Rändame koos Hendrik Relvega kuula randa. Kere me oleme nüüd oma rännusaadetega parajasti ringi liikumas Austraalia mandril ja eelmises saates jõudsime Austraalia keskosa kõrbetes ja selles saates massis, kõnelesin nendest esimestest muljetest nende kõrbete kohta ja siis sellest huvitavast linnast. Alice Springsis seal keset kõrbet üksindust. Aga tänases saates tahan ma siis minna juba sügavamale sinna kõrbetes ja kõnelda nendest, ma ütleksin, lausa legendaarseteks looduspaikadest seal Austraalia keskel nagu Kings Canyon ehk kuninga kanjon oli siis need kata utaja Uluru kuppelmägi. Aga siin saates ma tahaksin ka jagada muljeid Austraalia kaamelitest, keda me seal siis kohe varsti kohtasime ja kelle kohta nende kaamelite peremees meile põnevaid lugusid rääkis. Niisuguste kaunite helidega alustab oma ja siis üks inglise muusik, tema nimi on Piiter sammas ja selle muusikapala nimi on Uluru nose Uluru kuppelmägi. Ma arvan, et see on vist üks kõige tuntumaid Austraalia looduse sümboleid ja siin helides kõlab ka sedasama suursugusust Meidase Mägiga vaata jättes tegelikkuses minu meelest tekitab, aga enne kui me sinna Uluru muljete juurde jõuame, räägiksin ma siis sellest, et kuidas meie sõit sealt Alice Springsis edasi kõrbesse läks. No me olime teel Uluru poole, aga Alice Springsis tan sinna parajalt pikk maa rohkem kui 300 kilomeetrit ja see on nii pikk maa, et me otsustasime tee peal, teeme ööbimise, peatume kõrbemägede juures ja selle koha nimi on siis Kings Canyon ja et kui me seal juba ööbime, siis me võime ju teha järgmisel päeval ka ühe retke sinna kuulsasse Kings kanjonisse. Aga meie sõit siis läks tundide kaupa muudkui edasi ja kõrb maastikud, nad on enamasti üsna üksluised ja, ja igavad. Ja natuke hakkas juba tüütuks minema see sõit, kui korraga nägime tee ääres ühte majade kobarat ja seal ees nihukest kutsuvat silti, et tulge siia, sirutage jalga, võtke tassi teed või kohvi. Et kohe lausa kutsuti tulema ja läksimegi, keerasime teelt kõrvale, selgus, et see oli niisugune farm ja seal farmis võeti vastu turiste aga seal oli ka igasuguseid loomi, nii et majade taga olid suured aedikud, aedikutes oli kitsi ja veiseid, hobuseid ja muid tavalisi koduloomi. Aga ühes aedikus olid kaamelit, kaamelit lesisid maas, niimoodi ükskõikselt, jalad keha alla painutatud ja igavesi seal keset päeva. Need olid üksküür, kaamelid, aga see oli minu jaoks ikkagi esimene kohtumine kaamelitega Austraalia pinnal. Seal Aafrikas ma olin neid palju kordi näinud ja nendega ka sõitu teinud, aga siin, Austraalias oli see nüüd midagi uut. Ja õnneks oli sealsamas läheduses toimetamas ka sellesama farmi peremees ja kui ta nägi, et me nüüd sa kaamelite aia juures kõõlume, siis tuli juurde ja küsis, et kas me tahame äkki kaamelitega väikest lõbusõitu teha või et kas me tahame üldse siia järsku pikemaks jääda ja süüa ja võib-olla ka öömajale jääda. Meie siis ütlesime, et ei, ei, et me peame ikka edasi minema. Aga et see kaamelite asisemaid tõesti huvitab ja siis tema võttis sellest tuld ja täitsa hea meelega hakkas sellest rääkima, sest ta siis on neid kaameleid pidanud päris pikalt siin ja ütles, et noh, nende pidanud, mine tasub ennast siis ära, kui sul on teisi koduloomi. Põhiliselt tema peab nüüd selleks, et mõnikord turiste sõidutada, aga kas siis selleks, et kaameliliha saada, sest kaameliliha pidi olema väga hea ja, ja ka selle turg on Austraalias päris hea. Ja siis ta hakkas jutustama nendest kaamelit ka pikemalt ja ja siis rääkis selle kaamelite loo seal Austraalias ära, et kuidas nad siia kunagi olid sattunud ja mis neist praegu on saanud. Et kuskil 150 aasta eest oli see siis olnud, kui valge inimene, teie esimesed kaamelid Austraalia pinnale ja noh, see aeg 150 aastat tagasi siis ju kogu see Austraalia siseosa oli üks tundmatu ala ja siis arvati, et üldse nii seal kui ka mujal Austraalia kõrvalistel aladel sobib ju kaameliga, võib olla palju paremini edasi liikuda kui hobusega või eesliga või muulaga ja koormaid vedada ja ratsutada ja nii edasi. Ja nii selle mõttega net siis toodi siia kusagilt sealt India kandist Afganistani kandis, seal, kus siis inglastel olid suured asumaad tuli väga kiiresti välja, et tõesti väga hästi sobib transpordiloomaks see Austraaliasse siis toodini Dane juurde, nii et juba selle sajandi lõpus, üle-eelmise sajandi lõpus oli Austraalias kokku üle 10000 kaameli aga siis tuli see 20. sajand. Seal ju algas õieti see autode ajastu ja oli teid ja oli autosid ja kammeleid ei läinud enam tarvis. Peremehed ei viitsinud nendega midagi teha, plastid lihtsalt kõrbesse lahti, vaadake ise, kuidas hakkama saavad, kui ei saa, surevad maha, kui saavad, las nad seal hulguvad. Ja siis selguski mõnekümne aastaga, et kammelitele Austraalia kõrb väga hästi sobib. Ja nende kaamelid, karjad hakkasid seal omapead väga hästi sigima ja laienema. Ja niimoodi aastakümneid aina rohkem ja rohkem kaameleid. Ja siis alles üsna hiljuti, 2008. aastal tehti siis tõsine kaamelite loendus kogu Austraalia vaenlased saada üldse aru, et kui palju neid seal siis omapead hulkumas võib-olla. Ja noh, see oli väga selline pealiskaudne ja hästi selline ligilähedane loendus, aga saadi siis tulemuseks, et kaameleid on Austraalia kõrbetes kokku üks miljon. No see mõjus küll sensatsioonilaat, kui mõelda muu maailma kaamelite peale, mitte ühelgi teisel mandril oled hulkumas ringi vabalt miljon kaamelit ja siis oli juba nende kaamelikarjad ega ka probleeme, sest mõnikord tungisid asulatesse ja, ja mõnikord panid lihtsalt mõnel kõrbe teel liikluse täiesti seisma hakkasid vahel rüüstama asunike aedu ja, ja põlde. Ja siis oli selge, et valitsus peab midagi ette võtma ja siis pärast 2000 kaheksandat aastat langetati siis otsus, et kaameleid Nende hulka tuleb vähendada. Väga kallis projekt. Väga jõhker tegevus iseenesest, mis tähendab vähendada, see tähendab, et nüüd tuleb massiliselt hakata maha laskma. Aga muud üle ei jäänud ja seda ka tehti. Nii. Praeguseks ajaks on see kaamelite hulk jäänud 2008. aastaga võrreldes kolm korda väiksemaks. See tähendab siis, et Austraalias hulgub praegu ringi 300000 kaamelit vähem küll kui enne, aga ikkagi täiesti pretsedenditu juhtum. Ühelgi mandril ei ole midagi sellist, et omapead on kõrbes ringi hulkumas 300000 kaamelit. Aga noh, meie sõit läks sealt ikka edasi ja õhtupoolikuks jõudsimegi, siis kuhu me olime plaaninud sinna Kings Canyoni juurde öömajale. See oli üks tore ööbimispaik, nimeks king, skänneri soot asus otse keset poolkõrbe, nii et aknast avanes vahva vaade sellisele puutumatule laud siledale tasandikul, kus üksikuid madalaid kõrbepuid ja põõsaid kasvamas. Ja kui me siis seal juttu tegime, tahaks järgmisel päeval matkale minna, siis seal öeldi meile, et me soovitame teile igal juhul, et minge nii varamatkale kui võimalik. Sest siin on niimoodi, et kui lähed päevasel ajal, siis seal kanjoni kaljude on kuumus läinud väga suureks nagu saunalaval ja seal on väga kehva kõndida. Et minge nii vara hommikul, kui vähegi võimalik ja nii me siis ka tegime. Tõusime koguni kell kolm öösel üles ja jäime oma kohvid ja läksime sinna raja algusesse. Kui me olime raja alguses, siis oli juba parajasti valged. Napilt nägi seda rada, kust mööda edasi minna ja meil oli kaasas ka kohalik giid, et oma pead ei riskinud minna. Ja noh, see Kings Canyoni kaljud, nad olla ikka väga silmapaistvad, sest ümberringi on täiesti tasane kõrb ja siis korraga kerkivad niuksed mitmesajameetrised kaljud ja nende otsa igast kohast ei saa ainult üks parem rada. Ja selle kohta ütles meie giid kohe ette, et see võib olla kõige väsitavam osa sellest matkast. Etenaad ise giididega seal omavahel nimetavad muiates seda alguse osa turisti südamerabanduse tõusuks ja sellel oli täiesti reaalne põhjus, sest tõepoolest ükskord üks naismatkaja saigi ülekoormusest seal südameataki. Aga me siis läksime ja noh, Ta oli siis sellepärast raske, et need olid niuksed, looduslikud kiviastmed. Kõrged kiviastmed pidid ronima ühelt astmelt teisele hästi järsult ja üsna pikalt niimoodi pool tundi. Nii et võttis ikka parajalt võhmale, küll aga ikkagi üles saime ja siis seal üleval läks juba kergemaks. Sest seal oli selline lame kaljuplatool. Ja me läksime vaatama, kas siis seda kanjoni, mille järgi ju see kõik nime on saanud, see, see on niisugune hästi püstloodis kuristik seal keset seda platood, nii et see jagada nagu selle platool nagu kaaneks meie rada läkski mööda seda kanjoni serva siis ja nüüd oli see kalju isenesest ikka täitsa huvitav, ta oli sellist punakat värvi, sest koosnes liivakividest ja ühe koha peal näiteks sellel siis niisugusel horisontaalselt kaljupinnal oli täiesti selgesti näha just nagu merepõhjalained, umbes sellised laine viirud, nagu meil Eestis siin kusagil liivarannas madalas vees. Ainult et need olid kivistunud ja nende kohta ütles meie giid, et nende vanus on 400 miljonit aastat. Et see oli siis kindel märk, et neil aegadel kunagi ammu oli seesama koht siinse platoobiaalne olnud ikkagi merepõhi. Ja sealt edasi matkates oli ka üks põnev koht, kus mõlemal pool ääres olid sellised kaljurahnud, ümara kujuga, kaljurahnud ja koosnesid just nagu kihtidest, mis olid niimoodi üksteise peale laotud. Et nagu mingisugune korrused nende korruste vahel olid aknaorvad justkui rivis, sellised pisikesed orvad korrapärased, nii et kui eemalt vaatasid, siis mõjusid kuidagimoodi nagu umbes korrusmajad nagu mingi mahajäetud korrusmajade kvartal. Tal on ulmeline ja selle kohta meie teejuht siis ütles, et nemad jälle siin isekeskis nimetavad seda osasid kanjonist siis kadunud linnaks. Romantiline nimi ju küll. Üleval kaljude peal oli rohelus tegelikult rohkem, kui oli olnud seal all, seal kõrbetasandikul, siin leidsime igasuguseid põnevaid taime, näiteks üks oli seesugune, mis kasvas välja kaljupraost, siukene põõsas ja ta parajasti õitses, kollased õied olid peal, niisugused suured lehed, lopsakad lehed. Ja meie giid teadis, et, et see on nüüd üks haruldus. Üks selline Austraalia viigipuuliik, mida väga vähe mujal Austraalias üldse leidub. Ja siis sealsamas kaljupinnal kusagil seal kalju seina ääres olid näiteks sellised imelikud taimed inimesest kaks korda kõrgemad nagu mingisugune palmilehtedest tuttulatuselt ülevalt välja ja see tüveosa oli nagu mingisugune hästi jäme ja krobeline nui. Ja selle kohta ütles meie giid, et see palmlehik palmlehik, kuid ma olin küll mujal maailmas näinud, mitte Austraaliasse on huvitav taim, ta on väga ürgne. Nii et ta tekkis siia maakerale siis, kui palme veel üldse olemas ei olnudki ja praegu loetakse teda selliseks nagu vahepealseks taimeksusja ja palmi vahel. Ja sellel palm lehikul oli näha, et selle alumine osa, maapinnalähedane osa oli musta värvi ilmselgelt saanud nagu leeke tunda ja siis nagu söestunud. Ja siis giid ütleski, et jah, et palmlehik on selles mõttes ka hästi sitke puu. Ta kui kõik teised taimed siin mõnikord tulekahjus hävivad, siis palm lõiku, koor on nii tihe ja paks, et sealt tuli läbi ei võta ja nad elavad tulekahjude üle ja elavad väga vanaks sajandite vanuseks. Sealt edasi oli veel võib-olla eriliselt meeldiv koht oli see, et et läksime sealt kusagilt nagu alla sattusime niisuguste imelik aukude juurde kaljude sees. Augud on nagu vähe öeldud, need olid lausa nagu mingisugused sihukesed basseinid, põhjas ka vesi ja ümber basseini äärte, hästi palju lopsakust, igasuguseid puid ja põõsaid ja, ja rohttaimi. Ja kui on ikka vett, On ka taimi, siis on muidugi ka mingisuguseid elukaid, nii et niisugused toredad pisikesed rohelised papagoid lendasid seal puude okste vahel ringi ja ja seal õite peal oli putukaid näiteks niisuguseid toredaid liblikaid. Nii et väga armas koht ja selle kohta ütles meie giid, et nemad nimetavad seda siin siis eedeni aiaks. Ja et see on nagu siis tõesti selline, kus aasta ringi vesi, mitte kunagi lõpp peaaegu mõelda, et ümberringi on äärmiselt veevaene kõrb. Siis on see tõepoolest üks imeline eedeni aed. No see oli tõesti tore matk kokku seal üleval midagi kolm, neli tundi ja tõepoolest oli väga tark tegu, et me nii vara läksime, sest siis just alla laskusime kaljudelt siis oligi muutunud juba see kaljupind nii kuumaks, et enam ei olnudki mõnus kõndida. Aga me läksime siis tagasi oma ööbimiskohta, sõime kõhu täis ja sõitsime edasi. Aga nüüd juba sellesama päeva õhtupoolikuks olime siis jõudnud sinna Uluru ja Kata Uta rahvusparki. Selle rahvuspark ongi nende kahe kuulsa kuppelmäe järgi nime saanud ja nende vahemaa. Kui suur see on umbes 40 kilomeetrit, see vahepealne tasandik, seda nimetatakse tuulte oruks ja ekse rahvuspark, siis võtabki just selle tuulteoru ja need mõlemad kuppelmäed enda alla. Ja muidugi ta on tohutult populaarne paik, ta on olnud muidugi ka porrigeenidele mäletamatutest aegadest pühapaik aga praegu andanike täielik magnet turistidele, nii et siit voorib igal aastal läbi oma pool miljonit turisti ja seda me ka saime seal kogeda, mida see siis tähendab, et sa mõtled, et sa tuled siia kõrbeüksindusse. Aga päris palju rahvast voogaks ajal igas suunas kogu aeg ja mõnedes niisugustes eriti magusatest paikades on ikka nii, et inimesed lausa tunglevad edasi, saad. Aga meie olime seal rahvuspargis siis kolm ööd ja kaks päeva ja saime päris palju ringi matkata. Ta ja oli ikka põnev küll ja, ja neid muljeid ma alustaks, võib-olla sellest kata Juta mäestest. Uluulut on väga paljud kuulnud, aga katati Utat võib-olla vähem. Ja minu meelest ei ole ta mitte põrmugi vähem huvitav kui see Uluru. Ja sinna Katarti Uta juurde minnes hakkas ta ikka tohutult kaugelt silma, kui me siis niimoodi mööda teed sõitsime juba vähemalt 20 kilomeetri kauguselt oli ta näha ja eks see on seesama efekt Kauluruga, et seal on nii tasane maa, et me suured kuppelmäed paistavad ikka kümnete kilomeetrite kaugusele ära. Aga nende katati utaja Uluru kontuurid on hästi erinevad. Need mõlemad on küll hotell, mäed ehk Monaliidid, mis tähendab seda, et nad koosnevad ühest terviklikust kaljust ja mõlemad on sellised ümara vormiga. Aga juba silmapiirilt oli näha, et see katati uta on väga teistsugune. Kui luulud hästi lihtsalt kirjeldada, siis ta nagu mingisugune määratu sepiku päts seal keset lagedat, tohutu suur niukene, piklik, hästi korrapärase kujuga. Aga katati uta, näed ka välja umbes nagu sepiku päts, aga millegipärast on see hiigelsepiku päts lammutatud suurteks tükkideks laiali. Nii et silmapiirilt paistab nagu terve rida ümaraid kaljusid lähestikku üksteise kõrval. Ja seda imelikku kuju rõhutab ka ja selle katad Uta aborigeenikeelne nimi, sealkandis elab selline põlisrahvarühm nagu Anangud ja nende keeles tähendab see katad JA sõna-sõnalt palju päid. Tõesti nagu sellised ümarad tohutu kõrged pead üksteise kõrval rivis. Ja geoloogid on muidugi need eraldi osad kõik kokku lugenud ja ütlevad, et noh, neid päid on seal kokku siis 36 tükki tervelt. Aga nüüd, kui me selgatatiota lähedal olime, siis valisime sealt sellise matkaraja, mis viis nii-öelda otse mäe sisse. Ehk siis rada viis meid kahe sellise hiigelpeavahelisse Roku ja mida kaugemale me sinna läksime, seda kitsamaks pragusel läks ja vaatavad kahele poole, seal kerkivad seal sellised sadade meetritekõrgused seinad segi, natuke nagu hämaraks tõmbub, nii et nagu selline kitsikuse tunne lausa tekkis seal. Aga siis seal ühe koha peal see, meie giid viis meid kohe selle täitsa selle kalju seina äärde ja lasi meil seda siis nagu natukene silitada ja lähedalt vaadata. Ja siis näitas, et vaadake, kui kummalisest materjalist õieti see hiigelmonoliit siin koosneb. Teemat ei saanud aru, eemalt paistis, et see on kõik ühtlaselt selline ruuge liivakivi. Aga lähedalt oli küll hästi näha, et selle liivakivi sisse olid justkui pressitud mingist muust kivimist tükid, mõned suuremad, mõned väiksemad, suuremad olid sellised ümarad, suuremad kui inimpea, aga oli ka väiksemad ja, ja paljud väiksed olid täiesti lamedad. Sellised peopesa suurused halli värvi meenutasid natuke graniiti. Väga imelik. Ja siis me kiitke siis seletas ära, miks see niimoodi on. Katad Uta lugu ulatub ikka kujuteldamatult kaugesse aega 800 miljoni aasta tagusesse aega ja et tol ajal oli selle koha peal siin hoopis kõrgummas üks määratult kõrge mäestik. Seda praegu nimetatakse seda Tomsoni mäestikuks. Aga geoloogid ütlevad, et neil aegadel, kui ta siin kunagi uhkelt kõrgus, oli ta isegi veel kõrgem kui see tänapäeva kõige kõrgem mäestik maailmas Himaalaja. Aga see oli päratult ammu ja siis sadade miljonite aastate jooksul läks niimoodi, et see Tomsoni mäestik lihtsalt lagunes loodusejõudude toimel maha, nii et peaaegu täitsa maatasa. Ja siis tuli veel selline ajastu, kui kogu see ala ujutati üle mereveega ja sinna ookeani põhja loodusele on aega küll siis jälle miljonite aastate jooksul hakkas ladestuma liivakivi ja siis oli niimoodi, et, et selle endise tardkivimitest mäestiku viimased jäänused, need sattusid jälle liivakivikihtide vahele ja jäidki sinna. Ja noh, siis tuli juba järgmine aeg peale sellest merepõhjast jälle maismaa. Ja see endine mere põhimuutus selliseks tooks ja siis tulid igasugused tuuled, vihmad ja muud loodus, ööbimishakkasid seda platood jälle lammutama. Nii et alles jäid ainult kõige tugevamad osad ja praeguseks klatoon täiesti kadunud. Järele on siis ainult kaks kõige tugevamat jäänust. Näed siis Uluru, kata Uta monoliit. Seda juttu oli täitsa huvitav kuulata, sest enne Austraaliasse tulekut olin küll lugenud nende mõlema kuppelmäe kohta õige palju põnevat, aga, aga vaat seda lugu ei olnud ma veel kusagilt lugenud. Nüüd kuuldus siis jälle natukene seda ilusat muusikat, ma ütleksin uhket ja suursugust muusikat pala, mille nimeks on luulu. Ja need helid panevad minu jaoks küll nagu tõesti Luze lendama ja ja kui me ise seal mäe juures olime, siis mulle tundus, et, et ka see mägi mõjub samamoodi suursuguselt ja võimsalt. Ja kui nüüd selle Uluru elamusi kirjeldama hakata, siis ma alustan, tahaksin võib-olla Uluru värvidest. Uluru mäe kohta on ju pilte väga palju näha saanud ja nad on kõik suhteliselt ühesugused, see on selline, et keset kõrbe tühjust kõrgub üks tohutu suur mägi, mis on veripunast värvi. Ja kuna meil siin nüüd oli aega ajame päris mitmel õhtul ja hommikul kohe täiesti jälgisime seda, et mismoodi see Uluurud mäe värvide mäng siis ikkagi on siis oli täitsa huvitav teha neid täitsa isiklikke tähelepanekuid. Ma ütleks, et see Uluru on alati punane, lausa eksitav kujutus, tegelikult on saal mitmekesisust palju rohkem ja ma kirjeldaksin näiteks ühte nendest hommikutest, kui sai jälgitud Uluru värve. Vaatlusalgas ikkagi enne seda, kui üldse päike oli tõusnud, päike oli veel silmapiiri taga, aga juba oli taevas hele ja sellisel taustal paistis Uluru täiesti mustavärvilisena. Aga nii kui esimesed päiksekiired sealt silmapiirilt taga välja ilmusid, nii muutus kohe Uluru värv selliseks, noh, hallikas punaseks, ma ütleksin või punakas halliks ja mida rohkem see päike nüüd kerkis, seda rohkem hakkas punane asendama seda halli. Ja siis oli noh, tõepoolest üks ülimalt lühike aeg minu vaatluste järgi võib-olla minut hädapärast kaks, kui see Uluru oli, oli siis tõepoolest punast värvi, aga selleks väga kiiresti üle. Ja pärast seda hakkas jällegi see punane värv väga kiiresti asendama pruuni värviga. Ja juba õige varsti oli Uluru hoopis täiesti pruuni värvi. Ja siis päevasel ajal sel põhilisel ajal, kui päev on, eks ole, päike on kõrgel, siis ei olnud Uluru värvi isegi mitte pruun, vaid ta oli selline. Noh, ma ütleksin, hallikaspruun selline igavalt selline määrdunud pruun, tema värvis ei olnud midagi nii väga pilkupüüdvat. Nii et ma ütleksin, et oma vaatluste järgi tegelik Uluru värv tüüpiliselt on ikkagi pruun ja see punane värv, mis alati piltide peal on, see kestab võib-olla kõige rohkem 100 sekundit. Aga muidugi selle Uluru juures käisime ka lähedal, seal on palju radu, käisime mitmed neist läbi, need olid hästi põnevat käigud. Ja kui sa seal uru juures oled juba, siis muidugi saad õieti aru, et kui suur ta tegelikult päriselt on. Noh, ta on ju kuskil üle 300 meetri kõrge. Ja tema ümbermõõdult jalami juurest on tervelt üheksa kilomeetrit nii meeletult suur ühtne monoliit ja ka lähedalt vaadates on ta ikka tohutult selline sile ja ümar ja ja korrapärane, täiesti imelik, nii et ma isegi proovisin niimoodi järgi, et panin käe selle Uluru seina vastu ja isegi käega katsudes oli ta nagu selline sile nagu täitsa nagu poleerida. Ja kui silmaga vaatasid, siis seal ei olnud mitte midagi sellist nagu sellel kata Juta kalju sees, et mingisugust teisest kivimist osi. Ta oli täiesti ühtlane liivakivi ühte värvi ja geoloogid ütlevadki, et tema fenomen seisneb selles, et mingitel geoloogilistel aegadel oli ta meeletu surve all ja see liivakivi pressiti nii tohutult kokku nagu mujal maailmas ei ole liivakivisid peaaegu mitte kusagil olemas ja, ja vot see ongi see põhjus, miks pärast Uluru on siis niihästi nende sadade miljonite aastate jooksul siiamaani tervikuna nagu ajahambale vastu pidanud. Aga siin Uluru juures noh, oli ka päris palju põnevat loodust, aga tegelikult mulle oli isegi köitvam see looduse pool, vaid see kultuuriline pool. Sest Tal on olnud tohutult märgiline tähendus aborigeenide vaimses maailmas, ta on andnud mäletamatutest aegadest nende väga püha mägi ja päris valus mõelda, et kusagil seal 1900 viiekümnendatel aastatel, kui siia loodi rahvuspark, siis otsustati, et aborigeenid ainult segavad oma rituaalidega siin turistide liikumist ja neil keelati selle mäe juures igasuguste tseremooniate korraldamine. See võis neile väga valus olla, aga nad muidugi võitlesid visalt selle nimel, et oma õigused tagasi saada ja siis kuskil seal 1900 kaheksakümnendatel nad saidki tagasi õiguse siin oma tseremooniaid jälle korraldada ja sealjuures piiratiga turistidele teatud õigusi siin Uluru juures ja ja neid piiranguid saime ka meie näha ja tunda, kui me seal olime. Seal on näiteks alailma sellised sildid väljas, et selle sildi taha pildistamine rangelt keelatud. Või siis on mingisugused niisugused kirjad. Vot seal koopas on aborigeeni meeste rituaalipaik, seda ei tohi pildistada, seal pass on naisterituaalipaik, seda ei tohi pildistada niimoodi terve rida igasuguseid punkte ja paiku, mille pildistamine on turistidele keelatud, noh iseasi, kui palju sellest igaüks kinni peab, aga vähemalt on see selgesõnaliselt seal kirjas. Ja näiteks seal Olurul on ju ka päris palju aborigeenide kohta maalinguid ja kaljumaalinguid. Ja nendega on nüüd küll niimoodi, et osa nendest on niisugused, kuhu valge inimene võib juurde minna ja võib seda pildistada. Aga osa on jälle sellised, et ei või juurde minna ega, rääkimata siis veel pildistamisest. Mulle iseenesest meeldis, et tuleb ju ometi lugu pidada sellest vanast pärimuskultuurist, mis on siin olnud nii palju enne seda, kui valge inimene siia üldse jõudis ja me kuulsime ka päris palju neid müüte ja pärimuslugusid selle Uluuruga seoses noh, üks näiteks olu tekke kohta, et une ajal oli siin olnud kaks hiidmadu, üks oli olnud selline hiidpüüton, tema nimi oli olnud kuunija ja teine oli jälle olnud selline hiigelsuur mürgimadu ja tema nimi oli olnud Liiru. Vot need kaks hiiglast olid siis selle koha peal omavahel kokku läinud ja metsikult heidelnud ja selle heitluse jälgedena oli Uluru tekkinud aborigeeni Loodnad tegelikult toetasid seda veendumust, et see on tõesti tabu. Et siin pead käituma ettevaatlikult ja piirama oma tegevusi. Ükskõik kas sa siis võtad tõsiselt neid vanu lugusid või mitte. Aga kui sa ise sealjuures oled, siis sa saad ikkagi oma silmaga täiesti selgesti aru, et seal uru on tõesti imeline mägi. Et seda on seal mäe juures igale ühele küll täitsa selgesti tunda. Aga need selle muusikapala saatel, mille nimeks on Uluru, saab tänane saade ka otsa saadet nendest austraalia kaamelitest ja nendest toredatest paikadest. Seal kõrbes Kinks kanjonist, katad Utaste voorust. Aga järgmine saade sealt põikame juba jälle hoopis teise austraalia nurka. Läheme siis Austraalia kirdeotsa. Seal asub selline linn nagu käens ja vot sellest käenzist ja sellest, mida põnevat selle linna ümbruses näha on. See järgmine saade tulebki. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega, kuula ränd.
