab meie saatesari päris uuele mandrile ja päris uuele maale. Selleks Mandriks on siis Lõuna-Ameerika ja maaks on Boliivia. No Boliivia võib olla kuulajale ütleb paljude teiste Lõuna-Ameerika maadega võrreldes üsna vähe, aga tegelikult on ta ilmatu põnev maa. Näiteks asub seal ju kogu maailma kõige kõrgem pealinn lappas seal andide mägedes. Ta asub siis 3650 meetri kõrgusel merepinnast väga eriline pealinna asukoht ja üks niisugune mahlakas seik on ka see. Boliivia peetakse maailma kõige ehtsamaks indiaaniriigiks, sest üle poolte sealsetest elanikest peavad ennast indiaanlast, eks. Ja selle riigi president Evo Morales, tema on ju ka puhastverd indiaanlane. Ja siis neid loodusimesid on seal Boliivias peidus päris palju, nimetan kasvõi seda maailma suurimat soolatasandiku, seda Salar te ju juuni, aga neid on seal veel. Täna on siis Boliivia avasaade ja siin ma tahaksin anda siis sellist üldist pilti, et kus Boliivias siis õieti asub ja mis on tema eripärad. Ja saate lõpus ka siis räägin sellest, et kus me siis tegelikult seal Boliivias ise ära käisime. Nõnda algas siis üks ehtne poliivialik laul väga hoogne, väga kirglik pillideks, flöödid, tarrid ja sedalaadi muusikat saime mees oma pika reisi jooksul Boliivias kuulda oi kui palju. Aga teisest küljest muidugi tuleb ju öelda, et see muusika on selline lõunaameerikalik, muusika ja kes väga palju nendel maadel vahet ei tee, siis et mille poolest ta siis just see Boliivia muusika on? Jaa, saate alguses ma tahaksingi natukene rääkida sellest, et mille poolest siis Boliivia ikkagi erineb oma teistest Lõuna-Ameerika naabritest ja ka üldse sellest, et kes ta naabrit siis on ja kus ta seal täpsemini selle Lõuna-Ameerika mandril asub Boliivia riik. Kui mõelda silmade ette nüüd siis Lõuna-Ameerika manner ja sealt jookseb läbi see hästi kõrge mäestik põhjaotsast lõunaotsa väljaandide mäestik ja selle kõrval ida pool algab siis ääretu madalik, noh, millest suur osa on siis Amazonase madalik. Hästi, metsane, hästi paljud veekogudega, vot siis võibki öelda, et see Boliivia asub enam-vähem otse Lõuna-Ameerika mandri keskel ja üks osa temast on siis andide mäestikus ja teine osa on seal all madalikul. Ja praegu on just niimoodi, et seal pole lilli, on üks neid väheseid Lõuna-Ameerika riike, kellel täielikult puudub merepiir. See ei ole alati niimoodi olnud, ajalooliselt, tal oli enne mingi osa, mis ulatus välja vaiksesse ookeani, aga neil on üks noh, ütleme ausalt, üsna agressiivne naaber Tšiili seal lääne pool ja ühel ajal lihtsalt Tšiili vallutas Boliivia käest need mereäärsed alad ära ja sellest peale asub siis Boliivia täielikult sisemaal. Aga kui mõelda üldse nende naabrite peale peale Tšiili, noh, sealsamas põhja pool, siis Vaikse ookeani ääres asub ju teine suur riik, selle nimi on Peruu. Ja vot sellel Peruus ja Boliivias on ajalooliselt, kultuuriliselt ja ka isegi looduse poolest üsna palju ühist. Neid mõlemaid läbib juse andide mäestik ja osalt ka see Amazonase madalik ja mõlemas elavad isegi samad indiaanirahvad näiteks suured rahvad, aimaarat, keedžod elavad mõlemas riigis nii Peruus kui ka Boliivias. Aga nüüd sealt põhja pool seteks naabriteks poliiviale on see Lõuna-Ameerika kõige hiiglaslikum riik, see Brasiilia ja Brasiilia piirab õieti Boliivia nii põhjast kui ka idast. Ja Brasiilia on samuti ajaloo jooksul kunagi nii-öelda tugevama õigust kasutades napsanud ära sellelt poliivelt jällegi tüki põhjaosast. Aga nüüd, kui mõelda siis Boliivia lõunanaabrite peale, siis seal on tal kaks, üks on siis Paraguay noh, paraku aia niisugune üsna pisikene riik Lõuna-Ameerika riikide mõõdukavas. Aga teine on Argentiina ka väga suur riik Lõuna-Ameerikas pindalalt kohe Brasiilia järel teine. Ja kui nüüd mõelda selle peale, et kui suur selle Boliivia ise oma pindala poolest on, siis Lõuna-Ameerikas kuulub Ta selliste keskmiste hulka, aga kui võrrelda Euroopa riikidega, siis ta on suurem kui mistahes Euroopa riik nagu muidugi kõrvale jätta. Nüüd see Venemaa, sest noh, Vene mongini poolelt ju Aasia riik. Ja kui mõelda Boliivia rahvaarvu peale, siis seal rahvast on suhteliselt vähe. Nii et neid on seal kokku kuskil 11 miljonit. Et kui võrreldanud Euroopa riikidega, siis umbes noh, nagu rootsis, võid olla. Aga nüüd siis sellest Boliivia loodusesse loodus on seal. Äärmiselt erinev. No alustame siis näiteks kõigepealt mägedest need tohutult kõrged mäeahelikud, et mis on tihti kaetud kogu aasta higi lumega, siis need tohutu laiad kõrgplatood, mis on hästi kuivalt ja kõrbelised. Seal üleval on ilm ikka teinekord väga karm. Me saime seda ka oma naha peal kogeda. Me olime ju seal aasta tagasi kuskil oktoobrikuus seal on siis parajasti kevad, seal ju need aastaajad on kõik teisiti kui põhjapoolkeral. Ja seal kevadel oli siis nüüd küll niimoodi, kui me päeval seal kusagil kõrkla toodel ringi liikusime, siis tõmbas ikka nii palavaks, et isegi T-särgi väel oli kuum, aga nii kui päike hakkas alla minema hakanud üksteise järel panema riided selga, flanellsärk kampsun, viimaks jope ka. Ja viimaks on ikka kõleni, et öösel tõmbas ikka täitsa miinuste peale, seal, kus päeval oli üle 25 kraadi kuumust ja eriline tunne seal kõrk platoodel oli see, et kurk kuivas kogu aeg, kogu aeg pead võtma väikse lonksu vett. Muidu lihtsalt ei saa, täitsa siukene kõrbe, Tunne oli seal üleval, aga ega need Antid ei koosne ainult nendest kõrgetest osadest, nende vahel on väga laiu sügavaid korgusid. Ja noh, seal orgudes on hoopis teine seis, seal mahe kliima, seal on piisavalt vett, seal on ka siis põlde ja aedu ja istandusi ja külasid ja asustus on seal orgudes teinekord täitsa tihe. Aga kui nüüd mõelda Boliivia lõunaosa peale, siis see on jälle täitsa omaette maailm. Seal on kõige tüüpilisemad sellised steppi oldi Rohtlad hästi tasased, küllaltki veevaesed. Aga rohi kasvab seal hästi ja need on siis poliiviale nagu karjakasvatuse alad, seal peetakse tohutu suuri igasuguseid, et veise ja muid loomakarju ja sealsed karjused elavad umbes samasugust elu nagu noh, Hollywoodi filmides, kauboid tänase päevani, sellised karmid vennad tulevad ometi seal eluga toime ja isegi armastavad seda. Vaba karjapidaja elu ja neid seal nimetatakse, nii nagu Lõuna-Ameerikas üldse neid karja siis kautsjodeks. Aga jälle, kui me läheme mõttes niimoodi Boliivia idaosasse sinna madalikel seal siis on põhiliselt ikkagi muidugi kliima nisugune, soe isegi liiga soe, palav siis Stad seal kogu aeg ja, ja samuti ka niiske ja päris palju mets ja metsadesse siis hästi palju igasuguseid põnevaid linde, loomi. Aga mõnedes kohtades seal Boliivia madalikel, on tegelikult ka üles haritud maad, seal on istandusi ja aedu ja põlde. Ja isegi ka selliseid, eriti lopsaka rohuga rohtlaid. Ja seal on inimasustus nüüd ikkagi tihedam kui näiteks seal Boliivia lõunaosas. Ja seal on ka päris suuri külasid ja linnuneed kokku. Boliivia on tõesti Tee kohe täiesti mitmepalgeline, igas ilmakaares erinev loodus. Aga nüüd selle sissejuhatava Boliivia saate juures ma tahaksin natukene mõnda joont kirjeldada selle rahva ajaloost. Ja peaks siis alustama ju nimest, et kus Boliivia riik endale siis õieti nime on saanud ja see on üsna erandlik see tema nime Lugusest Boliivia on saanud nime Ajaloolise persooni järgi. See mees oli Simon poolivar legendaarne ajalooline isik, kõik, kes seal 19. sajandil oli selle Lõuna-Ameerika vabadusvõitluse eesotsas rahva poolt väga armastatud, tõusis oma elu jooksul täiesti pooljumala staatusesse. Kunagi kui keegi mäletab, siis olid meil siin Venetsueela rännusaated siis sai sellest Simon Polivari elust päris pikalt kõneldud. Aga igal juhul tema tegutsemise jooksul tekkis ka nüüd siia Boliivia kohale üks täiesti uus rikk. Kiiresti tekkis, oli vaja mõelda, välja nimi. Keegi ei osanud mõelda, et mis sellel nimeks võiks olla uuel niukse hiigelsuurel maalapil ja siis lihtsalt rahva hulgast tuligi see ettepanek, et paneme talle meie auväärse polivari järgi nimi ja niimoodi pandigi talle nimeks Boliivia, mis on teil siiamaani ja muide huvitav seik, et et seesama Simon Polivad sai ka selle temanimelise riigi esimeseks presidendiks, Nov kaua ei olnud, kolm aastat, aga aga ikkagi. Ja veel üks huvitav lugu, et selle Boliivia rahaühik on samuti tuletatud sama mehe nimest, rahaühikud on seal Polivianud noh, neid rahatähti me seal peos krõbistasime küll, kui me seal ringi liikusime, täiesti toimivad rahad ja, ja ilusad ka. Seal on kujutatud igasuguseid Boliivia tegelasi ja ajaloolisi hooneid. Ja selle raha kurss oli umbes niisugune, et no väga jämedas joones, et üks euro vastas umbes 10-le voli varile aga täiesti toimib raha mitte nii nagu näiteks Venezuelas või mõnes muus Lõuna-Ameerika riigis, kus rahal ei ole peaaegu mingit väärtust. Ja kui nüüd niimoodi järele mõelda, et kas maailmas on ühtegi niisugust maad, kus on siis nii riigi nimi kui tema rahaühikud pandud mingi kindla Ajaloolise persooni nime järgi ja see riik ja need rahaühikud toimivad tänase päevani. Minule küll ei tule esimese hooga mitte ühtegi sellist riiki maailmas meelde. Ja veel üks teine kogu maailmas erandlik joon siis sellele poliiviale on see, et seda p kas siis maailma ainsaks tõeliseks indiaaniriigiks, mis nüüd selle taga annad, seda peab nüüd tõesti lahti. Tema niisama lihtne see ei ole, aga selle aluseks on siis see, et viimastel aastatel tehtud küsitluste järgi inimesed ise Boliivias, kes seal elavad, kui nende käest on siis küsitud siis üle 60 protsendi nendest on teatanud, et nemad peavad ennast indiaanlastega. Aga tegelikult on see, kui mõelda natukene imelik, sellepärast et et jälle, kui nüüd ütleme humanitaaruurijatest mõelda, siis nemad ütlevad, Boliivia põhiline rahvastik on mestiitsid. Ehk siis siis indiaanlaste ja valgenahaliste järglased. Ja veel nüüd ütleme, geeniuurijad on selgitanud, et tänapäeva nende mestiitside hulgas on tõsi küll, niimoodi, et enamiku nende veres voolab palju rohkem indiaani verd kui valge inimese verd, aga ikkagi nad on mestiitsid. Ja et kuidas siis nüüd järsku ta on indiaani riik, siin taga on tegelikult need viimaste aastate poliitilised sündmused ja õieti üks persoon ükslaga kuulus persoon üle kogu Lõuna-Ameerika ja see mees on siis Evo Morales, Evo Morales on siis see mees, kes tõusis 2006. aastal Boliivia presidendiks, on sellest ajast saadik püsinud Boliivia presidendina ja tema aegadel on Boliivia täiesti tundmatu tuse nii muutunud. Seal on olnud nii palju muudatusi, mõned on suunanud nagu riigi paremuse poole, aga mõned mitte. Ja see juba Morales ise on ka üsna selline noh, võiks öelda, mitmepalgeline mees, Ta on väga kirglik, väga selline karismaatiline inimene kahtlemata. Aga tema tegevuses on ka palju vastuolusid, aga üks, mis ta siis tõesti kindlasti läbi surus oli see, et põlisrahvaste staap tõsteti Boliivias väga kõrgesse ausse ja tema valitsemisajal on siis kogu aeg nagu hästi palju rõhutatud seda, et noh, indiaanlane olla on uhke ja hea ja nii edasi. Ja see on suurelt jaolt selle tulemus tegelikult, et kui nüüd siis tema valitsemisajal hakati küsib ütlema inimesi, siis enamik, kes siiamaani polnud üldse mõelnud, et et kes ma nüüd siis täpsemini olen siis järele mõtles, siis otsustas, et jah, Ma olen indiaanlane. Aga noh, need tohutud muutused, mis Evo Morales ajal Boliivias toimusid ja see huumor alles enda selline tohutult jõuline, selline värvikas isikus. Noh, need on ikka nii põnevad teemad, et nende juurde me kindlasti pöörduma veel siin Boliivia saadete juures ükskord tagasi. Siin nüüd kõlas jälle seda kirglikku Boliivia laulu. Ja kui nüüd Keegi hispaania keelt oskab, et millest nad siis seal nii väga kirglikult laulavad? Teadagi armastusest seal on siis juttu sellest, et kuidas ma tahaksin kangesti seda armastatud naist endale ja tahaksin tunda tema hellitusi ja sellised ülevoolavad tunded. Aga tegelikult, kui mina sinna ylesse minna kavatsesid, ega see suurelt jaolt oli ka ikka tunnetest ajendatud mingi niisugune tunne, et ma tahan sellele maale minna ja ega ma katsuksin järgi mõelda, eks siis jälle niisugune ebamäärane tunne oli see, et ma uskusin, et ma leian sealt midagi ehedat, ehedat loodust, ehedat põlisrahvaste kultuuri. Ja no eks ma olin ju enne seda päris mitmel Lõuna-Ameerika maal ringi juba seigelnud seal naabermaadest, näiteks Brasiilias ja Argentiinas ja Tšiilis ja Peruus. Tasapisi hakkas niisugune tunne tulema, Boliivias peab ka ära käima. Ja just otse Peruu oli võib-olla see koos tunne hästi selgeks muutus. Peruu meeldis mulle hirmsasti, mingis mõttes on ta nagu sarnane Boliivias, sealgi on andide kõrgmäed ja ida pool siis Amazonase madalik ja need mäed, naase tiga ka maailma kõrgeim laevatatav järv ja need tohutud kanjonid, need kolkakann ja muud. Ja need tohutu värvikad indiaani külad, nende inimeste olemine ja kombed ja rahvariided ja kõik see ikka lummas mind täiesti ja sellel omakorda oli eellugu. Kunagi varem olin ma käinud Himaalajas Etti seal Tiibeti platool näinud tiibeti rahvast ja need olid mind täielikult ära võlunud jälle see mägede suurejoonelisus inimeste ehedust, nende kirkad kangamustrid. Ja kui ma nüüd olin sealt Ruus, siis ma täitsa tundsin, et huvitav küll, et täiesti teised kultuurid, teised mandrid aga näiteks nende naisterahvariiete mustrid nendes värvides ma leidsin nagu midagi ühist nende tiibeti omadega. Ja vot nüüd see Boliivia tundus mulle, et see võiks olla siis nagu selle Tiibeti ja Peruu otsingute jätk. Sest Boliivia on umbes sellise kuulsusega, noh, nagu umbes ütleme, Peruu tagamaa või kunagi nimetati seda veel siis nagu kõrbe Ruuks või või seda võiks mõelda ka nagu Peruu Setumaaks nisugune Kolgaste ala, kus inimesed on vaesemad, kus asustus hõredam turiste käib vähem, järelikult seal on ehedust võib olla säilinud rohkem. Ja no muidugi okei, see üks, mis kõvasti poliivasse tõmbas, olid ikkagi need kõrgmägede soolajärved. No kes iganes internetis neid pilte vaatab, nendest värvilistest soolajärvedest seal. Külge kinni täiesti siuksed, ebamaised, värvid ja ebamaised maastikud ja ja muidugi mõned mu reisiseltsilised olid käinud ka nende soolajärvede peal ja nende lood olid ka ikka väga uudishimu üles. Ütleks niimoodi. Nii et ma tõesti uskusin, et kui ma nüüd sinna poliivesse lähen, siis ma näen veelgi ehedamalt loodust, veelgi ehedat indiaani kultuuri, kui ma enne olin Lõuna-Ameerikas käinud ja nende noh, tunnete ajal sai õieti see reisimarsruut kokku pandud ja see oli näiteks siis see sai jäetud täiesti see madaliku osa kõrvale liikusime ainult tontide mägedes. Muidugi mu, sest kõige vägevamad asjad on just seal mägedes. Ja noh, kuidas me siis õieti seal kulgesime. Esimene paik, kuhu rahvusvahelise lennuga tulime, oli loomulikult sisse pealinn, see lappas maailma kõige kõrgemal asuv linn. Ja sealt Läksime kohe ühte erilisse kolkasse Boliivia kolkasse nimi, väga salapärane Torodoro. Ja ongi salapärane, seal turiste käib suhteliselt vähe ja teistpidi. On ta siis ka niisugune parajat metsik. Nii et see elamine seal ei olnud väga mugav. Näiteks meie majas läks alailma ära nii elekter kui ka kraanivesi. Ja üks asi, mis seal oli, et kuna keegi täpselt ei teadnud, kus midagi on, siis meie plaanid muutusid päevapealt mitu korda. Niuke seikluslik moment oli alati juures. Aga siis need kohalikud indiaanlased, Nad olid tõesti väga avatud olekuga ja ma arvan, et põhjus ikka selles, et turiste oli siin nii vähe, niuksed valged näod olid, lihtsalt äratasid neis uudishimu. Seal mägedes oli väga võimsaid selliseid retki meil. Ühel päeval me näiteks seiklesime sellises paigas, mida nimetati kivilinnaks ja mis oli, noh, võib-olla siis niukene, ulmeline linn, per kõrged tornid, super kõrged hooned, kõik muidugi kaljudest koosnevad midagi sellist ma ei olnud mitte kusagil mujal maailmas näinud. Ja seal Torodoro mägedes olid ka väga erilised koopad, need olid hästi suured, hästi keerulised. Mõned saalid nendest koobastes olid kõrgemad kui mis tahes inimese ehitatud katedraali ja see valgus seal koobaste sees. Niisugune, mis tuleb kusagilt nendest käikudest murduva, et päikesekiirte kaudu, nii et et seal sees on niisugune kullakarva piimjas niisugune eriline valgus. Ja ühes seal koopas, seal me saime ikka päriselt seigelda, see oli niisugune, võiks öelda enese proovile panemise retk, tõesti, see oli siis üks niisugune koobas. Kui meile teejuhid ütlesid, et väga lihtne, läheme pool kilomeetrit koopa lõppu tuleme pool kilomeetrit tagasi. Aga see, mis nad ütlemata jätsid, oli see, et me ei lähe mitte nagu horisontaalset koobast mööda vaid me läheme vertikaalset koobast mööda, nii et me laskusime siis alla pool kilomeetrit ja siis tõusime sealtsamast pool kilomeetrit jälle üles. Kes vähegi koobastes on seigelnud, see teab, mida see tähendab, see on tohutu füüsiline pingutus, vähemalt mina küll pingutasin ennast ikka äärmise piirini, aga noh, sellised asjad jäävad muidugi väga ja väga meelde. Ja sealsamas toora toru kandis oli ka selline piirkond kus on kõige rohkem sauruste jälgi kogu maailmas kaljupinnale kivistunult näha erinevate saurus liigid, erineva suurusega jäljed. Rääkisime sellest ka ükskord edaspidi, räägin aga siinkohal ainult niipalju, et kõige suurem sauruse jälg seal kivistunud oli nii suur, et ma mahtusin sinna täies pikkuses vabalt sisse pikutama. Aga sellest Dorothea kolkast, sealt me läksime siis ühte sellisesse elegantses linna nagu Sucre Sucre on võib-olla üks kõige ilusamaid Boliivia linnu. Kui tagantjärgi mõtled värvide peale, siis helendav valge linn, tohutult hästi säilinud kogu ajalooline linn. Ja sealt me tegime siis igasuguseid põnevaid retki ümbruskonna mägedesse, kus olid indiaani külad ja nägime väga põnevaid persoone, saimegi nendega tuttavaks ja ja igasuguseid selliseid kombeid ja pisiasju nende kultuuri juures ääres tuleb, põnev. Ja sealsamas Sukles oli ühel õhtul siis niisugune põlisrahvaste laulu- ja tantsuõhtu, nii et terve õhtu tulid erinevad rahvad, nende esindajad laulsid, tantsisid seal alles saaksid aru saama, kui fantastiliselt mitmekesine ana Jetise, Boliivia, indiaanikultuur ja nüüd sealt Sukli linnast me läksime siis sellesse linna nagu Botoosi Botoosi on olnud ajalooliselt siis kus kunagi vermiti kogu Hispaania impeeriumi hõbe, kõik hõberahad vormiti sealsest, selle linna serval asub tänase päevani nii-öelda hõbedamägi. Ja selle linna valged elanikud said muidugi pururikkaks ja selle kandi indiaanlastele oli see hõbedamägi tõeline põrgu, kuhu nad väevõimuga orjadena saadeti ja kus nad üle paarikümne aasta vastu ei pidanud. Nii et tõesti selline vastuoluline linn Sepotoosi, aga sealt edasi me läksime siis võib-olla kogu Boliivia kõige karmimatel aladel lähevad, seal asuvad siis need soolajärved hästi kõrgel mägedes väga kuiv, väga hästi säilinud skulptuuriga indiaani külad ja siis need soolajärved mõni näiteks roheline, mõni näiteks punane, mõni valge, täiesti ulmeline pilt, mida ei näe kuskil mujal maailmas ja siis lõpuks maailma kõige suurem soolajärv see Salarde juuni, mis on siis nagu kaetud valge soolaga ja seal täiesti tasar maasturitega sõidetakse seal sirgjooneliselt lihtsalt tundide kaupa otse edasi ja sõidaksid nagu parima asfaldi pealt. See on tõesti ikka juba maailma mastaabis eriline koht, see Salardeeuuni, ta paistab ära kosmosesse, nii et tänapäeva satelliidid, mis tiirlevad ümber maakera, nad kasutavad seda Salarte ujuni soolapinda nagu peeglina, et siis kalibreerida oma kõrgusmõõdikuid. Kujutate ette ja seal selle valge tühjuse keskel me jõudsime siis lõpuks ühe täiesti nihukesele une näolisele saarele, mis oli täis kaktused, mis olid kõrgemad kui inimene. No ikka väga-väga erilised paigad. Kõigi minu maailmareiside taustal ikkagi midagi sellist ma ei olnud näinud. Ja siis meie reisi lõpus tuli siis noh, nii-öelda kirsiks tordile üks selline sõit, see, ta nimetatakse surmateeks, no see on võib-olla nii kuulus teed, sellest on ka mõni raadiokuulaja kuulnud, aga see on siis niisugune, et alustad kusagilt nelja ja poole kilomeetri kõrguselt kõrgmägedest, kus üldse mingit taimestikku ei ole, kus tuiskab niisugune hirmus kõle tuul ja siis lähed sealt mööda käänulist kitsast teed kuristiku servast muudkui alla alla alla. Ja lõpuks jõuad 1200 meetri kõrgusele täiesti teise maailmatroopiline kuumus, niiskus, banaanid, kõiksugused, troopilised viljad ja soe vesi looduslikus järves. Jah, et see on tõesti jälle midagi väga imelikku vertikaalsed mõttesse, siis laskud mõne tunniga alla tervelt kolme kilomeetri jagu. Ta teistpidi on väga kuulus koht ja pean ütlema, et minu silmis ta on muutunud juba selliseks natuke niukseks turistilõksuks, et et neid turismirühmi laskub sealt alla ja minu meelest juba nagu liiga tihedalt. Aga no kahtlemata väga eriline tee, mis jääb kindla peale meelde. Nii et jah, selline see Boliivia on ja selline oli see meie reis niimoodi väga, üksikute joontega pealiskaudselt kõneldes. Aga noh, eks me siis järgmistes Boliivia saadetes hakkame ühekaupa neid sündmusi ja juhtumisi ja paiku seal Boliivias lahti jutustama. Aga need, siinkohal saab tänane saade otsa sissejuhatav saade sellest poliiviast milline on ja kus ta asub ja mis on ta naabrite, mis on tema eripärad. Aga järgmises saates seal võtame siis ette selle Boliivia ajaloo ja tema hästi kirju rahvastiku. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
