Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusaadetes ju parajasti rändamas sellises Lõuna-Ameerika riigis nagu Boliivia ja eelmises saates sai kõneldud Boliivia presidendist Moralest ja kokapõõsast ja kokakasutusest. Ja Evo Morales on ju selline mitmenäoline poliitik, kes kunagi tuligi võimule kokalieerude toel need kokalierodon siis need kokapõõsaste kasvatajad seal Boliivias hästi vaesed, enamasti indiaanirahvaste hulka kuuluvad ja Evo Morales ise ju ka kuulud aimaarade indiaanlaste hulka, kas ja kui ta võimule sai, siis ta oli tõeliselt jumaldatud ikkagi esimene indiaani president kogu Lõuna-Ameerikas. Aga nüüd, kui ta on seal üle 10 aasta juba võimul olnud, nüüd on talle küll ausalt öeldes siginenud aina rohkem vaenlase sest on selgunud, et Evo Morales on ta ikkagi üks paras populism. Noh, see siis, kes teeb suuri sõnu ja lubab igasugu asju, aga sõnad ja teod väga kokku kohe ei lange. Ja viimastel aastatel on ta juba sattunud korruptsioonisüüdistustes sõjavara kop ahnitsemise süüdistustesse ja igasugustesse muudesse süüdistustesse. Aga noh, niisuguse mitmenäolisena anda ometi ühes asjas jäänud küll vankumatukse, ta seisab ka täna Nende kokakasvatajate õiguste eest seal andide mägedes ja propageerib kokalehtede kasutamist, mitte mingil juhul muidugi narkootikumid. Selle vastu on ta väga karmilt, aga just sellise kasutuse poolt nagu Andide indiaanlase, ta on sajandeid kokalehti oma traditsioonilises skulptuuris kasutanud tänud. Ja eelmises saates sai ju räägitud ka sellest, et kuidas me jõudsime sinna hambalinna ja läksime sealt edasi juba mägedesse. Ja nende mägede nimi on Toorotoro, jäävad tänases saates, nüüd tuleb siis juttu nendest muljetest muljetes sealt oru külas, ümbruse mägedes. No see on niisugune väga kõrvaline kant, turiste satub sinna väga harva ja selle tõttu, et ta on kolgas, siis on ta muidugi ka hästi ehe ja natuke niuke karmivõitu paik. Ja täna ma siis räägiksin nendest muljetest selles külas ja ka ümbruse mägedes. Nõnda algab siis üks Boliivias väga hästi tuntud rahvamuusikalugu, selle nimeks on la kordava ja seda mängib ja laulab püks Boliivias. No lausa klassikaline rahvamuusikaansambel. Nende nimeks on Rumilacta ja selles muusikas on ka väga omapärane. See on just selline, mida eriti mujal, kui nüüd seal andides ei tuntagi ja selle järgi tantsitakse muuseas ka samanimelist tantsukukke ja tantsu, väga omapärane tants. Aga Rumilacto ansambel, noh, see on, võiks öelda tõeline klassika. Et nad said juba rahvusvaheliselt kuulsaks kuskilt kaheksakümnendatel aastatel ja ma ise ostsin selle plaadi, kus lugu pärit võrdlemisi ammu, see oli üks esimesi kordi, kui ma käisin 90.-te alguses Soomes ja siis sealt kuskilt plaadipoest sain, selle vinüülplaadi tõin koju ja kui ma seda siis kuulasin, siis sattusin täiesti nende paaniflööti, kitarride ja trummide muusika lumma. See tundus nii väga eriline ja teda kuulates tuli hirmus tahtmine. Ta ta ka kunagi Lõuna-Ameerika andides, aga neil kadel 90.-te algul ei olnud mul küll mingit ettekujutust, et ma üldse kunagi elus sinna Lõuna-America Andidesse satun. No aga nüüd juhtus siis niimoodi, et aasta tagasi sai siis mindud sinna Boliivia andides ja seal siis juba sealsamas Torodoro mägede maastikud. Et need olid just sellised, nagu ma seal kodus seda muusikat aina uuesti kuulates oma vaimusilmas olin neid Boliivia ande ette kujutanud, sellised võimsad avarad vägevad mäed. Ja seal Torodoro külas mägedes me olime päris mitu päeva ööbisime selles külas. Küla on selline vana keedžue küla. Kui sa seal tänavatel kõnnid, siis on niisugune tunne, nagu oleksin aeg seisma jäänud, et sama hästi võiks olla aeg, kuskil ma ei tea. Viiekümnendat aastat või midagi taolist. Majad veidi räämas, vahel vildakad, savimajad, tänavad hästi kitsad ja elurütmi Sa külas üsna niukene, unisevõitu too ja aeglane. Ja see öömaja oli meil ka vastav, nii nagu seal külas ilmselt peabki olema, et hästi vanaaegne oli selline suur avar siseõu, ümberringi oli paksud kivimüürid, õieti savimüürid ja siis need savimüüride ääres olid siis meieni toakesed. Ja tuba oli hästi kitsas ja hämar paar, sest seal olid väga tillukesed aknad, väiksed aknad, sellepärast et väljas on ju kuum päike käe ja sisse tubadusid jahedana mingist konditsioneer ist seal üldse unistada ei maksnadki. Hea oli, kui oli olemas elekter, sest alailma läks elekter ka ära ja siis, kui elekter ära läks, siis ei olnud ka tundide kaupa kraanist tilkagi vett tulemas ja see oli vahel päris naljakas, et õhtul tuled sealt mägedest ole tolmu ja higiga koos seebitud enda korralikult sisse ja siis klõpsti läheb tuba pimedaks, kraanist ühtegi tilka vett ei tule ja vot siis istud seal niimoodi sisse, seebitatuna vaguralt oma seal kusagil voodi otsa peal ja ootad kannatlikult, kuni elekter tagasi tuleb. Noh mõne tunni pärast ta ikka tuli tavaliselt. Ja see pererahvas muidugi tajus ka seda, et see ei ole nüüd tänapäeva mõistes kõige mugavam öömaja, aga nad siis pingutasid ikka kõvasti ja tegid, mis nad vähegi said. Et endast siis võimalikult head muljet jätta, olid tõesti väga lahked. Ja sealsamas külas me kohe, kui me sinna jõudsime, samal õhtul läksime siis vaatama selle Dorotoro küla vist kõige kuulsamat meest. Selle mehe nimi oli don Aavik Gonzales ja ta oli kuulus selle poolest. Ta oli ehitanud endale ikka väga eriskummalised kodu, see oli tuntud mitte ainult seal külas, vaid ka väga laialt ümberringi. Ja kui me siis sinna väravale koputasime, siis meil vedas, peremees oli kodus väga tihti, ta pidi olema hulkumas kusagil mägedes päevade kaupa aga ta tegi ukse lahti, ehk siis tuli välja, et on Taavit, Konsaares on selline üsna eakas taat. Prillid ees, niisugune väikest kasvu ja kõhetu. Aga Ta silmis oli niisugune eriline säde nagu võib-olla väikestel lastel või, või nagu kunstniku ootel vahel või, või väga entusiastlikud teleinimestel. Ja ta oli ülimalt õnnelik, et talle tulid külalisi ja ta hakkas siis suure mõnuga näitama, mis ta seal kõik kokku on ehitanud. See oli väga suur õu ja see oli tihedalt täis siis igasugust värki. No need olid kividest laotud, seal oli näiteks hooneid, eri suurusega hooned. Täiesti ma ütleks nagu mingid muinasjutu või nõiamaja, teinekord aga ühes nendest aga ise elas. Ja siis olid sellised kitsad niuksed vahekäigud ja sa nende ääres oli siis mingeid müüre ja mingisuguseid tornikesi ja mingisuguseid kujusid, niukseid, kummalisi kujusid, selliseid, mida nüüd selle don David Gonzaleze peas iganes pähe tuli. Ta oli siis sinna kokku ladunud ja see materjal, millest ta oli selle teinud, need olid kõik pärit siitsamast Torodoro ümbrusest. Sest need mäed on tõesti selle poolest geoloogiliselt kuulsad, et siin on väga palju erinevaid kivimeid, eri värvi erideks, tuuriga, mõned väga haruldased ja siis on seal ka palju kivistisi näiteks mingit ürgset merepõhjaolendite kivistised või ka näiteks dinosauruste kivistunud luud ja nõnda edasi. Ja siis ta rääkis ka, et kui ta oli noormees, siis Taali hooba sattunud selle oma kire küüsi, et kõik oma vabad tunnid Ta Colas seal mägedes ringi muudkui silmad vilasid kahele poole, kas mõni huvitav kini või kivistisi ja tõimeid salt mägedest alla, algul ta ei teadnud üldse, mis ta nendega teeb. Külarahvas sai ka tema huvist nagu lõhnaninasse ja siis nad hakkasid teda aitama tama, tassisid talle ka koju neid igasuguseid kummalisi kive ja kui need hunnikud olid siis mingit aastakümnete pärast juba niimoodi aukartust äratavalt suureks saanud, siis talle tuli pähe, et ohoo, et ma hakkan nendest neid hooneid ja müüre skulptuure laduma. Ja niimoodi ta kas aastakümnete kaupa paekivi kivi haaval. Ja praegu oligi see õunu, ma ei oska öelda noh, nagu mingi unenäoline muuseum või midagi taolist. Ja muidugi, Ta ise oskas siis iga selle skulptuuri ja, ja maja ja müüri kohta siis seletada, et mis kivimid need on, kivimeid Tondis tõesti täitsa hästi. Aga ka siis seda pärast täiust oli sellise asja ehitanud ja enamasti oli selle ehitise taga siis ka mingi lugu. Seda oma peas oli välja mõelnud niisugune värvikas lugu, nii et juttu jätkus tal tohutu pikalt lõputult. Ja meie muudkui aga käisime seal ringi ja veetsime märkamatult mitmeid tunde. No lõpuks ausalt öeldes nagu läks juba pimedaks, tüdinesin ära. Don David Gonzalez küll tüdinud ei oleks tahtnud veel tunde ja tunde rääkida. Aga noh, olgu, mis on. Igatahes mingis mõttes oli teda vahva vaadata, et selline tavat ja nii vägeva kire küüsis, eluaeg ühe ja sama põnevuse käes, elevil ja põnevil. Ja siis, kui saab veel kõnelda inimestele külalistele, näidata. Ta, mis ta siis seal kõik välja on mõelnud. Et noh, igal juhul ta ise oli äärmiselt selline rõõmsameelne ja optimistlik vaatamata sellele, et ise juba nii vana. Nii et see optimism ja rõõmsameelsus see tegi täitsa kadedaks. Aga mingil päeval me käisime seal Torodoro külas ka nüüd juba sellepärast, et me tahtsime sinna mägedesse minna aga siin on rahvuspark, rahvuspargile on siis sellised reeglid, et igaüks peab endale võtma ametliku loa, nagu seal keskuses kinnitama marsruudi ja koguni kaasa võtma kohaliku giidi põhjendus oli siis selles, et need ümbruse mäed on hästi hõredad, asustatud sealsed sellised keerulised ja vaevaliselt rajad on tihti ka eluohtlikud. Nii et parem on, kui on kohalik giid kaasas, noh, eks neile see oli siis ka muidugi teenistus jälle, et kui keegi tuleb ja saab natuke taskuraha. Ja noh, kui me seal siis kõik need formaalsused ära tegime seal keskuses, siis me kõndisime sama tänavat mööda edasi, see oli niisugune hästi sirge pikk tänav. Ja siis meie teejuht, kohalik teejuht, tema nimi oli Markus. Tema ütles, et vaadake, mis selle tänava nimi on. Tänavanimi oli hispaania keeles kallieedee old Viido ehk siis eesti keeles oleks midagi niisugust nagu unustuste tänav või midagi taolist, mis ta seletas, et mis selle nime taga tegelikult on, et see pikk sirge tänav pidi lõpuks ilma külast välja ja lõppema surnuaial ja saan nüüd keetša, indiaanlaste surnuaed. Ja ketsadel on omamoodi kombed ja üks nendest pidi olema siis see, et neil ei ole sellist kommet, et kui inimene maha maetakse, et siis pärast seda käiakse seal haual teda nagu mälestamas, mis meile tundub ju väga loomulik, igasugused hingedepäevad ja muud Acetsadel sellist kommet ei ole tänase päevani, kuigi nad on vormiliselt katoliiklased. Aga et meil on ikka niimoodi, et kui siis surnuvoor mööda seda unustuse tänavat mööda läheb ja keegi sinna sõrmule maha maetakse, siis sinna hauale enam mitte kunagi tagasi ei tulda. Ja sellepärast siis selline nimi unustuse tänav meile võib-olla natuke võõristav komme, aga siin Torodorrasse see kehtis. Aga kui me nüüd seal Boliivia kolkakülas Torodoros mööda seda unustuse tänavat edasi läksime, siis jõudsime jällegi ühte tähtsasse kohta, seal asus siis kogu küla kõige suurem indiaani käsitööpood. No seal oli mitu ruumi, seal naised, kohalikud naised olid siis ootamas ja, ja seal oli määrata palju kõiksugu põnevat ja värvikat kraami, igasuguseid punutis via vaipu ja riideid ja traditsioonilisi tööriistu ja relvi. Noh, ega ma ausalt öeldes ei ostnud sealt mitte midagi, aga vaadata oli põnev ja küsida, et milleks üks või teine imelik asi on mõeldud. Ja üks asi, mis mulle seal silma hakkas, see jäi eriti meelde, see oli niisugune meeste müts meenutas võib-olla Hispaania konkistatooride teraskiivrid. No selline külje kaitsetega niisugune massiivne müts, ainult et see ei olnud tehtud mitte terasest ega vasest ega pronksist, nii nagu hispaanlastel oli tehtud paksust vildist tumedast vildist ja selle tipus olid kõrged suled, siga, sulg ise värvi. See oli nii pilkupüüdev mütsid, mis, küsisin, et et mis puhul siis need keedžo mehed selle pähe panevad. Vastuseks öeldi, et, et me paneme selle pähe siis, kui on Kinku festival. Ja vot sellest Kinku festivalist ma ei olnud mitte midagi kuulnud. Küsisin ja siis, Markus siis seletas lahkesti, et mis asi see on, et see pidi olema niisugune festival, festival on seal aasta ringi väga palju, aga seda siis korraldatakse tavaliselt aprillis või mais siis kui seal lõuna poolkeral on, sügissaagikoristus on lõppemas ja see festival on siis pühendatud Patšev mammale, patsion, mamma, noh, see on paljude Lõuna-Ameerika indiaanlaste jumalanna, selline noh, võib olla meile tuttav maaema-kujund või kujutlus võiks olla lastav sellele patsia mammale üsna sarnane, ütleme mao emale, kes siis on viljakuse jumalanna ja kindlasti põldudel hea saagi niimoodi. Ja siis Tinko festival on siis selline, et siis seal kusagil sügisel kogunevad kogu ümbruskonna indiaanlased kokku kokku ja siis see käib mitu päeva järjest kaks-kolm päeva järjest ööd, kui päevad seal on siis rongkäigud ja tantsud ja laulud ja meestel ja naistel on seljas sellised erilised kostüümid, mida kantakse ainult festivali ajal. Ja meestel on siis peas neid kiivri moodi suletud tiga, uhked mütsid. Ja väliselt nagu Markus ütles, kui sa ei ole seda enne näinud, siis see mõjub kuidagi väga sellise barbaarse või, või siis metsikuna või sellise ohjeldamatuna. Sest selle kombestiku juurde kuulub ka see, et seal iga päev proovitakse kõvasti seda jooki, mida nimetatakse kitsaks. Ja see oli mulle tuttav, kui ma olin käinud Peruus, siis ma olin seda maitsnud sisuliselt koduõlu mis on tehtud siis tavalised maisist. Ja noh, see värv ütleme ja sihukene pruunikas-kollakas, kas läbipaistmatu, Antsukene, rammus, see meenutas mulle, kui ma esimest korda nägin üsnagi mõnda Saaremaa või Hiiumaakoduõlut ja kui ma seda seal esimesi koordi maitsesin, siis tõtt-öelda latva hakkas ka sama hästi kui mõni Saaremaa või Hiiumaa kangem õlu. Ja seda need keedžoazzis järjest kinnivad. Ja siis mingil hetkel spontaanselt algab siis selline meeste Kinku sõjatants. See käib niimoodi, et nad seal küla keskväljakul kõnnivad trummide põrinal ringiratast. Ja kui see tants on siis tantsitud, siis juhtub midagi täiesti ootamatut. Siis mehed sööstavad üksteise kallale ja hakkavad 11 ohjeldamatut rusikatega tümitama. Ja nad on muidugi vintis jana Kolgivad 11 täiesti halastamatult ja kõik see pilt, Ta on selline, et sa lihtsalt ei saa aru, mis toimub, mõtled, et need on lihtsalt kahe külamehed on karvupidi kokku läinud ja igavene jama. Aga inimesed kogunevad sinna ümber nende kaklejate ümber, keegi vahele ei astu, hoopis ergutavad tagant, et andke aga kõvemini. Ja siis on enamasti kohal, Kaseküla politsei täisvormis. Vaatavad, pealt lahutama ei hakka, ainult pidid jälgima seda, et kui tõesti mõni annab ikka nii kõvasti, et see vastane juba hakkab hinge vaakuma. Et siis lähevad vahele, et keegi surma ei tohi päris saada. Ja siis need politseinikutele niuksed, suured piitsad, piitsadega pekstakse, need ketsimehed siis laialikest liiale läksid. Ja kui see ka ei aita, siis lasevad ka pisargaasi käiku, nii et pealtnäha olnud selline täiesti arutu värk. Jaa, indiaanlaste endi jaoks, see ei ole üldse niimoodi, sest nendel kehtivad seal oma kindlad reeglid, millest alati kinni peetakse. Üks reegel on see, et kui need mehed seal 11 niimoodi peksavad, siis kunagi ei tohi teist vigastada ega surmaohtu viia. Laadse andmine käib siis niimoodi, et tuleb saada teisel veri voolama, kas siis, kui ei, võib pähe ja meestel on käes nihukesed parajad kivid, mis mahuvad rusikasse ära, need hoobid on väga suured ja jõulised ja, ja veri hakkabki voolama ja, ja see ongi eesmärk, et kitse jaoks on see siis niimoodi, see on ikkagi rituaal tegelikult. Et kui verepisarat kastavad maad, siis see on ohver sellele patsia mammale. Et see on kingitus, et siis maaema rahul. Ja et siis järgmisel aastal, kui on korralikult verega niisutatud, siis tuleb põldudele helde. Ja noh, meie jaoks võid olla nagu küll raskesti mõistetav ja pentsik ja kui ma seda kuulasin, ma ei osanud isegi midagi küsida selle Markuse käest tuli pähe miks peas peavad olema siis sellised Hispaania konkistatooride kiivrite moodi mütsid, et mis mõte nendel siis on. Ja siis ta seletas ka väga huvitavat asja, mille peale ise poleks tulnud. Et vot see on selline festival, kus valavad inimesed välja kõikvõimaliku viha, mis neile kogunenud. Kindlasti on viha nende hispaania vallutajad Ta vastu, kes kunagi ju väga kurjad siia tulid ja tapsid, tohutul hulgal keedžoosid, alistasid nad, mõtlesid oma orjadeks, et see vimm on kindlasti ju hispaanlaste vastu siiamaani ajalooline juba alles aga muud viha valatakse välja näiteks naaberkülamehe vastu. Või siis näiteks mingisuguse suguvõsa vastu, kellel oma suguvõsaga on mingisugune ammune vaen, kuvand, mingi okas on hinges ja otsis, kui niimoodi rusikatega vohmitakse, siis nagu elatakse, kõik see viha välja. Markus seletas seal ka seda, et, et siin on veel üks asi, mida peab teadma, et ketsi pered on ka tänasel päeval väga vaesed, nad Lügavad hullusti tööd teha. Erilisi aja veetmise võimalusi oli, aega neil ei ole. Ja kui sa elad sellises kitsikuses, noh, siis ka koguneb ja seda muret ja ängi kogu aeg juurde ja et väliselt ja seda me nägime ise ka, et kui sa näed neid geiša inimesi väliselt väga vaiksed, väga vagased, ma ütleksin isegi nagu alandlikud, et seal pole mingit jälge mingisugusest nihukesest sõjakusest agressiivsust. Nii et see tingu festival, see on niisugune huvitav asi, et see on nagu võiks öelda, siis nagu oma pingete väljaelamise koht enese maharahustamise võimalus või nagu teatud laadi psühhoteraapia. Kui nii võtta. Nüüd siis kuuldus jälle natuke seda Boliivia andide indiaani muusikat ansamblilt Rumi lageda ja selle ansambli nimise ruumi laktase on muide pärit ketšup keelest ja see tähendab kivilinna. Ja mingil kummalisel kombel oli nüüd seal Dorota arukülas, kui me läksime esimesele retkele sinna ümbruse mägedesse siis seal see koht, kuhu me läksime, seda nimetati ka kivilinnaks, see oli seal siis ytas kivilinn. Ja seal tähendas see seda, et see ei ole mitte inimese rajatud tud mingisugused muistsed varemed või midagi vaid et see on puhtalt looduse loodud kivilinn asus Torodor külast paarkümmend kilomeetrit eemal ja sinna minekuks, noh, algul sõitsime maasturitega, pärast tõusime juba täitsa jala, mitusada meetrit kõrgemale. Nii et see ytase kivilinn asus seal kuskil 3800 meetri kõrgusel merepinnast. Ja seal olid sellised kaljudest moodustised. Tõesti eemalt vaadates seal kõige kõrgemal ees on nagu mingid müürid, tornid ja mingid vägevad ehitised, tõesti nagu mingi iidne linn, hiiglaste iidne linn, tohutu suured ehitised, müürid, sellised tornid, tohutu kõrged, nii et kui sinna juba sisse saime, sinna kivilinna, siis oli niisugune tunne, nagu oleksid mingid päkapikk seal nende looduse loodud ehitiste keskel ja matkata oli seal päris raske. No näiteks mõnikord tuli tõusta või laskuda mööda hiigelsuuri kiviplokke. No need võib-olla oleksid olnud sobivat ühele sellisele hiiglasele, kes on võib-olla üle 10 meetri kõrgune, aga meiesugused, inimene häpsud ühelt sellelt astmelt teisele saamiseks pidime 11 toetama, kas siis astud teisele õla peale või teine toetab käega, kui sa niimoodi astud, niimodi, vinnad ennast sellest kiviplokil kiviplokile. Ja kui me seal päris üleval olime, siis muidugi alla seal allpool ja kõik need muud mäed olid allpool, et see oli väga-väga võimas muidugi kasugused, kaljut, kuristikud, kanjonid ümberringi, näiteks nisukesed kurdunud mäed, millesarnaseid mõjunud, kusagil maailmas näinud. No kui üheks kirjeldada umbes nagu lõhki lõigatud hiigelsibulat või mingisuguseid kivistunud vikerkaared ja niimoodi rivis lõhki lõigatud sibulaid eri värvi, nende sisuga, et väga-väga erilised mäed ja nende mägede värv oli kasti vaheldusrikas, seal oli Valkat halli kollakad punakad tooni põhjus selles, et seal on tõesti väga palju erinevaid kivimeid. Ja kõige põnevam võib-olla selles iitlase kivilinnas olid igasugused koopad, noh, need olid siis nagu vesi uuristanud sajandite jooksul sinna lubjakivide või liivakivide sisse. Ja näiteks ühes sellises Kalju Urvas meie giid teadis, et sinna tuleb minna, näitas, et seal oli näha ka mingit väga iidseid kaljujooniseid punase ooker värviga nihukesi salapäraseid märke, mingi päike ja madu ja inimene olid täitsa selgelt ära tunda. Ja meile öeldi, et ajaloolased on neid uurinud, aga ei oskagi öelda, et mis ajastust pärit. Et nad on nii nii vanad, et ei osata ühegi indiaani kultuuriga seda nagu seostada. Aga kindel märk, et inimene on siinkandis ikka väga palju aastatuhandeid ringi liikunud. Aga need koopad olid ka mõnikord meeletult suured, teinekord olid niisugused tunnelikujulised, no umbes nagu kõnniksid mingisuguses metroos või maa-alusel auto teel. Aga mõnikord olid nad jal umbes nagu mingid tohutud Petraalid, laiad avarad ja see valgus nendes looduse loodud katedraal ides oli väga eriline niisugune kirjeldada nagu kuldne või, või selline müstiline niukene, et valgus ja see tuli muidugi sellest, et päikesekiired sinna otse sisse ei pääse, nad tulevad mingid avade kaudu mitmekordselt murdudes ja niimoodi tekibki selline mahe. Ma ütleksin, müstiline kuldne valgus. Aga nüüd kui mõelda, et mis taimi ja loomi seal oli, ega neid peaaegu ei olnud, ikka täitsa paljalt kaljupinnad ja ei midagi muud, mõnikord mõnes kaljupraos mõni üksik rohututt või õis, need õied olid sageli just kaktuseõied, erinevad kaktuseliigid ja loomi ka ei näinud. Aga ühte siiski nägime ja seda ühte loomalikki. Me nägime päris mitmes kohas. Väga kummaline loom. Ma mäletan, kui ma esimest korda nadi nägin, silmanurgast vaatasin, et kõrval oli mingi püstloodis kalju ja niimoodi, et sealt alla otse püstloodis kaljut mööda läheb, niimoodi joostes mingisugune pisikene loomakene. Pöörasin pilgu sinnapoole ja siis vaatasin, et selle umbes nagu jänes suurte jänesekõrvadega jänesesuurune ja läheb püstloodis alla ei kuku ja taga on tal niisugune väga suur kaar saba. Täiesti arusaamatu, et kuidas ta seal püsis ja mis elukas see niisugune on. Ja ka siis, kui korra juba nagu märkasin, siis sai hakatud uurima, käies kogu aeg neid igasuguseid kaljuseinu ja neid karniisi. Siis tuli välja, et aga tihti oli need elukad seal paigal, täiesti liikumatult ja kui ta on sama värvi pruuni värvi nagu kalju, üldse ei liiguta sa, sa ei märka teda, sa pead väga hoolega vaatama, et märgata. Ühesõnaga, nende loomakest nimi oli sind Silja šintšiljat on andide mäestiku väga tüüpilised olendid. Ja tegelikult, kui hoolega vaatad väga armsa välimusega binoklit, niimoodi oli näha niukene, suur pea nagu jänku lapsele ütleme aga kasvult täiskasvanud jänesest natuke suurem kõrvad täitsa nagu jänesel ja siis taga suur kohe saba ja kui vaatad hoolega saba, on väga imelik, sellepärast et need karvad Sa oled sama peal on kõik ülespoole püstiasendis. See ongi üks sind Siljade tunnus. Ja vot need on just sellised loomad, kes siin andide väga karmides kaljumäestikes niivõrd kohastunud, et tunnevad ennast siin suurepäraselt. Aga nüüd on küll aeg sealmaal, et tänane saade vaja lõpetada. Ja see saade sai siis nüüd Boliivia ehedast kolkakülast nimega Toro Tooro seal elavatest inimestest, nende kommetest ja siis sellest fantastilisest kivilinnast. Aga järgmine saade, see on omamoodi järg tänasele. Nii et seal läheme siis sealsamas kandis asuvasse Boliivia kõige pikemasse ja sügavamasse koopasse. Ja uurime dinosauruste jälgi, neid oli seal ikka väga palju ja seda ütlevad ka loodusteadlased, et nii palju tihedalt koos erinevad dinosauruste kivistunud jälgi annab leida ükskõik mis muust paigast kogu maailmasse. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
