Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere me oleme nüüd oma rännusaates rändamas ikka edasi seal Austraalia mandriavarustel ja eelmises saates käisime Austraalia kõrbes ja sai kõneldud nendest matkadest sinna kuulsetesse paikadesse, sinna Kings Canyoni ja katad Juta ja Uluru kuppelmäele. Kuulsad paigad, noh eriti Uluru, ma arvan, et ka paljud kuulajad on vähemalt mingit pilti näinud sellest, Uluru käes on niisugune kõrbe üksinduses päikese kumas punaselt ilmatu mürakas lamemägi. Aga tänases saates läheme täitsa uude austraalia nurka ja see on siis Austraalia kirdeosas ja seal on siis käentsi linn ja selle ümber on igas suunas põnevaid paiku. Ja seal on ka kõige suurem ja elurikkam troopiline vihmamets kogu Austraalias jäävad sinna me tänases saates siis lähemegi. Selle linnu hääle ma salvestasin teinud triivi troopilises vihmametsas, see oli siis nüüd viimati, kui seal käisin, see oli 2016. aasta novembris. Tegelikult olen ma selles metsas käinud isegi kahel korral, esimene kord oli küll väga palju aastaid tagasi, 2005. aastal. Ja sellel viimasel reisil oli siis niimoodi, et me olime ööbimas keset metsa ja tulime just ühelt metsaretkelt ja siis sealsamas majakese juures. Varas hakkas lind hästi kõlavat laulma, läksin tuppa, võtsin helisalvesti, hakkasin salvestama. Ja noh, see oli huvitav seal, minule meenutas meie eestimaist peoleod, niisugune hästi meloodiline ja minu meelest rahulik, aeglane ja õhtu oli niisugune sume ja palav. Troopikas ongi sellised sumedad õhtud ja kes ta nüüd oli, seda ma ei julge öelda, sest seal metsas on linnuteadlased kokku lugenud üle 400 erineva liigi. Aga noh, natukene meenutas tõesti meie kodumaist peoleod. Ja tegelikult on selles helisalvestuses veel igasuguseid õhtuse džunglihääli, et kuulame seda veel korra. Kas panite nüüd tähele, kui hoolega kuulasite, et esiteks oli seal üsna vaikselt selline täiesti ühtlane kõrgehäälne sirin nagu umbes Ritsikate laul, täiesti ühtlane. Ja need olid nüüd kindlasti troopilised tsikaadid, väga tüüpilised putukad seal põõsaste ja puude otsas. Ja veel oli tegelikult kuulda ja kui hoolega kuulasite sellist nägu, kõlksatusi või, või säutse, see kõlas nagu mingi lind, aga tegelikult ei ole. See on puukonn, elabki puu otsas nagu meie linnud ja laulab peaaegu nagu mõned linnud. Aga nüüd kõigepealt. Enne kui ma oma jutuga metsa lähen siis ma räägiks natukene sellest käentsi linnast, ta on Tallinnast ligi kaks korda väiksem ookeani ääres, ilus linn, sellised rannabulvarid, palju hotelle, ööbimispaiku, häid söögikohti turistidele sobib hästi, turist on siin ka palju. Ja põhjus selles, et sitkansist saab igas suunas teha väga erinevaid retki. Nahk oli näiteks minna käentsist sinna ida poole, sinna ookeani peale. Siis satud väga vahvatele troopilistel saartel, kus on tore ringi jalutada ja kui sõidad juba kuskil 50 kilomeetri kaugusele siis satud sellele maailmakuulsusele sellele suurele vallrahule. Väga põnevad paigad. Aga kui lähed siis need vastassuunas, kas siis lääne poole käenzist, siis satud hoopis sellistesse maalilistesse mägedesse, hästi vaheldusrikkad, maastikud, palju põlde, külasid, vahepeal ka metsi. Ja kui nad lähevad käenzist nagu põhja poole, vaat siis satud sinna metsaaladele. Nii tõesti igas suunas erinevad maastikud, erinev loodus. Aga enne kui nüüd kärssi linnast oma jutuga ära lähen, tahaks meenutada küll ühte erilist seika, mis jäi seal linnas meelde. See oli just nimelt looduse seik. Selline niisugune, et ühel õhtul ma kõndisin mööda käenzi tänavat, no ma olin minemas apteegist hotelli apteeki olin läinud sellepärast, et eelmisel päeval noolimist Norkeldanud seal vallrahu peal ja sai nii hoolega snorgeldada, et mõlemad kõrvad läksid lukku. Siis oli vaja mingitsugust vahendit sealt apteekistritele kuulma hakkaks. Läksin siis niimoodi rahulikult ja järsku vaatan, et ülepea lendavad nagu kaks Lindavad niuksed, tumeda taki suurused linnud. Ja natukese aja pärast jälle kuskilt selja tagant lendavad mõned üle pea siis jäin seisma, vaatasin tagasi, kust nad tulevad, kes nad on ja siis oli juba näha, et tuli mingi suurem parv ja kui vaatasid, Need ei olnud, linnud lendasid teistmoodi, nad lendasid hästi selliste hõljuvat aeglaste liigutustega nagu mingit muistset tõotab töölised. Ja need olid tegelikult nahkhiired siis ehkki suurused, nahkhiired. Neid ma olin näinud, siis kui ma üle 10 aasta tagasi ka siinkandis olin olnud, siis ma olin näinud neid metsas ja ma teadsin, et nende inglise keelseks nimeks on Fling, faks ehk siis eesti keeles lendav Rebane. Ja selle imeliku nime on nad saanud selle järgi, et tema pea, niukene, punakaspruun, suur karu, soomlane tõesti meenutab natukene rebasenägu. Aga eesti keeles on nende nahkhiirte nimed kiiburid. Ja siis ma taipasin, mis nüüd on juhtunud. Siin kusagil linnapargis on nende tiiburite suur koloonia ja nad on praegu õhtul lendamas välja oma söögipaikadele. Laat käivad söömas, metsas toiduks on mingid puuviljad või muud taimne toit. Ja nüüd oli juss õhtune väljalennu aeg ja siis tuli mulle ühtäkki meelde, et mul ei ole ju fotoaparaati, ma pean pildi peale saama ja siis läks mul kiireks, kiiresti hotelli. Oot, aparaat välja ja pildistama. Ja siis, kui ma juba nüüd välja jõudsin, siis oli see pilt ikka väga eriline. Taevas oli vahepeal tumedaks läinud ja selle tumesinise taeva taustal oli kõik paksult täis neid tumedaid nahkhiiri. Ja nad muudkui tulid ja tulid nagu lainetena lõputult ja neid ei olnud mitte sadu, need olid tuhandeid. No täitsa nagu mingi Hitchcocki film tõepoolest. Ja siis vaatasin kad, kuhu nad lähevad. Tee oli täitsa selge, kõigil üks suund üle kitsa lahe, edasi seal silmapiiril tumedad mustavad mäeahelikud läheksid selles suunas. Et see oli tõesti nagu ma ei tea mingi Sõrmuste isanda nisugune filmi kaader, mõtlesin aega ka kella pealt, et kui kaua see käis üle Lence käis ikka pool tundi järjest. Nii et need tiibur, et pidi olema tõesti väga palju ja nüüd pärast, kui ma lugesin seal seda kohalikku lehte, siis ma sain teada, et jah, et neil ongi seal raamatukogu juures suures pargis koloonia päeval nad seal ripuvad, pea alaspidi okste peal ja õhtul lendavad alati välja nagu kellavärk iga päev. Ja see uus koloonia on nüüd ajanud tülli linnarahva. Linnavalitsus nimelt tahtis neist lahti saada. No neile tundus, et see pole ilus, et tuhanded, niisugused suured nahkhiired ripuvad linnapargis. Ja nad katsusid neid sealt kuidagi eemale peletada, aga siis loomasõbrad, said jaole, hakkasid protestima, tekkis hirmus suur vaidlus. Ja ega ma ei teagi, millega see lõppes, sest kui me sealt ära tulime, siis nemad jäidki sinna edasi vaidlema selle nahkhiirte hiigelsuure koloonia üle. Aga nüüd siis sinna troopilisse vihmametsa. See on selle poolest kuulus, et see on kõige suurem, terviklik troopiline metsamassiiv, mis siiamaani on Austraaliasse järele jäänud väga vana, väga rikkumata, väga elurikas mets. Ja tema pindala on kokku 1200 ruutkilomeetrit, no mis need numbrid ütlevad, mõelda näiteks meie eestimaiste rahvusparkide peale lahema laen maast ikka kaks korda suurem metsaala, nii et ikka päris suur. Aga mis minu meelest eriti põnev, et loodusteadlased ütlevad, et see mets On püsinud katkematult üüratult kaua aega. No muidugi, mets on muutunud kogu aeg, ta liigid on muutunud, metsailme on muutunud, aga see mets on seal kohapeal kasvanud 100 miljonit aastat. No seda ei ole võimalik ette kujutada. Seal on olnud siis alati maismaa ja alati on seal olnud mingi mets, mis on saanud rahulikult katkematult areneda järjepidevalt. No see on ju tõeline ime ja noh, loomulikult sellise metsas elabki siis ka selliseid taime- ja loomaliike, keda mitte kusagil mujal maamunal ei kohta. Ja seal metsades sain ma siis kolada mõlemal korral, kui seal Austraalias sai oldud ja ja see esimene kord oli õieti niimoodi, et me olime siis kahekesi ja ja saime seal olla, pikemalt olime siis telgiga, ööbisime erinevates kämpingutes, kolasime palju ringi ja üks asi, mis sealt esimesest korrast meede, oli see, et kui kaunid olid just need ookeaniäärsed metsad ja see rand, põhiliselt oli liivarand täiesti ele valge liiv, palmid, sinine meri, niisugune nagu mingi postkaardi peal mingi kuurortrand, et vahe selles, et ühtegi rannahoonet seal ei olnud, kõnnid tundide kaupa, sa ei näe mitte ainsatki hingelist ja see mõjus kuidagi väga eriliselt. Sealsamas rannas oli veel üks metskamis väga meelde jäi, õieti ta ei olnud vaid seal kasvasid üksikud puud valgel liivarannal nendes niuksed veidrat puud, nad olid sellist noh, nagu juurte peale kudele üles tõusnud, nii et esimesed mõned meetrid olidki ainult juured ja siis koondasid need kokku üheks tüveks. Nad olid sinna seal seal liiva peal. Ja kummaline oli see, et kui me tulime täpselt samasse kohta tagasi kuue tunni pärast, siis see paik oli täielikult muutunud. Liivarand oli alles, aga puud? Need olid niimoodi, et nad olid vee all peaaegu ära uppunud, need ainult ladvad passinud välja. See oli väga huvitav niisugune rand ja niisugune muutus, no muidugi teadsin oma varasematest käikudest, et need olid mangroovipuud, need ongi niisugused, kes harjunudki sellega, et nad aeg-ajalt niimoodi soolase veega üle ujutatakse, see neile üldse halvasti ei mõju kohanenud. Aga kõik need mangroovimetsad, mida ma olin mujal maailmas näinud, need olid ikka niuksed dismikud ja nende all oli niisugune paks muda, nii et see mingil kombel ei saanud seal mangroovi puude all niisama ringi kõndida. Aga siin kõndisid Te lihtsalt selge liiva peal ja see oli väga maaliline. Ja teine asi, mis seal metsas väga tore on, et sinna on ehitatud väga palju radasid matkaradasid, õpperadasid ja näiteks need õpperajad, noh nad tõesti lähevad läbi Paksu selles džungli Padriku. Aga nad on laudteede peal, nii et saad ilusti edasi minna, seal on palju stendi seal tee ääres üksipulgi seletada, ostavad ära, mis imelisi taimi siin kõik ümberringi on ja ja noh, sealt jäi ikka midagi meelde ka, näiteks. Asotsiaal, selliseid palme, mida ma ei ole mitte kusagil mujal maailmas näinud. Nende lehed on umbes nagu rattakodarad, no kui mõelda, et ratas on läbimõõduga kuskil meeter ja Trata kodarad lähevad siis igasse ilmakaarde niimoodi laiali, täiesti niuksed, ümmargused lehed, kodarad sealt sai siis lugedes, selle nimi on vandel Palm ja, ja veel üks eriline vandel palmiliik, mida ei olegi üldse mitte kusagil mujal maailmas kui ainult siin ja sealt teiselt õpperajalt jäid meelde jälle mõned viljad ja seemned, mis oli minu jaoks väga huvitavad, näiteks üks oli selline, et seal oli põõsas põsal olid mingisugused viljad, no umbes nagu meie ploomiviljad, sinised, sellised sama suured meie ploomid. Aga muidugi ei olnud ploom signaali siis kirjutatud, et see on üliharuldane liht, tema nimi on oliivi viljak. Ja lähed natukene edasi vaatud, seal on puu all täpselt samasugused viljad, puu on teistsugune niukene, kõrge jämeda tüvega. Siis seal stendi peal on kirjas, et, et see on hoopis teine liik. Et selle nimi nüüd siin täpselt samasugused sinised loomid all on hoopis põrgukoera puu nisugune eestikeelne nimi. Ja huvitav, et tema viletsas inimesele ei kõlba ühelegi olendile. Ei kõlba, kõigil on mürgised, välja arvatud üks linnuliik ja selle nimeks on kaasor, kõige suurem lind seal metsas. No selle kaasoorini veel selle saate lõpus jõuame veel ühte niukesed, vääntaimede tahaks ka meelde tuletada, see oli siis niisugune, et noh, ta oli põimunud ümber puutüve ja selle all maapinnal olid väga ilusad seemned. Nad nägid välja umbes nagu ümarad läike, tekivad pärlid ja iga pärl oli siis pooleldi nagu punane pool ja teine pool oli süsimust. No tõesti väga kenad. Ja sinna oli siis selle juurde kirjutatud, et see on nüüd siis kee palvehernes, niisugune taim. Ja ka sinna oli kirjutatud, et nendest seemnetest tehaksegi keesid, sest nad on lihtsalt nii ilusad. Aga teisest küljest on see siinse metsa kõige mürgisem taim, et pidi olema nii, et ainult üks seeme, kui selle alla neelad oled surnud. Päris ähvardavalt kõlas. Nii, et tõesti tohutu põnevate taimede aed on see ta intri. Troopiline vihmamets. Ja kui me nüüd seal intrii troopilises metsas kuskil väljas olime, siis mõlemad Korral me käisime ka paadiga sõitmas selle kõige suurema jõe peal tema nimi, intrii jõgi ja seal on niimoodi, et siis rahvuspargi loodusgiid on ise paadijuhiks, sõidad mööda jõge ja siis loodad näha, kas vees või seal puude otsas puude all mingit huvitavat elu. Ja just jällegi sellel mõlemal korral käisime, tegime paadisõidu agress, esimene kord oli, seal oli meil väga palju õnne. Üsna alguses näiteks oli niimoodi, et paadijuht sõitis kohe kalda juurde, seal oli puu, mille oksad ulatusid kaugele vette ja lihtsalt näitas käega, et vaatasin oksa peale, see oli niisugune horisontaalne jäme oks. Ja siis me alles nägime, et seal peal roomas madu. Ta oli natukene pikem kui meeter üsna saleda kehaga, väga kena, pealt must, kõguvalt rohekas. Ja siis meie loodusgiid ütles, et tema nimi on roheline, puunastik pidi sööma konn ja muud väiksed loomi, keda siin ju jõe leiab jõe ääres. Ja ütles ka, et väga ligitasudele minna, ta ei ole küll mürgine, aga ta võib teha niisuguseid trikke. Selge, et ootamatu hüpe, aitäh, et viskub näiteks oksalt õhku ja siis maandub hoopis mingile teisele oksale sama puuvõras. Nii et ega me talle väga lähedale ei läinud rahulikult seal Roomas ja tol korral me nägime ka kohe päris palju ja päris suuri krokodille seal jões ja need on siis need Austraalia kõige kuulsamad krokodillid nimeks harikrokodill ja miks niukene niminuse oli juba ka näha, näiteks kui nad seal jões olid. Vaatad eemalt, et üks hästi jämepalginott on vees ja selle nutipeal on justkui niuksed mustade mügarat read need harjad ained, mügarad, et selle järgi see harikrokodill oma nime on saanud, ta muu maailma krokodillirahvaga võrreldes on ta selle poolest erinev, et ta tunneb ennast täitsa hästi ka soolases vees. Ja nüüd sellepärast on näiteks Austraalia ilusatel liivarandadel, kes Austraalias on käinud, see teab, seda on ka tihti see hoiatused. Ettevaatust, krokodillid mõjub küll nagu natukene hirmutavalt. Reaalsus on küll, no vähemalt minu jaoks, kes ma olen ikkagi nagu loodusesõber. Et ega see krokodill, naljata ründajat. On juhuseid jah, ja tõesti, et, et kui ta mingit inimest seal hammustanud, siis tehakse sellest koledat kisa. Aga reaalsus on see, et ega harikrokodill ei ole mingit põhjust niimoodi otse inimeste rünnata. Ta tema menüüs Külli inimliha mingil juhul ei kuulu, tema igapäevane toit on lihtsalt mingisugused veeloomad, seal mingisugused kalad või keda ta iganes kätte saab või ka veelinnud, kes on maandunud pahaaimamatult sinna v teha Talle või, või vahel ka jah, kui tuleb mõni loom sinna kaldale nagu jooma, võib-olla sellel võtab ka ninast kinni. Aga et seda nüüd lihtsalt niisama ründaks inimest seal ta mingi eriline põhjus olema ja üldiselt minu nägemust mööda on see lihtsalt üks õnnetus, lihtsalt üks juhuste õnnetu kokkusattumus ja, ja muud ei midagi, aga ma ütleksin, et selle jõe peal see kõige meeldejäävam elamus oli hoopiski see, kui me nägime oma pea kohal puu otsas ikka päris prisket madu ja see oli ka jälle niimoodi, et meie ei saanud midagi aru, aga see meie paadimees korraga pööras jällegi kuskile ühe puu poole, mille jäme tüvi oli siis nagu längus sinna jõe peale sõitsime otse sinna puuvõra alla, sest ta näitas lihtsalt üles käega siis kuskil kolme meetri kõrgusel täpselt meie pea kohal puu harude vahel poolida tõesti olemas. No selline priske oli keras liikumatult, magas seal, nii et ei saanud aru, kui pikk ta võis olla kala jämedus oli ikka mingi käsivarre jämedus ja siis meie giid ütles, et selle nimi on nüüd siis ametüst, püüton, püüton, kõige suurem madu kogu Austraalias võib kasvada isegi kuni kuue meetri pikkuseks inimesele, ta ei ole ohtlik, ta ei ole mürgine. Inimene oleks tema jaoks lihtsalt liiga suur saak. Sest ta püüab ju niimoodi mähkub nagu selle ohvrilooma ümber, kägistab surnuks, siis neelab tervelt alla ja et inimene ei mahu talle mitte kuidagi kurgust alla. Et kõige suurem loom, keda ta niimoodi suudab süüa, on siis mõni niisugune väiksem känguru. Aga mitte suurem ja see seal, keda me nüüd nägime, see muidugi põõnes. Ta magas oma päevaund ööloom. Öösel läheb jahile. Nüüd siis kastis jälle seda iseäralikku ja kaunist linnulaulu, mida ma seal teinud Trii metsas õhtusel ajal salvestasin. Ja siin saate lõpus ma tahaksingi natukene rääkida nendest lindudest, keda nüüd seal Dentrii metsas Austraalia kõige suuremas troopilises metsas. Kohtasin ja kes millegipärast rohkem meelde jäid üks nendest ja sellepärast just meelde, et teda oli paganama raske märgata. See oli just siis, kui me olime jälle sellel Teintrii sõidul seal nüüd just sellel viimasel korral, kui me seal olime. Jällegi sõidame jõe peal, teejuht näitab käega, et vaata sinna puu otsa, seal on lind, melon binoklit käes, uurime, mis me uurime. No ei ole lindu. No siis ta kirjeldab, et vaata, seal see suur puu läheb kahte harusse täpselt seal kahe haru vahel ta on siis vaatad täpselt sinna ja siis näed. Tegelikult sa näed seda, et seal on üks oksatüügas niuke poolemeetrine oksatüügas, täpselt sama värvimispuutüvi, nisukene, laiguline, musta hallilaiguline ja täiesti liikumatu, aga, aga tegelikult oli see tõesti lind ja ta magas sügavalt. Ja selle linnu nimi. Ta on siis eesti keeles suur konnkurk, väga imelik nimi ja tegelikult ka väga imelik välimus, sest kui hoolega vaatasid, siis sa said ikkagi aru, et see tüüka ülemine osas on tegelikult tema pea sihuke piklik, pea sirutatud üles taeva poole, kuigi ta ise magab. Igavene suur, niisugune imelik, selline piklik, pea suured silmad. No tõesti, natukene nagu konna moodi oli see pea selle linnuotsas see suur konnkurk jällegi tohutu austraalia haruldus teda ei olegi üldse mitte kusagil mujal kogu maailmas kui ainult siinses metsas ja veel ühe väikse koha peal Uus-Guinea saarel. Ja järgmine lind jälle, kes jäi meelde tema sealt metsas sellepärast meelde, et ta oli liiga ülbe. Ja oli ka üsna suur ja värviline. Ta oli selline musta kehaga, punase peaga ja kaela ümber oli kollane sall, niisugune kollane võru. Ja tema oli selline lind, et kui seal kuskil metsakämpingus kraamised oma toidukraami välja hakkasid sööma, siis ta tuli metsast välja. Astuge aga julgelt ligi, anna mulle ka nagu mingi kodulind suuruse poolest. Umbes nagu väike kalkun. Ja tema nimi ongi kalkun, risu, kana. No nimeson see kalkun sellepärast sees, et ta on natuke kalkuni moodega, linnuteadlased ütlevad, et kalkuniga ta mitte midagi ühist ei ole üldse sugulane kalkuniga väga haruldane lind. Elab ainult siin Austraalia metsades. Aga neid kõige põnevamaid linnuelamusi pakkusid seal intriin metsas mulle siiski kaasaarid. Naase Gazar on niisugune, noh, legendaarne lind. Mõnikord nimetatakse teda troopilise vihmametsa fantoomiks. Ta on väga haruldane, teda saab väga harva näha ja teistpidi on ta väga suur. Enamik austraallasi ei ole teda kunagi vabas looduses näinud ja see on suur juhus, kui sa teda näed. Ta on jaanalinnumõõtu aga jaanalinnust nagu jässakam, tal on sihukesed paljud jämedamad, jalad, võimsam keha ja ta on ka värvilisem kui analintena, kael on sugune erksinine ja sealt ripuvad alla siuksed, väga kummalised punased nahalutid. Ja tagatipuks on tal peas selline nahkne haris või kiiver. Sellepärast on tema nimeks just kiiver, kaasuar, nii et väga kordumatu välimusega. Ja vot seda suurt erakordsed lindu õnnestus mul näha mõlemal korral, kui seal metsas sai oldud. Kuigi ütlen ausalt väga põgusalt, aga ikkagi nägin ära ajama, sest kirjeldaksin, kuidas need mõlemad korrad olid, esimene oli siis nii, et et see oli siis hulka aega tagasi, kui me seal olime metsateel oli siis niimoodi, et lihtsalt ta jalutas metsast välja, see jaanalinnusuurune lind, ma pakun mingi 50 meetrit minu ees, nii et, et ikka väga lähedal. Ja ega ta üldse välja ei teinud, minust ta täitsa rahulikult kõndis vahepeal midagi, otsis maast mingisuguseid vilju, üldse ei kartnud ega ei rünnanud vahel lihtsalt vendist, nagu mind poleks olnudki. Ja siis korraga oli kadunud paks mets, läks lihtsalt tagasi, tundus täitsa nüüd ma nägin kummitusteks, oli või ei olnud rannalinnu suurune värviline lind. Aga nagu poleks olnudki, noh, see oli võib-olla minut või paar, kui ta seal niimoodi kummitas. Aga see teinekord nüüd viimati see oli selles mõttes natuke niuke närvekõditav, et ta oli natukene isegi riskantne juhtum, see oli siis niimoodi, et et me sõitsime autoga mööda kitsast teed ja siis märkasime niimoodi vilksamisi tee ääres mõlemal pool, eks ole, paks metsamüür. Et seal otse metsaservas on üks kaasor autol pidurid peale muidugi, aga enne kui pidama saime, olime muidugi sellest linnust möödus kiiresti, tulin autost välja. Noh, tal ei läinud. Aga siis ma kõndisin selle koha peale, kus ta oli metsa läinud ja siis ei läinud päris selle metsaserva, vaid niimoodi mitme meetri kauguselt, lihtsalt väga pingsalt, uurisin see Dentrii mets, ta nii pakse lehestik on seal nii paks. Sa ei näe mitte midagi. Ja ma teadsin, ma olin lugenud sellest, et Gazar on selline tüüp, et ega ta ei viitsi kuskil eriti minna, kui ta näiteks on metsas, ta võib-olla sealsamas põõsa taga näeb, et inimene tuleb, ta ei lähe mitte kuskile, ta lihtsalt on. Ja kui sa ise siis liiga lähedale lähed, siis ta võib sulle anda jalaga selle tugeva jämeda jalaga, ikka niukse hoobi, et see on täiesti eluohtlik. Ma olin lugenud sellistest juhtumitest seal Teintrii pargis ja sellepärast ma lähemale ei läinud. Lihtsalt hästi hoolega, vaatasin seda. Ja siis ma tabasin ära seal lehtede vahelt, noh, nagu natukene oli, nähavad seda erksinist kaela, siis oligi selge, et ta oli kõige lähemate põõsaste taga sealsamas. Ja ta ei viitsinud kuskile minna. Jumal tänatud, et, et mina siis talle lähemale ei läinud, pöörasin lihtsalt otsa ümber ja läksime. Käenzi linnast armsast troopilises linnast, kus saab igasugu põnevaid hetki teha ja siis sellest Austraalia suurimast troopilises põlismetsast Teintrii rahvuspargis. Järgmine saade, see saab muide olema siis kõige viimane Austraalia saade. Seal ma räägin Austraalia põlisrahvast, nendest abori geenidest, kes on tohutult kaua elanud väga põnevad inimesed, väga erilise kultuuriga üldsuse aborigeenid teema on väga mitmetahuline ja intrigeeriv, nii et järgmine saade on tervenisti pühendatud Austraalia aborigeenide-le. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
