Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusaadete sarjas parajasti seiklemas, sellisel kaugel mandril, nagu Austraalia eelmises saates oli juttu Sydneyst sellest Austraalia kõige suuremast, kõige vanemast linnast. Seal kõnelesin siis paikadest, mis mulle kuidagi tähtsad ja armsad tundusid pärast seda, kui ma olen seal kolmel korral ringi vaadanud. Eelmises saates oli siis muuhulgas tuga sellest Sydney ooperi majastaga kuulus ehitis ja siis ka paikadest, kus praegune miljonilinn kunagi alguse sai ja sellest, et millised need paigad nüüd siis praegusel ajal välja näevad. Aga tänases saates läheme ühte looduse oaasi, see asub sellele signile väga lähedal, nii et sinnasõit võtab aega kõigest umbes tunnikese. Ja selle looduse ala nimi on luu Mountins, ehk siis sinimäed. See on suur ala, koosneb peamiselt mägedest ja metsadest ning seal on tõesti väga palju võimalusi Austraalia lootusega väga mitmel viisil vahetult kokku puutuda. Kui te nüüd sellist linnulaulu hästi hoolega kuulasite siis kõlab ikka uskumatult väljendusrikkalt ja ma ütleksin lausa müstiliselt. See on niisugune nagu kohati nagu flöödiheli ja seda häält olen Austraalia metsades päris mitmel korral imetleda saanud. Kostab seal vahel hästi kaugele, teinekord kilomeeterite taha, eriti õhtuti, kui mets on hästi vaikne. Ja nõndamoodi laulab üks Austraalia väga iseloomulike ja huvitavaid linde, tema nimi on lüürasaba ja seda lüürasaba lindu. Ma olen kõige rohkem kuulnud just Austraalia lõuna ja kaguosas. Just seal, kus on levimas suured eukalüptimetsad. Selle linnulaul on nii kaunis etalon pannud isegi muusikuid endaga koos musitseerima. Ma tean näiteks ühte muusikaplaati, kus üks flöödimängija mängib koos lüüra sabaga metsas ja väga originaalne tot, tõesti väga mõjuv. Aga seesama lüürasabade meisterlikult järgi ka igasuguseid teisi hääli oskab näiteks matkida inimeste tekitatud helisid. Ja on üks helisalvestis ühelt lüüra sabalt, kes elab loomaaias ja mida tema sealses kuuleks. Loomaaias elades on muidugi töömeeste tegevused ja, ja siin selles katkes, mida need kohe kuuleme seaduses matkidki, neid tööriistade hääli, kui nüüd hoolega kuulata, seal on selgesti kuulda näiteks akutrell haamer ja käsisaag. No kas pole andekas matki, ase lüürasaba ja tegelikult seal hinda ka välimuselt päris fantastiline ja ükskord just seal sinimägedes. Me nägime juhtumisi teda väga lähedalt. Kõndisime mööda ühte kõrvalist jalgrada ja järsku kuuleme tee ääres põõsastes kahinat, vaatame poole teest vaevalt viie meetri kaugusel põõsaste vahel siblib ringi selline pruuni värvilind ta päris suur ikka ütleme kanast ikka palju suurem meist eriti välja ei tee, otsib seal süüa endale ja söömist dast silma hakkas, ei olnud mitte niivõrd värv, värv on niisugune pruunikas, üsna tagasihoidlik, aga väga eriline saba lüürasaba saba on vähemalt sama suur kui lind ise ja väga kummalise kujuga. Niimoodi, et saba välimised, suled, pikad, suled kaarduvad nagu väljaspoole, aga keskmised pikad suled sirutuvad otse edasi, nii et kokku meenutab see suur saba. Kuidagimoodi seda antiikset kreeka muusikariistad lüürat. Ja noh, eks selle järgi ta ju loodusteadlastelt oma nime on saanud. Aga siin peabki nüüd täpsustuseks ütlema, et et niisugune uhke saba on ainult isalindudel. Nii et tõesti, see lüürasaba on huvitav lind, vilistab kauneid viise ja saba nagu lüüra. Nii et võiks öelda nokast kuni sabani. Väga musikaalne lind. Seekord, kui me sinimägedes teda nägime juhtumisi siis ta ei teinud mitte mingit häält. Lihtsalt läks siblides kaugemale, kadus põõsaste vahele ära, aga mõne viivu me teda nägime ja nii lähedalt vabas looduses ei olnud maadel lüürasaba mitte iialgi elus varem näinud. Aga nüüd siis nendest sinimägedest endist, nende sinimägede maastikest. No nimed on saanud nime selle järgi, et eemalt vaadates mäed näevad välja Sinavad. Aga kui järele mõelda, ega see nimi nüüd kuigi originaalne pole. Maailmas on kindlasti kümneid, kui mitte sadu selliseid paiku, mille nimeks on Sinimäed, meil Eestiski on oma Sinimäed seal Ida-Virumaal. Aga austraallased ütlevad küll, et, et vot nende mäed on sinovamad kui teistes mägedes maailmas ja põhjenduseks ütlevad, et need metsad seal mägedes koosnevad ju sellisest puust nagu eukalüpti ja eukalüpti eritavat kuumade ilmadega ohtralt eeterlikke aure. Ja kui siis veel kuuma ilmakse päike, käed sinna peale paistab, siis sealt tekib selline nagu valguse peegeldus, nii et need metsad on niuksed, sügav sügavsinised. No võib-olla ei ole mõtet austraallaste ka väga vaielda, nad ikka oma maa patrioodid. Mina ütlen küll ausalt, et nii palju kui mina neid sinimägesid, sealt eemalt, tal on eri aegadel silmitsenud, ei ole nad midagi nii eriliselt sügavsinised. Aga see, et eukalüpti tõesti neid erilisi aure eeterlikke aure sinna metsakohale levitavad, see see on tõesti tõsi, see on väga selgesti tunda, kui lähed sinna metsa ja seda sa mitte ei näe silmadega, vaid haistad ninaga eriti kui on hästi palav, suvepäev, see on hästi selline tugev eriline hõng lausa peaaegu et lämmatavad tugev lõhn ja mingil kombel nagu selline natuke ka virgutav või selline niisugune tunne, et, et see kindlasti mõjub mu tervisele hästi. Ja eks neid eukalüpti-st saadud ravimeid kasutataksegi näiteks hingamisteede ravimiseks. Aga seal eukalüptimetsades on üks asi veel, mis sinimägedes olles kohe silma hakkab, et et paljud ökolüpti metsatukad on sellised, et selline tunne, et need puud hakkavad tõesti kohe surema. Sest nende koor on tüvedelt pikkade siiludena ülevalt alla lahti rebenenud ja ripp Nende tolgendab seal tüve küljes igal pool. No umbes nii, nagu oled banaani niimoodi lahti koorinud, selline pilt. Aga tegelikult ei ole neil puudel midagi häda, need on iriliselt eukalüptiliigid ja seal nende normaalne elu, et teatud aastate järel nad lasevad oma koore maha ja kasvatavad jälle uue ja elavad rõõmsasti edasi. Aga seal sinimägedes tõesti enamik. Neid metsi koosnevad mingitest eukalüptiliikidest, aga need on erinevad, väga palju erinevad ja kui sa neid paremini tunned, siis tõesti, iga eukalüptiliik on, on erinägu eri tegu, mõned on sihvakad ja kõrged nagu mingid mastipuud, teised jälle niuksed, jändrikud ja madalad paksud noh, umbes nagu võib-olla meie mõned hõbepajud ja kolmandad on hoopis täitsa madalat, ei kasvagi iial kõrgemaks kui põõsad. Ja kui sa nüüd oled seal kuskil sinimägedes tõesti kuskil kõrgemal kohal ja vaatad neid suuri avarusi enda ees kümnete kilomeetrite ulatuses siis põhiline vaade ongi see, et ega seal muud ei ole, kui mäed ja metsad. Need sügavad orud orgudes on ainult mets näha. Ja siis on seal veel mingisuguseid kuristik ja mingisuguseid jugasid, mis kukuvad alla platood servadest, niukestest täiesti püstloodis kaljuservadest. Väga sellised maalilised. Et teinekord ja mõnel pool on eliiti kummalisi kaljus hambaid ja need on hästi kõrged, väga kõrged, kohe sadu meetreid kõrged. Ja kuidas selline noh, võiks öelda, dramaatiline maastik üldse on tekkinud selle kohta siis muidugi loodusteadlased annavad seletuse, et see on tekkinud loodusjõudude toimel pikkamisi miljonite aastatega erinevad loodusjõud, vesi, tuul, igasugused muud. Ja niimoodi pika aja jooksul on juhtunud siis nii, et nõrgemad kivimid on sealt platoolt ära kandunud. Aga tugevamad on alles jäänud ja sellepärast ongi seal siis sellised huvitavad mäed ülevalt pealt on väga tihti nagu plaat, siledad laudsiledad siis servad on niisugused täitsa järsud, kukuvad otse alla ja seal all on siis laiad orud. Aga nüüd kui mõelda hoopiski niimoodi, et kuidas inimene nende maastike teket on seletanud minu meelest hästi huvitav, on aborigeenide seletus väga teistsugune kui loodusteadlastel aga väga kütkestav minu meelest ja seal Austraalias olles ma sain kuulda ja ka lugeda neid lugusid sinimägede kohta. Seal oli kunagi elanud selline rahvas nimega Kundur Kuurat. Ja need Kundur Kuurad Need praegusel ajal enam olemas ei ole. Nii nagu paljud teised aborigeeni rahvad, et kui valge inimene tuli, siis tehti nende elu põrguks, et nad lihtsalt hävisid täielikult praeguseks ajaks. Aga nende lugusid kirjutati mingil määral üles ja selle kaudu on neid teada. Ja siis üks selline seletus sinimägede tekke kohta sellelt Kuldur kuulata rahvalt on niisugune et kunagi muistsetel aegadel Austraalia põlisinimesed ütlevad ise selle kohta, et see oli une ajal pidasid siin võitlust kaks üleloomuliku hiidu ja üks nendest tiitlast nägi välja pooleldi nagu madu ja pooleldi nagu kala, aga teine sarnanes välimuse poolest mingisugusele määratult suurele nihukesele muinasjutuliselt metskassile. Ja nad mõlemad olid pööraselt suured, mägede kõrgused ja Nad pidasid siinkandis maha väga pika ja vihase võitluse. Ma ei hakka selle võitluse üksikasju kirjeldama, nüüd on tegelikult kõik kirja pandud pikk lugu pole aega seletada, aga igatahes see oli üks väga vihane taplus. Kogu maa pöörati täiesti segamini ja pahupidi. Ja vot sellepärast olevat sinimägedel nüüd selline väga mõjuv ja, ja rahutu ilme. Aga neil under Kuuradel on tegelikult ka teisi lugusid siiamaani säilinud, et üles kirjutatud. No need on sama põnevad, väga pikad, väga värvikad. Ja ühte neist ei raatsinud ma kohe mitte kuidagi kõnelemata jätta. See käib siis nende sinimägede kõige kuulsama vaatamisväärsuse kohta. Neid kutsutakse kolmeks. Õeks need siis õieti määratult suured kaljusambad, neid käiakse seal alati vaatamas, nad asuvad tohutult kõrge platoo serva peal oru veerul. Nad on niisugused tohutud kivitornid, noh, peaaegu kilomeetri kõrgused. Ja ma olen püüdnud neid pildistada iga kord, kui ma sellele on käinud eri poolte pealt, teri asenditest. No pildid on toredad, aga ega seal pildi pealt ei saa aru, on peaaegu kilomeetri kõrgune kivisammas ja neid on veel seal kolm tükki niimoodi järjest. Nii et seda vägevust sa saad ikkagi siis tegelikult kätte, kui sa oma silmaga neid kohapealsel silmitseb. Aga sellel Gunnar Kuura, rahwar on siis nende tekkekoht. Ta on niisugune lugu, et kunagi ammu-ammu elasid siin kolm väga kaunist tõde. Ja nad olid nii ilusad, et panid kõik mehed endasse armuma. Nendele endile ei meeldinud mitte oma rahva noormehed, vaid need, kes elavad ikka kaugemal, alati need kaugemad on ilusamad. Ja seal oli selline naaberrahvas ka päriselt olemas, selle nimi oli. Kuid need on ka praegu täielikult kadunud. Aga seal oli siis kolm venda Ta rukkirahva hulgas. Ja nemad omakorda väga pidasid lugu nendest kolmest tõest. Tundub kõik on ju väga tore. Võiksid omavahel abielluda, kõik oleksid õnnelikud, aga nad ei saanud seda teha, sest need kaks rahvast kaks naabrit olid tõsisel vaenujalal ja kummagi rahvajuhid olid absoluutselt ära keelanud, abiellud nende rahvaste vahel. Aga need kolm venda, kes siis olid armunud nendesse kolmesse õesse, Nad olid muuhulgas kartmatult sõdalased ja siis nad lihtsalt otsustasid, et kui ei lubata tahad, siis teeme ikkagi ära ja toome need õed enda juurde lihtsalt salaja pealike keelde rikkudes ja, ja läksidki kuskil seal niimoodi vaikselt ja hämaras, võtsid kaasa ja pöördusid koduteele, kõik tundus minevat hästi, aga siis saadi kuidagi lõhn ninasse, et, et siin on midagi toimunud. Ja skulptor Kuura, sõdalaste jõuk hakkas neid jälitama, seal oli siis Nende tütarde isa ja ja mõned meist sugulased ja, ja ka selle rahva kõigevägevam teadmamees ehk siis nõid. Nad läksidki kiiresti, aga need ei saanud põgeneja kätte, sest need liikusid ka väga kiiresti ja siis, kui need jälitajad said aru noh, lipsavadki käest ära ja seda ei saa mitte mingil juhul lubada, siis viimase võimalusena see vähe mees pakkus välja, et ta võib panna tüdrukutel nõiduse peale, muudab nad kiviks ja sedaviisi sunnid nad paigale. Et siis pärast, kui kõik niimoodi maha rahuneb ja kõik unustatakse, siis ta ju võimet uuesti tüdrukutega tagasi muunduda ja nii ta siis tegigi ja nii nad muutsid seal kiviks. Aga tegelikkuses selle peale need kaks rahvast pöörasid nii vihasesse tülisse, et läks lahti, väga pikk ja verine sõda. Palju inimesi sai mõlemal pool hukka ja nende hulgas ka siis väemees, kes oli tüdrukutele selle needuse peale pannud. Ja siis, kui ükskord sõdimine lõpes, vot siis ei olnudki enam midagi teha, sest see ainus, kes oleks osanud neid kolme õde uuesti inimesteks tagasi muuta, teda ju enam olnud. Ja sellepärast seisavadki need kolm õde nüüd seal kivistunud naa platool serval, siiamaani. Siin kuuldus nüüd jällegi seda kõlavat ja omapärast lüürasaba laulu kes ju vahel ka sinimägedes sedamoodi vilistab. Aga kogu see sinimägedealas on ikka pööraselt suur maalahmakas, tegelikult seal on ka rahvuspark loodud ja see sinimägede rahvuspark. Kui võrrelda suuruse poolest eesti omadega, siis Eesti kõige suuremast Lahemaa rahvuspargist on sinimägede rahvus Park neli korda suurem. Ja seal on palju võimalusi inimestele, kes sinna tulevad, et mida seal teha. Võiks öelda, et igale maitsele on seal midagi, et seal on näiteks ka olemas korralikke maanteid mida mööda saab siis liikuda kas bussiga või, või oma autoga ja siis on palju selliseid põnevaid, väiksemaid radu, kus autod liikuda ei saa ka, kus liiguvad jalgrattad tahad ja siis on hästi palju selliseid radu, kus pääseb edasi ainult jalgsi. Ja siis on seal sinimägede väga suurel alal ka asulaid ja seal on siis neid poode ja söögikohti ja muuseum ja lõbustuskohti. Nii et kui sa tahad mugavalt sinimägedes aega viita, palun väga kõik võimalused on olemas, aga nendele, kes siis tahavad loodusele rohkem lähemale pääseda, süveneda. Neil on ka võimalusi, kes tahavad näiteks matkata, seal on päris palju kämpinguid, kuhu sa siis saad oma telgiga tulla ja sealt siis minna nendele jalgsiretkedele, neid radasid on jala käimiseks, ma ütleks täiesti lõppu tult, nad on väga korralikult tähistatud, mõned nendest on siis sellised rajad, need on mõeldud siis selleks, et tõesti õppida loodust tundma. Noh, seal on siis tee ääres sellised stendid, mis kõike üksikasjalikult seletavad looduse kohta, aga on ka matkaradasid ja mõned on ikka päris pikad, isegi on võimalik mitmepäevaseid matku seal ette võtta ja need viivad ikka sellistesse paikadesse, mis on vägagi üksildased. Ja ma tahaksingi nüüd just kõnelda nendest radadest, kuhu mul endal on siis sinimägedes kolmel korral käies õnne olnud sattuda. Ja kui mõelda nüüd sellele esimesele korrale, see oli küll õige, ammu on seal üle 10 aasta tagasi 2005. aastal, siis me olime seal kahekesi, meil olidki telgid, seljakotid ja siis me võtsime ette ühe päris pika ja raske rajas Sevis sealt platood pealt täitsa sinna alla oru põhja ja siis sealt pidi jälle üles tagasi tulema. Vertikaalselt mõõtes oli see org seal kuskil rohkem kui poole kilomeetri sügavusel, et kogu see retk pidi aega võtma kogu päeva ja võttiski. Ja tookord 2005 olime me seal juulikuus. Seal on aastaajad ju täitsa teistpidi, kui Eestis nüüd juulikuu, see tähendab Austraalias talve ja mis on siis sinimägede tald, mida me oma naha peal kogeda saime, see oli umbes nii, et Päeval oli õhk kuskil veidi üle 10 kraadi, seal kukkus täitsa mitu kraadi allapoole ja, ja talv on Austraalias ka üsna vihmahlega seal sinimägedes. Nii päris mitmel päeval tibutas, sellel päeval, kui me sinna matkale läksime, siis oli õnneks natuke parem, nii et niukene poolpilves ja aeg-ajalt gene nagu tibutas, aga ikkagi selline noh, kõle olemine, umbes Eestisse võiks võrrelda, kui lähed metsa kuskil novembrikuus novembri alguses, mingi umbes selline tunne oli seal mägirajal ja päris raske rada oli, sest oli üsna järsk ja vihma tõttu ka kohati päris niuke lige ja mudane. Ja tuli seal ronida vahepeal mingitest kaljudest Rõnkadest üle ja mõnikord ületada mingeid suuremaid ja väiksemaid ojasid. Aga noh, mida me seal enda ümber nägime alguses laskudes seal mõnisada meetrit oli siis selline noh, ikka tõeline eukalüpti. Hästi kõrged sihvakad, peenikesed, aga, aga pikat eukalüptipuud ja siis, kui me allapoole jõudsime, siis seal kuskil allpool algasid niisugused põnevad puud nagu puukujulised, sõnajalad, need olid tõesti oma 10 meetri kõrgused korralikud puud. Aga ise on sõnajalad, et kui nende all seal kõnnitagi, imelik tunne tuleb peale, et kas ma olen muutunud päkapikuks või et kõnnin Sõnajalgade all ja sõnajalad ulatuvad mul nii palju üle pea. Ja tookord ma mäletan seda ka, et ma siis ka püüdsin neid linnuhääli seal kuulata. Ta oli ka päris vaikne, noh ikka talvine aeg ja ja linnud olid ka vakka, mõnikord ikka midagi kõrv nagu püüdis kinni näiteks mõne kaka do või papagoi häälese papagoi kadunud, mõlemad kraaksuvad niukse üsna niukse lärmaka häälega kostavad hästi kaugele. Aga sedagi kuuldus harva. Ja põhiline heli, mis mulle tollest korrast meelde jäi, oli pigem see veevulin see ojade tõttav hääl üle kivide ja inimesi oli sellel rajal üpris vähe, tookord. Et kogu selle päeva jooksul vast mõni üksik selline mees või naine või mõni paar ja alati sellisest korralikus matkavarustuses ja ja seljakotiga niisugused ikka tõsised matkajad tol korral ma mäletan ka seda, et kui me lõpuks sinna platood, kutsa üles tagasi saime, siis olime ikka üpriski väsinud. Aga need järgmised korrad, kui nüüd sattusin sinna sinimägedesse, siis oli kõik hoopis teistmoodi. Esiteks meil olid kergemad rajad, teiseks meil oli suurem kamp eestlasi koos ja aastaaeg oli ka teine kahel järgmisel korral olime siis kas oktoobris või novembrikuus Austraalias, mida see tähendab, see tähendab kevadet. Nii et selline tärkamine ja, ja mahe ilm ja päike paistab ja ja nendel kordadel siis ükskord valisime niisuguse raja, mis viis nende kolme õe juurde. Sest nendest oli nüüd juttu siin saates, et kaljusambad, ja sealt oli meeldejääv just see, et, et kui me tulime sealt torust nüüd ülesse siis me tulime täitsa nende kolme õe juurest ja sinna on ehitatud trepid ja neid treppe on hästi pikalt. Kujutad ette, seal on kokku 800 astet, siis kui astud ja astud ja astud, astud ja sinu kõrval on juba selle hiigelsuurte kaljusammaste alumine osa, sa näed, kui meeletult võimsad kaljud on püstloodis, lähevad üles, sina muudkui kõnnid ja kõnnid sinna ülespoole ja see kaljusammas ei, lõpp. Käega ei lõpeta siis ikka tajusid ära, kui vägevad need kolm õde ikka tegelikult seal sinimägedes on. Ja see oligi tookord, mis kõigele jätke meelde ja ka nüüd viimati sinimägedes, ma olin ju kaks aastat tagasi ja siis valisime hoopis erilise niisuguse rajal, see ei olnudki siis õieti jalgrada. Eriline laskumis viis sinna alla sügavasse orgu ja c jäi ka teravalt meelde. See oli siis niisugune variant, et on niisugune võimalus ka seal sinimägedes, et sa saad ühest kohast sõita sellest platood servast alla rongiga. No võiks mõelda, et ei ole võimalik, kuidas saab rongiga sõita järsust nõlvast alla? Aga no ikka saab küll, ainult et raudtee peab olema eriline rong peab olema eriline. Selle väga erilise raudtee algus ulatub tegelikult aega üle 100 aasta tagasi. See oli siis niisugune laekovi sinimägedes veel mitmel pool kaevandada digimaavarasid ja siinkandis siis kaevandati kivisütt. Nii et seal all oru põhjas olid siis kalju seina seest tunneleid, sealt seda kivisid, võeti ja siis pandi selle rongivagunitesse, rong sõidutas selle söe sinna üles ja siis ka sõidutati samamoodi neidki kaevanduse töölisi üles ja alla. Aga noh, see kaevanduse värk lõpetati juba üsna ammu ära. Ja Need ehitati see raudtee siis ümber, nii et praegusel ajal ta on puhtalt turistide päralt, aga, aga raudtee ise ja see rongipõhimõte on jäänud samaks. Ja kui me siis sinna, no võib öelda rongijaama jõudsime, Kustist tuli rongiga alla sõita, siis tuli küll natukene kahtlane tunne peale, noh. Et rööpad lähevad sealt alla tohutu järsult järsemalt kui 45 kraadi nurga all, täpsemalt nad lähevad siis 52 kraadise nurga all sinna alla. Ja siis tundus küll, et ei, et kuidas siis otse rongiga alla. Aga siis, kui need vagunid ette vuraksid, siis jälle tekkis lootus, et äkki ikka on tõesti võimalik, sellepärast et need vagunid olid sellised, mida ma pole elu sees näinud. Ronisid sinna vagunisse sisse ja siis vaguni põrand oli sellise järsu kaldega, et kui sa enda sinna pingile seadsid ja siis selle turvarihma peale tõmbasid, siis nägid, sel eesistuja, pink asub sinu, võiks öelda jalgade all praktiliselt ja sinu selja taga see järgmine pink, see asub peaaegu su pea kohal, nii et, et selle järgmise pingi peal istuja jalad on sinu peast kõrgemal. Aga siis rong andis vilet, siis soovitati, et võtke aga nendest rauast käädugedest kinni, mis siin kõrval on, et siis tunnete ennast kindlamalt siis rongaks minema ja alguses läks aeglaselt šveitsi hoogu juurde ja siis panigi täie hooga sealt alla. Ikka võiks südame alt õõnsaks tõesti. Ja mõned naised. Ta ei pidanud vastu, hakkasid kiljuma seal. Aga rong püsis kenasti rööbastel ja läks täiesti ilma rööbastelt välja sõitnud alla välja, polnud kellelgi häda midagi, väike adrenaliinilaks ja sõitke üsna kiiresti, et ma ise mõtlesin, et seesama nõlv, kui siit jalgrada mööda alla lähed, sa lähed ikka kohe mitu tundi, aga nüüd selle rongiga panime sealt alla, niimoodi paari minutiga. Nii et tõesti väga eriline raudtee seal sinimägedes reklaamitakse seda umbes niimoodi, et teist nii järsult alla minevat raudteed sellise konstruktsiooniga rongiga ei olevat olemas mitte kusagil mujal maailmas. Siin nüüd kuuldus jällegi seda toredat kõlavat lüürasaba laulu ja neid erinevaid linde seal sinimägedes, nendel erinevatel kordadel seal metsaradadel, noh neid me ikka oleme näinud kümneid ja väga vahvad nende hulgas sellised tüüpilised Austraalia linnud nagu näiteks kakatuur või papagoid, näiteks seal ühel käigul nägime ühte suurimat kakadu liiki Austraalias, no neid on seal ka palju. Ja see on siis niisugune, kelle nimi on kasvariini kaka, too ja ta on suur musta värvi põsed kollased ja igavene jäme, nii et kui üle pea lendab, siis vaatad, et peaaegu et mingi kotkas, papagoid, need on ka ikka alati väga värvilised ja, ja noh, üldiselt kui arvatakse, et maailmas need papagoid seostuvad kuidagi alati nende Lõuna-Ameerika džunglites, siis tegelikult Itaalias on neid kokku umbes sama palju kui Lõuna-Ameerikas. Kuskil ligi 40 liiki erinevaid papagoisid. Ja seal on linnuliike tegelikult lausa sadu. Nii et kui keegi on linnuhuviline, siis sinimäed on üks lõputult põnev paik, aga seal on ka teisi loomi. Ühest loomarühmast, need on kukkurloomad, need on siis sellised imetajad, kes on Austraaliale just väga iseloomulikud, keda on Austraalias rohkem kui mis tahes muul maailma mandril ja seal sinimägedesse on neid kukkurloomi ka päris erinevaid. Aga noh, neid näha raha, see on õnneasi või siis see, et sa oled kodus väga hoolega kodutööd teinud ja peavad väga täpselt teadma, kust sa kedagi otsid. Ja siis lähed täpselt sinna suurele sinimägede alale, sellisesse kohta, kus on lootust neid näha. Siis kui sul on aega, siis võib-olla näedki. Nad on näiteks känguru, keda seal sinimägedes olen tõesti jälginud. No võib arvata, justkui niimoodi, et Austraalias ongi ju kängurud maad, neidki eksleb seal igal pool ringi, on võimatu, et sa lähed Austraaliasse ja üldse kängurusid ei näegi. Tegelikult see on täiesti võimalik. See on kuidagi niimoodi, et minu kogemuse järgi tõesti paiku, kus ta Austraaliast lausa kubiseb nendest kängurudest, Nad lausa segavad seal mingist karjapidamist ja nii edasi. Aga mõne teise kohapeal on tohutu suured alad, kus pole mitte ühtegi kängurud, sa võid päevade kaupa sõita, ei näe ühtegi, näiteks seesama viimane Austraalia reis, me olime siis tookord ju seal kolm nädalat sõitsime Austraaliaga täitsa risti ja põiki kõige läbi. Ja siis kuskil teisel nädalal eestlastest seltskond esimest korda Austraalias pole kängurud oma silmaga looduses näinud. Need muutusid täitsa rahutuks, et mis see siis nüüd tähendab, et me oleme Austraalias ja ühtegi kängurud mitte kusagil ei ole, äkki läheme koju ja ei näegi mitte ühtegi, et see on ju võimatu, nii ei saa ju olla, aga ta peaaegu oli noh siis seal kusagil lõpupoolel ikkagi nägime ära seal ühe sellise vallabi liigi naljaka nimega nimed on eurod. Valla pind on siis nagu kängurud, väiksemad sugulased, väiksemat kasvu, kängurud, aga väga lähedased. Ja rohkem neid ei näinudki selle kolme nädala jooksul. Aga seal sinimägedes on siis jah, tõesti nii, et kui sa tead, keda sa näha tahad ja tõesti hoolega kodutöö ära teed, siis on kohti, kus sa võid neid kohata. Ja vot sellel esimesel reisil oli niimoodi, et siis meil niisugune soov oli ja siis ma olin välja selgitanud tuleb minna sellisesse paika, kus on kämping, selle kämpingu nimi on Euroka kämping ja seal sealkandis neid võiks olla. Ja siis me läksimegi kohe sinna, see oli siis niimoodi, et noh, see on peaaegu et sinimägede alguses, kui sealt Sydney poolt tuled, keerad sealt kuskilt vasakule lähed sinna kämpingusse, suur ala metsade vahel on suured lagendikud ja hakkasime seal siis olla, telki üles panema ja, ja noh, saime vaevalt üles nägimegi esimesi kängurusid, nad olid seal välja peal kusagil ja nad olid seal söömas, õhtusel ajal tulid välja sööma ja liigi poolest olid need kängurud siis idahallkänguru, nii on ta nimi. Värv on siis hall, nagu nimigi ütleb. Aga kasvu poolest on ida-hall kängurud ühed suuremad üldse Austraalias, nii et ta, kui niukene suurem känguru isand ennast päris püsti sirutab, siis on vaata täitsa inimese pikk, kuna aga need kängurud seal oli mingi, ma ei tea, kuus või seitse looma kes seal rahulikult sõid, need olid küll väiksemad. No ma pakun, võib-olla mulle umbes rinnuni. Põhiline, mis nad tegid, nad sõid ja olid sellises asendis mitte nagu pildi peal, et niimoodi toetub kahele tagumisele jalale ja suurele võimsale sabale ja esi keha on püsti, tulid nelja jala peal, nagu rohusööja peabki olema, siis nosi siis seda rohtu ilmatu põnev oli vaadata esimest korda elus ikka näed Kangrot vabas looduses. Ja siis ma vahtisin sealt ühte ja siis jõudis üks niisugune asi, mis, jäin väga meelde. Et korraga sellele rohtusevale kängurule tekkis juurde veel teine pea, teine pea tekkis sealt kõhu juurest kusagilt, see ema oli siis hästi madalal rohu kohal söömas ja poeg siis sirutas oma kaela välja, vaatas, et rohi on nii lähedal ja siis ka napsas sealt nüüd rohutuuste. Et see oli ikka päris naljakas, et loom, kellel on kaks pead, mõlemad pead ampsavad isukalt siis rohtu süüa. Et see jäi küll esimesest korrast aga meelde ja järgmistel kordadel mitte kummalgi me ei näinud seal sinimägedes mitte ühtegi kängurud, nii et, et tõesti selleks, et näha seda looma, keda sa näha tahad, pead ikka vaeva nägema. Aga siinkohal saab see tänane saade otsa saade otse Sydney külje all asuvast väga suurest looduse oaasist, sinimägedest kus saab lõputult looduses kolada ja seigelda väga mitmel viisil. Ja kui tahad, siis ka üpris põhjalikult teha tutvust nende paljude Austraalia väga eriliste loodusolenditega. Aga järgmine saade, millest see tuleb, noh, seal läheme siis muudkui Austraalias edasi ja kulgeme Austraalia lõunaossa, seal asub siis suuruselt teine linn Austraalias, Sydney järelson, Melber. Vaatame siis seal Melbourne'is ringi, et mis linn see niisugune on. Ja sealt siis lähen mehele väga pikale ja põnevale teele. See asub Melbernist lääne pool, kulgeb mööda ookeani randa ja saan üle Austraalia kuulus tee, tema nimeks on suur ookeanitee. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
