Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, oleme oma rännusaadetega parajasti teel Austraalia erinevates osades ja eelmises saates räägitud Austraalia lõunaosast Melbourne'i linnast ja sellest suurest ookeaniteest sadu kilomeetreid Melbernist lääne poole ookeaniast lääne poole kulgevat teest. Meil olid kunagi ehitanud esimesest maailmasõjast tagasi tulnud noored mehed ehitanud põhilised kirkade ja käsikärudega väga rasketes tingimustes. Aga te ise oli ju põnev ja eriti selle tee lõpus need erakordsed maalilised kaljutornid seal ookeanis, mille nimeks 12 postlit. Aga tänases saates suundume juba piss teise austraalia osasse. Nimelt läheme otse mandri südamesse ja seal asub suurte kõrbealade keskel üksildane linnake. Selle linna nimi on Alice Springs. Ta on õige omapärane ja väga erilise tähendusega Austraalia keskosa jaoks. Ja seal Me läksime ka siis juba välja kõrbetesse ja tänases saates põhijutud oleksid katkisest. Alice Springsi linnast ja esimestest kokkupuudetest Austraalia kõrbega. Sedamoodi kõlab siis üks muusikapala. Selle nimeks on igiidi. Ja ega seal loos suurt sõnu polegi. Lõigatakse aina higi, higi ja muud suurt ei midagi. Aga lugu on ju mahlakas ja selleks pilliks on tiiger, luu aborigeenide tuntuim rahvapill. Et seda pilli mängitakse väga erilises stiilis. RING hingamisega ring hingamise tehnikas on niisugune Ta samaaegselt pillipuhuja hingab õhku ninast sisse ja puhub siis suu kaudu sinna pilvisesse välja ja selle tulemus on siis see, et üldsegi pause ei ole. Kogu aeg on selline ühtlane jorin ja minu meelest Tigheri toom madal lörinson. Väga maagilise mõjuga, vähemalt minu üks. Ja selle muusiku nimi, kes siin praegu mängis, oli David Hatson. Nimi kõlab küll Kristlikult, tegelikult on ta puhasterdaborigeen ja kuulub siis Ewamiini rahva hulka. Ewamiinid elavad sellest, ütleme sellest, Alice Springsis tõi Austraalia keskosast kirde suunas kuskil pool 1000 kilomeetrit üsna kõrbe serval, kus on juba põhiliselt sa vannid. Ja nende rahva suureks rõõmuks said nad 2013. aastal valitsuselt tagasi oma esiisade maad. See oli nende jaoks väga suur asi ja ma usun, et see David Hatson, kuna tema oli tuntud muusik mitte ainult Austraalias, vaid ka väljaspool Austraaliat siis tema autoriteet aitas võib-olla ka sellele kaasa. Aga need siis nendest reisielamustest seal Austraalia südames ja ma alustaksin neid muljeid sellest, kuidas ma õieti sinna lendasime, sinna kõrbet, kes seal oli ju niimoodi, et me startisime Melbourne'i linnast ja lendasime Alice Springsi ja selle lennu ajal oli meie tiibade all praktiliselt kogu aeg kõrb ja siis oli huvitav vaadata, et milline see Austraalia kõrb ikkagi päriselt välja näeb. Ja ma ütleksin, et kui nii piltlikult kirjeldada, siis oli seal põhiliselt kaks värvi, üks oli selline valge või, või selline hallikas ja teine oli siis kas punakas või päris punane ja selle valge värvi andsid kõrbele soolakud või siis kuivanud soolajärved ega on tihti seal Austraalia kõrbes väga-väga suured. Ja neid on tihti ka tõesti väga palju. Aga see teine põhitoon, see punane, see tuli muidugi sellest liivavärvist, sest see Austraalia kõrbeliiv, see on tõesti kohe enamasti eriliselt punakas ja loodusteadlased põhjendavad seda sellega, et selle liiva sees on palju rauarikkaid minna. Nii et see on siis punakas värv, on õieti nagu rauaroostevärv mis sealt maapinnalt paistab. Ja üldiselt olid need kõrbet tasased, lagedad, ääred tuud. Aga õige tihti oli siis sellega selle punase või valge põhipinna peal selliseid rohelisi väikseid täppe. Ja muidugi need rohelised täpid, need pidid olema seal sügaval all, mingid puud ja põõsad hõredalt kasvavad hästi. Ja noh, ega need Putja suured ei saanud olla, aga, aga nad paistsid ikkagi täiesti lennukiga meelest ära. Ja lennukiaknast, kui hoolega vaatasin, siis ma isegi suutsin helistada, puudel oli nagu kahte tüüpi võrasid, ühtedel olid nad laiad noh, umbes nagu võib-olla meie pajupuul. Aga teistel olid jälle hästi kitsad. No umbes nagu mõnel okaspuusammas vormil meie aedades. Ja nende austraalia puudega olin ma juba oma eelmistel Austraalia reisidel päris palju kokku puutunud ja nende vastu huvi tundnud. Nii et siit lennud ja aknast ma oskasin arvatavasti üsna hästi aimata, et mis puud need seal all siis olla võiksid, et need laia võraga puud, need olid tõenäoliselt mingid eukalüptiliigid. Noh, neid on Austraalias palju, aga siin kõrbes, siis peavad vastu sellised, mis taluvad hästi suurt veepuudust. Ja võib-olla mõned jällegi selle laiavaraliste puude hulgast võisid olla ka akaatsed, katsetel on selline lai vihmavarjukujuline võra, akvaatsejaid leidub ju ka maailma muudes kõrbetes, siis Aafrikas olen ma neid väga tüüpiliselt näinud. Ja nüüd siis need kitsa võraga puud, need sammas võraga. Arvan, et enamik nendest olid kasvariinid Gazoriimi lihvinud, see on Austraalias palju ja mõned kasvavad nendest ka näiteks rannikul, mõned kasvavad kuivades kõrbetes ja need kasariine, ma olin ikka oma reisidel päris hoolega uurinud, sest minu jaoks nad olid väga põnevad puud kasvõi juba sellepärast, et väljaspool Austraaliat neid mitte kusagil mujal maailmas suurt kasvamas ei leidu. Ja noh, selles mõttes siis Kasmoriinid samasugused austraalia erilised puud nagu kalüptid, neid ju ka mujal maailmas suurt ei ole. Aga need kasariinid on huvitavad just siis, kui sa neid väga lähedalt vaatate. Sest kui sa vaatad neid sealsamas puu juures olles, siis sa arvad, et see peab olema okaspuu, sest sa näed, kuidas nende okste küljes ripuvad alla sellised pikad-pikad, okkad just nagu okkad, peened kämblapikkused. Aga et kui sa võtad nüüd ühe nendest nii-öelda okastest sõrmede vahele, siis sa tunned, et, et see on väga pehme, et ei ole üldse nagu okka moodi. Ja siis, kui veel silmaga lähedalt vaatad, siis avastad, et see ei saa olla okas, sest ta koosneb üksteise otsa lükatud lülidest. No ma ei tea, kujutate, et Eestis on olemas näiteks selline taim nagu osi. Et tema vars koosneb ka sellistest nagu üksteise otsa pandud lülidest vodka soriini, on need samamoodi ja need kasvariini imelikud moodustised, need ei ole siis õieti ei okkad ega lehed vaid nad on hoopiski võrsed rohelised võrsed. Ja siin Austraalias kasariinil, need toimivad siis sellesama ülesandega nagu muudel maailmapuudel okkad ja lehed. Ehk siis nad toodavad puule elusainet, et aga noh, botaanikud liigitavad selle kasvoriini ikkagi hoopiski lehtpuude hulka. Tal on olemas ikkagi õied, viljad, lehtpuudel peavad olema õied ja viljad. Aga tõesti näha mingeid lehti tal ei ole, algselt vaadates tundub, et tal on ainult okkad. Aga need võrsed, millega ta seal siis oma elusainet toodab, nüüd on kõrbes selle pärast väga otstarbekad, et neist aurab välja palju vähem vett kui lehtedest auraks ja selle tõttu ajab ta seal puu asel maal läbi väga vähese veega. Nii et jah, see lend oli huvitav ja kui ma seda pilti nagu seal lennukiaknast välja vaadates nagu kokku võtaks siukse hästi piltlikuna, siis oli noh, väga tihti umbes nagu selline lapitekk mis koosneb hiigelsuurtest, valgetest ja punastest ja siis vahepealsetes toonides lappidest. Ja siis nende lappide peal on veel sellised pisikesed rohelised täpid. Selline muster ja muidugi ei ühtegi ideed, ei ühtegi maja, ei mitte mingisugust tsivilisatsiooni jälge kogu selle lennu jooksul. Aga kui me siis lõpuks Alice Springsi lennuväljal maandusime, siis me kõigepealt läksimegi sinna linna peale tutvuma ja kohe sai selgeks, et see on tõesti väiksemat sorti linna. Ametlikult on tal elanikke umbes 25000, praegusel ajal. Ja seal linna keskel oli selline vähe kõrgem küngas, ronisime selle otsa ja sealt paistis terve linn juba täitsa nagu peo peal ära ja oli näha, et majad olid suhteliselt madalad. Hästi palju rohelust oli, see linn oli hästi laialivalguv suurel alal, nii et seda serva oli väga raske nagu eristada, et kus see linn nüüd see lõpeb. Ja liiklus oli ka seal tänavatel suhteliselt unine ja rahulik. Aga siis edasi seal linnas. Me läksime mõnedesse Alice Springsi eriti tähendusrikastes paikadesse. Need on siis sellised noh, muuseumid või asutused, kust selle linna eriline omapära kõige selgemini arusaadavaks muutub. Ja see esimene koht, kuhu me läksime, oli siis Alice Springsi vana telegraafijaam. See asub praegusest linnast väljas natukene neli kilomeetrit eemal ja kui me sinna jõudsime, siis leidsime seal puude vahel tagasihoidlikud ühekordsed tellistest maja plekk-katus peal. Ja need olidki need endised telegraafi jaamahooned. Praegusel ajal telegraaf seal ei toimi, ta ongi nagu muuseum ja seal siis seinte peal olid igasugused stendid ja joonised ja fotod ja, ja nende kaudu sai siis selgeks, et mismoodi ta kunagi loodi ja et tegelikult oli see koht, see, kus praegune Alice Springsi asustus üldse alguse sai. Ja see algus oli siis niimoodi, see oli üle 100 aasta tagasi kusagil 19. sajandi teisel poolel, kui Austraalia asuma oli jõudnud nii kaugele, et nende juhtidel tuli pähe, eks hästi julge mõte tolle aja kohta. Nimelt, et tõmbame läbi kogu mandri lõunast põhja. Ühe telegraafiliini. No sel ajal oli ju niimoodi, et terve see Austraalia siseosa oli praktiliselt täitsa veel läbi uurimata. Ja ei olnud ka seal mingisuguseid kolonistide asundusi üldse tundmatu maa tegelikult. Aga selleks, et niukene liin rajada, tuli ju siis panna kogu selles ulatuses korrapäraselt suhteliselt lähestikku maha telegraafiliini postid ja siis vedada nende vahele traat. Nii et tõesti tundus hulljulge. Täna aga kui me mõtleme tolle aja peale maailmas telegraaf oli absoluutselt uudne leiutis, ta oli selline revolutsiooniline sidevahend, mida praegusel ajal võiks võrrelda interneti tulekuga. Ja tol ajal oli siis niimoodi, et Austraalia koosneski sellistest üksikutest kolooniatest erinevates austraalia nurkades ja nüüd see telegraafiliin ühest mandri otsast teise tõotas seda et kogu see austraalia saab omavahel väga palju kiiremini sidet pidada, et see nagu ühendab seda Austraalia mandrit ja seda siis ikkagi hakatigi tegema. No miks just siia Alice Springsi põhjus lihtne, võtad austraalia kaardid, paned sõrmed täpselt Austraalia mandri keskele ja see ongi see koht, Alice Springs. Et mingi tugijaam pidi siin kusagil tühjuses olema. Ja noh, siis tulid siia alguses valget ehitajat, kaamelitega on mitu kuud teel, enne kui kohale jõudsid ja rajasid need esimesed hooned siia. Ja siis hakati muudkui arendama seda suhteliselt kiiresti. Kas 1872. aastal teatati siis Austraaliast uhkusega, et esimesed telegrammid on sealt lõunaotsast ookeani äärest Augustast läinud läbi kogu mandri põhjaotsa välja, sinna praegusesse tarbimisse. Ja sellest ajast töötas siis juba siinsamas Alice Springsis ka pisikene käputäis inimesi, nad pidid täiesti omal jõul toime tulema, kasvatasid siin ise juurvilju, hakkasid kuidagi toitu endale. Nende tähtsus oli väga suur seal, aga nad elasid muidugi väga-väga Spartalikest tingimustes ja, ja äärmises üksinduses. Ja vot sedamoodi see Alice Springs tegutses üle poole sajandi sihukene pisike käputäis inimesi keset kõrbete tühjust. Aga siis tuli see uus etapp, nii et aasta 1929 sel ajal siis rajati läbi mandri raudtee samamoodi lõunast põhja läbi kõrbete nagu kunagi telegraafiliin. Ja kui siis oli vaja mõelda, et kuhu need jaamad tulevad, siis noh, oli endastmõistetava veel Alice Springs sobib väga hästi, seal juba midagi on, sinna tehti rongijaam. Nüüd hakkas Alice Springsi päris kiiresti kasvama, et siin oli igasuguseid võimalusi tööd leida, aga liikuda ja sidet pidada. Ja need siis tekkis juba seal päris linn. Ja vot selles linnas loodi siis mõned niuksed, noh, esmapilgul väga kummalised asutused. Üks nendest oli näiteks raadiokool, mida nimetati siis tollel ajal maailma suurimaks raadiokooliks. Teine kummaline oli ühendus lendavad arstid. Ja need mõlemad tegutsevad omal kombel tänase päevani edasi ja muidugi käisime me suure uudishimuga siis vaatamas, et mida nad endast kujutavad ja seal kohapeal need töötajad ka seletasid meile seda, mismoodi nad kunagi alguse said ja ja mis neil praegu on saanud. Ma hakkaks kõigepealt sellest samast raadiokoolist pihta. See on seal üsna linna keskel ja ja selles samas hoones oli kusagil viiekümnendatel aastatel oma 70, et aastaid tagasi raadiokool ja miks üldse see mõte nagu Käima läks? Põhjus lihtsalt selles austraalia eripäras, sest nüüd selleks ajaks 20. sajandi keskpaigaks oli sinna Austraalia keskele nendesse kõrbetes poolkõrbetes ikkagi mingisugune asustusfarmid tekkinud. Aga need olid väga-väga üksildased farmid, kes pidid täiesti omal jõul toime tulema ja ainus side maailmaga oli neile raadioside. Vot see raadioside oli väga tähtis selle kaudu siis näiteks said need farmi pereliikmed igemed teatada midagi, kui on väga kilist või sai ka siis Alice Springsis neile midagi väga olulist teatada toda. Aga üldiselt olid nad täiesti omapead ja siis ka nende perede lapsed kasvasid seal täiesti omapead. Aga kui nad said siis kooliaalseks, nad pidid hakkama koolis käima ja kooliminek niisugustest paikadest, see oli ikka täitsa noh, kujuteldamatu seiklus oli siis sadu kilomeetreid tuli seda last viia siis isal või emal või mõlemal läbi täieliku tühjuse sinna Alice Springsi ja siis tuli laps maha jätta, tuli farmi tagasi minna, laps jäi elama linna enne, ta oli elanud üksildases maakohas ja ta pidi asuma kuude kaupa täiesti võõraste inimeste keskel võõras keskkonnas võõras tegevuses. Ja see oli muidugi neile pisikestele lastele tõepoolest väga suur katsumus. Ja vot see raadiokool see siis püüdis nagu leevendada esimestes klassides õppivad, et laste katsumusi. Sest see raadiokooli idee oli siis selline, et laps ei peagi kodust ära minema, on seal oma pere juures seal kusagil farmis ja lihtsalt iga päev teatud kellaaegadel peata istuma raadioette. Ja siis sealt raadiost antakse talle õpetaja jutte edasi. Õpetaja õpetab teda, aga see raadioside oli ju neil kahepoolne, nii et ka laps sai midagi küsida ja õpetaja sai ka lapse käest midagi küsida. Vot selline oli see raadiokool ja ta muutus tohutult menukaks, sest kõikidele vanematele ja muidugi lastele see väga meeldis, et ei pea oma pere juurest ära minema, saab oma kodusesse looduses edasi olla ja sellisel moel toimis see maailma esimene ja täiesti uudne koolivorm ikka kohe päris mitmeid-mitmeid aastakümneid. Viimastel aegadel, nüüd, kui see internet tuli, siis raadiokool on nüüd natukene muutunud, ta ei ole enam raadio, Colton internetikool, loomulikult internetiga on ju palju-palju lihtsam sidet pidada, on palju paindlikum. Nii et selles samas koolis on praegu internetikool, aga põhimõte on ikka sama, et üksildast farmide lapsed saavad algklassides ja ta koju ja teha need esimesed klassid läbi kõik oma pere juures elades. Aga siis teine kummaline organisatsioon, see ühendus lendavad arstid seal Alice Springsis, sinna me läksime ka seal ümber selle maja oli suur väli, kus olid sellised hästi pisikesed lennukid. Ja seal sees käis niukene hästi vilgas elupostis väga moodsalt kõik sisustatud olevate kõikidel oli hirmus kiire kogu aeg toimetamisega ka üks töötaja siis ikka leidis Meie jaoks ka aega ja ja rääkis siis lühidalt ära, et mismoodi see kunagi alguse sai ja no see oli nüüd selle raadiokooliga võrreldes ikka väga, väga palju varem. Aastanumber oli siis nimelt 1917 ja see idee tegelikult tekkis ühe noore mehe pähe. Ja selle noore mehe nimi oli Clifford piil. Ta oli sel ajal juba lõpetanud Melbourne'i Ülikooli arstiteaduskonna ja nüüd ta oli asunud kohe piloodikursustele, sest tema unistus oli ka see, et ta oskab lennukit juhtida. Ta oli hästi selline vaheda mõtlemisega noormees. Ja siis ta lihtsalt päeval võttis kätte. See oli 1900 seitsmeteistkümnenda aasta novembris ja otsustas kirjutada kirja ühele tolle aja Austraalia ühiskonna väga mõjukale tegelasele. Selle mehe nimi oli John Flynn. Ja ta siis kirjutas sellise väga tagasihoidliku kirja. Et mul on tekkinud mõte, et siin, Austraalia oludes sobiks arstiabi andma sellised meedikud, kes oskavad samal ajal lennukit juhtida ja suudavad siis sedaviisi abi viia hästi üksildastesse kõrbenurkadesse. Ja et kui teile see mõte natukene huvi pakub, siis ma kirjutan sellest pikemalt. Vean pragu ootama, aga õnneks John Flynn, see austraalia mõjukas tegelane, temale pakkus see mõte nagu hui, ta kirjutas, et aga palun kirjutage sellest siis põhjalikumalt ja siis läks ainult paar nädalat ja tema kirjakasti potsatas igavene paks kiri. Ja see oli üllatavalt pikk, üllatus, põhjalik noh, tegelikult see Clifford Pihl oli selle teema üle mõtisklenud, arvutanud ja mõelnud ikka aastaid ja nüüd ta ei teinudki, muudkui pani selle kõik kirja ja seal ta siis juba ja väga üksikasjalikult kirjeldas kõike seda, et mismoodi lendavad arstid peaksid siis tegutsema. Millised peaksid olema nende lennukit, kui palju see kõik riigile maksma võiks minna ja kui palju ta siis nagu ühiskonnale kasu tooks. Ja tõepoolest, see kiri oli äärmiselt praktiline, äärmiselt asjalik ja mõjus tõesti sellisena. Aga tõesti, see on võimalik. Ja see aasta 1917, kui me nüüd mõtleme maailma ajaloo peale, see oli ju see aeg, kui maailmas käis esimene maailmasõda. Ja siis juhtus niimoodi, et see Clifford piil, kui ta oli oma piloodikursused lõpetanud, saadeti sõtta Euroopasse ja ta sai seal siis lenduriks kes peab siis pildistama seal vastase kaevikuid ja sõjatehnikat ja muud. Ja seal ta siis niimoodi lendas ja, ja tegutses. Ja siis ühel päeval 1918. aasta septembris ta enam ei pöördunud luurelennud tagasi, keegi ei tea siiamaani täpselt, mis temaga juhtus, aga igal juhul kaduma ta jäi. Ja loo kurbloosus oli ju see, et 1018 september juba mõne kuu pärast oli esimene maailmasõda läbi, nii et tema oli üks viimaseid selle sõja ohvreid. Aga see väga andekas mõte lendavatest doktoritest see õnneks elas ja arenes edasi. Ja siis juba 1928. aastal jõuti Austraalias nii kaugele, et hakkasidki tegutsema, need lendavad doktorid ja loomulikult nad asusid siis siin Alice Springsis, sest see asub eri tühjuse keskel, nii et seal ümberringi on igas suunas oma 800 kilomeetri raadiuses. Ainus võimalus üldse liikuda lennukiga. Kui kiiresti on vaja liikuda ja nad hakkasidki teenindama, siis seda ala ümber Alice Springsi ja no kohe selgus, et nad on väga hädavajalikud, sest raadioside oli ju neil üksilastel farmidel seal olemas. Ja siis, kui näiteks, kas seal kusagil pereliikmel juhtus mingi trauma või keegi ei järsku haigeks või näiteks mõni naine hakkas sünnitama täna et oli hädavajalikku abi väga kiiresti vaja, siis lennuk lendas välja ja andis abi. Ja see oli tõesti tohutu hulk inimelusid, mis suudeti sellest ajast alates päästa ja siis ühendust lendavat doktorit, see tegelikult on tegutsemas ju siiamaani Jaan tõsiselt laienenud meile sealsamas Alice Springsis ka näidati neid kaarte, et praegu ei ole neil baase mitte üksi ainult siinsamas Alice Springsis, vaid ka mitmetes muudes Austraalia üksildases paikades. Need kokku on neil paasa praegusel ajal 23 ja nende käsutuses on siis erilennukeid kokku 2016. aastal oli vähemalt 67 kusjuures nad on väga hästi ja eriliselt sisustatud ja mõned nendest on koguni sellised, et selles lennukis saab teha operatsiooni, seal on ta operatsioonilaud, kõik vajalik varustus. Nii et kui muud võimalust ei ole, siis tehakse see operatsioon ära lennukis. Ja kahtlemata, Ta on ta ennast vägagi õigustanud. Ja kui võrrelda muu maailmaga, siis sellist laiaulatuslik kui ja niivõrd tõhusat lendavate arstide abi ei ole küll teada mitte kusagil mujal maakeral. Noh, siia vahele siis kuuldes jällegi veidike seda Austraalia aborigeenide rahvust Billyt itzeri tuud Ewamiini rahvamees David Hatson seda mängib ja ühtlasi ka laulab. Ja neid laule sõnad on küll väga üksluised, seal muud polegi kui see igiIgi, aga miks, sest higi, higi, selle on ka täiesti kindel põhjus nimelt Ewamiini keeles on see higi, higi siis tegelikult Thatcheri tuum. See ongi ju niimoodi, et erinevad aborigeeni rahvatsevast alles kõnelevad erinevaid keeli ja ja igaühe keeles on selle pilli nimi siis erinev, kuigi nad kõik mängivad seda pilli. Aga Meie sõidust nüüd rääkida, siis käime Alice printsist välja, läksime siis sattusime siis sinna kõrbete Edela-Austraalias ja saime ka siis kogeda seda Austraalia kõrbe ilma ja ma räägiksin neist esimestest muljetest, teedest ja ilmadest. Et noh, teede suhtes oli üllatav see, et kui heas korras nad olid siin, et ümberringi asustamata maa, aga keset kõrbe kulgeb täiesti korralik asfalttee. Ja see tegelik Austraalia teedevõrk ongi ju selline, et praegusel ajal siiski leidub asfaltteid kõrbes, et see kõige suurem, kõige tähtsam, kõige olulisem magistraal ühest Austraalia otsast teise. See läheb siis ka põhja-lõunasuunaliselt sealt Alice Springsi juurest läbi. Aga mõnedes kõrbeosades on ka loodud selliseid mõnesaja Kilomeetriseid korraliku kvaliteediga teede lõike ja muidugi Alice Springs kui niisugune kohalik tähtsan linnakene selle ümber on ka teatud asfaltteedevõrk juba olemas. Kuigi kui mõelda ikka väga üldiselt kogu Austraalia kõrbete teedevõrgu peale, siis sisuliselt on see ikkagi olematu. Asfalt on eralt loomulikult heal juhul on olemas mingisugune katteta tee, mida mööda saab ainult maasturiga sõita. Aga tüüpiliselt ei ole mitte mingit teed nendel lõpututel. Aga kui nüüd mõelda ilma peale, siis ilm üllatas meid selles mõttes, et ta oli kõrbe kohta väga mõnus ja leebe. Noh, me läksime sinna ju novembrikuus, novembrikuu Austraalia mõistes on kevade lõpp, suve algus, kõige palavam aeg Austraalias ja eks me olime siis ka valmis, et kui me nüüd kõrbesse sattumine, siis saame ikka põrgukuumust tunda ja, ja tohutut kuivust. Aga tegelikult oli õhutemperatuur, no mitte rohkem kui 25 kraadi ja seda just keskpäeval kõige palavamal ajal ja õhtul ja hommikul ta isegi oli madalam, nii et enne päiksetõusu kui vahel üles tõusnud, siis oli täitsa jahe ollagi, tuli panna mingi fliis selga ja see õhu kuivus oli ka täiesti talutav, midagi erilist. Ja selle põhjuseks saime teada, oli eelmisel päeval siin kõrbes päris korralikult sadanud, nii et see paras mõnus soojus ja, ja see paras mõnus kuivus, need olid täitsa meeldivad üllatused. Aga kui me siis nende kohalikega seal ilmadest pikemalt rääkisime, ikka räägid ilmast, millest siis veel. Siis nad ütlesid, et, et näiteks kaks päeva enne seda, kui me sinna tulime, oli olnud siinsamas õhutemperatuur 36 kraadi, nii et oligi põrgukuumus ja et mis järgmisel nädalal juhtub, ega seda ei tea. Ja pidigi olema niimoodi vähemalt sellel aastaajal, et ilmad on tohutult kapriissed, et samal päeval mõne tunniga võib õhutemperatuur kukkuda või tõusta rohkem kui 10 kraadi või siis muutuda täiesti kuivaks või siis anda päris tõsise vihma. Ja miks pärast see niimoodi olla? Üks põhjus on ju lihtsalt, kui mõelda selle peale, et Austraalia keskosa, mis ta on, lõputud tasandikud, kõrgeid mägesid ei ole ja see tähendab seda, et ookeanilt tulevad igasugused tuuled ja teistest Austraalia otstest tulevad õhumassid. Nad ei kohta mitte mingisuguseid takistusi ja nad jõuavad täiesti kiiresti ja ootamatult ka siia kõrbete keskele. Ja see, et, et see Austraalia keskosa tõesti selline väga lauge ja, ja lame on seda tegelikult ka näha ju Austraalia kaardilt. Ja kui vaadata sealt kaardilt neid kõrbeid seal Austraalias siis just siin keskosas on tohutu suured kõrbed täiesti nagu üksteise küljes kinni üksteise järel, neid seal tuleb näiteks seesama kõrb, kus me parajasti olime, see oli nüüd Simpsoni liivast kõrb. Tema pindala oli siis sama suur kui kolm Eesti. Ja sellest Simpson Eestis ida pool algas kohe. Lekki liivakõrb, noh, see oli väiksem, see oli ainult kahe eesti suurune ja põhja pool oli kohe vastus, selline tanaami liivakõrb juba viie Eesti suurune ja läänepoolses samuti viie Eesti suurune Gibsoni kõrb. Nii et tõepoolest, ega see Austraalia sisemaa või isegi ütleme, suurem osa kogu Austraaliast, muud ei olegi, kui üks kõrb või poolkõrb. Hüüab teist taga ja need kõrbed ja poolkõrbed ongi ikkagi kõige iseloomulikumad maastikud Austraaliale üldse. Siinkohal saab meie tänane saade nüüd otsa sissejuhatav saade Austraalia kõrbetest, sellest kõrbete keskele eksinud linnakesest Alice Springsis ja meie esimestest muljetest nende kõrbete kohta. Aga järgmine saade, millest seal siis juttu tuleb, seal ma tahaksin jagada veel neid kõrbe elamusi ja muljeid ja just nendest paikadest, kus me seal Austraalia keskosas käisime kus me jala ringi liikusime. Ja need on sellised lausa legendaarsed paigad nagu Kings Canyon ehk kuningaorg ning kata Juta ja Uluru kuppelmägi. Rändajad. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
