Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere me oleme nüüd siin rännusarjas parajasti seiklemas keset lõuna Ameerika mandrit seal Boliivias ja eelmises saatega jõudsime sellisesse kohta, millel on salapärane nimi Torodoro ja ta ongi vähetuntud paik, turiste seal eriti ei käi. Ja eelmises saates oli siis muljed sellest kolkakülast sama nimega Torodoro ja ka sellest iidsest ketša indiaanlaste rituaalist, mida siin igal aastal peetakse sellest Tinkust. Koos pidustuste haripunktil tormavad mehed vastastikku rusikatega üksteisele kallale ja kus eesmärgiks ongi saada teisel veri lahti, sest need verepisarad, mis maapinda niisutavad, on ketsevate vanade uskumuste järgi siis vereohver maaemale ehk Patšamaamale nagu gejad ütlevad. Ja see omakorda pidi siis kindlustama järgmisel aastal põldudele. Hea saagi. Eelmises saates sai siis neid esimesi muljeid jagatud sellest Ordorm mägedest ja täna jätkaks neid retki seal mägedes. Ja algul ma tahan kirjeldada üht oma elu kõige vürtsikamaid kooparetke. See oli Boliivia üks kõige sügavam koobas, selle nimeks on oma aia lanta. Ja tõesti, seal seigeldes tundus vahetevahel, et seiklused kipuvad üle pea kasvama. Aga hästi põnev oli ka. Ja sealsamas pass oli näiteks ka selliseid täiesti pimedaid kalu, koopakalu, kes on kohastunud kottpimedas elamisega. Ja siis sealsamas toru torus, me käisime ka dinosauruste kivistunud jälgi uurimas ja sellest ma tahan ka tänases saates rääkida. Noh, ma olin neid näinud oma maailmaretkedel, näiteks Mongoolias, kobi kõrbes, aga siin Torodoro mägedes oli neid ikka tohutult palju rohkem ja maailma loodusteadused ütlevadki, et see on üks kõige sauruste jälgede rikkam paik tervel maamunal. Noh, seal nad siis kusagil kümneid miljoneid aastaid ringi tatsasin. Aga huvitav, Ta oli just see, et need jäljed olid siin nii hästi säilinud. Et nende järgi võis mõnikord otsustada, kas need olid lihasööjad või taimetoidulised, sisalikud, kui suured nad olid. Ja isegi seda, et mida nüüd just sellel hetkel olid teinud, kui nad neid jälgi siia kunagi ammu vajutasid. Nõnda kõlab siis Boliivia legendaarsemaid indiaanimuusikaansambli Rumilacta. Loo algus sellest ansamblist oli eelmises saates juttu ka seal oli nende pala ma sellest ansamblist üle rääkima ei hakka. Aga iseenesest on huvitav, et nüüd see Palamis siin kõlab, et selle nimi on tähelepanuväärne, sest selle nimi ongi keetša keeles täpselt seesama, mis ansambli nimi. Rumi Lacta ja ketšup keeles tähendab see kivilinna minu meelest väga tähendusrikas nimi. Sest andide mäestik on minu meelest c, mis on keetševadele nende koduks ja kindluseks nende kivilinnaks olnud iidsetest aegadest peale. Noh, hiigelsuur mäestik läheb läbi mitme Lõuna-Ameerika riigi ja kui ma olen nüüd käinud seal teistes Lõuna-Ameerika riikides, näiteks Ecuadoris või siis Peruus ka seal, On keetsevad suur rahvas, neid on mitu korda rohkem kui meid, eestlasi ja igal pool elavad nad ainult seal andides, mitte kusagil mujal. Ja minu meelest, On see andide mäestik kujundanud ka neid endid, nende ma ütleks lausa nende välimust ja ja nende kombeid ja, ja psüühikat ja käitumist. Nii palju, nagu ma nendes sketši külades olen näinud neid inimesi, neil on väga tihti sellised karmid näojooned. Ja nad on nagu sellised nurgelise kehaga, ma ütleksin, et eurooplasega võrreldes nagu lühemad jalad, aga niuksed, kandilisemad kehad, ma ei oska seda kirjeldada. Lisaks tekitab seda kandilist muljet veel juurde see, et nad on paksult riides, tihti rahvariided, värvilised, aga neid on palju seljas, meestel omamoodi, naistel omamoodi kokku nagu mingid niuksed, värvilised kubujussi. Niimoodi lähevad tipa-tapa mägedes väga muljetavaldav, igatahes ja põhjus, miks nad niimoodi paksult riides on muidugi ilmselge. Andide mägedes on tihti väga kõle ja tihti on seal ka väga kõva tuul, nii et peadki hästi riides olema ja nägu peab sul park, kui nad olema ja, ja sa pead olema kohanenud selle eluga. Ja kuulge, käitumiselt on nad ka minu meelest niisugused oma kodumägede moodi nihukesed kuidagi nagu raskepärased või sissepoole pöördunud või, või kuidagi argipäeviti, nad on mornid ja vaikivad väga tihti ei ütle mitte midagi. Ja vot selles samas Rumilaktaa meloodias ja helides minu meelest just sedasama andide, rasket rütmi, madalaid tumedavõitu toone, aga see paaniflööti tee meloodia on väga lummav ja see teine pool, mis mõjub, on hoopiski niisugune suursugune ja väärikas ja hästi tugev ja väga ilus. Väga huvitav ja kordumatu muusika tegelikult. Ja nüüd eelmises saates sai ju esimesi muljeid jagatud sealt Torodora mägedest, et vot seal olles tekib ka umbes sama seisund või või oled umbes nagu ise ka samasuguses meeleolus nagu see muusika, et ühtpidi nagu karm ja teistpidi väga suursugune. Aga eelmises saates sai ka ju räägitud nendest esimestest koobastest, mida me seal Torodoros vaatasime. Aga sellest kõigevägevam vast ei jõudnud rääkida. Ja et sellest ma nüüd räägin, see retk sinna kõige suuremasse, kõige sügavamasse, kõige pikemasse koopasse. See jäi meile päeva lõppu, sest meie teejuhid ütlesid niimoodi, et kui teie sealt läbi lähete ja uuesti välja tulete, siis pärast seda on teil kadunud igasugune isu matkata. Te tahate kiiresti puhkama minna? Nonii, aga igal juhul noh, mis oli nüüd teada, et see uma lanta koobased, see nimi uma ja lanta tuleneb ketšup keelest ketse keeles tähendab see koobast, kuhu kaob vesi. Võib siis salapäraselt mõelda, et ta neelab nagu vett või siis loodus teaduslikumalt mõelda, et selle koopa ongi tekitanud pikkade aegade jooksul voolavad veed. Aga see huma ja lanta pidi olema siis tõesti kogu Boliivia kõige pikem sügavune koobas. Täpsemini mitte ainult üks koobas, vaid terve koobastik suurelt jaolt läbi uurimata läbi uuritud olevat ainult mingi viis kilomeetrit ja kuskile 164 meetri sügavusele maa sisse edasi ei ole jaksatud uurida. Ja nüüd see osa, kuhu meid lubati, see oli siiski üks väike jupp sellest, et seal oli niimoodi, et iga teejuht ütles nagu erinevaid numbreid, aga noh, nii keskmine pikkus, mis meile pakuti, tee pikkus on niimoodi, et läheb mäe sisse mööda koobast kuskil pool kilomeetrit ja siis teist koopaharu pidi tuleme jälle tagasi sinna päevavalgusesse need kokku mingi üks kilomeeter koopamatka. Ja noh, ma mõtlesin, et kilomeeter kopa matka olen olnud mujal mandritel seal Euroopas ja Aasias ja Aafrikas ja mujal ja vahel ka niisuguste suuremates ja pikemateski koobastes. Kuigi enamasti need koopad, kus ma käinud olin seal kuskil Uus-Meremaal või kuskil mujal. Et nad olid turistlikud, niuksed muga, vot ja turvalised. Et vahel sai isegi mingi turisti rongikesega sinna alla sõidetud ja siis hästi turvalisi käiguradasid ja trete mööda siis kõnnitud ja seal olid käsipuud ja kõik muu niisugune väga-väga kindel astumine vahel olid nad ka kaunilt valgustatud. Noh seal oli ka päris palju turiste olnud. Mõnedes kohtades olen olnud ka niisugustes noh, päris looduslikes koobastes meelde tuleb esimeseks näiteks Madagaskari koobas. See oli tõesti hästi niukene, metsik, aga teistpidi, mis põhiliselt sealt meelde jäi, ta oli ilmatu põnev. No ja siin ma nüüd mõtlesin, et no mis see siis on, et kilomeeter koobast pole hullu. Natuke tegi ettevaatlikuks, et need meie teejuhid hoiatasid ette, et juba hommikul Õhtul tuleb see koobas, pange endale selga niisugused riided, mis võivad saada täiesti märjaks ja poriseks vigaseks ja jalga pange korralikud matka kingad, noh, seda esimest soovitust ma võtsin ka nii, sest seda oli lihtne võtta, oli juba pressitud siin Boliivias mingid riided olid mustaks saanud, panin need siis selga, niikuinii lähevad täiesti mustaks. Aga kingad panin niisugused, mitte need kõige tõsisemad matka kingad, sellised hästi kerged ja mugavad kingad, mille põhjate olid suhteliselt nagu siledad. Ja siis, kui me sinna juurde juba jõudsime, seal, siis jagati meile kiivrid ja tugevad pealambid ja siis öeldi, et need jaguneme rühmadesse, et kõige tugevamate rühm, keskmiste rühm, nõrgemate rühm, rühmad olid pisikesed, aga ometi igale rühmale anti veel kaasa kaks kohalikku teejuhti ja mina siis mõtlesin, et ma võtan selle keskmise rühma. Ja siis oldi veel seda ka, et kokku võtab kõik see käik aega kaks tundi. Et enne õhtu pimedast saame koopast välja. Ja, ja siis natuke manitsesid need teejuhid ka seda, et vaadake, et hoiame ennast kokku, seal on väga pime, seal on palju erinevaid harusid, et kogu aeg oleme koos, jälgige teejuhte, ärge oma pead minge, siis juhtum räägiti ka mõned kuud tagasi oli olnud niimoodi, et üks prantslaste rühm oli läinud kaade juhtide saatel ja sealt rühmast üks mees oli siis natukene läinud kuskile kõrvalharusse uudistama. Pärast tuldi väljavaadet, üks inimene puudu, otsiti mitu nädalat, lõpuks leiti surnuna. Ja noh, eks see oli kindlasti see, et ta lihtsalt kaotas suunataju seal koopalabürint kedes ja hulkus nii palju, kui jaksas ja ja siis sai jõud otsa ja, ja oligi kõik. Nonii läksime siis sinna sisse, koopasuu oli hästi kõrge, avar, paarikümne meetri kõrgune ja algul oli tasane koopapind päris tore. Ja siis paarikümne meetri pärast järsku tabas mind esimene tõeline üllatus. Nimelt pealampidega vaadetes oli nii, et need, see koobas ei läinud üldse nüüd otse, vaid laskus alla, üsna järsult, alla sügavusse, kuskil need pealambiga vaatasid. Lõppu ei paistnud. Ta ei olnud mitte päris püstloodis ka, noh, umbes 45 kraadi nurga all kujutavad ette nagu ütleme, tavaline eesti viilkatus. Sellise nurga all läks nagu allapoole, seal ei olnud mingit rattaga, seal olid niuksed suured kaljurahnud ja siis pidime nagu neid rahne pidi niimoodi üks haava Lukerdades sinna allapoole laskuma. Ja siis ma taipasin esimest korda juhi käest küsida, et kas selline see rada ongi tema mõtlesite aga muidugi, et nii ta lähebki ja nii lähebki kogu aeg ikka allapoole. Noh, see oli juba päris nagu ajas nagu adrenaliini üles küll. Ja see mõte ka veel, et noh, et laskude laskude laskude, eks ole, ja aga kui sa oled sinna kõige sügavamale jõudnud, siis sa pead sealt alt üles selle päevavalgusesse kajaksama tulla, et ilmselt päris kõva füüsiline pingutus. No ja eks me siis hakkasime laskuma mööda neid kaljurahne noh, vahel olid nad püstloodis, nii et nagu iga unarusse, kuhu sai jala toetada või kus said käega sõrmedega natukenegi kinni võtta nende Pealt otsisid siis tuge ja, ja muudkui laskusid. Ja siis vahetevahel see koobas avardus, hästi suureks avaraks. Igal niisugusel saalil oli oma nimi, ühe nimi oli näiteks jutu järgi kontserdisaal, teine oli seal kirik ja muud sellised. Ja muidugi oli seal koobastes siis igal pool neid talaktiitajastalad niita. Teate, eks ole, need on niuksed nagu suured jääpurikad. Et stalaktiidid on siis need, mis ripuvad nagu Allaselt koopa laest, ütleme sellised kivistunud purikad ja siis stalakmiidid on jälle need, mis nagu ülespoole purikad, koopapõhjast tekivad sellest, et vees lahustuvad lubjakivimid ja siis need tilgad kasvatada, võtavad kogu aeg need purikad suuremaks ja mingite aastasadade pärast siis ülemine ja alumine jääpurikas saavad otsapidi kokku ja siis nad tekitavad juba niukse samba, nii et seal on igasuguseid fantastilisi skulptuure, kõigest sellest fantastilisi kujundeid. Ja siis oli nagu ka mujal maailmas, mäletan alati kohalikud annavad nendele kõige põnevamatele mingisuguseid nimesid jäi mulle meelde, miks niisugune nimi, nimi oli Neitsi häll, see oli siis selline looduslik skulptuur või skulptuuride kogumik, kus oli nagu selline tasane pind ja selle ümber oli justkui hiigelsuurtest kivipulkadest, võre igast suunast või siis teise niux, hiigelskulptuuri nimi oli leinapaju keskel siis eriti suur kivisammas jäme ja selleks mõlemale poole nagu kaardavad allapoole Peenemad kivisambaid. Ja no ikka edasi. Aga siis algasid juba niuksed, teravamad seiklused, üks asi oli see, et mida madalamale läksime sinna sügavusse, seda vesisemaks ja märjemaks, see kõik muutus. Ja see pind, mida mööda liiguta, pori, ta oli ikkagi seesama lubjakivimitest küllastunud vesi, mis siis aegamisi nõrgus sinna aina sügavamale. Aga sedamööda sa kõnnid noh, nagu õlitatud pinda mööda, nii et hästi kerge on libiseda. Ja siis oli mõne koha peal oli tõesti niimoodi, et kui ta oli nihukese paraja kaldal ühtlane niukene laskumine siis oli kõige targem teha niimoodi, et lased sealt lihtsalt alla liugu. Ja siis muidugi ootuse mõttes giid läks ikka kõige, et siis liumäe lõpus, siis nagu lambiga näitas pealambiga ülespoole, et nad siiani lased liugu ja siis tuled sealt niimoodi vuhinal tagumiku peal või või jalgade peal kükitades alla, et ma ei olnud nihukest laskumist küll koobastes kunagi varem teinud. Ja siis tulid niisugused kohad, kus oli siis nagu pandud köied, sest sealt muidu ei olnud võimalik laskuda, sest ta läks nii järsuks köitega laskumine, kes on teinud, teab, et, et sa lihtsalt võtad, oled näoga selle vertikaalse kalju suunas, eks ole, siis hoiad kätekasti kõvasti kinni ja siis surud nagu jalatallad, hästi kõvasti. Tikaalset kaljutasid niimoodi sammhaaval laskuda, ettevaatlikud tallab poole. Aga selle laskumise juures oli seal ka veel niisuguseid trikke, et näiteks ei võinud otse alla laskuda, sest giid juba seal all lõikas, et ära nüüd otsetuled, kui otse lähed, kukud maalsesse järve, aga et seda ei juhtuks, siis utsuta ennast mõlemas suunas, kuni suudad niimoodi minna paremale poole ümber kaljunuki. Ja siis sa näed juba minu pealampi seal all pimeduses ja vot siis tule selles suunas ja siis saabki jalad rahulikult ja kindlat koopa põhja maha. No ja nii me muudkui aga läksime sinna sügavamale ja sügavamale koopa sisemusse, sinna Boliivia suurima koopa oma lanta sisemusse, ümberringi pilkane pimedus, ainult pealambid. Ja siis selgus, et kõige seikluslik omad osad on ikka alles ees sest seal oli ka selliseid kohti, kus koobas läks aina väiksemaks ja väiksemaks, nii et algul liikusid kummargil siis juba ainult käpakil ja siis ei saanud enam käpuli ka edasi, siis pidid hakkama roomama. No mis seal ikka, roomad siis mööda seda Ligast koopa põhja edasi. Aga siis on juba niimoodi, et, et surud oma rinna ja kõhu vastu seda koopa põhja, aga samas tunned, et seljavastus on juba koopa lagi täitsa tugevalt nagu pressib. Siis hakkas küll natukene imelik, et tuli meelde see karupoeg Puhhi lugu, kes mäletab see, kui karupoeg läks selle jänku koopasse Vitsutama mett ja siis kaks sealt välja tulema, siis jäigi basse kinni, ei saanud edasi ega tagasi. Oli ka niisugune hirm, et mis siis saab, et kui kere jääbki siia kinni ja ei saa edasi ega tagasi siis ikka niimoodi 10 sentimeetri haaval ikka pressid ennast niimoodi edasi. Ja, ja võib-olla see kõige teravam koht, mis väga meelde on jäänud, oli niisugune, et see koopateejuht läks ju kõige ees ja ta kogu aeg andis juhiseid sealt teest pimedas teha, ütles, et nüüd kui saad, siis pööra ennast selja peale, noh, sai ju edasi roomatut kõhuli, pöörasid selja peale, mõne aja pärast ütleb niimoodi, et vaata nüüd pealambiga, et kas lagi on nii kõrge, et sa saad tõsta oma jalad siia kõhu peale. Niimoodi Kõnksu sain siis ütles niimoodi, et vot ja nüüd pööra jalad 90 kraadi, sellepärast et koobas otse edasi ei lähe, vaid teeb järsu nurga muutus edasi ei saa. Ja siis külje peale keera ennast ja siis koba jalgadega pimedast, et kust urg sealt edasi läheb. Hubasin, saingi aru, et sealt tuleb edasi minna, siis roomad niimoodi juba selja peal, jalad ees, kitsast koobast, no sellist asja ma ei olnud küll veel elu sees kogenud. Aga noh, seiklesime, mis seiklesime, lõpuks jõudsime ikka välja sinna kõige madalamasse osasse kus oli see maa-alune järv, kus pidid olema need imelikud kalad. Alguses fotod selle pealambiga täiesti elutu, mitu järv. Et mitte kedagi seal ei ole. Aga siis tabad nagu selle lambi valgus vihukat seal sellises kaljusängis ikkagi mingisugused pisikesed kalad, no tõesti väiksed niuksed, sõrmepikkused, pool läbipaistvad niuksed nagu hallikad, imelikud kala, igerikud üldse mitte suured ja uhked kalad, nagu ma ütleksin, nagu mingisugused kalazombid või millised kala, kummitused. Et mitte nagu õiged kalad. Aga minu jaoks oli see küll väga põnev, sest ma ei olnud elu sees näinud tõelisi koopakalu, neid on ju ka mujal maailma mandrite sügavates koobastes. Vot siis on täiesti pimedad ja siin olid need siis pimedad, segad, et meil olid ka niisugused vurrud ja nihukesed üsna uimased ja aeglased. Ja imelik mõelda, et vaat, sellise olendi jaoks on see koht siin kõige parem elupaik maamunal, mida üldse võib ette kujutada, et nii äärmuslik ja siis mõtled, et miks see temale siis hea on? Kalauurijad on seda selgitanud ja väga lihtne, kaks head põhjust, miks siin elada aastatuhandeid järglasi saada, sellepärast et toit on küll vähe, aga natukene siiski on. Ja teiseks vaenlasi pole üldse. Too need kalauurijad on selgitanud, seal on selles põhjas selle järve põhjas on seal selles väikses mudakihis mingisugused selgrootud niuksed, pisikesed olendid, põhiliselt niuksed, vihmaussi moodi tüübid ja vot see ongi nende pimedate Segade kõige tähtsam toit ja mõnikord siis niukseks eriti pidulikuks pühapäevaseks toiduks on see, kui siis mõni putukas on sinna kuskile koopasse ära eksinud ja kukub vette. Seda juhtub väga harva. Aga sellega nad suudavad endal elu sees hoida, on tehtud isegi katseid, et näiteks aasta otsa ei ole sellele pimedale Segale mitte mingisugust toitu antud mitte mingi küsimus, aasta ilma söömata elab vabalt üle. Ta saab siin hakkama selle vähese toiduga, aga vaenlasi tal tõesti ei ole, sest noh, kujutate ise ette, kes siis viitsib need minikiskja või mõni lind tulla sellisesse sügavusse kottpimedasse mõne kalanääpsu pärast, nii et nad on väga hästi turvatud siin pimedas. No ja sain neid kalu seal siis imetletud, neid kala zombisid tõesti ju tõeline looduse ime siis mingil hetkel tuli pähe ta, aga nüüd peab ju üles ka saama. Ja no see oli küll. Huh, ma ei tahagi sellest pikalt rääkida, seal ei olegi midagi rääkida, seal üx igavene pusimine ja pingutamine ja vahel vist ka täiesti üle jõu pingutamine. Ainus, mis hoiab sind nagu liikumas, on arusaamine. Sa ei saa ju siia jääda, keegi sulle siia järgi ei tule, sa pead ikka omal jõul siit välja saama ja siis niimoodi kuidagi ukerdades ja pingutades jõudsime siis lõpuks nii kaugele, et esimest korda oli näha nagu taevast koopas uus, juba taevas paisti, siis oli selge, et me olime hiljaks jäänud, me ei olnud üldse päevavalges välja saanud, väljas säras niuke troopiline öötaevas hästi palju tähti ja Ometise tähtede valgus oli nii kirgas, et ta tundus täitsa heledama võrreldes selle koopakottpimedusega. Ja siis oli ka ja tunne kelled. Ometi pääsesin sealt kuidagimoodi välja ja jõud oli ikka täitsa otsas, nii et kui neid seal pealampe ja kiivreid ära andsid, siis ikka jalad nagu tuigardasid natukene all ja noh, võttis ikka täiesti läbi ka teistpidi jäi ka muidugi väga meelde ja tagantjärgi mõeldes see põhiline, mis üllatas, oli see, et oleks natukenegi teadma, mis sind seal ees ootab, oleks natukenegi täpsemini kirjeldatud, et me ei lähe mitte horisontaalset koobast pidi, vaid me laskume alla ja tõuseb jälle üles. Et siis oleks natukene paremini ette valmistanud, aga oli natuke ootamatu ja ja see oli tõesti niisugune äärmuslik elamus ja, ja teistpidi, kui ma mõtlen kogu selle Boliivia reisi peale, siis omamoodi on see Boliivia niisuguse reisimisele väga tunnuslik. Et sa ei tea, mis siin juhtus, tuleb sul ei ole kuigi täpset infot plaanega muudetakse päeva jooksul mitu korda teiste sõnadega võib siis nii-öelda, et turisti jaoks on enamik poliivet ikka väga selline metsik maa, kus sa päris hästi ei tea, mis sind ees on ootamas. No aga teisest küljest mõeldes just tore, et see aitab ju meele erksa ja toob iga päev mingeid üllatusi. Aga nüüd siis sellest teisest toredast elamusest seal Boliivias Torodoro mägedes, et kui me hakkasime dinosauruste jälje küttideks ja mis me sealt kõik siis nagu leidsime, teejuhid olid toredad, oskasid hästi kõnelda neist asjadest ja teadsid palju. Ja teistpidi olin ma enne ka lugenud, et see on tõesti ürgsisalike kivistunud jälgede poolest kõige rikkam paik kogu maailmas. Ja nüüd see käik algas siis niimoodi, et kõigepealt läksime selle raja algusesse stendi juurde kus oli siis pildid ja tekstid küll hispaania keeles, aga ikkagi, et mis elukate jälgime, siin näeme sealt tuisk ka aimata, et kui rikkalik on see jälje kogusin, et seal on näiteks jälgini nendest neljajalgsete taime, toidulistest ürgsisalikest kui ka kahejalgsete lihatooli tulistest dinosauruste eest ja siis veel igasugustest kummalistest, noh näiteks sellistes, kes kaetud soomuskilpidega, sellised nagu mingid väga fantastilised saurused. Et hästi palju erinevate sauruste liikide jälgi. Ja need esimesed jäljed, kas me jõudsime, see tõesti pani üllatama see mind üllatas põhiliselt see, et seal oli niisugune sihukene kivine pind, hästi sile, silmapiirini välja ja selle peal oli jälgede read, nende hiidsisalike jälgede read, aga seal ei olnud üks rida, kaks rida, vaid seal oli terve hulk sauruste jälgede ridasid, läksid nagu üksteise kõrval. Ja nad olid nii sügavad ja mõjusid nii selgelt, et oli tunne, et noh, need on olnud mingid loomad, kindlasti elevantide suuremad, kui sa vaatad neid jälgi. Ja nad võib-olla alles eile kõndisid kuskil märjal rannaliival ja see siis nagu mingil võluväel kivistus. Ja nüüd on need jäljed sul siin silmade ees 60 miljoni aasta tagused jäljed tegelikult aga nii hästi säilinud, sest siin on lihtsalt mingid imelised loodustingimuste kokkusattumisel, et selline looduse ime võiksin olla. Tegelikult seletas ka seda, et, et need jäljed on jah küll suured, aga seal lots uurijad on selgitanud, et nad on nende geoloogiliste protsesside mõjul tegelikult väiksemaks jäänud, et nad on ainult üks kolmandik sellest algsest suurusest, nende jälgede suurus, aga needki olid siis palju suuremad kui mistahes elevandil. Ja, ja siis oli seal kiidel niuke vahvad rikked, samal hetkel tõmbas vest seljast, tõmbas oma eesti paremast taskust väljasauruse plastist mudeli. Umbes niisugune nagu mänguasjade poes müüakse lastele need sauruste kujusid ja see oli selline rohelist värvi, selline neljajalgne elukas, kas kellel oli siis nagu peade kaelakatsed, paksud soomusplaadid kaela ümber oli selline noh, niukene kõrge soomustest krae ja peas kaks suurt sarve sellise dinosauruse välimust, ma mäletasin oma lapsepõlvest, ma arvan, Igalühel vist eriti poistel on olnud mingis eas sauruste vaimustus, minul ja lastel ja lastelastel on küll olnud ja siis ma mäletan, kui ma ise olin mingi algkoolis, siis oli üks niisugune raamatoonia oli nimi, Oprutsev oli kirjutanud selle ja seal oli siis näiteks kirjeldatud täpselt sellist monstrumit. Seal olid nimetatud kitseraatopsiks see mulle sellest ajast hästi meelde. See pidi olema siis niisugune hiidsisalik, kes on taimetoiduline ja niisugune väga kummalise välimusega vaktsiin, oli omapärane, et need kitsarahad topse oli läinud siis kolm tükki kõrvuti eri suurusega jäljed ja loodusteadlased ütlevad, et see võis olla siis üks pere, et seal oli ema isa siis poeg, et nad kõndisid tõesti mingil märjal rannaliival. Sel hetkel, kui need jäljed jäid siis ta näitas, mis oli eriti põneliselt mõnikümmend meetrit eemal, paralleelsed olid vee, lähed jäljed, sauruse jäljed, aga nendel jälgedel olid varvastel küünise jäljed ka näha. Ja neid oli selge, et see peab olema mingi kiskja kiskja dinosaurus ja tõmbas kohe kiit vasakust testi taskust välja. Ei saa niisuguse mudeli, noh, ja see oli see, kes teab Hollywoodi ulmefilmidest, noh üks tüüpiline lihase türannosauruse, suure peaga hiigelsuurte hammastega niukene, kahe jalal kõndiv tüüp. Ja siis giidi jutt oli umbes niimoodi, et noh, et siin võib seda seletada mitut moodi neid jälgi, aga vaadake, seal kaugemal lähevad need jäljed segamini omavahel, et kõik on nagu sassis. Ja et võiks siis seletada see treki niimoodi, et see lihase ja saurus ründas seda kitseraatopsi peret ja püüdis seda poega nagu kätte saada ja siis tekkis üks suur kaos ja segadus, mis seal täpselt edasi sai, noh, ei tea ja no see on üks võimalusi seletada, ega see ei ole siis ainuvõimalik seletus, aga ikkagi oli põnev näha, kuidas sellised jäljed, Ta on nii värskena püsinud ja neid on nii palju. Ja sealt edasi tuli neid sauruste jälgi aina uusi ja uusi ja näiteks niimoodi, et nad olid erineva suurusega, siis oli alati, kui seal oli näha see küünise jälg, see oli selge, et see oli üks, üks lihasööja dinosaurus ja siis näiteks kui jäljed olid suuremad ja sammu vahe oli suurem, siis selle järgi loodusteadlased suudavad üsna hästi naerata. Et kui suur ta keha pidi olema, siis kui tal oli nii suur jalg ja nii pikk astumine ja neid oli seal siis erineva suurusega, kel lihasejate küll taimetoiduliste ürgsisalike jälgi. Kõige suurem oli siis niisugune, et et kui ma heitsin selle jälje kõrvale sinna pikali, siis oli täpselt niimoodi, minu pikkus oli selle jälje pikkus nagu üks tallavajutus. Ja noh, selle järgi võib arvata, et see pidi olema üks väga suur liit ja tõenäoliselt üks nendest siis Sauropoodidest Saropodid on siis need kõige suuremad maakeral elanud maismaa olendid üldse, kelle pikkus koos saba ja kaelaga on kuskil ligi 40 meetrit ja kõrgus 20 meetrit ja kaal üle 70 tonninud kõndiv maja. Ja siis, kui lebad seal selles jälje kõrval seal sellel kuumal kaljupinnal niimoodi mõnusasti. Püüad ette kujutada seda hetke, et kindlasti selle koha peale see maailma suurim maismaa loom toetas siis korra oma jala. Mis sellest, et see oli mõnikümmend miljonit aastat tagasi. Selline sai siis need, see tänane saade, saade Dorotoro mägede maja, lanta koopast ja hiidsisalike jälgedest. Aga järgmises saates läheme hoopiski linnadesse. Läheme Boliivia pealinnadesse, kuulsite õieti pealinnadesse, sest poliivega niukene, et neil on kaks pealinna, üks on see kõige suurem linn seal apas aga teine on siis nagu ametlik pealinn. Väga ilus, väga kaunis. Niinimetatud valge linn, selle nimi on Sucre ja nendesse linnadesse Messis järgmises saates lähemegi. Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
