Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete Kinkude takka kaugete metsade takka. Midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Ja mis mõtted sul selle luuletuseda võisid tekkida, mis tunne sul tekkis, niisugune natukene vanaaegne tunne mis kõigepealt meelde tuleb kui kevadest, mõtelge sellest rõõmsast ilusast ajast, mis praegu on. Kõigepealt tuleb meelde see jõgede vabanemine jõest. Kõik see lume ja jää sulamine Ikka võimsalt, karm ja uhke keegi sind orjasta lainete laul tormiks puhkeb, kandub üle sünnimaa jõu ja vabaduse laulu kohisevad sinu veed mandrite ja saarte kaudu käies oma iidset teed. Nagu kevadine meri heidab pinnalt katva jää samuti mees, randla veri, tõkked, murra, võitjaks jääb. Linnud tulevad tagasi ja cool lõpppäeval on palju päikest, saab rutem vaheaegadel. Nööritades lendas Ülenurme näo värskus alla, keset kesa tegi sinna pessa. Sarnad, aga kasvab saar, rõõmus, räästa paar lendas sinna, vaatas kongi, omajagu ongi. Västrik, väike väle lind. Küllap tunnen sind teise Ennjee end ära jända ega viska Händele. Mustad tiivad, valge ring lendab pääsuling. Eks ta varsti peale haka pesa laudalak. Vaatajad ülessilmil käed, mida kuuled, näed kriga Klooga üle mere tuleb, kurepereööbikute ei ole veel rukkirääk alles teel aga metsi, seda nägu varsti tuleb kägu. Aga mida sa siis kevadel, kui sa metsal jooksed, mida sa seal teed? On üks purre lähedele? Raba juures ja siis siis sealt tuleb nüüd märgendame tagasi mõni päev. Kas ema pahandaks siis ka, kui väga märjad olete? Mitte nii eriti, kas sina tead, mis on kure saab? Ja mul on neid iga päev. Need on siukesed valusad, nagu kohad kipitavad ja millest need tulevad? Need tulevad siis, kui oled märi märg ja siis tuul puhub peale jäi, siis lähevad jalad katki. Aga kas teist kumbki pajupilli on puhunud ja kas teate, kuidas pajupilli teha? Pajupilli tehakse hajust. Sellest tuleb elutu tulutu vanaemaga oleme siin teinud, ise veel ei oskaks. Mina oskan palju Kõlliks. Mida sa kasemahlast rääkida oskaks? Kasemahla magus mahl ja teda saadakse kasepuust, tavaliselt pannakse sinna üks väike niisugune purre ämbri selle augu vahele. Siis mööda seda õõnsad polka voolab kõik see mahl ämbrisse, tavaliselt seda korjatakse, kogun terve päev, ega see ühe korra veel üle. Ja siis pärast seda, kui see ämber sealt ära viiakse, siis tuleb see auk millegagi kinni. Katest muidugi puu kuivab ära, jookseb mahlast tühjaks. Pesadest välja ja karud. Rästiku roomavad juba illust ja sipelgaid kestab seda haput ässi. Ja liblikad hakkavad lendama. Hea. Ma olen näinud kollase kiiblik. Imikule astub alla kevadkellukesi pilistades paneb aralt maale ühe talla. Teine jalg jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades ikka õhus üks ja teine maas. Järgi vilistab ja õitseb, aas hakkab kõikjal särama ja sumisema. Mis sa sellest luuletusest arvad? Ja see, see on natuke nagu muinasjutu moodi. See on täpselt sama nagu tühi sügisest metsa veel võtit käes. Ja sama nagu kevad oleks inimene, et tal on kaks jalga siis ta peab ühe jala peal hüppama smaalsele, teine elus, kui nüüd kujutaks ette kevad, ongi üks inimene. Kas üks väike rõõmus laps või neiuke, missugune ta võiks siis välja näha, käes värvipotid. Võililled. Näiteks seljas on tal lilleline kleit. Lilleline tõstsid jalast ja peasem lilledest pärg ja, ja siis ta tuleb ilusam muusika ja laulu saatel ja mingeid mööndusi kingitused peab ka olema. Seal. Ei peegi. Ta peale jääb. Ühel kenal hommikul tuli klassiõpetaja laste meeli rootsemaid ajas sassi, õpetaja ütles selgel häälel, nii lahke kooli õpetaja. Koolimajast välja viib tänadeite õpetaja. Tõusis, sahin, laste seas täitis tuhin igat alla. Rõõmsad mõtted laste peas otseteed said tuule alla. Võttis sappa klassi, siis kena lahke õpetaja klassist välja klassi viis kena lahke õpetaja. Metsa oma lapsed viis metsa alla lahti laskis. Jooksid, jooksid lapsed siis keset hiirekõrvus kaski. Jooksid, lapsed metsa all saatsid jõeni, kärme oja nägid ära metsa all. Iga värske lillepoja. Nägi, kuidas dub, kusid hallid kivid metsa süles. Kuulsid, kuidas kukkusid käod need kivid unest üles. Aga kõige väiksem neist nägi karil metsaite leheudus, Lõhmuseist ilmus, kadus, seent peitis. Aga kõige julgem neist ronis kuuse latva üles. Searta nägi üht ja teist, nägi saari mere süles. Aga kõige üks neist pohlavarre kiigel kiikus, kuulis ime uudiseist kõigest, mis all samblast liikus. Aga õpetaja, see luges puude eluringe, kuulas noortepungade vaevuaimatavat hinge mõtles saarte sadamaid, ilma et neid oleks näinud mägesid ja Madalmaid. Ilma et seal oleks käinud. Mõtles puude kohinast üle männiokka-is raja. Mõtles iga oma last läbi aastate ja. Mida see õpetaja võis mõtelda, mõtlen iga lapseeelust, et igasugustest Madalmaadest ja sadamatest ja ta mõttes kaugetest maadest ta mõtles oma lastest ja oma klassi õpilastest, eks ole. Ta mõtlesid enne hästi õpitsiidia, näppikaks kasvas, ksid, Enn tarkust saaksid. Ja see, et ta võis oma klassi õpilastest seda ka, mõtlen, et varsti ta enam neid tükk aega ei näe ja igaüks sõidab oma koha peal suveks ja ja siis alles sügisel näeb oma klass ja tõesti, suvi ongi niisugune aeg, kus õpetaja võib mõelda, et ta tükk aega laps ei näe ja, ja lapsed sõidavad igale poole laiali. Paljud lapsed on käinud lähemal või kaugemal reisimas. Siin on Riina, Jaana, Sven ja Eeva, kes on käinud teistes liiduvabariikides. Ma olen käinud pritsakledki. Selle tuleb sõita kahe rongiga, Moskvas teatakse, rong, tuleb piletid osta ja siis piletitega veel ühe magada seal rongis ja siis jõuame pärale, siis on üks küla seal, see on selline kaksikmaja, sest et kaks ostet ühes majas elab üle sõbranna ja siis teises majas elab vanaema ja vanaisa Leilastel maasikatega. Asjad seal neile ja kas sa oled selle sõbrannaga kirjavahetuses kaadris, talvel talle kirjutada? Olen kirjutanud kahmani kõrk. Ja kus siis sina käinud oled, Sven Kalazonis. Mul on seal sündinud ema ja tema õde, nad mõlemad elavad praegu Tallinnas. Sellises maakohas seal, ühes külas ma olen, käin veel ühes suvila kohas, seal Oravjovkaz on üle Volga jõe tuleb sõita seal kaks peatust. Valgejõgi on lai ja seal on hea kala püüda, nende mina nägin siis, kui ma hakkasin sõitma siis sealsamas mootorvadi juures veidi siis kalamees kalu. Ja Ta on väga pikk, seal sõidavad kiired mootorpaadid. Kas sa oled ka mootorpaadiga Volgal sõitnud või laevaga? Olen küll. Sõitsin sealt üle Kaasani, sealt sadamast, eks kaks-kolm kilomeetreid kaugemale. Meile Enele kri uue sihtläks jalga või õieti oli jälle riigkassa läti keelt, natuke oskad ka? Kas vanaemaga räägibki, läti keeles nägi? No loe näiteks ühest 10-ni läti keeles diviitri flatsesse eesti ähkajugi keldrit ja nüüd küsime Jaana käest, kus siis Kema käinud on. Ma olen käinud ka Ukrainas, seal, kus me näeme vanaisa, suvel on seal väga soe ja seal kardavad ka mitmesugused helgeid puud, mida meile ehkki see, kas näiteks mõned neid aprikoosipuud ja, ja on ka kollased ploomid seal. Sellised väikesed majad ja seal on niimoodi, et maja külge ehitatud ka köök, Köök, aga siinne, kus suvel tehakse süüa, talvel tehakse kama, siis ütel suured pööningu, tal seal keegi seal väga huvitav käia, kõik nii suur ja avar ja tore aknast alla vaadet, seal on üks pisike aken ja vanaemal on meil kaks aeda. 100 jätkas pähklipuud, kus niisugused imelikud pähklid, mitte täitsa väikseid, päris suured gaasi, keskmised veegaaessaatjal, päevalilled, päevalilled on väga toes, kõned on seal valmis toredalt välja nokkida, neid seal. Ja kaasabelga vanaemal, mais ja siis kui naisvaimisi särama, kui vaatab selle ära päästab neid tükke seal käenov pidaja, kaladele hanede jäänud hane sydame vanamäel palju parte, Jaan, väga tore koer ja siis viskas kõik kassipojad oma kuutia, mängi ideedega. Ja kas mõnda niisugust teistmoodi sööki ka vanaema teeb, mida näiteks Eestimaal harva tehaksegi? Värava ka seal põllu peal, siis need suured pipra issina pannakse siis liha ja siis pannakse midagi, ma ei tea missugune leib või sai ju, mida seal seljas käändi, saia taoline seal musta leivanäit valge. Kaksikud Lola ja Rano on teinud väga pika matkakuule, siis nad sellest räägivad. Meie oleme käinud usbeki, kui me sinna sõitsime, oli väga palav, sõitsite rongiga või? Ei Me sõitsime autoga kogu kogu tee kohe sinna, nii pika maa. Kas väsitav ei olnud? Oli kyll, mitu päeva sõit kestis 15 päeva ja kui me kohale jõudsime, siis vanaema väga rõõmustav. Meil on vanaisa gaasial, kas nad elavad linnas või maal, Nad elavad maal ja, ja mismoodi see usbeki küla siis välja näeb? Seal majad hästi tihedasti ja majad on savist ehitatud ja neil pole harilik savist tehtud. Ja seal on ühes kohas väga palju maju, kui suveti on väga palav, siis inimesed magad vahest õues õues kohe voodi tehtud ülesse, sinna on punutud, selline hinnal kasvanud sellised suured viinamarjad. Kui keegi tahab viinamarju, siis võtab sealt, missuguseid puuvilju seal veel oli, seal oli aprikoosi, õunu, arbuusi ja, ja melonit ja missuguseid loomisel kaunloomi on seal kaamelid, eeslid ja karakul lambad, isal rasvasaba lambad. Aga kas seal riietus on inimestel ka teistsugune kui Eestimaad ja šveiki riided on teistmoodi, millel kirevad ja värvilised, neil pole ühevärvilisi riideid. Need on usbeki rahvariided, eks ole, ja andunud kõiki rahvariided, näiteks kui sina oleks seal niisugune väike tüdruk, mis sul seljas peaks olema tibi tilka, see käib selline mütsike veas, vaestunda sätena, vaestan igasuguseid asju peale tikitud. Kleit on selline punast värvi vahest on ja siis kollast ja rohelist värvi ja põhi on mõnikord punast ja kollast värvi ja kas see kleit on pikk või lühike mõned vahest pikad ja mõned lühikesed. Kas seal kleidi all pikad püksid ka käivad, käivad küll. Küllap seal vist on söögid ka teistmoodi, kui Eestimaal. Seal tehakse, kodus tehakse Blohvi ja tehakse saiake, usbeki keeles on, sain, on aga Klofon pila. Midagi oskate usbeki keeles ütelda ka, ja tere on Assama Lake ja vanaisa Lopagaa. Küll tore sõna siis vanaema ja vanaisaga, mis keeles te siis rääkisite, kahest rääkisime vene keeles. Mäestikes, isa, paar sõna. Isa on teile mõned usbekikeelsed sõnad õpetanud, eks ole, ja usbekis kangelasema, neil on niiviisi hästi palju lapsi. Sellel emal oli lapsi. Noh, seitse või kaheksa last, oli neil seal Nassi prahodeer. No mõned on juba täiskasvanud, need olid uk, tamm, looma muut, muhtaar. Ja siis meie isa Muhamaat, kui vanad te olite, kui te esimest korda seal käisite, võime kuueaastased. Räägi nüüd veel, missugune on usbekimaa ja selle küla ümbruse loodus, mis taimed seal kasvavad? Põldudel kasvab hästi palju puuvilja, kuna kevadel õitsevad lehed, need õied hästi, roosakad, aga mõned veel pole, mis pole õitsenud, need on veel valged õied. Sa neid puuvilla kastetakse niiviisi, et seal ühed sellised nagu maa all ühed voolikud ja siis kui nad tahavad, keeravad ühe ekraani lahti, siis hakkab kõik vesi puuviljale sealt jooksma, aga kui nad ei taha, keeravad kraani kinni. Siis enam vesi ei jookse. Mäe puhkeva päikese põletav lõõm käib süütamas kevade tahki. Maailma on vallutanud uhkav rõõm, kõik uksed on tuulde lahti. Lööb rannale laksudes märevoog, jõgedes vahutab käsi ja järve kaldal on pilliroog täis laule ja linnupesi ja taevas on kõrge ja taevas onlain. Ja mägedel virvendab valgus ja väljadel õitseb ja hõiskab May. Suur põhjamaa suve all.
